MAAILMA MÕISTMINE KIRJUTATU KAUDU: Uuestisündinud romaanivõistluse korraldaja ja žürii liige Peeter Helme räägib, milleks kogu see ettevõtmine hea on.
Jürgen Rooste küsis aastate eest, milleks on vaja luulet. Ta ei leidnud rahuldavat vastust. Jürgen tahtis teada, „kas luule lepitab / meie lahkuläind vanemad“ ja „kas ta aitab / kuidagi alkoholist loobuda“ või „kas ta maksab mu üüri / ja käib mu eest tööl“ ning jõudis loomulikult järeldusele, et kuigi me kindlad ei või olla, siis ilmselt luule nende asjadega siiski hakkama ei saa. Mnjah. Milleks tõesti? Seda mõttetum on vist küsida, milleks on vaja romaani – on see ju veel suuremat tahtepingutust, veel rohkem aega ja energiat nõudev žanr kui luule. Ja nende kummagi asjaga on ühtlasi nii, et selle vajalikkus on suhteline ning sõltub suuresti küsijast.
Ilukirjandus, meie abiline
Ometi on ilmselt see, milleks on vaja luulet või novelli või romaani, selge igaühele, kellele on armas iseenese aju ning selle kasutamine maailma võimalikult mitmekülgseks, põnevaks ja arendavaks mõistmiseks ning kes seega ka teab, et maailma mõistmine toimub suuresti keele kaudu. Nimelt oma mõtlemisvõime arendamiseks. Ja muidugi ka oma tundmisvõime arendamiseks – mitte miski ei aita teiste elu, mõtteid, tundeid, soove, ihasid, hirme ja unistusi paremini arusaadavaks teha kui ilukirjanduse lugemine. See tuleneb ilukirjanduse keelekesksusest, sest viimane on ühtlasi ka mõtlemis- ja tundmiskesksus.
On paratamatu, et romaan, kunstiliik, mille parimatel näidetel on võime seda kõike teha, ei sünni iseenesest ega üleöö. See nõuab palju aega ja ohvreid. Viimane sõna kõlab vahest melodramaatiliselt, kuid kuidas teisiti nimetada olukorda, kus sellise töö nimel, mille lõpptulemus pole kunagi üheselt selge, tuleb tõmbuda pikaks ajaks üksindusse nokitsema, jättes hooletusse sõbrad ja lähedased. Rääkimata muudest, kergematest rahateenimise võimalustest, millega kirjutamine ei võimalda tegeleda.
Suur ja väike keskkond
Suures keelekeskkonnas võib risk ennast muidugi kuhjaga ära tasuda – miljonite hispaania-, inglis-, prantsus- või saksakeelsete lugejate tähelepanuga kaasneb reeglina märkimisväärne majanduslik boonus. Väikeses keeles kirjutamine seevastu kullasadu endaga kaasa ei too. Ja võib-olla ei peagi tooma, sest igaüks, kes on otsustanud pühendada enda elu kirjutamisele, teeb seda sisemisest sunnist, mitte aga mammonaihast. Viimase rahuldamiseks on kergemaid teid. Palju kergemaid.
Ometi ei ole kunstiga seoses rahast rääkimises midagi kõlvatut – iga asja, ka kõige kaunima, tegemine on töö ning on selge, et selle tegija on teenistust väärt. Ning kui see teenistus pole vabal turul vaeva vääriline objektiivsetel põhjustel – kirjanduse puhul on selliseks põhjuseks näiteks keelekeskkonna väiksus –, siis tuleb leida muid loomingut soodustavaid vahendeid, et turu väiksus ei tooks endaga kaasa meie kultuuri ja meie vaimu väiksust.
Metseenlus
Parim vahend selleks on ühtlasi üks maailma vanemaid – metseenlus. Et metseenlus ei toodaks aga ainult sedalaadi „kunstiteoseid“ nagu need, mis leiti veebruari lõpul Ukraina ekspresidendi ja endise peaprokuröri daatšast, on mõistlik ühendada raha võistlusliku aspekti ja eksperthinnanguga.
Ilmselt tegid mingi sarnase mõttekäigu läbi juba füsioloog Aleksander Audova, zooloog Johannes Piiper ning keeleteadlane Johannes Voldemar Veski, tehes 1927. aastal algust kirjastuse Loodus romaanivõistlusega, mille eesmärk oli värske kodumaise romaanivõistluse edendamine ja arendamine. Eri nimede all ja eri institutsioonide hallatuna on Eestis sellest ajast peale romaanivõistlusi peetud. Reeglina on need toimunud riigi – viimasel ajal Kultuurkapitali, aga eks ole ju riigi kaugas seegi – toel.
Kui aga Eesti Kirjanike Liit otsustas möödunud suvel taaselustada vahepeal varjusurma jäänud Romaaniühingu võistluse, siis juba üsna algfaasis kerkis üles mõte leida selleks vajalikud vahendid mujalt kui meie kõigi ühisest kassast ja uurida, mida arvavad asjast Eesti ettevõtjad. Selgus, et arvavad hästi. Suur tänu siinkohal Armin Kõomäele, kes on selle idee autor ja kes aitas ka leida romaanivõistluse toetajad, kolm väga eripalgelist ettevõtet: Go Travel, Liviko ja Penosil.
Nende toel ja vilunud romaanikirjaniku Teet Kallase patroneerimisel viibki Eesti Kirjanike Liit nüüd läbi uut – ja samas ka vana – romaanivõistlust.
Vana ja uus
Uus on romaanivõistlus ainult just erakapitali osalemise tõttu. Tänu lahketele toetajatele on auhinnafondi suurus 8000 eurot, mis on suurem kui ühelgi teisel senisel Eesti kirjandusvõistlusel. Vana aga seetõttu, et võistluse mehaanika – tingimused, žürii töö protseduurid ja võtted ning ka üldine järjepidevus – on sama mis Romaaniühingu võistlusel. Nõnda on asja mõte tagada progress koos järjepidevusega. Vanad ja head on ka eesmärgid – eestikeelse romaanikirjanduse edendamine ja populariseerimine.
Siia võib vaid lisada veel soovi, et korralik auhinnafond „ostab“ võitjatele veidi aega ja rahu, et nad ei peaks kohe pärast võistlustulemuste väljakuulutamist hakkama mõtlema selle peale, kuidas vorst leiva peale ja leib kappi saada, vaid saaksid vähemalt mõne kuu rahulikult võtta ja näiteks uut romaani alustada.
Esialgu aga tuleks osaleda käesoleval võistlusel. Käsikirju on aega esitada kuni 2015. aasta 1. veebruarini! Jõudu tööle!
Korralik auhinnafond „ostab“ võitjatele veidi aega ja rahu, et nad ei peaks kohe hakkama mõtlema selle peale, kuidas vorst leiva peale saada.
EESTI KIRJANIKE LIIDU ROMAANIVÕISTLUS
Eesti Kirjanike Liit, soovides jätkata romaanivõistluse väärikat traditsiooni, kuulutas 12.02.2014 Kadriorus Tammsaare muuseumis välja 2015. aasta romaanivõistluse, milles osalema oodatakse pikema proosa käsikirju.
Võistlusele esitatav käsikiri peab olema:
kirjutatud eesti keeles;
varem avaldamata;
mahus vähemalt 200 000 tähemärki (tühikuteta);
anonüümne (varustatud märksõnaga);
vormistatud väljatrükina kahes eksemplaris, kahese reavahega, tähemärgi suurus vähemalt 12.
Käsikirja palume tuua hiljemalt 2. veebruaril 2015 või saata posti teel mitte hilisema kui 2015. aasta 1. veebruari postitempliga Eesti Kirjanike Liitu (Harju 1, Tallinn 10146).
Hiljem toodud või saadetud töid arvesse ei võeta. Lisainfo Eesti Kirjanike Liidu kodulehel www.ekl.ee.
