SÜNKROONIST VÄLJAS: Kumus avatud näituse „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku“ puhul kaardistab Kati Ilves Kiwaga teekonda üsast muusikani ja nõukogude pungist helikunstini.
Helikunst on katusmõisteks mitmetele kuulmise ja kuulamisega seotud praktikatele. Olgugi et heliga on eksperimenteerinud nii futuristid, Fluxuse-kunstnikud kui ka videot ja performance’i kasutavad autorid terve 20. sajandi jooksul, kinnistus see eraldi fenomenina alles sajandi lõpuks. Tänapäeval vaadeldakse helikunstina nii keskkonnaga tegelevat ökoakustikat – mille üheks meetodiks on välisalvestamine ehk field recording – kui ka eksperimentaalset elektroonilist heliloomingut, mida kõrvutatakse tihti ootuspäraselt muusika, mitte kunstiga. Siia kuuluvad ka raadioeksperimendid ning helipoeesia. Ehk kõige laiahaardelisema kategooria moodustab jätkuvalt aga heliinstallatsioon koos kineetilise kunstiga.
Näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku“ on tinglikult jagatud kolmeks osaks: ajalooline, mis vaatleb heliga seotud eksperimente 1960. aastatest kuni 1990. aastateni; eesti kaasaegse helikunsti arengud; ning arhiiv – kontsentreeritud infokapsel raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotomaterjalist, mis ei pruugi rangelt helikunstiks liigituda, ent mis loob tausta ülejäänud näitusele. Eestis on helikunstiga tegelenud jõuliselt Kiwa. Küsin kolm küsimust.
Kati Ilves: Räägime alustuseks heli ja muusika seostest ja suhetest. Meie mõlema hea sõber, Rootsi helilooja ja kunstnik Carl Michael von Hausswolff on mulle rääkinud, kuidas ta oma nooruses Göteborgis nn alternatiivmuusika skeenel tegutses, isegi kaks leibelit (Radium 226.05; Anckarström) lõi. Ilmselt selliseid liikumisi on veelgi, et alguses tegeletakse eksperimentaalsema muusikaga, hiljem heli(kunsti)ga. Rangelt võttes 1990. aastate teise pooleni helikunsti kui sellist veel ei eksisteerinud. Sina alustasid punkarina. Kas see oli pigem ajastu märk, et punkariks hakati või oli tõukeks punk-muusika heliline külg?
Kiwa: 1990-ndate teisel poolel toimunud nn auditiivne pööre on vaid marker hetkele, kus helikunst mingil moel institutsionaliseeriti ja eraldi kunstisuunana tunnustati. Heliuuringutega on märksa pikemalt tegeldud, võimalik, et heli puhul on tegu keerulisema valdkonnaga kui visuaalid. Heli ja akustilise taju kohta pole sellist kanoonilist käsitlust, nagu on visuaalse taju aspektide puhul – näiteks Gombrichi „Art and Illusion“.
Üldjuhul pole ilmselt tegu olnud nii lihtsalt kaubastatava valdkonnaga kui visuaalkunst (kus helikunstile sageli iseloomulik protsessuaalsus – ajapõhisus – on samuti toetav müügiargument).
Ilmselgelt on helikunst ka ürgseim muusikavorm, sest muusika on kõige algsematest heliuuringutest välja kasvanud. Eelajaloolise aja puhul on muusika mõiste kasutamine problemaatiline. Ajalooeelse muusika uurijad arvavad, et kui muusikat tahtliku emotsionaalse manipulatsioonina määratleda, langeb selle sündimine 60 000 kuni 30 000 aastat tagasi kokku intentsionaalsuse tekkega – võimega reflekteerida mineviku ja tuleviku teemadel.
Ma arvan, et inimese suhe heliga pole seotud mitte ainult inimkonna ajalooga, vaid ka isiklikuga ning seda juba sünnieelsest ajast. Inimlootel tekib kuulmine 20 nädalat enne sündi ja see on palju varem kui teistel loomadel, kellest enamus ei kuule enne sündi üldse. Loode õpib tajuma oma ema emotsionaalset seisundit helimustrite nagu südamelöögid, hääl, sammud, seedimine jm kaudu. See võib olla muusika liikumise, helimustrite ning emotsionaalsete varjundite vaheliste seoste põhiline allikas.
Pungi puhul olid muusika, sõnum ja hoiak olulised aspektid – kõik nii tõusiklikkuse, võimu, konformismi kui ka peavoolukultuuri vastu. Minu poliitilised seisukohad ei ole eriti muutunud sellest ajast peale, kui ma nad JMKE laulusõnadest selgeks õppisin: „Ma ei usu ühtki lippu, ma ei usu ühtki vappi.“ Samas arvan, et ma olen rohkem post-punkar, esiteks vanuse tõttu, teiseks, nagu Simon Reynolds on osutanud, oli post-punkis rohkem vabadust. Punkroki või üleüldse rokielemendiga muusikat ei kuula ma juba pärast Nyrok Cityst äratulekut, see oli vist 1996, aga DIY suhtumine, ise instrumentide ehitamine või ootamatute kõlade otsingud – sellega tegelen siiani.
Kati Ilves: Helikunst on mitmekülgne kunstimeedium ja kohati oleks ehk õigem rääkida helikunstidest, mitmuses. Sa oled tegelenud muusikaga, salvestanud nii keskkonnahelisid kui ka sünteesinud heli ja visuaalikunste. Missugune on sinu vaade erinevatele helikunstilistele praktikatele, mida pead kõige huvitavamaks ja millega suhestud enim? Või millega, näiteks, üldse ei suuda dialoogi astuda?
Kiwa: Praktikuna jaotan ma territooriumi kahe suhtumise vahel, mida võiks kirjeldada kui Duchampi-tüüp ja Picasso-tüüp. Esimene on kontseptuaalne lähenemine, kus teosele eelnev mõtteprotsess ja kontseptualiseerimine võib kesta aastaid ja lõppteose valmistamine on vaid tehniline rutiin. See seostub siis pigem heli esitamisega kunsti kontekstis, installatsioonidega, selge ideega, mida korrata või varieerida pole mõtet. Teine aga – kuna ma visuaalkunstis eriti midagi vaba käe põhist ei tee, siis heli puhul „maalin“ või „sodin“ päris palju, alustades eimiskist, praktiseerin puhast psüühilist automatismi, tripin ja improviseerin meeletult pikki sessioone.
Heli on mulle midagi olemuslikult nii olulist, et ma suhestun selles vallas kõige eksperimentaalsega. Dialoogi ei suuda ma üldjuhul astuda akadeemilise taustaga muusikute tehtud wannabe-avangardiga, nende suhtumise ja mõttemaailmaga üldiselt. Eksperimentaalmuusika ja helikunst on nii elavad nähtused, et neid lihtsalt ei saa kuskil modernistlikes kõrgustes, skeenest lahus viljeleda. Või siis nad jäävadki sinna. Tõeliselt jälestan ka, kui konjunkturistlikud kuraatorid arvavad, et helikunsti alla paigutub muusika kasutamine kunstis või (pop)muusikaviited. Eelmisel aastal Stockholmi Bonniers Konsthallis võis üht säärast kuraatorifopaad näha.
Teine asi on teie näitus Kumus, mis püüab leida kaasaegsete helikunsti-diskursuste kontekstis huvipakkuvat eesti olematust sound-art’i ajaloost – ja tõepoolest oli nõukogudeaegne rokkmuusika oma eksperimentaalsuse astmelt (pillipuudus, tsensuur) säärane piiripealne nähtus.
Kati Ilves: Mõned mu muusikataustaga ja melomaanidest sõbrad on öelnud, et helikunst on liialt eksperimentaalne, raske on sellega midagi pihta hakata. Kuraatorina võtan seda ise kaasaegse kunsti osana ja näen probleemi pigem laiemalt. Kuidas sina praktikuna tunned – kas raske on oma heliga seonduvaid tegevusi (Eestis) kommunikeerida või tunned just vastupidi, et helikunst on kunstikaugele inimesele (ütleme näiteks fotokontseptualismist) paremini tarbitav?
Kiwa: Mul on samamoodi raske midagi pihta hakata pop- või klassikalise muusikaga, kus muudkui korratakse samu võtteid ja saunde ning kus ei ole tuvastatav midagi eksperimentaalset, otsingulist või edgy’t. Kuulamis-, vaatamis- ja lugemisoskus on kõik õpitavad ning arendatavad ja mingis tarbimis- või iharingi staadiumis võib tekkida sõltuvus ja vajadus järjest „kangemate annuste“ järele. Eelistan muusikale kui subjektiivse kunstnikukäekirjaga fantaasiale empiirilisemaid uuringuid, mis võtavad näiteks konkreetse vibratsiooni ja uurivad, kuidas see mõjutab taju, samamoodi nagu olen põhiliselt loobunud ilukirjanduse lugemisest ja loen borgeslikult filosoofiat ja reaalteadusi nagu ilukirjandust või ei viitsi vaadata sirges rivis seinale pandud maale. Aga see ei ole kahtlemata universaalne vastus või lahendus, räägin personaalsest seisukohast.
Ameerika elektrooniline muusik Pauline Oliveros arendas 1960-ndate ja 1970-ndate „uue sensibiilsuse“ laineharjal süvakuulamist kui tajuvormi, mida ei takistaks eelarvamused. Tema nn helimeditatsioonid keskendasid tähelepanu kuulamisele kui tajuaktile, mis filterdab või vormib kuulamistaju. Teadlik kuulamine aitab eemaldada kognitiivseid filtreid, kogemaks kuulmise sügavamaid vorme. Võib-olla see aitab mõista helikunsti mingist muust aspektist kui tarbitavusest ja eristada seda muusikast, mis on lahutamatu plaadi- ja meelelahutustööstusest ning turu ja maitse kujundamise paralleelsetest protsessidest. Ülal pungist rääkides ei mõelnud ma ka seda ju tähenduses, millisena see ühe Guy Debordist mõjutatud ärivaistuga kunstikoolikasvandiku poolt süütute mässajate jaoks pakendati ja maha müüdi.
„Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku“ on avatud 12. jaanuarini. Näitusel osalevad John Grzinich, Villu Jõgeva, Raul Keller, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Ilmar Laaban, Mats Lindström, Alvin Lucier, Andres Lõo, Raul Meel, Rauno Remme ja Mati Schönberg. Näituse kuraatorid on Kati Ilves ja Ragne Nukk.
Meeste jaoks töötav mees
detsember 17, 2013