MÜTOLOOGILISED INIMLOOMAD: Võrdlev usundiuurija Tiina Vähi jutustab huntsõdalastest ja viikingiaegsetest ida(liba)huntidest, kes idateedel seilasid ja meie randades röövisid, aga samuti oma kodu- ehk eestihuntidest, kes teisel pool Läänemerd Sigtunas ja Estabrötel röövimas käsid.

Mitmetel rahvastel leidub sümboleid, mis viitavad hundikultusele ning maskuliinsele vägivallale ja sõjapidamisele. Euraasia ja Põhja-Ameerika mõnedel hõimudel oli hunt tootemloom või seotud sõjamaleva juhi (või sõjajumala) ja esivanemate kultusega ning indiaanlaste legendides esinesid hõimu juhid hundi kujul või omasid võimet muutuda hundiks. Hõimu juhti nimetati sageli hundiks ka mujal.

Hundipealine ajalugu

Kartali Ibeeria ehk Ida-Gruusia kuninga 5. saj teisel poolel Vahtang I hüüdnimi oli Gorgassal, mis tähendas „hundipealist”. Sõdurite ja hõimuliikmete nimetamine huntideks või nende „hundi kujul esinemine”, sageli rituaalselt hundinahaga kaetult, oli omane hetiitide ehk heti iraani, kreeka, germaani, slaavi ja teistele indoeuroopa rahvastele. Ühes heti tekstis pöördub kuningas Hattušili I 7. saj eKr oma väe poole sõnadega, et need oleksid võitluses üks nagu „hundi sugu” või „hundi hõim”. Sarnaseid kujutelmi ühtsest sõjamalevast kui hundikarjast on leitud ka Kaukaasia svanidel.

Muistsed traaklased ja daaklased, kes kummardasid hunt-jumalaid, said oma hõimunimeks „hundirahvas“(Daoi (Δάοι)), mis tähendas hunte või hundisarnaseid. Tuntud usundiloolase Mircea Eliade arvates kandus daaklaste sõdur-vennaskonna nimi (nende sõjalipul oli hundipäine draakon) üle tervele hõimule. Ta pidas sõdur-vennaskondi, kes usuvad ennast rituaalides muunduvat huntideks ja saavad endale ekstaasis „hundiviha”, tüüpilisteks sõduriinitsiatsioonideks, mida esines ka teistel indoeuroopa rahvastel.

Hunt sümboliseeris mehist jõudu, raevukat sõjakust, legaliseeritud vägivalda ning tugevama õigust ning sellelaadset hundikultust on täheldatud vaid teatud piirkondades ja aegadel eksisteerinud eksklusiivsetes seltsides.

Hundi- ja karunahksed sõjardid – kas müüt või tegelikkus?

Inimese ja hundi vaheline side vanagermaani meesteühenduses oli seotud jumalate Wodani/Odiniga, keda kujutati kas koera või kahe hundi saatel. Üks neist oli Geri, mis tähendas ahnet, ablast, ja teine Freki, mis tähendas ohtlikku.

Need omadused iseloomustavad ka keskaegsetes skandinaavia saagades kirjeldatud Odinile pühendatud legendaarseid sõdalasi úlfheðnar’eid – hundinahkseid ja berserkr’e (eesti berserk, berserker) – karusärklasi. Snorri Strulson kirjeldab „Ynglinga saagas“ neid kui Odini mehi, kes ei kandnud soomusrüüd ja ulgusid nagu hullud kui koerad või hundid. Nad hammustasid kilpe ja olid tugevad kui karud või pullid, tapsid mehi ning tuli ega teras ei hakanud nende peale. Karu- või hundinahka riietudes või nende nahkadest valmistatud rõivastes uskusid nad endid olevat haavamatud ja seepärast ei kasutanud turviseid. Ent „Vatnsœla saagas“ on mainitud, et nad kandsid hundinahku soomussärkide peal. Nende kohta on ka nimetus Vargsskinnasstakkar, mis tähendab seelikut või hundinahast vammust, niisugused sõjamehed olevat olnud Norra kuninga Püha Olavi vastaste hulgas ning võidelnud 1030. aastal Stiklestadi lahingus. „Völsungite saagas“ tapavad Odini sõdurid inimesi nagu hundid – hammustavad kõri läbi.

(Hundinahkne) seelik tekitab assotsiatsiooni naiste rõivastusega, kuigi see on mõnedel rahvastel ka meeste garderoobis. Olgu mainitud, et mõnedes „Edda lauludes“ näiteks Hárbarđsljód 37, 39 on nimetatud naisberserke brúđir berserkja, kes olevat võidelnud nagu emahundid (vargynjur). Kas ka nemad nagu mehed kandsid sõjarüüdes hundinahka, öeldud ei ole.

Karusärklaste ja hundinahksete kohta kasutatud allikad ei ole ühetähenduslikud ning jääb ebaselgeks, mida need peegeldavad, kas müütilist sümboolset korda või reaalset ajaloolist tegelikkust. On arvatud, et nad moodustasid ühtse kultuslikult suletud salajase sõdurite liidu/kogukonna (Jomsvikingarna), millesse initsieerimine eeldas teatud koolitust, kuhu kuulus ka metsloomadega, eriti karuga võitlemine. Kuid teisalt on „berserkide käike“ tõlgendatud pelgalt hingematkadena, mida isekeskis ekstaasis kogeti kui reaalseid, aga tegelikkuses taplusi ei toimunudki. Saagades on kirjeldusi, et berserkide kehad lamasid elutult maas, millest võime arvata, et nad olid transis, kuid kas see oli seestumus või kiskjate jäljendamine, jääb ebaselgeks. Nende lahingusse minekut nimetati bersergi(ks)de käiguks (berserkirgang/berserksgangr), mis saavutati berserkeri vihaks nimetatud ekstaasi abil. See osutab usundilisele ilmingule, millel on sarnaseid elemente rahvusvahelises werewolf-folklooris tuntud bendant’ide, krisnik’ute jt kujutelmadega. Need on teadvusevälised seisundid, seestumus, milles kujutletakse perioodilist kollektiivset muundumist kiskjateks, et võidelda viljakust hävitavate vaenlaste vastu. Eesti folklooris see ei ilmne, ent väljend „libahundiks käima“ või „jooksma“ tekitab allusiooni „berserkeriks käiguga” ning võib olla relikt vanemast usundikihist. Ent eesti 200–400 aasta vanuse talupojapärimuse põhjal võiks libahuntlust nimetada pigem individuaalseks ettevõtmiseks – „lihahundiks käimiseks”, mis kujutas endast ratsionaalset lihahankimise moodust, võimalik et karjavargust. Kuriteo kattevarjuks kasutati rahvausundi libahundi kujutelma, millega õigustati oma üleastumist sotsiaalsetest normidest. Berserkerid ja analoogilised sõdur-vennaskonnad olid aga kollektiivsed arhailise sõduri ja jahimehe eneseidentifitseerimised hundiga, mis võisid olla kultuslikud, ent nende rituaalsus jääb kirjeldustes napisõnaliseks ja seetõttu hämaraks. Teisalt, kui berserkerite „käike” tõlgendada pelgalt „hingematkadena”, siis poleks neid peetud Põhjala agraarühiskonnas röövide, mõrvade ja vägistamiste pärast nuhtluseks, mistõttu Islandi seaduskoodeks (Grāgās 1.23) keelustas berserksgangr’i ja kuulutas berserkerid ja nende kaaslased seadusvälisteks, lindpriideks (útlägr).

Lindpriid ei tohtinud elada ühiskonnas, vaid pidid lahkuma asustamata kohta (skógamaðr), ja metsas elavat peeti hundiks (vargr). Teda nimetati ka vargulf’iks, mis tähendab sõna-sõnalt „hunt-hunt”, ning hakati pidama libahundiks. Eesti pärimuses on arhailise tavaõiguse rudimente, mille põhjal võib arvata, et lindpriid koheldi nagu (liba)hunti või vastupidi, keda igaüks võis tappa.[i]

Berserkerite kohta on säilinud pärimust, et nad elasid metsa eralduses ning sõjakäikudele ja röövretkedele minnes maskeerusid hundi- ja karunahkadesse, et varjata oma isikut ja hirmutada ohvreid. On arvatud, et algselt olid nad röövlid ja lindpriid ning hiljem hakkas sõna „berserker” tähistama neid, kes muudavad oma kuju libaloomadeks, seejärel neid, keda valdavad raevu- või ekstaasihood. Varakeskaegset (eel)viikingiaega on nimetatud ka „berserkerite ajaks“, mis tõi välja põhjarahvaste sõjapidamises ekstreemse metsikuse, verise suitsiidijoovastuse, raevuekstaasid, mis viitavad narkootiliste ainete kasutamisele.

Huntidega tantsijad

Karusnahas „tantsijad“ arheoloogilistel leidudel ja kujutamine esemetel algab alates 5. sajandist. Taanist Gallenhusist on leitud kuldsarved, millel on kujutatud kahte sõdalast hundi- või koerapeadega. Ida-Rootsi saarelt Ölandilt Torslundast leitud 7. sajandisse dateeritud kiivri pronksplaadil on hundinahaga kaetud sõdalane, keda on nimetatud relvadega tantsijaks (Waffentanzer), kes enne lahingusse minekut etendas sõjajumal Odinile sõjatantsu või et Odin tantsis hundiks muundunud sõduriga. Torslunda ühel plaadil on kujutatud sõdalast, kes võitleb kahe karuga. Torslundas ja mujal, nagu näiteks Inglismaal Sutton Hoosis, tantsiti rituaalseid mõõgatantse kahe sõjamehe esituses, üks neist oli riietunud loomanahkadesse ning kujutas endast hunti, karu, draakonit või teisi supranormaalseid kiskjaid. Relvadega „hunditantsijate“ kujutisi on leitud ka Saksamaalt – proksplaat Obrigheimist ja hõbeplaat Gutensteinist, mõlemad 7. sajandist, samuti Rootsist Upplandist Ekhammari kuningahaudadest (Kungsängen) 9. sajandist pärit esemel. Ka Saxo Grammaticus mainib „Gesta Danorumis“ mimeetilisi tantse, mida esitati Uppsala festivalidel.

Arvatakse, et Skandinaavias on olnud pikaajaline sõjatantsu traditsioon, kus kasutati loomanahkadest kostüüme ja maske. Kui need olid hundi- ja karunahkadest, võib näha seost ulfhednar’ite ja berserkeritega. Ent samas on kaheldud, kas sõjamehed kandsid neid lahingus – pigem vaid rituaalides, teatraalsel eesmärgil, et sugereerida usku looma jõu omandamisest. Germaanlased olevat pidustustel riietunud hundirõivastesse (Wolfsgewand) või pannud pähe rituaalse peakatte, vargshar, mis tähendas vana-islandi keeles „hundijuukseid“. Hundimaskid ja -nahad, -amuletid, -fetišid representeerisid üleloomulikke jõude, mis olid iseloomulikud arhailise usundi loomakujulisele pühadusele.

Hiljem kirja pandud saagades on juttu kuninga teenistuses olevatest berserkeritest („Egilli saagas“, „Vatnsdoela saagas“, „Hrólfi Kraki saagas“ jt). Nad olevad läinud sõtta koos oma „sõjahuntide” või sõjakoertega. Viimaseid kasutasid keldid ja langobardid rahvasterännu ajal. Põhjala piirkonnas sõjakoerte kasutamist on mainitud Bremeni Aadama kroonikas, antiikautori Solinuse refereeringu järgi kirjeldati seal, et poolmütoloogilise alaanide maad kaitsevad võitluskoerad. Viimase allika tõepärasus on kaheldav, see on pigem folkloor nagu ka eesti muistendid koerakoonlastest ja peninukkidest – koerapäistest vaenulikest sissetungijatest. Müütide maailmast on pärit ka Põhjala kuulsaim berserker Starkatherus/Starkaðr, keda on maininud Saxo, kes ei pidanud berserkerite peamiseks tunnuseks raevutsemist ja pühendumist Odinile, nagu seda on kirjeldatud saagades, vaid tähtsamaks Starkaðri põlvnemist hiiglastest, kes on pärit Útgarðrist – paganlikult vaenulikult maalt, mis vastavalt Saxo ettekujutusele oli idas (Jötunheimis) ehk Eestis (Estoniae), kuigi ta mainis, et lugu on uskumatu.

Idahundid – läänemerel seigelnud skandinaavia viikingid

Kui mitte hundinahksete ja karusärklaste ega nende sõjakoerte, siis millist laadi sõdalaste mentaalseid ja reaalseid „jälgi” me võime leida oma maalt ja selle lähipiirkondadest? Viikingieelse aja kohta Eestis räägivad meile põhiliselt arheoloogilised leiud. Mitmed eesti arheoloogid on täheldanud sõjameheideoloogia tekkimist alates keskmisest rauaajast ning selle jätkumist ka nooremal. See väljendub rikkalikus relvadest koosnevates hauapanustes ja prestiižikate karusloomade kihvadest tehtud ehetes – keedes ja ripatsites, mis peale sotsiaalse positsiooni markerite võisid viidata ka usundilisele ja võimsate loomade kaitsemaagilisele tähendusele. Eesti ornamendiuurija Indrek Jets on uurinud Eestist pärit leide mõõgakäepidemete ornamentidel ja nuppudel ning loomapäiseid kujutisi vöörihma kandadel ning tõlgendanud neid hundi[1] või koerana[2], mis viitavad nende usundilisele tähendusele ka siinses sõjamehekultuuris.

Keskajal kirja pandud vanapõhja saagades on teateid varasemate sajandite skandinaavia meresõitjatest, kes väisasid Baltikumi randu, mis asusid Skandinaaviast Läänemere kaudu viiva idatee (Austervegri) ääres. „Heimskringla saagas“ on teade 7. sajandisse dateeritud kuningas Ivarri vallutustest, kes olevat alistanud Kuramaa, Eestimaa ja kogu Garðariki ehk Novgorodi.

Harald Kaunisjuus (890–940) laastas idateel olles, sõites ümber Kuramaa ja Eestimaa. Uppsala Eirikri vallutusretk on dateeritud 10. sajandi keskpaika (950–960). „Njálli saaga“ lauludes mainitakse 972. aastal toimunut islandi viikingite merelahingut eestlastega kusagil Saaremaa lähedal. 12.–13. sajandil tehtud röövretkedel liikusid skandinaavlased idateel ja laastasid Eestimaa randu. „Sverre saagas“ (1177 või 1184–1202) on kirjas, et nad läksid suvel idateel Eestimaale (til Eistlands) ja laastasid kohas, mida kutsutakse Pikumiks. Mõned nende hulgast võisid kanda võimsate metsloomade nimesid. Vanapõhja mõned isiku- aga ka hüüdnimed on tuletatud hundist ja karust. Skandinaavias on tuntud hundinimi Ulf, Ulfr[3] ja sellest tuletatud Ulaf, Olaf jne ja karunimi Björn ning sellest tuletatud erinevad nimevariandid, näiteks Ulfbjörn ja Björnulf esinevad sageli ka tänapäeval, ent muinasajal germaani kultuuriruumis tähendas karust või hundist tuletatud nime andmine sõdalasele tema identifitseerimist selle loomaga.

Viikingiaegsetel, peamiselt Kesk-Rootsi mitmetel ruunikividel on mainitud Eestit erinevates seostes, huvipakkuvad on aistfari, aistulf, eistrulfr. Nendest esimene tähendab ittasõitjat, teised idahunte või mõnedes tõlgendustes ka Eestisse sõitjat või eestihunti(e). Kui eist ei tähenda Eestit, nagu arvas viikingiteuurija Judith Jesh, vaid ida, siis ulf tähendab hunti ja viitab sellele, Idahuntide all on mõeldud Skandinaaviast pärit ittasõitjad, kes hukkusid võõral maal ning kelle mälestuseks püstitati ruunikive nende kodumaale, nagu see on Frugårdenis Västergötlandis (dateeritud 11. sajandisse) Ulaf/Olafile, väga heale noorele (sõja)mehele, kes langes Eestimaal [i estlatum] ja kellele oli pandud hundinimi, millega ilmselt sooviti, et temast saaks üllas ja hundiga sarnane sõjamees või viiking. Kuidas aga nimetada Eesti, Liivi ja Kuramaa rannikult läände suundunuid, kas vastava hõimunimega viikingiteks, mereröövliteks või hoopis kõrgelennuliselt „Läänemere isandateks”?

Läänemere „isandad“ või mereröövlitest „eestihundid“?

„Heimskringla saagast“ saame teada, et 967. aastal oli norra kuningapoeg Olaf Trygvasson koos oma ema Astridiga teel Novgorodi, kus elas Astridi vend Sigurd. Kuid eesti mereröövlid röövisid nad Saaremaa lähedal ning müüsid Eestis orjadeks. Neid saatis Torulf, vägeva hundinimega mees, kes aga oma vanaduse tõttu ei suutnud Olafit kaitsta. Ent aastate pärast, kui Sigurd tuli Eestisse makse koguma ja leidis oma õepoja turuplatsilt, ostis ta vabaks ning viis endaga kaasa Novgorodi. Astrid vabanes aastaid hiljem.

Rahvusromantilises laadis on tõlgendanud eestlaste ja kuralaste saamist „Läänemere isandateks” või hoopis piraatidest „ettevõtjateks“ pärast seda, kui skandinaavlaste viikingiaeg oli juba lõppenud, lõppemas, põhiliselt 11. ja 12. sajandil. Nad olevat merd sõitnud oma maagiliste laevadega, mida nimetati piraticas ja neid kardeti sedavõrd, et Taani kirikus olevat 12. sajandi esimesel poolel palvetatud: „Kaitse meid, Issand, kuralaste eest!“ Taolised palved olid apokrüüfilised ja võisid olla suunatud mistahes maalt tulnud viikingite vastu.

Saxo Grammaticuse andmetel tapsid eestlased 1170. aastal Mälari järve rannal jarl Joni. Samas aga leidsid ka ise varsti oma surma mäel, mille nimi on eesta skär (eestlaste laid). Praegu kutsutakse seda väikest kõrget laidu Mälari järves Estbröte. Ajaloolane Enn Tarvel arvab, et isegi siis, kui Eesta skär ei ole seotud jarl Joniga, osutab see kohanimi igal juhul eestlaste mereühendustele Mälari järve piirkonnas. Svealaste kõige tähtsama linna Sigtuna hävitamine 1187. aastal on omistatud mitmete ajaloolaste poolt eesti paganatele, mitte karjalastele, nagu seda mõned vene ajaloolased on väitnud. Henriku Liivimaa kroonika (HLK V,1II) jutustab eestlaste ja kuralaste röövretkedest aastatel 1203, 1225 Taani (tänapäeva Rootsi rannikule).

Arheoloog Marika Mägi arvab, et idateel seiklevatel inimestel olid üldjuhul skandinaaviapärased isikunimed ja nad said üksteisest enam-vähem aru, nii et viikingitel võis olla oma lingua franca, aga märksa tõenäolisem, et nad oskasid vanapõhja keeli või kasutasid tõlke. Sestap on usutav, et eesti viikingid olid Skandinaavia hundinimesid lahingutes või (orja)turgudel kuulnud või olnud nende pealikute teenistuses, mistõttu neil võisid olla ka skandianaaviapärased parelleelnimed. Agressiivset individuaalsust rõhutava eluviisi konteksti sobivad hästi hundi nahku, nimesid ja kiskjate kihvadest tehtud ehteid kandvad skandinaavia ja eesti viikingid, kes käisid röövretkedel Läänemere teistel randadel. Viikingite hundinahkadesse rituaalse riietumise kohta meil dokumenteeritud andmeid pole, kuid on tõenäoline, et pika merematka taha kauplema või röövima minnes, külma kaitseks tõmmati selga karusnahad või neist tehtud hundivammused, nii nagu saagad räägivad skandinaavlaste kohta, ning enne lahingut võeti hundijalaveest (alkoholist) väge, jäädi purju ning sõjalaulu ja (šamaani)trummi lüües aeti ennast ekstaasi, n-ö „hundihullusesse“ ja kujutleti ennast huntideks ehk hallivatimeesteks. Sellest oletusest lähtudes võiks eesti viikingeid nimetada hoopis Läänemerel seilanud „mere- või meeshuntideks“, viimast võib seostada libahundi kujutelmaga.

Eesti rahvausundi uurija Oskar Loorits on arvanud, et eesti libahundimuistendite vanim kihistus on pärit viikingiajast ning sisaldab slaavi rahvaste vahendusel Bütsantsist pärit motiive, kuid ka germaanlaste mõjutusi. Lõuna-Eestis oli libahundi termin „soend“ sõnast „susi” juba varem välja kujunenud, kuid Põhja- ja Lääne-Eestis räägiti „hundiks käimisest/jooksmisest“ (sk wervolf laufen), mis oma perioodilise korduvuse ja röövelliku olemuse tõttu sarnaneb nii berserkerite kui ka viikingite käikudega. Lääne-Eesti kihelkondades ja saartel kasutati libahundi kohta veel nimetust „mehesthunt“ (meeshunt), „inimesehunt“, saksa keeles wervolf. Anglosaksi kroonikas tähendab vicingas väikesi rüüstesalku. M. Mägi andmetel on Skandinaavias rüüste- ja viikingiretkedel käimist nimetatud „viikingil käimiseks“.

Olgugi et eesti, liivi ja kure(a)laste hõimude hundiuskumuste kohta pole viikingiajast kirjalikke teateid, ent rahvaluules heiastuvad reliktid ja pikaajalised kontaktid Läänemerel seilanud germaani ja skandinaavia meresõitjatega ning kokkupuuted nende materiaalse ja vaimse kultuuriga, mida tõendavad arheoloogilised leiud, lubavad arvata, et kuulusime I aastatuhandel Põhjala kultuuriruumi. Sarnaseid kujutelmi pidi uskumustes ja rituaalides olema, mida siit läbisõitnutelt laenati või käidi ise eesti „mere/meeshuntideks” maades, kust on leitud hundimärke nagu Ölandist ja Upplandist või svealaste maalt Sigtunast. Sealt leitud amuletil on riimiline loits, milles räägitakse deemonist või inimesest, keda kutsutakse hundiks (ulfr) ja nõidade vürstiks, kelle eest kaitstakse ennast nõiasõnadega. See olend oskab vahetada kuju. Põhjagermaanlaste pärimuses peeti inimese metamorfoosi loomaks võimalikuks, sellest räägivad saagad, kus inimesi, kes seda võimet omasid, nimetati einnhamir ehk „mitte-ühekujulised“. Inimese kuju muutusest räägib „Egill Skallagrimmssoni saaga“. Egilli vanaisa nimi on Ulfr Bjalfason, lemmiknimi aga Kveldulfr ehk õhtu-hunt, sest tal oli kalduvus pimeduse saabudes võtta endale hundi kuju. Usuti, et kujumuutusega kaasnesid ka selle looma jõud ja omadused, kelleks muunduti. Hunt oli sõjaka mehe sümbol, arvatavasti nii siin- kui ka sealpool Läänemerd ja mujalgi. Seepärast sooviti temaga samastuda, sest inimese teine või „vanem mina” (alter ego) peegeldas temas varjul olevat soendit.

Tiina Vähi

Usundiloolane, folklorist

Õppinud folkloristikat ja võrdlevat usunditeadust Tartu ja Helsingi ülikoolis

Teaduskraad: filosoofia litsentsiaat Helsingi Ülikoolist 2001

Õpetanud Tartu ja Helsingi ülikoolis ning kultuuriantropoloogiat ja võrdlevat usunditeadust.

Avaldanud mitukümmend teaduslikku ja populaarteaduslikku artiklit rahvusvahelistes ja kodumaistes väljaannetes (vt ETIS).

[1]              Eriliselt on hundipeaks pidanud joon 76; 6 (Uugla AM 500:189) https://www.etera.ee/zoom/1932/view?page=173&p=separate&search=hunt&hlid=45324464&tool=search&view=0,0,2067,2007

[2]              Indrek Jets. Lahingu maod. Skandinaavia 9.–11. sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel. Tallinn 2013; lk 172, 239–240. http://www.etera.ee/zoom/1932/view?page=239&p=separate&view=0,0,2067,2835

[3]              Ulf on tuletis proto-germaani *wulfaz, erinevad vormid: vananorra ulfr; vanasaksi ja -inglise wulf; ülemsaksa ja friisi wolf, https://en.wiktionary.org/wiki/%C3%BAlfr#Alternative_forms

[i]       Tiina Vähi. Libahundiuskumused arhailise tavaõiguse ja moraali kontekstis. Ajalooline Ajakiri 2008,1/2 lk 101–155.