ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. 1. LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Jelena alustab sellest lembekolmnurgast, mis on paigutatud Aleksandr Gribojedovi aastatel 1822–1824 kirjutatud näidend „Häda mõistuse pärast“ keskmesse.
Ei, ma alustan jutustusi armastusest vene kirjanduses siiski Shakespeare’iga. Te kõik teate nähtavasti, et tema ajal oli käibel üks traditsiooniline teatrinali:
„Aga miks etenduse algus hilineb?“
„Aga seepärast, et Gertrud ajab habet!“
Nalja mõte oli selles, et kõiki naiserolle mängisid teatris mehed. Ja Gertrudi osatäitja pidi muidugi viimasel hetkel enne lavale tulemist lõua hoolikalt puhtaks kaapima.
Teatris valitsesid üpris vabad kombed – parteris oli lubatud ihuhädasid põrandale rahuldada, inimesed käisid joobnult tuikudes loožide all vett viskamas, purjutati kogu etenduse jooksul, narriti näitlejaid ja roniti lavale. Näitlejad lühendasid omatahtsi teksti ja improviseerisid julgelt, Shakespeare’i naljad olid aga äärmiselt nilbed! Kesksete tegelaste vahelised suhted olid sealjuures siiski ülimalt vooruslikud. (Armastuse koha pealt oli Shakespeare kohutav moralist.)
Võib-olla lubas vabameelsust, kombelõtvust ja ranget lembemoraali üksteisega ühendada laval toimuva kahetisus kui selline. Vaatajad elasid Romeo ja Julia armastusele kaasa, ühtaegu teades ja „mitte teades“, et Juliat mängib teismeline poiss. See tähendab, et nad küll uskusid teksti ja võisid imetleda esinemise loomutruudust, kuid ei elanud iial läbi seda, mida kogeb ennast kangelase või kangelannaga samastav vaataja psühholoogilises teatris.
Kuidas tappa armunuid
Aleksandr Gribojedovi näidend juba arvestab sellega, et osi hakkavad täitma mõlemast soost näitlejad, kuid sinnagi on vermitud too mehe ja naise vaheliste suhete saladuslik tinglikkus, mida ei suuda lahti mõtestada ükski uurija. Vaadakem näiteks kasvõi seda, kuidas rikka Moskva aadliku Famussovi tütar, nooruke Sofja saadab kõik ööd mööda oma isa sekretäri Moltšalini seltsis, kellesse ta on jaburuseni armunud. Nad istuvad öö läbi teineteisel käest kinni hoides. Nad on omaette, uksed on suletud, ukse ees valvab noorte kohtumisi truu teenijanna Liisa, nemad aga… istuvad, vaatavad teineteise poole ja õhkavad. Ja muud ei midagi!
Ning et meil ei tekiks mingeid kahtlusi, kirjutab Gribojedov eraldi stseeni, milles Sofja küsib oma teenijannast sõbratarilt:
„Millega me sinu arvates terve öö tegelesime?“
Teenijanna satub segadusse ja räägib, et see ei ole tema asi, mida Sofja öösiti koos oma armsamaga teeb. Aga Sofja otsekui ei kuulekski Liisa vihjeid ja pilkeid ning jutustab usalduslikult vaikimisest, õhkamistest ja ühtepõimitud kätest.
Keegi teravmeelne prantslane on tähendanud: „Ainult venelased on võimelised 200 aastat uskuma, et Sofja ja Moltšalin ainult õhkavad ja hoiavad teineteisel käest kinni.“
Kuid selles naljas puudub iva. Kuldajastu vene kirjandus muidugi tunneb keelust üleastumise juhtumeid, aga sellise üleastumise hind on peaaegu alati ühesugune – see on surm. Ja sama kategooriline on nendes küsimustes Shakespeare. Kui meeletu ei oleks ka Julia armastus, laseb ta esmalt ennast Romeoga laulatada ja alles seejärel satub temaga voodisse. Othellost sisse võetud Desdemona läheb mehega siiski enne paari ja viskub alles siis tema embusesse. Kuid Shakespeare tapab ilmtingimata isegi need laulatatud tegelased, kes on abiellunud vanemate kiuste. Vallaslastest aga teeb ta alati kurjamid ja äraandjad.
…kuni ilmub Poeet
Famussovide majas valitseb sealjuures muide üsnagi lustlik õhkkond – vanurist isa näpistab teenijatüdrukuid ega anna asu Liisale, Liisa on armunud puhvetipidajasse Petrušasse, Moltšalin ripsutab tiiba Liisaga… Asi on selles, et Moltšalin ei armasta Liisat, vaid õhkab temaga öösiti ainuüksi karjääri huvides. Temast ei ole Sofjale õiget partiid ja Sofjaga abielluda tal ei lubataks – aga kui lubataks, siis ära ta muuseas ei ütleks.
Peamine peitub siin kolmnurga kolmandas küljes Tšatskis. Tšatski oli Sofja lapsepõlvesõber ja nad mängisid koos, seejärel sõitis ta minema (Sofja oli siis neljateistkümnene), kadus kolmeks aastaks ja tuli nüüd ootamatult tagasi, täis armastust, kirge ja soovi abielluda. Ta on miskipärast täiesti veendunud, et Sofja ootas teda, uskus tema armastusse ja jäi talle truuks. Truuks millele? Nad isegi ei hoidnud teineteisel käest kinni ja armastusest ei kõnelnud, Tšatski ei kirjutanud talle nende kolme aasta jooksul ega saatnud teateid.
Ka siin on muidugi tegemist tinglikkusega. Aga midagi ei tohtinudki olla! Gribojedov teadis nagu Puškin ja paljud teisedki tolle aja duellantidest luuletajad liigagi hästi, kuivõrd küünilised on inimesed armusuhetes. Gribojedov teadis, mis tunne on olla oma lähima sõbra naise armuke ja seda peaaegu mitte varjatagi ning sõita kordamööda teise sõbraga ühe ja sellesama näitlejanna poole. Aga himud käisid tal truu ja seniolematu armastuse järele. Või kui mitte just armastuse, siis kohusetäitmise, reeglite ja au säilitamise järele. Ja just nimelt seetõttu ei olnudki Sofjal õigust kellessegi armuda – ja seda enam veel Moltšalinisse. Sofja pidi jääma väljapoole armastust seniks, kuni ilmub Poeet.
„Oleks vist tulnud kirjutada paremaid luuletusi“
Vaat siin me lähenemegi vene kirjanduse ühele kõige traagilisemale poeetide peas sündinud ideele. Nad olid 200 aastat ühtejärge veendunud, et naised peavad neid armastama seepärast, et nad on oma võistlejatest paremad, targemad, andekamad, eredamad ja teravmeelsemad. Neile ei tulnud pähegi, et korralikku inimest armastamast loobuda on väga kerge: piisab sellestki, et pettutakse tema voorustes. Loobuda armastamast lurjust on aga peaaegu võimatu!
Kakssada aastat pärast Tšatskit kõneles korvi saanud luuletaja Velimir Hlebnikov mõtlikult: „Oleks vist tulnud kirjutada paremaid luuletusi!“ Marina Tsvetajeva põlgas kõiki võistlejannasid sel lihtsal põhjusel, et tema on geniaalne luuletaja, aga nemad kõik kokku – odav turukaup. Ning esimesena tuli selline väär ja hukutav seaduspärasus pähe Tšatskile.
Siinkohal ei aidanud teda Shakespeare ega üleüldse ükski möödaniku luuletaja. See on puhtalt vene idee. Sõnale, kirjandusele ja sõnaseadmisoskusele kinnistunud teadvuse idee. Kuidas ta Sofjat vallutab? Ta räägib. Ta naerab välja rivaale ja ühiseid tuttavaid, õelutseb, salvab, viskab nalja, loob karikatuure ja puistab aforisme, mis lähevad rahva sekka ja säilivad vanasõnadena meie ajani. Ja ta on veendunud, et tema mürgisus ja leegitsevad silmad kutsuvad neidises esile armastuse.
Mida me ei suuda ilusaks teha
Juhime tähelepanu asjaolule, et möödus veel üle seitsmekümne aasta, enne kui Edmond Rostand kirjutas „Cyrano de Bergeraci“. Kui te mäletate, siis armus seal ebardliku välimusega Cyrano Roxane’i, kellele meeldib nägus Christian. Kuid Christian ei oska ilusasti armastusest rääkida, Roxane aga hindab elegantselt seatud sõnu, ja nõnda siis kõneleb Cyrano temaga Christiani nimel, lastes neiul näha kena nägu ja kaunikujulist suud, millest hõljuvad tema poole geniaalsuse pitserit kandvad luuleread. Kuid Roxane’i lugu pajatab siiski välimise ja seespidise kaheldavast võitlusest. Finaalis Roxane mõistab, et armastas tegelikult sõnu rohkem kui ilu. Aga me kõik teame ju, kuivõrd tehislik on selline jaotamine – me omistame jumaldatud poeedile tahtmatult välise ilu isegi juhul, kui me peame selleks esteetiliselt väärtustama tema inetust, ja meis kutsub tülgastuse esile selle inimese ilu, kelle sisemist olemust me põlgame.
Tuletagem meelde Shakespeare’i küürakat värdjat RichardIII, kes võrgutas tema tapetud mehe leske otse matustel. Asi ongi selles, et Richardi sõnad ja kõneosavus võõpasid tema välimuse üle tolle armsa veetlevusega, millega rahvamass varustas Hitleri ja Stalini.
Ei, muidugi on meie teadvuses ilus see, mis on hea, ja hea on see, mis on ilus. Aga seda, mida me ei suuda ilusaks teha, oleme me valmis nimetama suurepäraseks.
Ta lahustub pimedusse
Tšatski seisukohal ei ole siiski vähimatki pistmist vaidlusega ilu ja ande või välise ja sisemise vahel. Me ei tea, kuidas kangelane välja näeb, ega tea, milline on tema rivaal. Kõne all on üksnes anne, kellele on kõik lubatud, ja see, kes reedab ande, tasub selle eest igavese häbiga.
Olles paljastanud tütre öised kohtamised, saadab isa ta asumisele tädi juurde kolkalikku Saraatovisse. See on säherdune vanakreeka või Shakespeare’i laadi pagendamine kodulinnast kohutava roima eest. Koori rolli etendab siin aga peamine klatšimoor vürstinna Marja Aleksejevna, kelle abiga saab Sofja kuritegu kõikidele teatavaks.
Tegelikult ei seisne Sofja süü mitte selles, et ta öösiti (täiesti süütult!) Moltšaliniga kohtus, vaid asjaolus, et ta lükkas tagasi Tšatski armastuse. Viimases stseenis kuuleb Sofja pealt, kuidas Moltšanin avaldab armastust Liisale, ja Tšatski kuuleb pealt Sofja klaarimisi Moltšaliniga, kellele ta räägib, et on nüüd rõõmus mehe vaoshoituse pärast nendel öistel kokkusaamistel. Seega võib hõlpsasti oletada, et Sofja oli armsama nimel valmis kõikidele keeldudele käega lööma, kuid too oli ettevaatlik ega tahtnud riskida. Siis ilmub platsi hirmuäratav Famussov, kes otsustab tütre tema tempude pärast Saraatovisse saata.
Huvitav on siin aga see, et Famussovi saabumise hetkel Moltšalin kaob märkamatult ja lahustub pimedusse ning Famussov on veendunud, et Sofja sehkendas öösiti Tšatskiga. Ta pinnib ja sõitleb Tšatskit, lubab ta üle kogu Moskva tuntuks teha ja minna välja kuni kõige kõrgemate instantsideni. Ta raevutseb nagu Capuletti, põimides sellesse öisesse loosse ka meenutused oma kadunud naisest ja Sofja emast, kes oli mõne teise mehega niipea, kui abikaasa jõudis selja keerata. Gribojedovile oli siin tähtis, et Sofja oleks kasvõi sugulaste kahtlustustes seotud mitte Moltšalini, vaid Tšatskiga; et Moltšalin muutuks hiirekeseks või varjuks, et tal ei oleks isegi õigust Sofja pärast kannatada. Kuid kannatavad kõik – Liisa saadetakse Moskvast külla kanu karjatama, inimesteta külaks nimetab Famussov ka Saraatovit, kuhu Sofja välja saadetakse, et ta seal oma hingehädasid põeks, tikkimisega tegeleks ja pühakute loetelu kohal haigutaks. Tšatskile aga keelatakse sinna sõitmine. Ja Tšatski karjub, et läheb Moskvast jumal teab kuhu. Alles jäävad Famussov ja Moltšalin, kes homme nurga tagant varjust välja lipsab ja hakkab keevalist vanakest lohutama.
Asi on luules
Milles on siis selle kolmnurga mõte, kus pole ainsatki vastastikust kiindumust: Sofja armastab ilma vastuarmastust leidmata Moltšalinit, Tšatski armastab ilma vastuarmastust leidmata Sofjat ja Moltšalin ei armasta kedagi (tema valmidus teenijatüdruk Liisaga vallatleda ei puutu asjasse). See kolmnurk kukkus välja väga külm ja on tegelikult sootuks armastuseta. Tšatski sõitis kolmeks aastaks minema, ilma et oleks endast sama hästi kui üldse teada andnud, pärast aga deklareeris säärast kirge, mis poleks isegi mõnetunnist lahusolekut välja kannatanud. Ja ka Sofja öised meelisklemised vagura Moltšaliniga võiks pigem paigutada mitte tunnete, vaid ebamääraste füsioloogiliste ihade valdkonda. Milles on siis asi?
Asi on luules. Aleksandr Gribojedov vajas ettekäänet kirjutada värsse, joobuda heakõlalistest riimidest ja varjatud rütmidest ning nautida võimu sõna üle. Ja see armastus luuletuste vastu on tähtsam kui kõik muud üleelamised ja psühholoogiline tõetruudus. Shakespeare’i ajal olid teatris Globus lava kohal kohad, kuhu läksid sellised vaatajad, kes ei tahtnud etendust jälgida, vaid üksnes ülevaid värsse kuulata. Minu arvates poleks ka Gribojedovil sääraste vaatajate vastu midagi olnud. Ta kirjutas kõigest üheainsa komöödia, milles kangelane kõneleb geniaalsete värsiridadega. Shakespeare sundis Hamletit kirjutama halbu luuletusi, sest ta ei tahtnud, et tema ja kangelase vahele pandaks võrdusmärk, ning Puškin kinnitas, et tema Onegin ei jaga värssidest midagi. Gribojedov oli aga kindel, et värsid võivad inimese armastama panna.
Tema ise ei eksinud. Eksis tema kangelane.
Ma jutustan teile 24 lugu armastusest
Armastus seisab vene kirjanduses peaaegu kogu oma kuldajastu, 19. sajandi jooksul nagu vanakreeka tragöödiateski kohusetunde ja keeldude ristmikul.
Kohusetunne on armastusest tugevam ja pikema elueaga, kuid keeld ongi hea just nimelt selle poolest, et tema vastu saab muistsete kangelaste kombel üles tõusta ja siis hukkuda. Shakespeare heitis huvitatud pilke antiikaja poole ja teadvustas selle õppetunde, vene klassikaline kirjandus aga võttis ta omaks koos nende õppetundide ja uute lisandunud kiusatustega, mida ta keeldude ümber kogus. (Shakespeare kuulub kõige venelikumate kirjanike hulka. Üheski teises maailma kirjanduses ei leia te nii palju viiteid temale, tema tsitaate ja mängimisi tema kangelastega.)
Ma jutustan teile kakskümmend neli armastuslugu vene kirjandusest – ja mitte kirjanike endi, vaid üksnes nende kangelastega sündinud lugu. Alustan sellest lembekolmnurgast, mis on paigutatud Aleksandr Gribojedovi aastatel 1822–1824 kirjutatud näidendi „Häda mõistuse pärast“ keskmesse.
