ÄÄREMAASTUMINE? Pärnu Uue Kunsti Muuseumis on üleval järelehüüdenäitus „Rongid, rongid …“ – 90 aastat kestnud ja jonnaka riigi poolt kinni keeratud rongiühendusele Tallinna ning Pärnu vahel. Lylian Meister mõtiskleb raudtee ja kodumaiste äärealade teemadel.
Näitus „Rongid, rongid …“ on järelehüüe 90 aastat kestnud ja 8. detsembril 2018 Vabariigi Valitsuse otsusega lõpetatud rongiliiklusele Pärnumaal.
Sündmused ja kaadritagune
Tundeküllane väljapanek püüab 1967. ja 2018. aastal Pärnu–Tallinna rongis tehtud intervjuude abil mõista ka raudteeliikluse rolli inimeste elus. Nii et heidab pilgu nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku.
Milline võib olla rongiliikluse olemasolu tähtsus ja lugupidamine rongide vastu ühes väikeses Põhja-Pärnumaa piirkonnas praegu, sellest saab aimu Tori raudteejaamas 8. detsembril filmitud kaadritest lühifilmis „Hüvasti, porgand!“, kus viimast rongi (rahvasuus Partsi porgandiks kutsutut) on tulnud teele saatma kohalik kogukond. Rongile lüüakse pimeduses ja külmas vihmas sõna otseses mõttes hingekella, laulab Selja lauluseltsing, hädaabitulesid vilgutab Taali päästekomando.
Väga paljud detsembrisündmused jäävad siiski kaadri taha ja ilmselt on nii Pärnus kui ka Eestis tervikuna hinnangud Vabariigi Valitsuse otsusele erinevad ja vastuolulised.
Vastandlikud mõtted
Ühe näitusel osalejana võin öelda, et isegi näituse autorite positsioonid on erinevad ja tuleb tunnustada, et õnneks suutsime siiski hoiduda üksteise seisukohtadele hinnangute andmisest. Tori ajaloolise raudteejaama perenaisena ütlen filmis „Hüvasti, porgand!“ kaadri taga kõnet pidades otse välja, et sellist Eestit mina ei tahtnud, kui nooruses sinimustvalgete lippude all seisime. Eks see oli emotsionaalne hetk ja võite ju arvata, et kui oled soetanud endale raudteejaama, siis tahad sealt ka rongile istuda… Sõnastasin siiski oma masenduse põhjusena, et tänases Eestis ei arvestata lihtsate ja „väikeste“ inimeste huvidega, suurematest tõmbekeskustest väljaspool elava kogukonnaga ja maapiirkondades vajalike teenuste kättesaadavusega.
Mark Soosaar laseb mul filmis oma arvamust avaldada, kuigi ise usub vastupidiselt minule asjade toimimisse, Rail Balticu projekti ja progressiivsesse tulevikku. Vajaduse kohaliku rongiliikluse järele lahendaks ta pigem uute ja veel nüüdisaegsemate meetoditega, jättes osa vaguneid inimestele rõõmuks Toris maha ilma kiirrongi aeglustamata. Marki arvates on kohaliku kogukonna elu võimalik muuta ka julgemalt mõeldes ja liigsest nostalgiast loobudes. Rail Baltic tuleb kiiremini, kui me arvame, sõnastab Mark dialoogis EKRE aktivistidega viimases Pärnu–Tallinna rongis.
Raudteeulme
Aeglase Põhja-Pärnumaa rongiliikluse vajadusse ei usu sarnaselt Markiga paljud pärnakad, kellele on olulised kiirrong ja lennujaam. Tulevikku esindabki näituse kolmandal ekraanil luupiv Rail Balticu arvutivisioonina teostatud esindusvideo tulevasest rongiliiklusest ideaalmaastikul, kus saab näha nii ökodukte kui ka Pärnusse ehitatavat rongijaama. See ulmevideo on nauditav tänu Duke Ellingtoni „Karavanile“, mida improviseerivad Hank Crawford ja Jimmy McGriff.
Mark Soosaar usub sinisilmselt, et Rail Balticu kiirrongile saab istuda tulevikus nii Toris, Tootsis kui ka Eidaperes. Pearong ise teel Tallinnast Berliini üldse mitte kusagil ei peatu, põkatavat rongi juhivad arvutid – Jaapanis olevat juba sellised rongid olemas. Nii et Pärnust pealeminejad istuvad vagunisse, mis väljub trassile enne pearongi lähenemist, ning saavutanuna pearongi kiiruse, muutub pärnakate vagun pearongi esimeseks lüliks. Järgmises jaamas väljujad pääsevad perroonile tagumisest vagunist, mis haagitakse lahti mittepeatuvast kiirrongist.
Mälestis ilma peamiseta
Filmist „Hüvasti, porgand!“, mille kaadrid pärinevad nii Mikko Virta kui ka Mark Soosaare kaameratest, aga montaažikäärid on olnud Marki käes, kumab jõuliselt läbi tema negatiivne suhtumine viimase rongisõidu kasutamisele poliitilise propaganda tegemiseks EKRE poolt, aga samas laseb ta siiski EKRE liikmetel oma positsioone sõnastada. See võimaldab tal samal ajal ennast positsioneerida, aga jääda ka dokumentalistiks.
Väga sümpaatne on paralleeli tõmbamine Virve Koppeli 1967. aasta filmiga Tallinna–Sindi sõidust kitsarööpmelisel raudteel, sest inimesed ja nende rongisõidueesmärgid polegi palju muutunud. Üle Pärnu Mõisakülla, Valka ega Viljandisse enam ammu ei pääse, sest neid ühendusi laiarööpmeliseks ei ehitatud. Vahepealse trassikoridori muudatusega on ka Sindi jaamast saanud kaitsealune ehitusmälestis ilma peamiseta – raudteeta. Rongide asemel vuravad seal rekad.
Kuidas halb halvemaga asendada
Minevikul tuleks minna lasta… Täna on aga täna. Rongid Põhja-Pärnumaal enam ei käi ja kohalikus vaates on endiste rongiliiklejate elu kehv. Mind häirib ka kogu selle loo juures üles näidatud suur silmakirjalikkus. Vabariigi Valitsuse sõnul tuli rongiliiklus lõpetada raudtee halva olukorra tõttu, mis muutis teenuse kvaliteedi selle kasutajatele, kelle huvide eest riik loomulikult seisab, lubamatult aeglaseks. Fakt on, et rongid sõitsid Torisse Tallinnast 1 tund ja 59 minutit. Kehva teenuse asendamiseks disainiti teenus, millega kulub Torist Tallinnasse jõudmiseks koos ebamugava ümberistumisega Lelles, mida talvistes oludes tuleb teha vahel lausa joostes, varahommikul 2 tundi 30 minutit, lõuna ajal 2 tundi 39 minutit ja õhtul 2 tundi 51 minutit. Pärnu kaudu Torist kahe bussiga Tallinnasse sõites kulub aega 2 tundi 50 minutit. Halvimal juhul, näiteks Koogistest, ei pääse aga inimesed enam üldse liikuma. Seepeale on öeldud, et aga no neid ongi „vähe“, mis sellest, et „õiglane riik kõigile!“.
Oluline on ka kõiki kaasava elukeskkonna tunduv halvenemine. Rongiliikluse lõpetamine Pärnumaal on liikumispuuetega inimestele ja ka liikumisraskustega eakatele valus löök, sellele juhtis tähelepanu liikumispuuetega inimeste liidu juht Lili Tiri („AK“ 24.01.2019) ja ka Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse kurvastas, et Pärnumaal rongiliikluse lõpetamise otsuse tegemisel sotsiaalministeeriumi ei kaasatud, sest rongiühendus on transpordi suhtes kõige ligipääsetavamad erinevate probleemidega inimestele.
Tuleb siiski nõustuda filmis „Hüvasti, porgand!“ EKRE-t esindanud naisterahva sõnadega, et kümme aastat on inimese elus „oi kui pikk aeg“, eriti kui ei teagi, mida oodata. Ilmselt ei asenda Rail Baltic siiski kohalikku rongiliiklust ja kohaliku raudteeliikluse säilitamine Põhja-Pärnumaal ei takista ka kuidagi Rail Balticu aegruumis kihutajate helget tulevikku.
Tegijad: Mark Soosaar, Mikko Virta (film „Hüvasti, porgand!“), Lylian Meister (rongiteemalised trükitekstiilid), Virve Koppel (katkend telesarjast „Seitse pikka päeva“, 1967 ETV kuldreporterid Moidela Tõnisson, Valdo Pant, Rein Karemäe, Rein Järlik, Klaus Mikko).
Näitus “Rongid, rongid”
Uue Kunsti Muuseumis
18.01-24.02.2019
avatud iga päev 9-19.00
Esplanaadi 10, Pärnu
