Imelike Filmide Festivali (IFF) esitomat Harly Kirspuu vaatleb legendaarset “Hellraiseri” seeriat – selle tulekut, langust ja äkki isegi et võimalikku tõusu.
Nonii, poisid ja tüdrukud, nüüd on see aeg lõpuks ometi kätte jõudnud – pärast 35 aastat märsilohistamist, lõputuid lubadusi ja niisama lollimängimist tuli lõpuks ometi septembri lõpus välja “Hellraiseri” uusversioon. Siinkohal olekski põhjust vaadata, kuidas on arenenud Ameerikamaa õudusfilminduse üks potentsiaalsemaid – kuid samas õnnetumaid – filmiseeriaid.
Algne edu
“Hellraiser”, nagu enamik sarnase saatusega seeriaid (näiteks “Children of the Corn” (“Maisi lapsed”), millest ma olen siin lehenurgakeses varem rääkinud), põhineb õuduskirjanduse klassikul. Clive Barker kirjutas 1986 lühikese (186 lehekülge) õudusromaani “The Hellbound Heart”, mis keskendub inimpsühholoogia pimedamatele soppidele, olles saanud inspiratsiooni muu hulgas poolpõrandaalustest sadomasoklubidest, kus ta oli seitsmekümnendatel liigelnud, ning samuti sarimõrvar Ed Geinist, kes läks ajalukku oma hobiga endale koju inimnahast mööblit valmistada.
Barker ise oli raamatu ilmumise ajal 34-aastane ja kuigi päris palju teoseid avaldanud, ei olnud ta suutnud end peavoolu murda. Samuti oli tema kirjutisi kohandatud visuaalsesse meediumisse, aga neid polnud keegi vaadanud ja Barkerile endale tulemused väga ei meeldinud ka. Sellest tulenevalt otsustas ta, et kui tema viimane kirjatükk kinolinale vormistada, ei lase ta kedagi teist ligi, vaid teeb filmiversiooni ise valmis – isegi siis, kui tal režissöörina oligi selle hetkeni null kogemust.
Mõeldud, tehtud. Kuidagipidi suutis ta sirgeks rääkida seitsme- ja kaheksakümnendate Hollywoodi õudusfilminduse ülemvalitsejad New World Cinemast, kes olid nõus teda rahastama ja kokku oli tema kinotüki eelarve miljon dollarit (kaheksakümnendate keskpaiga Hollywoodi mõistes mitte nii naeruväärne summa kui praegu, aga ka mitte midagi kiitlemisväärset).
Kogu filmitegemisprotsess võttis algusest lõpuni aega üheksa nädalat ja 1987 ilmuski kinodesse “Hellraiser”. Film räägib elupõlisest hedonistist Frank Cottonist, kes ostab Marokos olles karbikujulise pusle, mis väidetavalt peaks talle tutvustama maavälisel tasemel naudinguid. Kui pusle õigetpidi kokku panna, avanevat hoopis uus dimensioon. Selgub, et tegemist ei olnudki eksitava reklaamiga – puslega pusides avaneb talle tõesti värav uude dimensiooni ning välja ilmuvad selle elanikud – tsenobiitideks (ingl cenobites) kutsutavad peletised, kes on paadunud sadomasohhistid, kes enda sõnul ei tee enam vahet valul ja naudingul ning kes Franki tükkideks rebivad. Täiesti juhuslikult purjetab kohale tema vend oma tütre ja abikaasaga, kes ei tea kõigest sellest mitte midagi ja otsustavad samasse majja sisse kolida. Pööningul tükkideks rebitud ja seejärel haihtunud Frank pääseb cenobite’ide dimensioonist pagema, ärkab uuesti ellu ning laskmata end absoluutselt takistada pisiasjast, et tal nahka ei ole, meelitab oma venna abikaasa baaridest võõraid mehi tema juurde vedama, kelle tapmise järel saaks ta piisavalt eluenergiat, et naisega ühel hetkel ära joosta. Lõpuks Frank tapab oma venna, hakkab kandma tema nahka, esinedeski oma vennana näiteks peretütrele. Olles teada saanud oma onu riietusvaliku, saab too Franki pööningule luku taha panna, kus cenobite’id Franki kätte saavad ja enda dimensiooni tagasi viivad. Peretütar Kirsty saab viimasel hetkel põgenema, enne kui maja kokku kukub, viskab karbi tulle, misjärel see sealt päästetakse tont teab, kust ilmunud paadialuse poolt ja karp maandub uuesti Marokos sama müüja käes, kes seda nüüd uutele huvilistele pakub.
“Hellraiseri” esimene osa oli visuaalselt raju – seda isegi kaheksakümnendate Hollywoodi normide järgi, mis üldiselt vere ja vägivalla koha pealt just tagasihoidlikud ei olnud. Asi oli isegi nii hull, et Barker pidi oma režissööridebüüdi algversiooni kõvasti kärpima, kui Ameerika Filmitootjate Liit, mille üks funktsioone on kirjeldada kõigi sealmaal tehtavate audiovisuaalteoste sobivust erinevale publikutele, ähvardas “Hellraiserile” panna X-reitingu, mida reeglina kasutati pornofilmide puhul, ning mille saamine oleks tähendanud, et ükski normaalne kino seda mitte kunagi poleks näitama hakanud.
Siiski sai esimesest osast tõeline megahitt – maailmakuulus kirjastusettevõte Simon & Schuster tormas “The Hellbound Heartist” audioraamatut tegema, mis jõudis avalikkuse ette 1988, ja teine kirjandusmaailma raskekaallane HarperCollins lasi 1991 kaubandusvõrkudesse eelnimetatud kirjandusteose uustrüki. Kui kõik numbrid olid raamatupidajate poolt kokku löödud, selgus, et miljonidollarine investeering oli toonud piletitulu 16 miljoni dollari väärtuses ning Hollywoodis ei leidunud enam kedagi, kes oleks hakanud küsima, et kas oleks või äkki ikkagi ei oleks mõtet teine osa ka valmis vorpida.
“Hellraiser”, järgmine katse: hullumaja
“Hellbound: Hellraiser II” maabus kinolinadele juba järgmisel aastal. Barker oli küll peaprodutsent, aga selgelt oli näha, et tema ideed hakkavad otsa saama.
Teises osas on peretütar Kirsty maandunud esimese filmi sündmuste tagajärjel hullumajas, pool teosest on sisuliselt esimese osa ümberjutustus. Ülejäänud lugu keerleb imetabaselt Marokost tagasi tulnud meile juba tuttava pusle ümber, mis äratab ellu Franki ja tema vennanaise Julia ning võtab üle hullumajas toimetava arsti, loomulikult cenobite’ide abiga, kes teevad doktorihärrast endasuguse ning viimases võitlusstseenis ta tapetakse. Kinotükk lõpeb sellega, et kolimismehed leiavad arsti kodust verise madratsi, mille kohta vihjatakse, et nüüd on selle näol tegemist mingit laadi portaaliga cenobite’ide reaalsusse.
“Hellboundil” on raha selgelt rohkem kui esimesel osal – seda on näha eriefektidest –, aga väsimuse märgid on juba näha. Hoolimata sellest ning tollestki tõsiasjast, et Ameerika Filmitootjate Ühing väänas tollele tükile esimese hooga X-reitingu, teenis see ometi natuke üle 12 miljoni dollari.
New World ei olnud enam huvitatud uute järgede treimisest – peamiselt sellepärast, et need kõikusid pikemalt pankroti äärel – ning üritasid leida kedagi, kellele filmiõigused edasi müüa.
Positiivne uudis on see, et leidusid huvilised. Negatiivne aga see, et õiguste uuteks omanikeks said vennad Weinsteinid oma Miramax/Dimension Filmsiga, kes – nagu me teame – nägid tollal kurja vaeva et “Children of the Corni” seeriat veega alla lasta.
Kolmas katse: aktsiooni lülituvad seksuaalkurjategijad
1992 lasid vennad Weinsteinid inimlaste silmamunade ette asjanduse nimega “Hellraiser III: Hell on Earth”, kus on juba selgelt näha, et käik trepist alla on ühemõtteliselt alanud. Clive Barker kutsuti küll uuesti peaprodutsendiks, aga linateosele endale lasti ta ligi alles järelproduktsiooni faasis, kui filmimine ise oli juba lõppenud ja noh, seda on ilmselgelt näha.
Cenobite’ide ülemus Pinhead on jäänud oma dimensiooni vangi. Kuidagi päästetakse ta sealt valla ning Maa peal hakkab ta cenobite’isid juurde tootma ja sealsamas selgub, et tema, veendunud sadist, kellele meeldib inimesi tükkideks rebida ja kelle rohkem kui üks sõber askeldab ilma nahata ringi, on siiski otsaga hea ja inimlik – täiesti süüdimatu endine Briti sõdur, kes valel ajal valesse kohta sattudes tegi kogemata ühe vale lükke.
Siiski, üks eelis kolmandal osal on: see on iseseisev lugu, mitte varem sündinud asjade ümberjutustus. Filmihuviline kontingent läks liimile ja andis Dimensionile 12,5 miljonit dollarit piletitulu – pole paha, arvesse võttes asjaolu, et tükk ise tehti valmis kuue nädalaga. Raha hoiti kokku seal, kus võimalik – lisaks tõsiasjale, et film valmis välgukiirusel, kasutati seal esimest korda õudusfilmide ajaloo jooksul stseenides näiteks arvutigraafikat (millega saavutatud efektid, tõsi küll, pole eriti väärikalt vananenud).
Neljas katse: põhi paistab
Seejärel võttis Dimension ette selle, mida nad paraku väga hästi oskasid – hea materjali põhjalaskmise. 1996 loobiti kinode üldises suunas “Hellraiser: Bloodline”, mille üks vähestest päästvatest omadustest on tollal täiesti tundmatu 23-aastane Adam Scott (“Parks and Recreation”, “Ghosted”), kellele oli see teine filmiroll üldse. Neljas osa läheb väga segaseks kätte, üritades viia lugu edasi ja samas olles asjade käigus kronoloogiliselt esimene – tegevus toimub nii 18. sajandi Prantsusmaal kui ka aastal 2127. Režissöör Kevin Yagher sai ise ka aru, millise totaalse käkiga on tegemist ning figureerib tiitrites Alan Smithee nime all (pseudonüüm, mida kasutavad Hollywoodi režissöörid, kes oma teose lõpptulemusega rahul ei ole). Siiski, põhjustel, mis jäävad ilmselt ühtedeks lääne tsivilisatsiooni suurmõistatustest, suutsid vennad Weinsteinid nelja miljoni dollari suuruse eelarvega filmist vastu saada 9,3 miljonit.
Neljanda osa kvaliteediastmest annab märku muu hulgas ka tõsiasi, et peale selle valmimist tõstis Clive Barker käed üles ning andis Weinsteinidele teada, et tema ei taha edasiste “Hellraiseri” filmidega kuidagi seotud olla. Ei produtseerida, ei käsikirja putitada, ei midagi. Weinsteinid laiutasid käsi ja mõtlesid, et mis seal ikka, ostame suvalised käsikirjad, paneme mõneks ajaks Pinheadi ekraanile tiksuma ja kutsume selle “Hellraiseri” filmiks. Täpselt seda nad tegidki.
Viies katse: karjuva pohhuismi ajastu
Sellise teguviisi esimene tagajärg saabus aastal 2000 “Hellraiser: Inferno” nime all ning kinomajadesse ei jõudnudki, vaid pandi otse DVD-le. Tegevus toimub tänapäeval ja film räägib politseinikust, kes leiab meile juba tuttava puslekarbi (kuidas täpselt, arvesse võttes, et nimetatud karp valati kolmanda osa lõpus ehitusplatsil poolelioleva maja vundamenti, jääb mõistagi selgusetuks), cenobite’id on järsku vist nagu pooleldi inimesed (üks neist, nimega Insener on järsku täiesti inimkehas sarimõrvar), samas vihjatakse, et nad on hoopis hallutsinatsioonid – ühesõnaga, puder ja kapsad. Arusaamatutel viisidel on suudetud peaosadesse meelitada James Remar (“Dexter”) ja Nicholas Turturro (“NYPD Blue”), aga kust midagi võtta ei ole, sealt ei võta surm ka. Kunstilisel tasemel pole siinkohal väga viga, aga miks oli vaja see käsikiri “Hellraiseri” järjeks ümber teha, jääb mõistetamatuks – see lihtsalt ei tööta sellisena ja kõik.
Kuues ja seitsmes katse: rist ja viletsus
Kriitikud lasid viienda osa põhja, aga Weinsteinid ei võtnud kedagi kuulda ning 2002 valmistasid “Hellraiser: Hellseekeri”. Publikut üritati kinno meelitada, kirjutades filmi sisse esimese osa peretütre Kirsty, kes kaob pärast autoavariid teadmata suunas. Siingi on mingi valemiga peaosasse saadud mitte just kõige tundmatum näitleja – Dean Winters (“Oz”, “Brooklyn Nine-Nine”), kes Kirsty abikaasat mängib ning hakkab oma hallutsinatsioone ja pärielu segamini ajama. Ülejäänud sisu on samuti täielik segadus, igav veel takkatraavi, näiteks lõpus avastab Wintersi tegelaskuju, et ta on tegelikult kogu aja põrgus olnud – kus, nagu muuhulgas selgub, on näiteks surnukuurid – ja mis tema abikaasast sai, seda ei viitsita samuti seletada.
Kuuenda osaga samaaegselt filmiti Rumeenias seitsmendat osa. Lõpptulemus saadeti maailmale ristiks ja viletsuseks aastal 2005 “Hellraiser: Deaderi” nime all. Tegemist on esimesega tervest seeriast, kus ühtegi natukenegi tuntud nime pole, ainult C-kategooria ameeriklased ja grupp tundmatuid rumeenlasi (kellest enamik muide sõnagi inglise keelt ei rääkinud, mis tegi filmimise seikluslikuks). Asjasse suudetakse segada Bukaresti metroo, cenobite’id liigituvad nüüd järsku armeeks ja üldse on ilmselgelt tegemist teosega, mis tegelikult ei peaks ega tohiks seeriasse kuuluda.
Appi, kaks tükki veel
Aga Dimension oli ennast paraja jama sisse mässinud – kuidagi oli suudetud koostada leping, mis nõudis, et vähemalt kaks “Hellraiseri” filmi tehtaks Rumeenias. Lihtsalt lepingu täitmise eesmärgil otsiti taas asjasse mittepuutuv käsikiri, kirjutati see hädapärast “Hellraiseri” seeriasse kuuluvaks ümber ning samal aastal, 2005, saadeti kaubandusvõrku teele “Hellraiser: Hellworldi” nime all.
Mingisuguse mentaalse parkuuri tulemusel oli Lance Henriksen (“Alieni” seeria, “Close Encounters of the Third Kind”) otsustanud, et tema karjääril läheb liiga hästi ning laekunud peaossa. Seekord on peategelased psühhedeelsete ravimite mõju all, enda arust põgenevad cenobite’ide eest, kui ühel hetkel nood päriselus välja ilmuvad. Kuidagipidi on asjasse segatud kummitused ja mis kõik veel – ühesõnaga, maailma kõige klišeelikum käsikiri, mis moodustas allakäigutrepi järgmise astme.
Nüüd lülitus tegevusse USA arulage autoriõigusseadus, mille järgi peab mingisuguste tegelaste filmiõiguste säilitamiseks neid filmis kasutama. Lõpptulemust ei pea keegi nägemagi, peaasi, et teos oleks olemas.
Ühel ilusal päeval ärkasid vennad Weinsteinid üles ning said teada, et nende “Hellraiseri” õigused lõppevad kohe ära. Paari nädalaga ja 300 000 dollari eest vehiti kähku valmis seeria absoluutne madalpunkt “Hellraiser: Revelations”. Käsikiri oli sellise leveli saast, et isegi Doug Bradley, kes oli kõik eelmised filmid Pinheadi rollis kaasa teinud (või pigem üle elanud), ütles, et tema enda nime sellise jamaga siduda ei lase ning lahkus.
Bradley asemele võeti keegi Stephan Smith Collins, kelle osatäitmine näeb välja, nagu keegi oleks talle viis minutit tagasi näidanud sõnaraamatust esimest korda elus mõistet “näitlemine” ja siis kaamera ette lükanud. Mitte et teised osatäitmised paremad oleks. Aga kvaliteet ei olnudki tähtis, vaid ikkagi filmiõiguste säilitamine. Õnneks toda kinotükki väga palju ei levitatud (sest polnud ju vaja) ning sellest tulenevalt on “Revelationsi” pidanud välja kannatama vähesed.
Uus hingamine
Tuli aasta 2018, Bob Weinstein läks vangi ja mis siis selgus: uus “Hellraiseri” film on ammu valmis, lihtsalt Weinstein ei olnud tahtnud seda välja lasta. Lionsgate ostis selle levitamisõigused ning tõi ilmarahva ette “Hellraiser: Judgmenti” nime all. Selle näol on tegemist tegelikult varjatud pärliga – osaliselt kasvõi seetõttu, et originaalne käsikiri oli mõeldud algusest peale “Hellraiseri” seeriasse ning selle autor ning filmi režissöör Gary Tunnicliffe oli juba üheksakümnendatel üritanud Dimension Filmsi inimesi veenda, et nimetatud käsikirjast saaks seeria kolmas või neljas osa.
“Judgment” unustab ära kõik need vahepealsed õnnetusehunnikud, läheb tagasi poolmüütiliseks, nagu esimene osa, aga teeb seda hoopis uue nurga alt. 350 000 dollari suuruse eelarvega suudeti isegi napilt plussi jääda, teenides 426 000 dollarit – väga kõva tulemus, arvesse võttes, et DVD kui meedium, mille peal “Judgment” välja lasti, hakkas 2018. aastal juba väga selgelt ära kaduma.
Ja nüüd on see käes!
Sellest piisas, et teha aastal 2020 “Hellraiserist” miniseeria, mis küll suurt vaadatavust ei saavutanud, kuid andis kogu seeriale uue hingamise. Tolles osas läks isegi nii hästi, et kui elukutselised kummivenitajad Weinsteinid olid pildilt kadunud, hakati tõsisemalt rääkima esimese filmi uusversioonist. Täpselt nagu “Children of the Corni” seeria puhul, olid Weinsteinid aastakümneid lubanud ja lubanud ja lubanud, et kohe teeme uusversiooni ning siis teinud selles suunas täpselt null liigutust. Uusversiooniga oli alguses paras segadus, et kes sinna siis täpselt laekuvad. Sisuliselt igaüks Hollywoodis, kes omas kontaktivõimet ja pulssi, oli mingil hetkel tolle projektiga seotud – muu hulgas ilmus vahepeal välja Clive Barker isiklikult ja ütles, et uusversiooni teeb tema.
Päris nii siiski ei läinud – režissööriks sai David Bruckner, kuigi projekt oli piisavalt paljulubav, et Barker ise lõi jälle filmitegemisel kaasa. Nüüd me elamegi maailmas, kus mõne nädala eest ilmus “Hellraiser” (2022). Lugu on uus ja uute vaatenurkadega, mitte originaali ümbertegemine, nagu uustöötlustel enamjaolt olema kipub. Pinheadi pandi mängima naisterahvas (Jamie Clayton), kõik näitlejad on laiemale avalikkusele tundmatud, aga nad võtavad käsikirjast kõik, mis võtta annab – ja käsikiri ise on selline, kust on ka midagi võtta.
Nüüd on ainult aja küsimus, kui uustöötlusele järg potsatab, sest avati täiesti uus liin. Millised järgmised tulevad, ei tea, aga kindlasti paremad kui nullindate osad eelmisest seeriast.
