HEITI TALVIKU KINNIPANEK. ÜHISKONNAOHTLIK TEGU JA SEGASED LEGENDID: Arvi Tapveri raamat „Toimik 5513. Heiti Talviku kaks kevadist hetke“ räägib Heiti Talviku „süüasjast“. Talvik läks kinni 1946. aasta kevadel ühiskonnaohtliku teo eest, mis seisnes kas tema sidemetes „kuritegeliku keskkonnaga“ või tema „möödunud tegevuses“. Aga – Heiti Talvik oli luuletaja, mitte bandiit, rõhutab Arvi Tapver ja teeb alljärgnevalt ülevaate, mis Talvikuga ülekuulamistel juhtus.
Heiti Talvikul olid tihedad sidemed iseseisva Eesti haritlaste – luuletajate, teadlaste ja üleüldse „muidusööjatega“, kelle hulka kuulus ka ENSV peaminister Johannes Vares ise (luuletajanimega Barbarus), kes kirjutas 1945. aastal alla eestikeelsele Moskvas ilmunud kriminaalkoodeksile, kus Talviku „kuritegu“ kirjas. Tegemist pole isegi mitte ENSV kriminaalkoodeksiga, vaid Vene NFSV koodeksiga, kuid seda sai kohaldada ka väljaspool N. Liitu, mistahes paigas, kui kuriteo ohvriks on töötav klass, st toime oli pandud kuritegu töörahva riigi huvide vastu.
Küüniline nagu riik ise
Küüniline nagu kogu riik ise. Pole hullu, toosama Vares lasi end maha (või kõrvaldas ta julgeolek) veel enne, kui Talvik paranduslike tööde laagris Tjumenis nelja kuu möödudes suri. Mis puutub tollesse „möödunud tegevusse“, siis piirdus see EW ajal luuletamise ja tõlkimisega. Kui kellelegi veel arusaamatu, siis süüdimõistmiseks piisas a priori tolles riigis elamisest. Nagu üks uurija teises kaustas teisele süüdistatavale ütleb: „Pole võimalik elada 20 aastat iseseisvas Eestis ja mitte nõukogude võimu suhtes vaenulik olla.“
Talvik „sooritas“ ühiskonnaohtliku teo, sest „kontrrevolutsioonilist kuritegu“ (nagu selgus) ta ei sooritanud. Millisest revolutsioonist või kontrrevolutsioonist jutt käib, on omaette pähkel psühhiaatria osakonnale, aga tegelikult on kõik lihtne: N. Liit viis läbi maailmarevolutsiooni.
Kuigi kontrrevolutsiooni ei suutnud Talvik korraldada, läks uurijatel rohkem kui aasta, et sellest paragrahvist loobuda. Isegi siis, kui ta oli saanud kaela uue, saatusliku paragrahvi, saatis toonane Julgeolekuministeerium (sic!) toimiku kaitseministeeriumi alluvuses tegutsenud tribunalile ehk SÕJAKOHTULE, mis loomulikult süümaterjali nõutult tagasi saatis, sest militaristid ei tegele mingite ühiskonnavaenulike elementidega. Võib ette kujutada toonaste uurijate sõnavara, kui nad klade tagasi said.
Kaks vastukäivat tunnistust
Legend räägib sellest, kuidas NKVD proovis Talvikule spionaaži külge plätserdada. Ei õnnestunud. Siis proovis talle süüks panna tema sidemeid „kodanlik-natsionalistliku“ üliõpilasseltsiga Veljesto. See ka luhtus. Lõpuks olla väsinud julgeolekutöötaja püüdnud temaga rääkida inimkeeli ja avameelne luuletaja ollagi tunnistanud, et tunneb võõristust tolle töörahva riigi vastu.
Saigi paragrahvi ja sõitis Venemaale surema. Tõde on selles niipalju, et Venemaale surema ta sõitis. Ent toimiku esimestest dokumentidest viimasteni jookseb läbi Veljesto kui kodanlik-natsionalistlik olemus.
Vembumehe mainega Talvik ei suutnud seda maha raputada, sest see polnudki võimalik. Veljestos oli tõepoolest terve hulk haritlasi, kes sõja vältel arutasid omavahel, kuidas nii Saksa okupatsioonist kui ka N. Liidu taasähvardavast okupatsioonist lahti saada. Paljud neist olid põgenenud Soome, Rootsi või Saksamaale. See oli julgeolekule teada. Nüüd käis jutt vaid detailidest ehk sõnastusest: kas „kodanlik-natsionalistlik nõukogudevastane põrandaalune organisatsioon“ või Veljesto, mis juba oma olemuselt on „kodanlik-natsionalistlik nõukogudevastane põrandaalune organisatsioon“. Need, kes eelistavad pigem ilusaid legende, võivad küsida, et milleks siis aastake uurimist, kui kõik juba ette teada. Vastus on taas lihtsam kui konspiratsiooniteooriad: pealtnäha kõikvõimas masinavärk töötas täispööretel, ent juhitamatult.
Talvikut – nagu ka teisi – kuulasid üle erinevad uurijad ja keegi neist ei vaevunud liialt huvituma, millised on töökaaslase töövõidud ehk mis on juba eelnevalt kausta vahele saanud. Nii juhtuski, et esimesel ülekuulamisel tunnistas Talvik nii oma nõukogudevaenulikkust kui ka põrandaalust organisatsiooni. Ent järgmisele uurijale, kes küsib sama, aga teises sõnastuses, vastab hoopis, et ta ei tea midagi põrandaalusest organisatsioonist, kuna käis kahel korral sõja ajal Saksa okupatsiooni tingimustes üliõpilasorganisatsiooni Veljesto koosviibimistel, kuna ta ka ise sinna kuulus. Seega sai võimaluse rääkida kahele uurijale kaht erinevat juttu.
Aega läks, kuni see ilmsiks tuli. Nüüd oli uurijal vaid üks tee – mehele selgeks teha, et nii see ei lähe: kinniminek on igal juhul ootamas.
Ühe legendi kohaselt olla vahistamisega samal ajal toimunud läbiotsimisel Heiti Talviku ja Betti Alveri elukohas saanud julgeolek saagiks illegaalset nõukogudevastast kirjandust, mille võis olla sinna jätnud/unustanud või abielupaarile tutvumiseks andnud korteri peremees, keele-, kirjandus- ja luuleteadlane August Annist. See võiks olla isegi loogiline, kuna nood kaks Veljesto kohtumist toimusid just samas korteris. Lihtsalt pärast 1944. aasta Tartu lahinguid tagasi linna saabunud Talvik ja Alver olid jäänud kodutuks ja Annist pakkus neile oma elamist.
See kõik on võimalik, ent selle kohta puuduvad toimikus igasugused viited, mis pole aga loogiline, sest vastav kirjandus oleks tähendanud ümberlükkamatut süütõendit, seega automaatselt kinniminekut. Ometi on aktis kirjas vaid Talviku pass ja sõjaväepilet.
Vahemärkusena: kinniminekust ei pääsenud ka Annist, kes viibis sarnase süüdistusega Harku ja Valga vangilaagrites 1945.–1951. aastatel.
„Nalja“ peab ka saama
Niisiis – Vares leiab oma lõpu juba enne Talvikut. Julgeolekuminister Boris Kumm, kes kinnitas Talviku süüdistuse, saab kinga hädiste tulemuste eest võitluses banditismiga ehk metsavendadega. Sule saavad sappa ka vanemuurija Dadkov „teenistusliku sobimatuse tõttu“ (1946. a) ja Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna ülem Idel Jakobson (1953. a), kelle allkiri on samuti Talviku süüdistuskokkuvõttel.
Nalja peab ka saama. Plangid trükkis N. Liidu ametkondlik trükikoda ju oma s.o 1917. aasta oktoobripöörde järgsete standardite järgi, mis 1945. aasta Eesti oludega ei taha hästi klappida. Nii seisab isikuandmete lehel puhtformaalne küsimus: kas süüdistatav on osalenud „menševike“, „valgekaartlaste“, „esseeride“, anarhistide või „paremlaste“ nõukogudevastastes organisatsioonides.
Mõne endise valgekaartlase võinuks toona Eestis ilmselt suurema vaevata leida, aga poliitilises spektris kohandunuks siinmail vast ainult „paremlased“ – esseerid ja menševikud olid kommunistideks hakanud ja anarhiste pole siin kunagi arvukalt olnud. Siiski on toimikus kirjas, et Heiti Talviku isa Siegfried – leeprauurijast ülikooliprofessor kuulus Jaan Tõnissoni „menševike“ erakonda. Ilmselt polnud parajamat märksõna tolle partei vaadetele. Mis puutub Heitisse endasse, siis kirjutab ta ausalt, et pole üheski sellises seltsis või ühenduses osalenud. Seega võiks ju kohe süüdistusest loobuda, kui isik pole nõukogudevastastes organisatsioonides osalenud, mis on süüdistuse sisuks.
Mida Talvik sai ja mida ei saanud omaks võtta?
Mida Talvik siis nõustus oma süüks võtma, on omaette moraali-eetika ja psühholoogia näide.
Ilmselt oli üle aasta eeluurimisvangistust teinud oma töö ja mees hakkas väsima. Lootus hakkas kaduma.
Ta ei saanud omaks võtta riigipöörde katset, relvis vastupanu või muud sellist, sest see ei olnud lihtsalt tõsi. Kuna midagi tuli üles tunnistada, siis leppis Talvik sõnastusega, et on iseseisva demokraatliku Eesti pooldaja, mis iseenesest on juba kuritegu selles riigis, ent siin ei läinud ta vastuollu oma süümega. Rääkis oma vaadetest tuttavaile – jällegi nõukogude võimu jaoks kuritegu, ent Eesti Vabariigi luuletajale polnud oma mõtete avaldamine midagi loomuvastast. Lahkus pärast juunipööret 1940. aastal Eesti Kirjanike Liidust. Ei midagi eriskummalist, aga julgeolekule andis see isiku kohta iseloomustuse – kahtlane. Lühidalt, Talvik võttis süüks „mõtteroima“ George Orwelli „1984-st“.
Nüüd oli julgeolek juba operatiivne, polnud võimalik kauem venitada.
Toimiku veider eksirännak
Selle aasta jooksul, mil Talvik eeluurimise all kinni istus, oli juhtunud nii mõndagi.
Kõigepealt, menetlus algas Tartus, nüüd aga menetlesid juhtumit ametnikud Tallinnas. Teiseks oli Talvik 8. aprillil 1946 saanud uue paragrahvi ehk Tallinna julgeolek pidi samal, 1946. aasta kevadel mõne päeva jooksul kogu süüdistuse ümber kvalifitseerima. Nüüd ei olnud tegemist enam „riikliku kuriteoga“ vaid „ühiskonnaohtliku teoga“.
Kolmandaks oli toosama toimik teinud läbi veidra odüsseia – siseministeeriumi erinõupidamine (sisuliselt kohus) oli saatnud materjali riikliku julgeoleku ministeeriumi (jah, salateenistust juhtis N. Liidus toona eraldi ministeerium, õigemini luureorgani juhtkond moodustaski selle, mis tähendab, et julgeolek kui selline OLIGI iseseisev ministeerium) sõjatribunalile, ent uus paragrahv ei kuulunud tribunali pädevusse ja too saatis toimiku tagasi.
Sisuliselt oli üks ministeerium materjali kui kuuma kartuli teisele saatnud, ent veelgi enam: paragrahvi muutes oleks tulnud mõtelda, et see ei kuulu enam sõjatribunali kompetentsi. Sellest hoolimata just seda erinõupidamine (ametkondlikust inertsist?) tegi ja ilmselgelt kohtumaterjali ringiga tagasi sai.
Tokarev kirjutabki, et praegusel kujul, selle paragrahviga ei saa sõjatribunalist juttugi olla. Kuni pole enamat materjali süüdistusele toeks, ei saa inimest kinni panna.
Švejkilik siirus
Milliseid tõendeid või tunnistusi siis peaks uurija veel saama, kui isik on juba oma süü üles tunnistanud nagu kirja alguses juttu? Mis paragrahvil siis viga, et tribunal seda vastu ei võta või miks üldse oli tarvis uut süüdistust?
Kõigil, kes tolle aja julgeoleku töömeetodeid ja menetlusnorme teavad, on selge, et kinni või seina äärde läksid inimesed samadel aastatel ka vähemate tõendite korral ja üles tunnistasid nad ilmvõimatutki.
Seega, justkui jääks õhku küsimus, miks uurija kõhkleb.
Tegelikult jättis Tokarev ministrile edastamata kõige põhilisema: 1946. aasta 2. aprilli ülekuulamisel ehk kaks kuud varem ja pea aastake pärast kinnipidamist ning uurimist ütles Talvik talle endale otse näkku, et ta ei tea kogu põrandaalusest organisatsioonist midagi ja käis läbi vaid üliõpilasseltsi Veljesto liikmetega. Hulljulge arrogants tolle aja kohta, suisa jultumus, võiks arvata.
Küsimusele, et kuidas siis nii: mullu ju ise tunnistasite uurijale, et kuulusite jne…, vastab Talvik šveijkiliku siirusega, et eelnevates protokollides on vead. Sama kordab ta ka järgmisel, 3. aprilli ülekuulamisel, kus siiski möönab, et mis puutub tema meelsusse ja kasvatusse, siis tõepoolest on ta veendunud natsionalist ning iseseisva demokraatliku Eesti pooldaja, mille osas jääb 2. aprilli ütluste juurde. See on – eelmise päeva omade juurde.
Uurija igati loogilisele küsimusele vigade kohta protokollis – et te ju lugesite protokolli läbi, teie allkirjad on ju all (!?!) – podiseb luuletaja vastu midagi oma närvihaigusest.
Päris hull lugu, aasta menetlust nagu veega alla lasta!
Geimid, skoorid ja patiseis
Sealt edasi käib ülekuulamisel menetluslik lauatennis: uurija küsib põrandaaluse kodanlik-natsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohta, ülekuulatav vastab üliõpilasseltsi Veljesto kohta.
Näide:
Uurija: „Kes kuulus põrandaalusesse kodanliknatsionalistlikku nõukogudevastasesse organisatsiooni, kes olid asutajad ja juhid?“
Talvik: „Põrandaalusest kodanliknatsionalistlikust nõukogusevastasest organisatsioonist, selle asutajatest, liikmetest või juhtidest ei tea ma midagi, kuna mina käisin läbi üliõpilasseltsi Veljesto endiste liikmetega.“
Järgneb rida nimesid, kes 1943. aastal ja 1944. aastal koos tähistasid Veljesto aastapäeva.
Uurija: „Mida te arutasite põrandaaluses kodanliknatsionalistlikus nõukogusevastases organisatsioonis?“
Talvik: „Põrandaalusest kodanliknatsionalistlikust nõukogudevastasest organisatsioonist ei tea kosta, aga üliõpilasseltsi Veljesto liikmetega kohtudes arutasime eluolu ja päevasündmusi.“
Uurija: Kus toimusid põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohtumised?
Talvik: Põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kooskäimiskohti ma ei tea, aga üliõpilasseltsi Veljesto liikmetega kohtusin kahel korral 1943. ja 1944. aasta talvel (veebruaris) August Annisti juures, varemalt olid need toimunud vist Ants Orase (professor, kel õnnestus 1943. aastal Rootsi pageda) juures ning hiljem kutsus mind ka August Palm (kirjandusteadlane, kes istus poliitvangina 1945. aastast 1951. aastani Vasalemmas ja Kemerovos), aga sinna kohtumisele ma ei saanud minna.“
Uurija: Kes esinesid ettekannetega põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohtumistel?
Talvik: Põrandaaluse kodaniknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohta info puudub, aga üliõpilasseltsi Veljesto kohtumistel esines ettekandega majanduse allakäigust ja sakslaste plaanist Eesti kultuur, ülikool jm välja suretada Eerik Laid (arheoloog, etnoloog, korraldas 1942.–1943. aastal uurimisretki Ingerimaale vadjalaste asualadele, lahkus 1944. aastal Rootsi, hukkus seal autoõnnetuses 1961. aastal), siis rääkisid veel Oras, Annist ja Rudolf Põldmäe (kirjandusteadlane) sakslaste peremehetsemisest ja vajadusest luua põrandaalune organisatsioon (sakslaste vastu)… Jne.
Viimase reisi eel
Panite ehk tähele, kui tüütuks muutus üks väljend, mis kordus iga küsimuse ja vastuse juures. See on üks põhjustest, miks uurimistoimikut on sadakond lehekülge, poole igast lehest võttis enda alla seesama fraas. Ülekuulamised, valdavalt öösiti, kestsid kolm-neli tundi. Uurija küsib muudkui üht, luuletajahärra vastab teist.
Minister Kumm loeb vanemuurija Tokarevi ettekannet ega tea arvatavasti, et Talvik on oma varasematest ütlustest lahti ütelnud, õigemini oma eelnevad tunnistused vigaseks tunnistanud. Vähemalt Tokarevi ettekandes sellest juttu pole. Seda ei tahaks vist alluv talle hästi avaldada ka.
Praegu võiks jääda Kummile, kes toona Tallinnas ka isiklikult ülekuulamisi läbi viis ega kohkunud ära füüsilist terrorit ehk peksu kasutamast, lihtsalt mulje, et alluv on mõttetu pedantsusega kinni mingis juriidilises konaruses, mis ei lase tal toimikut kohtusse saata. Inimene tunnistas üles, aga uurija tahab lisatõendeid.
Ilmselt siiski Kumm kogenud mehena teadis, et vastuolu seisneb selles, et uurija tahab süüks panna põrandaalust organisatsiooni, aga süüalune tunnistab vaid läbikäimist Veljesto vanade liikmetega. Tegelikult annab Tokarev Kummile sellekohase vihje teise ettekandega samast ajast, kus ta mainib, et Tartu osakond on jätnud töö (täielikult) tegemata ehk pole viitsinud süüdistatava tutvusringkonda Tartus ja Aakres, Pühastes, läbi küsitleda, et tema meelsuse kohta komprat koguda. Ta suisa nimetabki seda „ajaraiskamiseks“, mille põhjustas kellegi lohakus. Selline sõnastus võis toona maksta mõnele madalama aukraadiga ohvitserile „kupud“.
Kumm mõistab olukorda. Vähemalt järgnev annab selle kohta vihje. Kumm annab Tokarevile kuu – 11. augustini – ja siis veel korra kuu aega – 17. septembril 18. oktoobrini – toimiku lõplikuks sulgemiseks.
Keerutamine ei aidanud. Talvikut ootab ees viimane reis.
