ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. 5. LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Sedapuhku Gogoli kangelase armumine surnusse ja mis sellest välja tuli.
Kõikidele kas või veidigi vene kirjandusest huvitatud inimestele on minutagi selge, et Gogol ise ei armastanud kedagi ega armastanud kedagi ka tema kangelased. Sellist teemat geeniusel ei ole ja meie valdkonda ei sobi ta kohe kuidagi. Ehkki kui väga tahta, võib ju väita, et Akaki Akakijevitš kuulsast „Sinelist“ armastas just nimelt sedasama sinelit, ihales teda, tundis tema vastu kuni fetišismini ulatuvat himurust ning kallimast ilma jäädes suri. Enne seda oli Akaki Akakijevitšil olnud küll väiksemat mõõtu kiindumusi – ta oli kiindunud nendesse kirjatähtedesse, mida ta ümber kirjutas ja millest ta enne uinumist nii meelalt unistas –, kuid need kahvatusid kõikehõlmava armastuse ees ühte palitusse.
Teatava erootilisuse võib ju omistada ka „Ninale“: jutustuses „Nina“ hülgab major Kovaljovi nina tegelase näo ja teeb algust täiesti iseseisva eluga, sõidab tõllas ringi ega soovi oma endist peremeest tunda. Ja vaadake, on olemas visalt püsiv arvamus, et major Kovaljovi näolt ei karanud maha mitte nina, vaid majoril läks kaduma üks sootuks teine, mehisust kehastav ihuliige, mis kohitses ta salapärasel kombel. Just nimelt säherdust „nina“ näidatigi korra Taganka teatri etenduses, kus ta väljus Gogoli teoste alusel loodud lavastuses eesriidesse tehtud väljalõikest. Aga nõustuge minuga, et ka siit ei pigista välja just erilist lembelugu.
Nagu ei pigista lembelugu välja „Naisevõtust“, milles on pruut Agafja Tihhonovnale küll meelepärased absoluutselt kõik peiud, kuid mõttes püüab ta neist kokku panna midagi ühtse terviku sarnast, võttes ühelt huuled, teiselt nina, kolmandalt laheda olemise ja neljandalt turske keha. Ega kõlba selleks „Revident“, kus nii linnapea tütar kui ka tema abikaasa on valmis anduma isehakanud revidendile Hlestakovile üksnes selleks, et korraldada oma elu uutmoodi ja pealegi veel pealinna moodi.
Ei sobi ka „Jõuluöö“, milles kaunitar nõuab temasse armunud sepalt, et too hangiks talle needsamad kingad, milles kõnnib tsaarinna…
Muundumine
Aga Gogoli kõige julmemas, verejanulisemas ja süngemas jutustuses „Tarass Bulba“ on olemas tähtis episood, milles isa tapab oma noorema poja Andri selle eest, et too armus poolatarist iludusse ning hülgas tema pärast oma perekonna ja kodumaa. Isa silmitseb pärast armastatud poja tapmist kaua laipa. Ja Gogol kriipsutab alla surnu kustumatut ilu: „Ka surnuna oli Andri ilus: ta mehine nägu, mis äsja alles oli täis jõudu ja naistele võitmatut veetlust, avaldas ikka veel imepärast ilu; mustad kulmud varjutasid nagu leinasamet ta kahvatanud näojooni.“
Kiire surmamine leiab aset kõhklusteta ja tapmise pikas järelsõnas surnu vaatlemise näol ei ole kahetsust, kuid kahtlemata on seal olemas sellise liikumatu keha üksikasjalik ja hell imetlemine, kes ei suuda enam sõnakuulmatust üles näidata, ülema käsule vastu hakata ega millegi järelmõtlematuga hakkama saada.
Siinkohal oleks raske jätta meenutamata, et Gogol ei kartnud mitte surma ennast, vaid seda, et ta võib ärgata mulla alla maetud kirstus ning surra veel teinegi kord maa-aluse vangistusega kaasnevates kohutavates ja lämmatavates piinades. Ja ei taha kaduda legend, mille kohaselt nägid Gogoli ümbermatmise ajal tema ekshumeerimise tunnistajad, et ta oli juba pärast surma ennast kirstus külili keeranud…
Tarass Bulba õnnetu poeg Andri oli elavana ilus ja kaunis ka surnud peast, kuid minu arvates oli Gogoli jaoks väga tähtis alla kriipsutada, et surma ilu on palju silmatorkavam kui elu ilu. Ja siinkohal ma valingi välja Gogoli jutustuse, mis ei räägi kahtlemata mitte millestki muust peale armastuse, ehk „Vii“ (kirjutatud 1835. aastal).
Jutustuse peategelane Homa Brutus õppis vaimulikus seminaris ehk bursas ja elas seminari ühiselamus. Sinna sattusid kohutavalt vaesed, näljased ja vargakalduvustega inimesed, kellel ei olnud peaaegu mingisugust võimalust endale elatist teenida. Kõige kurvem aeg jõudis siiski kätte suvel, kui bursakid õppevaheajale lasti ning kodututel vaeslastel ei olnud mitte kui kuhugi minna. Nad rändasid külast külla ja laulsid jõukate talupoegade akna all, nood aga mõnikord toitsid neid ja andsid vahel isegi tee peale pekki kaasa, misjärel bursakid taas edasi läksid.
Meie kangelane oli väga lustaka meelega ja pesuehtne päevavaras. Ning Gogol vihjab ääri-veeri, et Homa oli oivaline armastaja, millega ta küllap vist endale ka elatist teenis. Need asjad käisid nii: Homa kõndis turul ringi, vaatas terase pilguga siia-sinna ja leidis ilmtingimata mõne noorukese lese, kes müüs paelu, haavleid ja rattaid (kummaline komplekt, kuid oletagem, et nii haavlid kui ka rattad jäid talle päranduseks hiljaaegu manalasse varisenud kaasast, paelu oli ta aga harjunud müüma iseenda nimel). Homa vahetas temaga silmapilgutusi ning sai juba sellelsamal päeval kostituseks nisujahust keedupirukaid, kanapraadi ja muid vaeses majapidamises mõeldamatuid hõrgutisi, kusjuures neid kõiki pakuti kirsiaeda kaetud luksusliku laua taga. Ja noor lesk õnnistas teda intiimteenuste eest veel koguni niivõrd rikkalikult, et ta viskas isegi trahteris jootrahaks kuldviiese (soovi korral oleks selle eest saanud juurde paarkümmend muna või veel ühe kana)…
Esialgu ei ole Homa siiski veel lesknaist kohanud, vaid tuleb koos kahe seltsimehega Kiievist ja kardab, et tal tuleb põllule öömajale jääda, sest kusagil pole näha ühtki eluaset. Ja ootamatult märkavad kolm bursakki pimeduses talu. Ukse avab neile pealisriideta kasukas vanaeit. Pealisriideta tähendab seda, et kasukas ei ole riidega kaetud, vaid kujutab endast pelgalt pahempidi pööratud karusnahka, ja selliseid rõivaid kandsid kõige vaesemaid inimesed. On raske mõista, miks pidi vanaeit lõunamaiselt soojal suveööl üldse kasuka selga panema, aga oma geeniuse eksimatusse uskunud Gogol ei parandanud hiljem selliseid üksikasju isegi juhul, kui vead talle kätte näidati.
Ning vanaeit lasebki nad öömajale, kuid ühe vältimatu tingimusega – nad kõik peavad jääma eri ruumidesse. Filosoof Homale sattus lambalaut. Öösel aga ilmus tema juurde vanaeit, kes ta poolsurnuks ehmatas.
Kõige kohutavam on vaikimine
Kõik lapsed teavad juba varasest east peale, et ei ole midagi kohutavamat kui vaikimine: vaikimise puhul kaob ju vastastikuse mõjutamise võimalus kui selline ja inimene jääb täielikku isolatsiooni. Kuid üksinda vaikida on üks asi, vaikida potentsiaalse vestluskaaslase olemasolul aga midagi sootuks muud!
Homa Brutus jäi üksinda lauta ning järsku läks uks lahti ja eit tuli tema juurde. Kõigepealt päris Homa imestunult, mida too vajab. Kuid „vanaeit tuli, käed õieli, otse tema poole“ ega toonud kuuldavale ainsatki häälitsust. Ja miskipärast (Gogol seda ei selgita) aimas Homa peaaegu otsekohe, et vanaeit tuli öösel tema juurde armumõnusid saama. Võib-olla tabas Homa selle ära seetõttu, et vanaeit vaikis visalt nii, nagu vaikitakse asjadest, mida ei tohi sõnades välja öelda, aga võib heade tavade ja põhimõtete kiuste siiski teha. Homa karjub, et ei ole mitte mingi hinna eest nõus temaga magama, et ta on vanaks jäänud ja et praegu on paastuaeg.
Ta kõneleb, kuid talle ei vastata. Ja see vastuse puudumisest tekkinud lünk muutub kiiresti kuristikuks. Kõige kohutavam juhtub siis, kui Homa tajub, et ka temal endal ei ole enam häält ja sõnad veerevad üle huulte helitult. Vanaeit aga „ei öelnud ühtegi sõna ja aina krabas teda kätega“.
Nende ühteheitmine, see nende vägivaldne „armastuse akt“ ise leiab aset mõistu: vanaeit hüppab nagu kass Homa Brutuse turjale. Ja Homa kihutab koos temaga maa kohal, millel „metsad, aasad, taevas, orud – kõik nad paistsid justkui avasilmi magavat“. Üle veevälja lennates näeb Homa ebatavaliselt kaunist näkineidu, näeb tema rindu, tema ümarat ja vetruvat jalga, näkineiu pilk tungib lauldes tema hinge, näkk muudkui väriseb ja naerab, ta on loodud sädelusest ja võbelusest. Ja just nimelt selle koha peal tundis Homa best online casino „mingisugust läbitungivat, mingisugust piinavalt jubedat naudingut“. Siis kargas Homa ise vanaeidele selga ja hakkas teda vemmeldama tee peal kätte sattunud puuhaluga, kusjuures eit kisas alguses tigedalt ja ähvardavalt, seejärel aga muutusid tema karjed Gogoli sõnutsi „meeldivamaks“. Ta kukkus maapinnale ning Homa nägi enda ees tiheda sassis juuksepalmiku ja pikkade nooljate ripsmetega erakordset kaunitari. Neiu oigas oma paljaid valgeid käsivarsi kahele poole laiali ajades.
Armastuse kurvad tagajärjed
Järgneb episood turul noore lesega ja seejärel saab selgeks, miks sureb Kiievist viiekümne versta kaugusel väga rikkas majas kaunitarist neidis, kes palub enne surma, et kolm päeva pärast seda, kui ta on hinge heitnud, loeks tema kohal kirikus palveid seminarist Homa Brutus. (Ja Gogol tuletab meile taas meelde, et elatist hankis Homa endale armastusega – ta käis lausa enne suurt neljapäeva saianaise juures!) Homa kutsutakse kohale ja ta näeb kadunukest, kellest kaunimat ei ole ilma peal enam olemas. Selle koha peal ei hoia Gogol värve kokku: „…tema ees lamas kaunitar, keda ilma peal veel polnud nähtud. Ta lamas nagu elus. Võrratu laup, õrn nagu lumi, nagu hõbe, näis mõtlevat. Kulmud – öö keset päikselist päeva, peened, tasased, kõrgusid uhkesti tema suletud silmade kohal. Ja ripsmed, mis kui kiired salasoovide lõõmas lõkendavaile palgeile langesid. Huuled – rubiinid, nii varmad naeratama…“ Ja kogu sellest kaunidusest hoolimata tundis Homa koolnus ära tollesama nõia, kes kinkis talle senitundmatu naudingu ja kelle ta Gogoli väitel tappis.
Ja siit saabki alguse Homa Brutuse kohutav tõmme laiba poole. Ta unistab, et laip ei oleks nii täiuslik ja kaunis, ning ta tahaks, et selle juures ilmneksid mingisugused lagunemise tundemärgid. „Kuid tema palgejoontes polnud midagi ähmast, hägust, surnut. Ta elas…“ Iha inetuse järele ja ilu külgetõmme. Elusana oli too preilnake vastik vanamoor, surnuna aga muutus ahvatlevaks iluduseks. On kohutav mõelda, milliseid piinu elas läbi Gogol ise, olles kütkestatud surnud liikumatusest, mis oli tema silmade jaoks tõeline elu ja tõeline ilu, mille üle pole võimu ei Jumalal ega kirikul. Kas ta jättis ise keeldudest üle astumata või pani siiski korda neid kuritegusid, mida mõned uurijad tema arvele kirjutavad? See ei ole meie asi!
Homa Brutus muudkui loeb ja loeb palveid ning piilub ja piilub kirstu poole ning talle näib, et laip tõuseb otsekohe üles ja läheneb talle avali süli. Ja nii sünnibki. Kuid palved teevad oma töö ja nõid ei saa emmata Homad, kes on joonistanud enda ümber püha sõõri. Alles kolmandal ööl täidavad kiriku nõiale appi tulnud elukad. Gogol kirjeldab neid väga üksikasjalikult, otsekui abistades sellega tulevaste tulnukatest kõnelevate ulmefilmide loojaid: „Ta nägi ainult, kuidas tervet seina varjates seisis mingi tohutu koletis oma sassis juuste sees nagu keset metsa. Läbi juustevõre jõllitasid jubedalt kaks silma, kulmud kergelt ülespoole tõstetud. Tema kohal õhus püsis mingi hiigelpõis tuhande keskpaigast välja sirutatud haarme ja skorpioniastlaga.“ Seejärel hakkab jutustus hääbuma ja muutub muinasjutuks. Rohkem iseennast puudutavaid saladusi Gogol meile avada ei taha. Kirev paharetipere tapab Homa Brutuse ja jääb kiriku uste-akende külge kinni.
Sellegipoolest räägib geenius alati rohkem, kui ta võib ja tahab öelda. See, keda me armastame, ei vasta sugugi mitte alati meie kõlbluse ideaalile, ja sugugi mitte alati ei mahu see, mida me armastuses teeme ja mis meile naudingut valmistab, sootsiumis vastuvõetavaks peetavatele normidele. Armastuse õuduse kohta ei ole vist mitte keegi öelnud nii palju, kui ütles Gogol.
Raamatu „TarassBulba“ on tõlkinud eesti keelde J. Tamm, „Vii“ Toomas Kall.
Gogol ei kartnud mitte surma ennast, vaid seda, et ta võib ärgata mulla alla maetud kirstus ning surra veel teinegi kord.
Nende ühteheitmine, see nende vägivaldne „armastuse akt“ ise leiab aset mõistu: vanaeit hüppab nagu kass Homa Brutuse turjale.
