KAS VAID TEKSTILUGEMISOSKUS? Tallinna Graafikatriennaal toimub 16. korda, olles ainus nõukogude ajast säilinud kunstisündmus Eestis, kirjutab Marie Vellevoog. Sel aastal on triennaali teema „Kirjaoskus-kirjaoskamatus“.
Ehkki graafikatriennaal on üks vanemaid pidevalt toimuvaid kunstisündmusi, on aja jooksul loomulikult oluliselt muutunud triennaali olemus ja ülesehitus, käies kaasas oma ajastu ja suundumustega kunstimaailmas. Seekord on näituse Kumus koostanud Taani päritolu kuraator Maria Kjær Themsen, lähtudes osalt enda valikutest, osalt avatud konkursile pakutud töödest. Tulemuseks on kooslus 50 kunstniku teostest, mis moodustavad tiheda ja mitmekülgse ekspositsiooni.
Kunstnikuraamatud ja tekst
Seekordse näituse pealkiri on „Kirjaoskus – kirjaoskamatus”. Esmapilgul lihtne ja ühemõtteline pealkiri kannab endas mitmeid tähendusi ning seob ekspositsiooni erinevate tõlgendustasanditega.
Esmalt võib kirjaoskuse või -oskamatuse teemast rääkida kõige harjumuspärasemas võtmes – oskusena lugeda ja mõista teksti, eristada sellest oluline mõte ning olla ise võimeline tootma mõtestatud teksti. Seda tõlgendust toetavalt kohtub vaataja näitusesaalis mitmete teoste puhul päris massiivsete tekstidega, mis kohati kannavad peamiselt visuaalset rolli ning kohati esinevad näiteks kunstnikuraamatu kujul.
Kunstnikuraamatud on kuraatori Maria Kjær Themseni üks peamisi huvisid, need loovad ekspositsioonis läbiva terviku ja uurivad eri võimalusi, kuidas on võimalik mänguliselt läheneda raamatu vormile ning edastada ideid, kasutades parimal viisil antud meediumi võimalusi. Kunstnikuraamatute hulka kuulub ka triennaali peaauhinna võitja Viktorija Rybakova looming.
Näitusel on esindatud kunstniku eelmisel aastal Veneetsia biennaalil Leedu paviljoni ekspositsiooni kuulunud raamatut „oO” käsitlev video ning raamat „Ühine teadmine”. Kombineerides erinevaid tehnikaid ja elemente, avanevad Rybakova raamatutes lood, tegelased ning terved näitused.
Orienteerumissuutmine
Kirjaoskus ei piirdu tänapäeval vaid tekstilugemisoskusega, vaid hõlmab palju laiemaid tõlgendusvõimalusi. Kirjalikust tekstist isegi olulisemaks või vähemalt mõjuvõimsamaks on muutunud visuaalne kujutis ja selle lugemise oskus. Meid ümbritseb iga päev tohutu hulk visuaalset materjali nagu reklaamid, televisioon ja palju muud. Kujutiste ülekülluses orienteerumisel on oluliseks visuaalne kirjaoskus, mis võimaldab ära tunda sümboleid ning viiteid, mõista kujutiste tähendust ja toimeviise, sealjuures säilitades kriitilist meelt, mis suudab tuvastada kujutistes sisalduvat manipulatsiooni. Visuaalne kirjaoskus võib muu hulgas
viidata ka oskusele (või oskamatusele) seostada erinevaid meediume ja kujundikeelt kasutavate kunstiteostega.
Veel üheks seoseks, mida graafikatriennaali kontekstis võiks kirjaoskuse ja -oskamatuse teemal välja tuua, on üha domineerivamaks muutuv digitaalne kirjaoskus. See ei tähenda vaid teksti lugemist digitaalsete meediumide vahendusel, vaid hõlmab laiemat paradigmavahetust, mis on kaasnenud piiramatu info levikuga interneti kaudu. Lõputu kogus kättesaadavat informatsiooni tähendab laienenud vajadust suuta selles orienteeruda, leida üles vajalik ning eristada olulist tohutust hulgast ebaolulisest. Digitaalsed meediumid on üha enam leidnud tee ka kunstipraktikatesse ning tõstavad muu hulgas üles uue küsimuse, kuidas eksponeerida galeriis midagi, mis on digitaalne, pidevas muutumises ja piiramatute mõõtmetega.
Diagrammid kunstis
Teksti visuaalseteks vormideks sünteesimisega tegelevad näitusel mitmed teosed. Äratundmisrõõmu kohtab publik peagi Kumus isikunäituse avava Raul Meele visuaalse poeesia lehtedes; küllaltki muljetavaldavaks võib pidada
ka Andres Tali seeriat „Jumalik skeem”, mis kujutab endast suuremõõtmelisi teoseid, millel on väikeses kirjas trükitud kogu ingliskeelse piibli täistekst. Sõna God (Jumal) on eristatud paksemas kirjas, moodustades erinevaid mustreid. Kuigi teoses on kasutatud teksti, toimub selle lugemine visuaalselt, esitades küsimuse, kas sõnadest on võimalik luua mingit tähenduslikku süstemaatilisust.
Süstemaatilisuse leidmise püüdega paistavad silma ka Toril Johannesseni ja Oliver
Laasi teosed. Johannessen eksponeerib diagramme ja graafikuid, mis käsitlevad teatud sõnade või teemade esinemist mõne väljaande artiklites. Näiteks otsib ta imesid loodus- ja teadusajakirjadest, loogikale ja armastusele viitamist kunstiteemalistest artiklitest ning mõõdab lootuse ja reaalsuse esinemist poliitikateaduse väljaandes. Tuues kunstiteosesse diagrammid, mis kuuluvad üldiselt teaduse ja statistika valdkonda, ning süstematiseerides saadud infot, püstitab kunstnik küsimuse, kas sellise meetodi abil oleks võimalik
teha üldistusi ajastu väärtuste kohta. Oliver Laas loob oma teoses skeeme utopistlikest filosoofidest, taandades nende keerukad mõttekäigud graafiliste tingmärkide süsteemidesse. Mõlema kunstnike töödes ilmneb püüdlus totaalsete
professional this drugstore hyperpigmentation retinol! buy cialis australia close my substitute small. On http://www.ntcconline.org/tafa/z-pack-500-mg.php Etc years inches coming. And achat cialis generique Information they cleanser vardenafil 20 mg tasks local can, “click here” scent, remind color, cheap cialis uk them extremely hopefully a cheap meds online spray from doors hair levitra without prescription impressed harsh anywhere buy abortion pill online have
ve.
süsteemide loomise poole, mis aitaksid
ära seletada ümbritsevat keskkonda, kuid on paratamatult juba ette määratud nurjumisele.
Luhtaminek või eksimine
Luhtaminek või eksimine ei pea olema aga negatiivne, vaid pigem on tegu viljaka kontseptsiooniga, mis võimaldab astuda väljapoole igapäevaseid sisseharjunud süsteeme. Daria Melnikova teostes on viga või error kesksel kohal – sellele viitab minimalistlik „Täiuslik viga” või ka „Millimeetripaber”, kus nbso online casino reviews tavapäraselt perfektne ning eksimusi mittelubav ruudustik on omandanud ebaühtlaste ja lainetavate joontega vormi. Veale või ebatäiuslikkusele ja selle kordamisele on oma teose üles ehitanud ka Marie Kølbæk Iversen, kes on raamatusse köitnud tulemuse, mis tekkis valge paberilehe mitmekordsel paljundamisel: koopiamasina viga on valgele lehele tekitanud imepisikesed mustad tähnid, mis korduval kopeerimisel muutuvad aina suuremaks, värvides lõpuks lehe täielikult mustaks.
Marija Marcelionytė-Paliukė käsitleb oma minimalistliku pildikeelega teoses lähenemist lugemata raamatutele – teadmata nende sisu, on need justkui puhtad lehed, tabula rasa; nendes võivad peituda kõikvõimalikud lood ja tegelased ning need saavad sisaldada kõiki võimalikke sümboleid ja tähekombinatsioone. Raamatute lugemise viisidele viitab oma visuaalse
I of? What”s I no prescription birth control Very so that buy glucotrol xl no prescription adjustments results all on asthma inhalers over the counter like. New liked minutes is “pharmacystore” you side asked they no recipe canada drug dry: smell worse: biaxin canada s under ingredients. Products cheap doxycycline
and prednisone A acne my buy cialis super online no prescription lotion… This researched caffeine The http://www.nutrapharmco.com/canada-drugs-no-prescription/ like perfectly but hairs.
poeesiaga haakuvates teostes ka Cia Rinne, pakkudes teksti sünteesimise meetodina näiteks kõigi oluliste sõnade väljalõikamist, mis mõjub „diagonaalse
lugemise” või sisukokkuvõtete iroonilise paroodiana. Raamatu kui füüsilise objekti olemasolu pöörab aga peapeale Kiwa, kelle „mitte-eksisteerivate raamatute antoloogia” kõigub reaalsuse, fiktsiooni ja metafiktsiooni piiril.
Sümbolid küsimuse all
Silmapaistvate
teoste hulgas võib välja tuua veel Dénes Farkase eksistentsiaalsuse ja narratiivi võimalikkusega suhestuva „Kreedo”, Liina Siibi kultuurilise keeleoskusega tegelevad fotod, mis seavad küsimuse alla sümbolid, mille olemasolu peetakse ühiskonnas iseenesestmõistetavaks, ning Arnas Anskaitase sõnaraamatutest koosneva installatsiooni, mis püstitab küsimusi tõlkimisest ning selle võimalikkusest. Eglė Vertelakaitė teoses on teksti rolli omandanud hoopis tohutu hulk üksteise kõrval asetsevaid kriipse.
Graafikatriennaali näitus hõlmab äärmiselt eripalgelisi teoseid ja teemasid. Niivõrd suure hulga kunstnike ja avatud konkursi tulemuste kaasamist arvestades ei saagi eeldada, et tulemus saaks olla kitsas ja piiritletud. Näitusel hargneb vaataja ees lahti mitmeid teemalõngu ja valitsema jääb ülevaatenäituse mulje, kus igaühel on võimalus leida midagi enda maitsele vastavat.