JA PÄIKE MITTE EI TÕUSE, VAID PAISTAB: Jelena Skulskaja meenutab mõnd veidrat ning isiklikku seika Eesti Kirjanike Liidule iseloomulikust natuurist. Lugu on pühendatud EKL 100. aastapäevale ja kõlab seetõttu pidulikult.
Vabadusel (kogu oma traagikale vaatamata) on oma detektiivlik võlu: nagu salapärast rada, mida Roqueforti juustu sisse uuristab uss, nagu rada, mis lookleb ja tekitab labürindi, läbib kirjandusteksti tõde, mille üle valitseb tsensuur.
Räägin teile paar lugu vaimukatest pettustest, mida tõde ja õiglus vajasid just neil päevil, mil Eesti Kirjanike Liit kuulus Nõukogude Liidu üldisesse kirjanike liitu. Need on eranditult minu lood ega püüa hõlmata midagi suuremat ja olulisemat.
Miks kõik äkki haigestusid?
- aastal kutsuti Moskvasse üleliidulisele noorte talentide kokkutulekule kirjanikke, kes valiti välja vabariiklike kirjanike liitude poolt ning kelle metropol juba ette heaks kiitis. Ja Eestist valiti välja kümme luuletajat. Üheksa neist kirjutasid eesti keeles ja nad kõik meeldisid Moskva võimudele väga, kuna nende tekstidele ei lisatud selgitusi ega interlineaarset tõlget – see kas läks kaduma või unustas Eesti Kirjanike Liidu juhtkond selle lisada ega vastanud järjekindlatele palvetele seda teha, kuid lõpuks ei hakanud keegi vigu ka otsima: no las kirjutavad sinna midagi oma keeles, olgu nii…
Aga kümnes autor selles nimekirjas olin mina, kes ma kirjutan vene keeles. Ja minu nimi paluti viisakalt esinejate seast maha kriipsutada: luuletused on dekadentsed, seal sureb alati keegi, talle ei meeldi kogu aeg midagi, näete, ta on millegipärast kurb, ühesõnaga, eemaldage see tüüp.
Jaak Jõerüüt, kes vastutas noortega töötamise eest (ja oli ise veel noor kirjanik), teatas Moskvale kohe, kõige siiramalt ja lugupidavamalt, et jagab täielikult kahtlusi minu kirjutiste suhtes, ja mitte ainult tema, vaid ka paljud muud liidu liikmed, kellele kõigile tundusid mu luuletused ebapiisavalt nõukogulikud, aga häda on selles, et ülejäänud üheksa imelist eesti luuletajat on kõik haigestunud ega saa minna, mistõttu Eesti delegatsioon ei saa Moskvas osaleda.
Selline olukord oli aga välistatud.
Moskvast lendas kirju juhistega, mis muutusid ähvardusteks. Juhatus vastas kuulekalt, et eesti luuletajad ei saa kahjuks siiski määratud ajaks taastuda. Seejärel saatis Moskva Eestisse kirjaniku Vladimir Šorori, piirivalvuriromaani “Ustav kodukaldale” autori.
Ta pidas kirjanike majas särava ja hirmuäratava kõne sotsialismi võidust riigis ja sotsialistlikust realismist kirjanduses. Kõik olid temaga üksmeelselt nõus, kuid nentisid kurvalt, et noored eesti luuletajad on jätkuvalt haiged… aga on valmis paranema, kui Skulskaja jääb delegatsiooni…
Ja ma sõitsingi Moskvasse.
Miks tuleb mehest lahutada?
Hiljuti oli mu isal, proosakirjanikul Grigori Skulskil sünniaastapäev, ta saanuks nüüd 110-aastaseks. 1962. aastast alates elasime Kirjanike Majas, mis kuni 1991. aastani oli liidu alluvuses ja seal võis korterit omada vaid liidu liige. Ja 1987. aastal suri mu isa. Sel ajal elasin juba eraldi, Õismäel, ja kirjaniku lesk, minu ema, pidi liidu korterist välja kolima kuhugi Lasnamäele väikesesse karpi elama.
Tulin liitu ja ütlesin, et minu jaoks on selle korteri kaotamine talumatu; seal on mu isa tohutu raamatukogu, seal seisab tema laud, seal hõljub endiselt tema sigarettide lõhn, sealt paistab Niguliste kirik, mida ta enne kirjutama hakkamist alati imetles, see on alati aknast näha…
Ma ilmselt ei hakka nüüd üles lugema kõiki, kes mulle kaasa tundsid – jälle Jaak Jõerüüt, Ülo Tuulik, Arvo Valton, Jaan Kross, Ellen Niit, Enn Vetemaa… aga asi ei piirdunud vaid kaastundega.
Kirjanikud pidasid juristidega nõu. Nõukogude seaduste järgi ei saanud mul kahte korterit olla. Ja advokaat pakkus välja sellise väljapääsu: kirjutan oma Õismäel asuva korteri mehe nimele, siis lahutan mehest fiktiivselt ära ja kirjanike liit eraldab mulle kui koduta jäänud kirjanike liidu liikmele isa korteri. Mul oli üsna jõukas perekond, kasvatasime tütart, ema ja mu mees olid sellise riskantse operatsiooni vastu – võõrandada abikaasale ühistukorter, lahutada…
Aga ma kuuletusin oma kolleegidele kirjanike liidus ja pole seda kunagi kahetsenud: sain oma lemmikkorteri isa loodud koduse õhkkonnaga ja ei naasnud kunagi oma endise abikaasa juurde, alustasin hoopis teistsugust õnnelikku elu!
Kuidas avaldada oma tekste Moskvas
Muidugi tahtsin avaldada oma tekste Leningradi ja Moskva ajakirjades, aga nõukogude korra ajal oli see täiesti võimatu. Dissidente ei tuvastatud isegi mitte otseste rünnakute järgi, vaid, nagu mu sõber ütles: “Nad tunnevad meid ära süntaksi, koma järgi!”
Kuid mõnikord tehti siiski erandeid – juhul kui kirjanike liidu parteiorganisatsiooni sekretär kirjutas erisoovituse ja vastutas oma parteisõnaga tekstide kirjutaja eest. Parteiorganisatsiooni juhtis pikka aega Enn Vetemaa ja aeg-ajalt käisin tema juures sellise soovituse saamiseks ühe või teise vene ajakirja või kirjastuse jaoks.
Pärast kahte-kolme sellist jalutuskäiku helistas mulle Enn ja palus liidust läbi astuda. Ta andis mulle üsna paksu kausta. See sisaldas sadat vormi kirjanike liidu ametlike kirjade jaoks, millele ta oli oma allkirja alla pannud.
Ta ütles: “Kirjutage minu nimel kõik, mida vajate, et lõpuks oma tekste avaldada! Ärge olge väljendustes häbelik – kiitke ennast igal viisil, kirjeldage oma nõukogulikku ellusuhtumist!”
See oli tol ajal vapustav ja väga riskantne kingitus, ehkki nõukogude korra ajal ei avaldatud mind ka edaspidi ei Moskvas ega Peterburis ülemäära sageli.
Kirjastus Eesti Raamat
Kirjastust Eesti Raamat juhtis teatavasti palju aastaid Aksel Tamm. Väga sageli riskis ta oma positsiooniga, avaldades silmapaistvaid eesti kirjanikke, kes ei vastanud sugugi tolleaegsetele nõuetele ja suunistele. 1975. aastal tõin talle oma luuletuste esimese raamatu “Kahekümne kuues peatükk”. Selle eessõna kirjutas kirjanike liidu esimees Vladimir Beekman.
Aksel Tamm luges ja ütles mulle umbes nii: “Sinu raamatut pole kuidagi võimalik avaldada! Jah, ma riskin eesti kirjanike pärast, aga nende raamatud ilmuvad eesti keeles ja meie partei juhtkond on ikka palju pehmem kui Moskva oma. Ja kõike ei tõlgita siis ka vene keelde. Ja kui tõlgitakse, siis ikkagi, nad on rahvusliku kirjanduse suhtes tolerantsemad kui vene kirjanduse suhtes… Ühesõnaga, ma ei riski, lihtsalt tea.”
Sõna otseses mõttes paar kuud hiljem oli raamat tänu tema pingutustele äkki valmis.
Ja nii kordus see mitu korda. Aksel Tamm teatas, et ta ei avalda, ei riski ja siis, pärast mind harivat vestlust, avaldas minu järgmise raamatu.
Sel ajal Eesti Raamatus eraldi venekeelse kirjanduse osakonda ei olnud. Samasse ooteruumi tuli nii eesti kui ka vene kirjanikke. Kuid liidus oli eraldi vene kirjanike sektsioon ja see sektsioon hakkas nõudma, et vene kirjanikele asutataks kirjastusse oma osakond.
Vene kirjanikud läksidki kohtumisele. Nad (ma kirjutan “nemad”, mitte “meie”, sest olen alati olnud kategooriliselt selle idee vastu) ei suutnud suuremat lollust välja mõelda: kõik muutus silmapilkselt – käsikirjadele reageerimine lõpetati, kirjastuse arvustuste tarvis (mis oli enne ilmumist vajalik) hakati raamatuid saatma Moskvasse, kõik kahtlane kriipsutati seal läbi ja näiteks käskis toimetaja mul kogumikus igal pool maha kriipsutada sõna “surm”, kuna Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus surma ei eksisteeri…
Punased saapad, punane kleidike?
Kakskümmend aastat tagasi tähistasime Mustpeade vennaskonna majas Eesti Kirjanike Liidu 80. aastapäeva. Paljud mu kolleegid mäletavad, kuidas jooksin hilinedes ja hingetuna ukse juurde ning valvurid ei lasknud mind sisse. Kakskümmend aastat tagasi olid mul seljas helepunased nahksaapad ja seljas helepunane miniseelik.
Valvur ütles: “See pole teie koht, siin tähistatakse kirjanike liidu aastapäeva!”
Ma vastasin: “Kas sa arvad, et ma olen kergete elukommetega noor vene tüdruk? Aga ma olen hoopis eakas eesti kirjanik!”
Mu kolleegid kuulsid seda ja tormasid mulle appi. Nii et kohtusin meie aastapäevaga kakskümmend aastat tagasi üsna anekdootlikult.
- aastapäeva tähistamisel 2022 mõtlesin sellele: paljud mind kaitsma tõtanutest juhtisid kirjanike liitu, olid liidu juhatuses, liidus töötasid alati tõelised professionaalid. See on maja, kuhu saab alati abi otsima minna – nüüd Tiit Aleksejevi, enne seda palju aastaid Karl Martin Sinijärve, Mati Sirkeli, Jan Kausi juurde. Ja kui tore oli astuda sisse Teet Kallase, Lennart Meri kabinetti, astuda läbi Ülo Tuuliku, Jürgen Rooste juurest…
Ei, siin tuleb peatuda, muidu hakkan loetlema kümneid nimesid.
Mõned aastad tagasi käisin koos grupi kirjanikega, keda avaldatakse ajakirjas Дружба Народов (Rahvaste Sõprus), Kaasanis tatari kirjanikke külastamas. Ja mul paluti rääkida kirjanike elust Eestis.
Loomulikult rääkisin muu hulgas meie kirjastustest, tiraažidest, ajakirjadest, esinemistest ja sõitudest üle meie riigi, stipendiumidest, preemiatest, toetustest, kultuuripealinnast; et meil ei ole liidus kirjanduse suhtes ükskõikseid ametnikke, kes tegeleks eranditult oma haldusasjadega, arvates, et kirjutajad ainult takistavad neid.
Pärast kõnet astus minu juurde Moskva-kolleeg ja märkis: “Kirjanik ei saa elada ilma kunstiliste liialdusteta, aga sa läksid ikkagi kuidagi liiale. Selgub, et Eesti Kirjanike Liit mõtleb vaid sellele, kuidas oma kirjanike elu paremaks ja mugavamaks muuta, sinu jutu järgi tuleb nii välja.”
Aga – mitte minul ei tulnud see nii välja, vaid meie kirjanike liidus, kuhu mind 42 aastat tagasi vastu võeti. Ainus organisatsioon, millest ma unistasin, ainus organisatsioon, mille liige ma olin ja olen.
