WABARIIGI KUMMALISED INIMESED: Eestlasi on esimest korda teadaolevalt kirjeldatud taanlaste poolt pärast Põhja-Eesti vallutamist. Ning edasi on kommetest, usust ja rahvuse iseloomust aeg-ajalt juttu tulnud; paraku reeglina küll vaid erinevates kroonikates ning põhiliselt siis, kui toimus mõni sõjaline kokkupõrge.
Ometi ei saa öelda, et eesti inimesi poleks üldse kirjeldatud, põhiliselt on seda teinud „antropoloogid“, vaatlejad ning rännumehed alates 18. sajandist. KesKus toob ära mõned huvitavamad arvamused – kes see eestlane siis on? 18. sajandi lugemistest jääb meist kohati päris kohutav või siis jälle ülemäära romantiline mulje. Illustratsioonidena oleme kasutanud Heinrich Tiidermanni pilte 19. sajandi viimasest veerandist.
Enne sügavasse minevikku sukeldumist aga väike teade Ernest Hemingwaylt, raamatust „Kellel on ja kellel pole“, aastast 1934.
Ernest Hemingway „Kellel on ja kellel pole“, peatükk 24
„Neljanda kai ääres seisab 34 jala pikkune jaulitaglases jaht, pardal kaks kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes purjetavad 28 ja 36 jala pikkuste paatidega maailma eri paigus ringi ja saadavad artikleid koju eestikeelsetele ajalehtedele. Need kirjutised on Eestis väga populaarsed ja toovad kirjutajale dollari kuni dollar kolmkümmend viis senti veerust. Neil on Eesti lehtedes täita sama funktsioon mis Ameerika lehtedes pesapalli- või jalgpallireportaazhidel ja nad ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute meresõitjate saagad“. Ükski Lõunavete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tshekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu niisama õnnelikud kui inimesed Alzira III pardal. Vahva on olla Kartmatu Meresõitja.“
Garlieb Merkel
Sakslasest preester, aastal 1796:
Wanade eestlaste riigi-sisseseade oli wabariiklik. Kord aastas kogus ennast terwe rahwas ühes külas keset maad, Rugeles ehk Rangolas, kokku kus üleüldiseid asju awalikult aeti ja sõja ja rahu üle otsust tehti. See ühine keskpaik wist oligi, peale nende iseloomu omaduste, selleks toetuseks, mis neile tugewust andis kristlikute rõhujatele nii kaua wastupanna ja nende iket nii tihtilugu kaelast raputada. Nad sepitsesiwad mõnikord suurepäralisi, keerulisi plaanisi, ähwardasiwad wõera rööwlite walitsust, mitmest küljest korraga kallaletungides, tihtipeale kukutada, ainult nende sõjariistade pahema seisukorra ja ikka uute rööwli-seltsimeeste juurdetuleku tõttu Saksamaalt läks alati kõik nurja. Nad heideti wiimaks alla, aga ka nüüdki weel kardawad waljud mõisaherrad nende paendumata waimu palju enam, kui lõtwade lätlaste meeleheitust.
* * *
Eestlaste silmapaistwam omadus oli mehine meel, selle pärast on ta nüüd häkiline, tige ja kättemaksuhimuline. Loodus andis talle kindluse, selle pärast on ta oma praeguses olekus salalik ja kangekaelne. Asjata tarwitate tema juures palweid ja ähwardusi, et teda kord ettewõetud nõu mahajätma sundida; asjata on kõik suu kulutamine ja põhjuste ettetoomine, et teda mõnest eksiarwamisest taganema panna. Ta jätab peagi järele wastamast ja kuulab tummalt ja rahulikult pealt, mis talle räägitakse. Aga rääkige temaga tund, rääkige kümme tundi: kui te lõpetanud olete, läheb ta ja teeb seda, mis ta waremalt nõuks wõttis, sest tal on mahe iseseiswuse tundmus selles, et ta ennast millestki liigutada ja eksitada ei lase.
– Ta on terane, wõib kergesti äritatud saada ja ta meel on igatsugu mahedate tundmustele awatud. Need omadused teewad prantslasi waimurikkamaks rahwaks Euroopas, eestlasi aga kawalateks wargateks, joodikuteks ja kõlwatumateks ulakateks. Ärge mõistke nende üle kohut; ei, tõstke ennem hädahüüdeid nende pärast, kes selle rahwa iseloomu nii jäledaks moondasiwad. See rahwas oleks rohke lugupidamise wääriline, oleks aus ja kõrgeloomuline, kui pärisorjal ainult maksaks woorusline olla.
Siiski ei ole eestlased isegi nüüd ilma heade omadusteta. Nad on töökad ja harilikult tõendatakse, et üks eestlane niisama palju tööd ärateeb, kui kaks lätlast; kuid, mis nad teeniwad, kulutawad nad ka kohe niisamaguse agarusega ära, sest et orjaelu suuremat õnne pakkuda ei wõi kui himude täitmist, ja et inimene, kes omas wälimises olemises loomataoliseks on tehtud, ka wäga warsti selleks oma nõudes saama peab.
* * *
Eesti keelel on selge ja imekaunis kõla, sest et peaaegu kõik sõnad kas täishäälikuga ehk l, s, t-ga lõpewad. Ta on rikas nii hellade kallistamisesõnade poolest, et siit maa sakslased neid tihti tarwitawad, kui nad iseäranis õrnust ülesnäidata tahawad, – niisama rikas aga ka koledamate, kangemate sõimusõnade ja sajatuste poolest, mille jõledus kohkuma paneb; selles ehk ilmutab ennast enam kui milleski muus see wägew jõud, mis weel eestlaste iseloomus warjul on. Wõimsaid kõnekäändusi ilma wõimsate tundeteta olla ei wõi; nad on ainult keha, mida waim enesele ise loob.
* * *
Mõek peos, astus eestlane sissetungiwatele rööwlitele wastu, wastas nende salakawaluse peale karmi, otsekohese kindlusega ja iga kord, kui ta aga paraja pilgu leidis, ajas ta ennast pealepandud ikke all wõimsalt püsti ja purustas tema. Kui lätlased ammu juba enam oma kaotatud õiguste peale mõteldagi ei julgenud, tasus eestlane oma wiletsusi tihtigi weel üleüldise werewalamisega.
* * *
Kord tuli ühel mõisaherral mõte pähe püha wett paisu panna, et weskit käima ajada. Ara kartusega waatasiwad talupojad tema toimetamist pealt ja wangutasiwad tusaselt sarnase teotuse üle oma päid. Õnnetuseks juhtus, et pikaline wihmasadu iga lootuse wiljakaswu edenemise peale wõttis, ja seda loeti kohe jõejumaluse wiha tagajärjeks. Et ennast ja oma lapsi näljasurmast peasta, kogusiwad eestlased kokku ja tahtsiwad weski äralõhkuda. Elawate manitsuste peale jäiwad nad esialgu rahule, aga kui teatud aja pärast ilmad ka ei paranenud, wõttis meelepaha nende keskel taltsutamata maad. Nad pistsiwad weskihoone põlema ja lõhkusiwad paisud maha. Nende eestwõtjad wõeti kinni, neile pandi ränk nuhtlus peale: nad alandasiwad ennast selle nuhtluse alla rahuliselt, martiri kannatusega.
Weskit taheti uuesti ülesehitada, kuid see oli juba liig. Igas Eestimaa nurgas kõlas hädaldaw hüüe: „Püha jõgi“, ja „Sweeta Uppe“ wastasiwad kaebates isegi lätlased. Usulik kurwameelsus ja salajane wiha lagunesiwad üle maa ja laiali ja needsamad rahwad, kes nii mitu inimseiga kõiksugu ülekohtu ja rõhumist oliwad kannatanud, rääkisiwad nüüd lausa kõikide kuuldes, et seda usuteotustweriselt waja on tasuda. Ainult kangemate kaitsenõude appiwõtmine ja järeleandmine weski asjus hoidsiwad need hirmsad järeldused tagasi, mida see rahwapühaduse teotus tuua ähwardas.
* * *
Juba eestlaste wälimus annab tunnistust nende iseloomu kõrgemast energiast. Kaugel sellest, et Saksa kombeid omaks wõtta, wähemalt nii kaugelt kui nende kehw olek seda lubab, peawad nad agara rahwuslise uhkusega oma isade riietest ja wiisidest kinni. Selle pärast ilmutawad nad ka oma wälimises olemises, nagu ka omas hariduses silmatorkawamat ja suuremat isepäisust, kui ükski teine orjarahwas. Eestlane ehk tema naine omas piduehtes on nii pilkusi paelustaw nähtus, et ükski tähelepaneja wõeras oma silmi kõrwale pöörda ei suuda.
- lugu
Kuidas kirjeldati eesti talupoegadest orje 18. sajandil. Päris hämmastav lugemine.
- aastal Tallinnas peatunud Francesco Algarotti:
„Kui ma kõnelen nende inimeste [tallinlaste] õnnest, siis peame välja jätma selle osa, kõigist kõige arvukama, kes harib maad. On tõesti šokeeriv näha neid vaeseid armetuid; inimvaresid, oma välimusega ärritavaid. Kujutlege räbalates luukeresid, surmkahvatu näo ja räpase habemega. Naised, enne veel kui esimese nooruse õitseng on möödunud, on kaotanud jäljed oma soost; ja riietuselt ja käitumiselt sarnanevad täpselt oma hirmsatele abikaasadele.“
- aasta kevadel Eestimaale koduõpetajaks tulnud Johann Theophil Ludwig Orlich:
„Suurem osa talupoegadest ja talunaistest paistavad silma oma sünge, kurva olekuga ja ainult mõisarahval, kes isandatega pidevas läbikäimises saavad rohkem kultuuri, kohtab aeg-ajalt muretuid ja avalaid nägusid.“
- aastal Eestisse Valkla mõisa koduõpetajaks tulnud Christian Hieronymus Justus Schlegel:
„Mind on paigutatud teise maailma. Minu jaoks on kõik uus. Inimeste [eestlaste] keel ja kombed. Nende käitumisel, kui nad kelleltki midagi paluvad, on täiesti teine värving; nad kummardavad sügavalt, haaravad põlvedest kinni ega puudu palju, et nad sarnanevad anujale, kes vanades paganlikes Rooma templites jumalatele oma palved ja soovid saatsid.
Nende elamud on täiesti erinevad mujal nähtust; nad koosnevad üksteise peale laotud palkidest, mille vahed on samblaga täis topitud; sisemus on suitsust täiesti must ja majakraam nii vähene ja armetu, nad sarnanevad inimestele, kes on vaevu jõudnud ühiskondlikule tasandile.“
Hollandlane Johan Meerman 1810. aastal:
„Vaevalt nähtaks ükskõik missuguses Euroopa osas sama inimeste, eriti meeste, arvu juures nii palju looduse poolt ebaõnnestunud nägusid ja koledaid juukseid.
Lätlased, kes asuvad Liivimaa lääneosas ja kogu Kuramaal kuni Preisi piirini, on tõepoolest täiesti erinev inimtõug kui inetud eestlased või soomlased; mehed, kuigi nad mitte millegagi, ka mitte riietuses, eriti silma ei paista, ei näe vähemalt ebameeldivad välja; nende juuksed on pruunid ja siledad.“
3. lugu
Pildistusi eesti rahwast igas tähtsamas asjas
Kes oli Heinrich Tiidermann (1863–1904), kes on jätnud nõnda märkimisväärse jälje Eesti kultuurilukku? Tiidermann sündis Liivimaal Pärnu-Jaagupi kihelkonna taluperes ning peale õpetajate seminari lõpetamist tegutses ta pikka aega kooliõpetajana Harju-Jaani vallakoolides.
Pildistamisega hakkas ta tegelema tõenäoliselt 1880. aastate keskpaigas, olles selle omal käel selgeks õppinud. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul suutis Tiidermann aga üllatavalt palju korda saata. Tema loomingust on tänaseni säilinud arvukalt tavapäraseid ateljeepildistusi paljudes perekonnaalbumites, era- ja avalikes kogudes ning antikvariaatides. Lisaks sellele on Eesti Ajaloomuuseumis säilinud ka kaks Tiidermanni enda koostatud fotoalbumit, kuhu ta aasta enne surma kleepis oma fotoloomingu paremiku. Ühe albumi kinkis ta Õpetatud Eesti Seltsile Tartus, teise Eestimaa Provintsiaalmuuseumile.
Tiidermann pildistas peamiselt Põhja-Eestis, suures osas paikades, millega ta oli ka ise seotud. Eelkõige on ta jäädvustanud maaelu Harju-Jaani ja Jüri kihelkonnas, kus ta töötas õpetajana ja kus asus lühikest aega tema esimene fotoateljee. Peale Tallinnasse kolimist on ta teinud arvukalt ateljeepildistusi linna ja linna lähiümbruse inimestest rahvariietes ning linnavaateid. 20. sajandi algusaastail avaldas ta vastavasisulise üleskutse:
„Dr Heikeli soowitusel wötan ma kahe aasta jooksul igatahes neid ilma hinnata päewapildina üles, kes wanades rahvariietes minu päewapildi kotta tulewad ja igaüks saab weel kolm pilti hinnata kaasa. Soovida oleks, et igast Eesti- ja Liivimaa kihelkonnast üks meeste ja teine naesterahwas riietes ilmuks ja wõimalikult ka wanad inimeseed, seega jäeks ühes riietega ka eesti rahwast näolaad alale.“
Päevapildi aparaat meie külla
Samuti on Tiidermann pildistanud oma sünnikohas Pärnu-Jaagupis. Mitmeid fotosid leidub ka kaugemate piirkondade elanikest, näiteks hiidlastest, setudest, lätlastest, rannarootslastest jt ning pildistatud on 1896. aastal toimunud Tallinna ja Läänemaa laulupidu. Tiidermanni võib pidada suureks estofiiliks, kes lisaks talurahva pildistamisele on kogunud ka vanasõnu ja saatnud neid nii Eisenile kui ka Hurdale, samuti on ta üles kirjutanud Mahtra sõja mälestusi. Üheks tema aktiivseks tegevuseks oli ka eestlaste hulgas fotograafia õpetamine: „Minu pea tahtmine on seda teadust eestlaste hulgas rohkem tuttawaks teha, et eesti wana wara ka pilt alal hoida wõiks.“
Hea ülevaate Tiidermanni elust annab kunstnik Ants Laikmaa meenutus 1930. aastate algusest: „Tiidermannil, Pärnu-Jakobist pärit oleval endisel koolmeistril, kuid tol ajal päevapiltnikul ning ärimehel Tallinnas, oli tugevate äriliste kalduvuste kõrval ilmselt ka kunsti- ja kultuurilisi kalduvusi. Tiidermann on minu teada ka üks esimesi, kes päevapildi aparaadi meie külla tõi ja sellega sääl hulga suurema ja väiksema tähtsusega ülesvõtteid on teinud, mis praegu, koostatult ühte suurde albumi, kusagil meie muuseumis säilitatakse. Tiidermann käis välismaal end päevapildistamise alal täiendamas ja kui säält tagasi tuli, hakkas kohe teisi õpetama, andes ühtlasi, kui ma ei eksi, meil esimese õpperaamatugi päevapildistamise alal välja, avades ühtlasi Tallinnas päevapildistamisesemete kaupluse.“
Ülepea eesti rahwast
Tiidermanni fototöö oli puhtalt erainitsiatiiv ning nagu ta ka ise on maininud, oli tema põhihuviks seejuures kaduva rahvakultuuri jäädvustamine. Nõnda võibki Tiidermanni rohkem kui sajandivanustel fotodel näha rahvariides inimesi, taluhooneid, tarbeesemeid, töötegemist ja laulukoore, „ülepea Eesti rahwast igas tähtsamas asjas“, pakkudes mitmetahulist pilti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestlaste eluolust.
Ilmunud raamatus on tervikuna ära toodud ka üks Tiidermanni koostatud albumitest, nii nagu see on säilinud. Samuti saab lugeja ülevaate Tiidermanni elust ja tegevusest, talurahva pildistamise traditsioonist Eestis 19. sajandil ning selleaegse fotograafia köögipoolest. Raamatus on ära toodud mitmed 1980. aastatel juhuslikult leitud ja Fotomuuseumis säilitatavad Tiidermanni klaasnegatiivid, samuti on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja erakogude materjale.
