ÄRA OTSI IIAL PÄRIMUST VAID MINEVIKUST: KesKus’i toimetuse kultuurikoer Sabine Savannah Saba kutsus Kuku klubisse folkloristi Marju Kõivupuu. Koer arvas, et ta teab liiga vähe inimeste rahvakultuurist. Kuku kaminaruumis vedelesid pehmetel patjadel ka Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas. Saba ja Kõivupuu haukusid kaua rahvalikel viisidel.
Kõigepealt on vaja selgeks teha, mida Marju Kõivupuu üldse joob. Täiesti õige algus igale kohtumisele, sest keel ei tohi suulakke kuivada.
Toimetuse kultuurikoer Saba trügib vahele ja nõuab vett. „Ja mina võtan teed,“ ütleb Kõivupuu. Aga millist? Musta, rohelist, puuvilja, valget, kollast, lillat, kirjut või midagi muud? Marju vehib kätega: „Minge nüüd! Ma olen nõukogudeaegne inimene, ma ei saa nendest küsimustest aru! Ma oskan ainult vastata, kui küsitakse, et kas teed või kohvi!“
Nõukogude-aegne inimene saab tee kätte ja on väga energiline ning märkimisväärselt noortepärase kõnepruugiga, räägib järgneva paari tunni jooksul lõbusaid lugusid ning naerab sütitavalt.
Aga kõigepealt võtab ta ette kultuurikoera.
Marju Kõivupuu (M.K): (Sabale) Oi, sa oled ilus, sihuke ilus kultuurikoer, näe, sa tead ka, kui palju ma lõhnan kasside järele! (Hüppab meenutusse) Ma sõitsin ükskord Peterburi paar kevadet tagasi, sinna ülikooli, kus on õppinud seltsimehed Putin, Mišin jt, kus seina peal on suur kipstahvel, et siit lasi Popov oma esimese raadiosignaali maailma. Seal õpetatakse ka eesti keelt ja mulle meeldib mõelda, et neist õppijatest saavad tõlkijad ja sellised intelligentsed kultuurivahendajad, mitte sellised, kes tunnevad erilist riiklikku huvi selle vastu, mida eestlased eesti keeles räägivad. Ja mis selles riigis kõik tehakse. Aga piiripunktis tuli peale narkokoer, kes asus kohe uudishimulikult mind ja minu kohvreid nuuskima. Ja siis ma kujutasin ette, kuidas mind käed raudus ära lohistatakse… Piirivalvur vaatas peale ja ütles koerale rangelt, et sa oled tööl, lõpeta ära see kassi lõhna järele jooksmine.
Saba: (Etteheitvalt) Auh!
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa ise oled pärit Võrumaalt, mingi jõle kentsaka nimega küla oli – kunagi pajatasid sellest.
M.K: (Jaan Imeliku häälega) Ta ikka on jah selline. Selle nimi on Mäepõru. Selle koha külasid on esmalt mainitud aastatel 1300 pluss kopikad. Las ma mõtlen, mis aastal me tähistasime neid suuri numbreid… 1386 oli vist esmamainimine Mõniste ja selle ümbruse juures. Aga Mäepõru ei tähenda midagi muud kui kolgast. Sellist mägedetagust kohta. Sealne ümbrus meenutas minu lapsepõlves veidike Astrid Lindgreni Bullerby laste elu, seal oli selliseid väikesi majapidamisi, mõned olid neist ka pärast asunikutalud.
J-K.R: Sõna „asunikutalu“ kõlab väga pompöösselt, enamasti olid need mingid pisikesed kuubikud, Vabadussõjas võidelnutele antud. Mäletad, punapea Kiir tahtis ka Lutsu raamatus ühte…
M.K: (Noogutab) Seal oli ainuke loodusvara savi. Savised mäeküljed, täpsemalt. Kui mina 1960-ndatel laps olin, üritati neil mäekülgedel maisi kasvatada. (Suure vaimustusega) Ilgelt äge oli! Me mängisime seal maisi vahel peitust ja džunglit! Kui Hruštšovi eksperimendid üle läksid, siis koristati see mais ära ja aasta otsa ei kasvanud seal üldse mitte midagi. Lõpuks hakkas heina tulema ja siis lasti lehmad peale. Siis on seal selline maagiline jõgi – mustjõgi, mille ääres elas Juhan Jaik. Sealtsamast on pärit ka kõik tema kirjeldatud mütoloogiaolendid nagu jõetõprad ja muud tegelased, kellest ta kirjutas.
J-K.R: (Rõõmsalt) Jaa-jaa! Minu absoluutne lemmik nende Jaigi hullude olevuste seas on Pudelitont Kiki!
M.K: (Vaidleb) Ei tea, Jõetõbras on ikka lahedam! Folkloor on üldse selline tänuväärt materjal, et sa saad kasutada selliseid toredaid elukaid. Minuga samast kandist on pärit veel selline kirjamees nagu Raimond Kolk. Siis veel Rein Põder. Mingisugune juurikas, emapoolne, ulatub umbes sinna kanti, kust on pärit ka väga lugupeetud vanema põlve kirjandusteadlane Ülo Tonts. Seal on selline kummaline kambavaim.
J-K.R: Kui sina väiksena maisi vahel ekslesid, kas siis räägiti külas veel ka rahvapärimusi – jõetõbrastest või muust sellisest?
M.K: Kõneldi ikka, kõneldi võro keeles. Kas just jõetõbrastest, aga võib-olla lauldi rohkem. (Meenutades) Eks vanaaja jutte pajatati ka, kiigel käimistest ja lõbutsemistest… Sellist müstikat ehk ivake vähem, küll aga kõigest, kuidas elati ja oldi.
J-K.R: Huvi rahvakultuuri vastu said sa laulu kaudu. No eks sa oled seda palju rääkinud.
M.K: (Abivalmilt) Seda võib alati üle jutustada! Kuskil 1950-ndate lõpust alates hakkasid kodukohta väisama rahvamuusikahuvilised Eesti Raadiost ja neil oli esimest korda selline korralik tehnika. (Teeb kiirpõike kõrvale, rõõmsalt) Praegu ma just ühe tudengi rahustasin maha, ta ütles, et ei tea, kas tal kõlbab käsitsikirjutatud teksti kasutada, peab olema ikka lindistatud, sest kas muidu on ikka relevantne. Mina ütlesin, et kallis laps, selline tehnika, millega saab pidevalt salvestada, on alles viimase 20 aasta teema. Meie kogu varasem kultuuripärand on käsitsi üleskirjutatud ja me peame seda vägagi relevantseks. (Jätkab vanast kohast) Kui ma olin veel tatikas kolhoosis 1960-ndate lõpul, hakati neid laule laskma raadios. Sellised asjad mõjutasid.
Marek Reinaas (M.R): (Unistavalt) Tol ajal oli raadio üldse ju ainuke tõeline meediakanal…
M.K: (Hüüab) Muidugi! Ja mõtleme nüüd muutuste kiirusele! Seesama Mäepõru sai elektri alles 1971. aastal. Varem oli palju külasoppe, kuhu Võrumaal liinid ei ulatunud ja ma tean väga casino hästi, mis asi on petrooliumilamp, ja mis asi on lambiklaasi puhastamine jne. Külaraamatukogust ema tõi mahakantud raamatuid, no mis keelati ära ja pidi katlamajja visatama, aga naised tassisid kodudesse laiali. Jaan Lattiku jutud võro keeles ja… Et kaaned olid ära tõmmatud, aga sisu ju ikka alles. Sellistes kolgastes väga ei kontrollitud ülesannete täitmist, kes see ikka nii väga kaebas.
M.R: Kas sina usud, et inimene on oma lapsepõlve peegel? Et mis seal juhtub, seda sa siis tassid kaasas kogu aeg?
M.K: (Noogutab) Jah, isegi kui seda päriselt ei teadvusta. Ma olen ikka seda ka öelnud, et kogukond laseb sul nina veriseks lüüa õpetuslikel eesmärkidel, aga ta tõstab su ka jälle püsti.
(Elavneb märgatavalt) Mäletan, kuidas loomaloendus käis. Sel ajal oli piir peal, mitu lehma tohtis olla. Üks nimelt. Ja nii-öelda üleliigsed loomad aeti loenduse ajaks teise majapidamisse. Ilma nendeta ei saanud hakkama, surid nälga. Siis käis luurekas, et kuhu poole parteisekretäri villis oma otsa keeras, et mitu lehma saab välja lasta. (Mõtlikult) Aga ega sel ajal ju ei mõelnud, et lapsepõlv on karm värk. Näljas ju ei olnud. Riie, mis oli, oli seljas. Ja pidevalt oli miskit teha. (Rõõmsalt) Õnneks ei olnud valmismänguasju ka, kõik tuli ise meisterdada ja valmis mõelda, asjadele tuli ise anda tähendus. Kahte-kolme kommisorti mäletan siiamaani, maitset ka mäletan! (Hakkab naerma) Kommiga seoses meenub, et mina kartsin näiteks hobust, ta oli selline suur loom ja mul tekkis umbusk, et see ei saa ikka õige asi olla. Kui isa tuli siis hobusega, pidi ta alati kommi andma, muidu oli paanika. Nii et ma võin öelda, et olen absoluutselt ostetav, kommi eest saab mind vabalt ära osta! (Kõik naeravad).
Saba: (Haugub rõõmsalt)
J-K.R: Kui sa Tartus õppisid, siis seal oli ju igasuguseid kentsakaid kultuuriklubisid.
M.K: (Muigab) Ise sai tehtud ühte-teist, proovitud kooris laulda jne. Aga ma olin toona nagu väike vanainimene. Minu jaoks oli eelkõige tähtis, et ma saaksin hoida oma töökohta. Kui sain juba majanduslikult sõltumatuks ja ei olnud enam seda hirmu, et saadetakse maale tagasi, siis tuli ka sellist vaimset vabanemist.
(Mõtlikult) Külakogukonnas on see oht, et sa võid üksi jääda. Et sul ei ole seda kriitilist sotsiaalset massi, kellega vahetada mõtteid ja kellega suhelda.
J-K.R: Kuidas sulle tundub, kas huvi rahvakultuuri vastu on aastakümnete jooksul kasvanud või kahanenud? Või teeb see hüppeid nagu vindine Võro külamees lõkke ääres?
M.K: (Hakkab naerma, siis mõtleb veidi) Nii ja naa. Need piirkonnad, kus on ära taibatud perifeeria omapärasuse võlu – setod, võrokesed, kihnlased jne –, on sellele leidnud veel mingisuguse rakenduse. Sellel pärimusel peab olema mingisugune kaasaegne sõnum ka. Kui tal ei ole enam mingisugust funktsiooni, siis sa ei jõua teda kunstlikult elus hoida. Ja kui on ainult eksootika, siis ta läheb selliseks odavaks kitši lavastuseks. Tehakse lavastus ära ja kui turist on ära läinud, läheb tehcno käima, juhtmed pannakse külge, riided visatakse seljast ja ollakse tavalise inimese moodi.
Ega see võro keele asja ajamine pole ka väga poosetamine. Nõukogude ajal õpetati, et kui sa õpid murdekeeles, siis haridus jääb puudulikuks. (Naerab) Ma ei tea, võro keele oskus on mulle ikka toonud laua peale nii sardelli kui ka rasvast vorsti. Asi ei ole ju keeles, asi on sõnumis.
(Sõnade „sardell“ ja „vorst“ peale hakkab Saba närviliselt nina liigutama, kui aga keegi mainitud tooteid ei paku, haugatab murelikult)
M.R: Et folkloor ei olegi ainult kapukad!
M.K: (Hakkab hoogsalt kätega vehkima) Ei-ei, jumala pärast, jätke kohe järele! (Hüüdes, irooniliselt) Millegipärast kõik kujutavad ette, et ma söön kodus ainult kama ja panen pastlad jalga ja mörisen regilaule. (Kihistab naerda) Kui ma midagi uurin, siis ma ei samastu ju materjaliga! Katsuge seda mõne teise eriala puhul ette kujutada!
M.R: (Ei jäta) Tänapäeval on ju kuradi moodne olla folklooriga sina peal!
M.K: (Lõbustatult) Mulle teeb natuke nalja selline Kreutzwaldi-ajastu tüüpi rahvusromantism. Ma viisin tudengid ükskord Pääsukese fotonäitusele, kus olid pildid talurahvast 20. sajandi alguses ja nad olid täiesti šokis, sest need olid kõik ju lavastamata pildid. Ma olen rohkem see Veske-mees, kes kisas, et hakake tegelema ka kaasaegse pärimusega. See, mis praegu toimub, on minu jaoks palju põnevam, sest ma saan rääkida ka nende inimestega, kes seda pärimust kannavad. Seal peegelduvad küsitletava ja küsitleja omavahelised kommunikatsioonid ja stereotüübid. Mineviku kultuurikandja ei saa sulle vastu hakata. Aga mulle meeldib rohkem, et see, keda ma uurin, vaidleb vastu, et kuule, Kõivupuu, maga end kaineks!
Seepärast mulle meeldib tuhnida ka Lõuna-Eestis, ma taban ju ära, kui nad mulle seal pada ajavad, nii-öelda libahunti teevad. Uurijale, kes on väljastpoolt kogukonda, sellele aetakse ju pahatihti jama. Mingile tudengile näiteks. Olen ikka neile öelnud ka, et mis sa lapsest kiusad! Vaatan oma tudengeid kõrvalt, et kuidas nad hakkama saavad.
J-K.R: Kui vanu eestlasi oma tööde juures pildistati, siis nad ju kartsid hirmsasti. Vaata neid Heinrich Tiidermanni 19. sajandi lõpu pilte, fotol toimetavad – justkui sunniviisiliselt – surmani kohkunud lõustadega talumehed, hang värisevas käes…
M.K: (Hakkab naerma) No muidugi, esiteks polnud nad aparaati näinud, teiseks tundus neile ilmselgelt napakas, et mingi linnamees tuleb ja ütleb, et nüüd, armas vanaema, jäädvustame, kuidas sa künas tainast peksad. See tundus ikka jõle kahtlane ja jabur!
J-K.R: Igasuguseid subkultuure on küll järjest rohkem. Neil on aina raskem silma peal hoida.
M.K: Kogu kaasaegne folkloor – või see, millest saab folkloor – on hästi mosaiikne. Tekib küsimus, et kelle pärimus see on, milliste inimestega seotud – kas see on loodusega seotud, kas see on pärimus poliitikutest jne. Kas see on seotud kommetega, kuidas mingeid tähtpäevi tähistatakse. Milliseid mänge lapsed mängivad, kultusmänguasjad ja kõik muu. Seda on nii kohutavalt palju. Vaatame ükskõik mida, kasvõi müüte ja uskumusi tervisega seoses. Tänaseid. (Veidi pilklikult) Selle eest on muidugi mugav kapselduda arhiivi ja tegeleda ainult minevikuga, see on nagu ladina keelega, sa uurid midagi, mis on klassikaline, mis ei muutu. Kusjuures, ma ausõna ei taha Marju Lepajõed ja teisi klassikalisi filolooge solvata, vastupidi, see on väärikas valik.
M.R: Et kui mina satun 50 aasta pärast sinusuguse tüübi otsa välitöödel, hakkan ma mõtlikult pajatama, et see oli see aeg, kui eesti rahvas paleodieedi avastas. (Kõik naeravad)
M.K: Ma ikka jälgin ka seda, mis interneti teel levib ja kuidas teatud aja tagant mingid asjad uuesti üles leitakse ja mingi asi hakkab uuesti ringlema. Või siis lähed ja vaatad jututubades, millest noored emmed räägivad. (Elavneb) Ma käisin Uue Maailma päevadel, kus sattusin ühte lauda noorte emadega ja pidin naeru tõttu hapukapsaste kätte ära lämbuma. No ei ole ilus küll teise inimese üle naerda, aga kaks minu vastas istuvat noort daami pajatasid omavahel, kuidas neil on ökoloogiline äriidee. Loosungiga „Teeme Eesti pampersivabaks!“ Ja siis ma tundsin, et tõmban toidu kurku, et kuulge, halloo, alles Eesti oli pampersivaba, ise olete selles pampersivabas Eestis sündinud! Et kallikesed, teie oletegi nende ökoloogiliste lappide peal kasvanud, mis pole emmedele just kõige mugavam variant.
Me oleme ühest küljest tehnoloogiliselt jube arenenud, aga teisest küljest jäävad päris ehtsa eluga kokkupuuted harvemaks ja siis tekivad igasugused väärarvamused, näiteks hirm mustuse ees jne. Enam ei osata ka lihtsamaid asju teha, me spetsialiseerume nii ära, et üldisi asju enam ei oska. (Naerab) Mul on mõnikord kahtlane tunne, et lapsed ei oska enam noagagi ringi käia, sest vorst on ju viilutatud. Mida sa siis lõigud!
(Saba, olles elavnenud sõna „vorst“ peale, teeb jutuajamisele lõpu, nõudes vorsti)
Marju Kõivupuu (sünd. 14. novembril 1960 Võrumaal) on eesti filoloog ja folklorist. Ta on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur.
Marju on sündinud Mäepõru külas Võrumaal. 8. klassi lõpetas ta Valga 1. keskkoolis 1976. aastal, Tartu 5. keskkooli bioloogia-geograafia süvaõppega klassi 1979. aastal. 1986. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli eesti filoloogina. 2002. aastal kaitses Marju doktoritöö surmakultuuri suundumustest Võrumaa matusekombestiku näitel.
