KÕIK SUUREST ISASEST SULEST: Kirjanikuhärrade Jürgen Rooste, Ivar Silla ning Kaur Riismaa tükk „sugu: M“ kõik etendused on läbi müüdud. Värdjast kriitik, kes kannab lavastaja pääle viha, kirjutab Sirbis, et see on totaalne pask. Pasameistrid Jürgen ja Ivar vestlevad omavahel. Kaur, nagu alati, on totaalselt kadunud.
Jürgen Rooste: Nii, nüüd siis on välja tulnud, et oleme kirjutanud ja mänginud eriti ebaisase ja ilma munadeta tüki. Lausa pedeka-tüki (Sirbis päriselt kriitik kirjutab, et see on pedekas tükk). Tore. Õnnestus isased närvi ajada. Kuigi see polnud (ainus) eesmärk. Mul on tunne, et see on ikka salaline poeetiline nahavahelepugemine, ja üldiselt paistab, et inimesed läevadki kahte leeri: need, kes koledasti keema läevad, et mis sita me kokku keerasime. Ja teised, kellele täitsa meeldib kohe.
Teeme ümber, teeme tööd edasi. Minu jaoks see ongi protsess, ja õnn on tollest osa saada. Aga, jah. Tagasi isase-asja juurde. Ega me vist väga isased pole ega taha olla. Ja kummaline on kuulda süüdistust, et tegime pehmotüki. Oot, mis sel viga on, miks ei või teha pehmotükki, mitu kükki peab mees tegema? Aga pehmomees? Teeb kõik ära?
Ivar Sild: Aga minu jaoks on kogu see tükk olnud „pedekas või pehmo“, see tähendab, et ta ju näitabki seda, et pole vaja paljaste kätega hunti kuusikus kägistada. Tänane mees ongi selline viks ja viisakas „poipändi“ liige, kes kohvitassi tõstmiseks ka luba küsib. Sellest neetud pealkirjast loetakse pidevalt välja mingit vastust aastatagusele võrratule tükile, suutmata aktsepteerida, et tegu on absoluutselt iseseisva asjaga ning me võimegi asju näha hoopis teises võtmes…
Küllap ma siis olen väga naiselik, ent minu jaoks on selline tiba kehklev ja ainult füüsilisest lugupidav isane (nagu me seda korduvalt ka lavakujudesse maname) absoluutselt arulage ja mõttetu olevus. Kogu selle prooviperioodi jooksul on minus tekkinud kuri kahtlus, et ma pole üldse mingi mees, sest ma lihtsalt pole kunagi selliseid stereotüüpilisi „matšotamisi“ loomulikuks pidanud ega pea nüüdki.
Usutavasti ei suuda ma elus peale Jürgeni ja Kauri kellelegi ära seletada, mismoodi selle kolme kuu jooksul muutusin ja õppisin iseenda kohta palju uut ja edevat…
Jürgen Rooste: Ma mõtlen seda, et miks tekitab pahameelt, et see on natuke möku tükk. Tegelikult mu/me eesmärk ei olnud rääkida mingit Kalevipoja-lugu. Ma tunnistan, et pääliskiri on natuke juhuslik, samas… mikskamitte. Miks mitte kõnelda just sellest uuenend mehe ebakindlusest, sellest paratamatust eksinudolekust. Sellest nukrast ööloomast, sellest pedepelgurist, sellest ülbikust.
Ma arvan, et minu eesmärk ei saagi olla isastele mingit monumenti või isegi momenti anda. Isaste aeg oli ära, mässasid veidi aega, enne seda mässasid matriarhaadis ehk emased, siis 20. sajandi pop- ja massikultuuris õitses kogu see mehelikkus ja naiselikkus, sotsiaalne roll koos kogu kommertsiga, mehele müüdi mees maha, naisele naine… Rohkem veel kui kunagi varem. Aga siis on paratamatu: mingil hetkel märkad, et inimestevahelised võimumängud kasutavad mingeid sooargumente ära.
Muidugi on mehed ja naised erinevad, meis on väga palju erinevat, hormonaalselt, mõtlemises seega ka, ja jumal tänatud, minu elu on see erinevus põnevaks teind… Aga järsku ärritabki me tükk sellega, et me näitame 21. sajandi lääne ühiskonna pehmot. Siukest meest, kes juba ise seisab feministliku projekti taga. Mis ei ole muidugi enam mingi feministlik-ideoloogiline sitt, emantsipeerunud on hoopistükkis ka mehed, eks. Vabad sellest mehelikkuse sitast ja painest. No kui on… ega ikka lõpuni ei ole. Ja sellest heitlusest on meil ju palju juttu. Pedekujund on siiski vaid üks kujund, üks loo rääkimise vahend, kuigi tundub, et Eesti ühiskonnas miskipärast väga suur ja oluline asi
Ivar Sild: „Sugu: 0“ oleks olnud vist isegi parem pealkiri, sest pea kõik tükiga tegelenud ja tükis kaasa löönud inimesed ju ei vasta n-ö standarditele, on tegelikult soostereotüüpide suhtes vägagi skeptilised ning püüavad kõige taga näha inimest kui isiksust, mitte vormi valatud mannekeeni elik Marjut…
Aga me tõesti püüdsime mitmeid asju teha vastu oma enese loomuomadusi. No, mida kuradit, oleks minul naiste kohta kobiseda, ah?! Või on sobimatult „naiselik“ ka see, et mainstream-meedias ja filmis püütakse ikka homosid kujutada aristokraatsete maneeridega, et sellised beibed nagu miski meikar-geikar tormab appi vms. Aga ma ise oma elu pealt kõrvutades näen, et neid „lillekesi“ on ülimalt vähe, et tegelikult ei saagi vahet teha, kumb pehmo seal laval on homo ja kumb hetero… Mul polnudki tarvis püüda olla kohmakas, sest ma lihtsalt olengi selline „võrratu tantsija“…
Jürgen Rooste: Ja minu peas tekkis kujundijada, noh, nagu modernistlikus luules. Mul on tunne, et see sõda siiani kestab. Modernism ei ole mingi uus asi, see on kunsti tagasi toomine inimese eluliste vajaduste ja arusaamade juurde, nagu ta algusest pääle oli, lihtsalt vahepääl tekkis mingi kontseptsioon, et kultuur on midagi elust enesest erinevat või kõrvalseisvat. Et kunst peab olema suur ja tegelema inimese hinge ülenend, kultuursete kategooriatega. Hui!
See, mida me teeme, on mingis mõttes keskaja laadatolatsemine. Ta on natuke antiigi areenipoeesia (draama ja tragöödia) mõnitamine. Isase suure kultuuri pilamine. Minu eeskuju oli montipüütonlaste „Elu mõte“, veider pildijada-kabaree, kus eri kujundid lõpuks haagivad end sama asja teenistusse, kus lõpulaule on mitu, kus suur filosoofiline puänt on piinlik. Ma muidugi saan aru, et me oleme poisikesed nende kõrval, ja me tegime ikka mitu kraadi nukrama ja tõsisema asja, meelega.
See me tükk on rahvalik jant ainult minu pääs. Kuigi ma muidugi loodan tõesti südamest, et külakultuurimajades saadaks meie moodi teatrist ka täiesti aru. Saadaks ehk ka Kanutis. Ma loodan, et draamateatriski on mõni tüüp, kes mõistab, miks peab siukest friigiteatrit tegema.
Aga isastele haiget? Ikka! Sama nägemikuga emased on muidugi sama valusad. Ma ei võitle ühegi sooga, ma võitlen sellega, kuidas meist inimestena aru saadakse. Kui ma olin väiksena hell poiss, siis ma ei vastanud teiste ootustele sellest, miuke üks VÄIKE MEES peab olema. Ja see koorem on kaasas muga. Ja see tükk oli mingis mõttes minu luulevormis või esseelik kokkuvõte sellest vaevast. Ühest väiksest küljest. Muidugi, isadus, isaks olemine, pojaks olemine, issi-poja suhe, kõik see jäi välja. Seda siin pole. See oli mulle veel liiga valus. A teeme selle ka ära kunagi!
Ivar Sild: Küllap on õigus ühel teiselgi osalejal ja kõrvaltvaatajal, et äkki see siiski ei tööta nii, nagu meie mõtlesime, et kuskil lööb välja see harimatus. Ent päris jõngelt üteldes, et no kui keski oleks tahtnud teha klassikalist teatritükki, siis oleks seda ka tehtud. Jürgen tahtis katsetada kolme keskealise luuletaja, muusiku, koka ja koolitajaga, et mis juhtub… noh ja juhtuski. Mingit korralikku draamatükki me keegi lihtsalt välja ei mängiks, see tähendab, et jätame täiesti ausalt need punktid näitlejatele.
Jürgen Rooste: Mitte kuidagi ei oleks seda tükki saanud teha „pärisnäitlejatega“, nad oleks mängima hakand. Mitte kuidagi ei oleks seda tükki saand teha teistmoodi. Ivar Sild on minu jaoks üks põnevam lavakarakter. Kaur Riismaa on ka lavaliselt kuidagi äge, tõsi, tal on isegi raskem iseendast ja oma joodikluuletaja kuvandist lahti võidelda. Noh, minu kohta pädeb sama.
Aga ma tahtsingi mängida seda kirvemängu. Kokk Marko! Kultuuriteoreetiku haridusega! Seksuaalpedagoog Meelis! Õppinud kõike meditsiinist religiooni ja juurani. Ja Siim Aimla. Ma pean tunnistama, ilma Siimu karge läheduse ja muusika struktureeriva osaduseta oleks olnud raske seda väikest maailma ehitada. Siim ja mina oleme laval kuidagi alati liigagi hästi ühinend. Mingi vinkliga vaade ilmale, siukeste paipoiste imelik vaade. Maeitea.
Aga see on küll üks tükk, üks kunstiteos, mida ma praegu ise armastan, see on mulle tähtis. Selle ründamine teeb mulle isiklikult valu, mul on häbi mu sõprade pärast, keda ma olen niiviisi löögi alla seadnud. Ja see tähendab, et ma löön vastu, ja väga kõvasti.
Side Dish: Kuku köök
Marko Martison avas Kuku klubis suurema peoga oma köögi (lõunasööki on ta sääl juba pakkunud, aga nüüd läeb õhtune odavgurmekas ka lahti). „Sugu: M“ tükis oli ta Jaan Toomiku sõnutsi kõige mehelikum ja rajum. Jürgeni jaoks on ta lihtsalt üks kõige parem sõber. Kui Meelis Tasur paneb lavale dildod, siis Marko viskab pannile vorstid.
Kui raske see oli ja mida see tähendas, et sa korraga me tükki tegid ja samas Kuku uut kööki käima panid ja välja mõtlesid?
See oli päris sõge aeg. On ikka veel. Kohati oli tunne, et raisk, millelegi ma nüüd käega löön. A näed, läks teisiti.
Aga mõlemaga, jah, oli üsna painintheass-moment, ühest küljest tundus Kuku justkui olulisem, aukartustäratavam. Ikkagi Kuku ju, seal on ju sellised nimed läbi käinud, et võttis mitu korda kahtlema, et kas see ei ole liiga suur suutäis.
Lavastus muutus olulisemaks, mida aeg lähemale esikale jõudis. Ja siis läkski keeruliseks. Kogu aeg oli tunne, et nüüd teen mõlemaid poolikult, et ei jaksa ega oska kuidagi 100% mõlemasse panustada. Kukus olles mõtlesin esikale/lavastusele ja proovides/etendustel tahtsin Kukus tagasi olla, sest palju oli teha. On jätkuvalt.
Nüüd on muidugi hea olla, mõlemad on justkui käima läinud.
Mis on su nägemus sellest mehe-tööst, kuidas sa toda kööki teed, mis on ta nägu, kes on su kaaslased ja mida sa selle kõrval veel välja paned, vastik kultuuriteoreetik?
Kui päris aus olla, siis on ikka päris mitu korda mõttes kulp nurka lennanud, et tra, ma ei viitsi seda rokka keeta rohkem, teeks midagi muud. Aga alati jõuan otsaga noa taha tagasi. Kööki teen koos hea sõbra, Karli Heinaga. Ja köök on puhtalt meie nägu. Rännakutelt kaasa võetud mõtted ja ideed. Karligi on elanud Poolas, Saksamaal ja Inglismaal. Lugusid on tal palju. Ise olen töllanud mööda ilma ringi ja kokanud siin-sääl. Kui tihti ikka juhtub, et semiootikust kokk saab. Aga eks see söök üks semiootika on ka. Ja muidugi kõige parem söök tuleb vanaemadelt. See vast juhib ka meid miskitpidi.
Süüa saavad meie juures kõik, karnivoorid ja veganid. Tige inimene on tavaliselt lihtsalt näljane.
Mida Kuku sinu jaoks tähendab? Mis on sinu ja Kuku lugu?
Kuku tähendab mulle palju. Sattusin sinna vist esimest korda ca 2003. Sina ise vedasid. Ja sinna ma ka jäin. Olen seal laval esinenud, nii muusika kui ka Poetry Slami MC-na. Saanud sealt sõpru ja kolepalju nalja ja lugusid.
Poleks ilmaski arvanud, et jõuan otsapidi Kukusse tagasi ja seda suisa oma köögiga. Nii et ma arvan, et see minu lugu Kukuga, see päris, on alles ennast kirjutamas.