NAISÕIGUSLUS JA PAANIKA: Facebookis möllab juba mitu aastat feministide grupiks tituleeritud külg„Virginia Woolf sind ei karda“. Grupi asutaja, muusik Brigitta Davidjants kirjeldab selle sünnilugu ning lahkab ka pisut „F-tähega sõna“. Siiani tekitab f-sõna suures osas ühiskonnast kummalist paanikat, selle asemel, et taibata: feminism on muuhulgas eelkõige teadusdistsipliin ja sotsiaalne liikumine, seisab palgalõhe vastu ja ka näiteks isade õiguste eest.
Annie Lennox on ilusasti öelnud, et tema on feminist. Ma ütlen ka. Sest see sõna vajab demüstifitseerimist. Vast on põhjuseks ka feminismide paljusus, mis segadust tekitab. Feminism on teadusdistsipliin ja sotsiaalne liikumine, seisab palgalõhe vastu ja isade õiguste eest. Pealegi võivad eri feminismid omavahel vastuollu minna. Siinkohal ei väsi ma toomast oma lemmiknäidet kaheksakümnendatest, mil feministid pidasid maha n-ö seksisõjad: ühed uskusid hea porno võimalusse, teised jällegi olid porno vastu. Ühesõnaga, mõistan suurepäraselt, miks inimestel on raske sotti saada, mis asi on feminism.
Mind ennast kõnetab feminism, mis jääb äärealadele. Kusjuures, feminismi näen ma laiemas inimõiguste raamistikus, osana vähemuse õigusest. Praegu kuulub mu süda queer-temaatikale, mis tegeleb normide lammutamisega. Sest kes meist poleks vahel tundnud, et ei mahu normidesse? Eks kogesin seda tunnet varakult omalgi nahal. Kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate algust, mil kooliteed alustasin, iseloomustas iseäralik segu rahvusromantika taastulemisest ja kaootilisest kapitalismist. Üks mitte täitsa eesti tüdruk (Brigitta on pooleldi armeenlane – toim.), mitte just rikkast paljulapselisest õppejõudude perest ei tundnud end selles kontekstis just kõige mugavamalt.
Kohtumisgrupist jutugrupiks
Hiljem sain aru, et on teisigi, kes tunnevad end normist erinevalt, igaüks oma põhjusel. Osalt just seetõttu sündis Facebooki „Virginia Woolf sind ei karda“ grupp. Mäletan, et 2009. aasta suvel oli sõbranna Helemai juures mingi oleng, kus mõtlesime Rebeka Põldsamiga, et tahaks seminari vormis arutada queer– ja feministlikke tekste. Ideega haakus Mae Köömnemägi ning tuleval aastal kohtusimegi mina, Mae, Kaisa Karu ja vahel ka Rebeka suvalistes kohtades nagu Artise fuajees, kohvikus Reval jm.
Kevadeks oli meid juba rohkem ning sügisest haaras juhtimise Anna-Stina Treumund, kellega liitusid teiste hulgas Aet Kuusik ja Dagmar Kase. Lugesime jätkuvalt, palju teadust ja vähem ilukirjandust, vaatasime filme jne. Ja hakkasime korraldama aktivistlikku kultuurifestivali Ladyfest. Woolfi grupp loodi 2010. aasta suvel, et oleks mugav panna paika järgmisi kohtumisi, vahendada huvitavaid ideid jne. Grupi meisterdas valmis Maali Käbin. No ja edasisi arenguid, esmajoones kohtumisgrupi arengut iseseisvaks jutugrupiks, on paljud ise näinud.
Ma ise väsisin Woolfi grupist mingil hetkel ära. Ilmselt saigi põhjuseks feminismide paljusus – mis on päevakorras ühele, ei pruugi seda olla teisele. Woolfi feminism läks minu jaoks mingil hetkel liiga keskele kätte. Avastasin, et on kuidagi ebamugav linkida linke islami queer-feministidest. Ja mõttetu, sest enam ei tekkinud diskussiooni. Samas on väga tore, et grupp nii suureks paisus, ning õnneks leidub rida aktiivseid ja toredaid naisi ja mehi, kes gruppi modereerivad ja seda elus hoiavad. No ja lõppeks lõi Kadi Viik suletud Lilli Suburgi grupi. Eks siis sinna saab linkida akadeemilisi tekste, Judith Butleri kõnesid ja muud sellist. Enda feministlikuks väljaelamiseks korraldasime Aedi, Anna-Stina, Dagmari, Nele Laose ja mitmete teistega edasi Ladyfesti, et näidata naiste loodud kultuuri väheke põnevamas võtmes.
Naismüstika ja emadustaak
Ja eks huvidki muutuvad. Eri eluetappidel on mindki kõnetanud erinevad feminismid. Kui jäin omal ajal lapsega koju ja avastasin end totaalsest isolatsioonist, hakkasin märkama kõiki neid õnnetuid naisi, kes kodus vaikselt oma elu vihkavad. Ometi kirjutas Betty Friedan oma raamatu „The Feminine Mystique“ enam kui 50 aasta eest! Nimelt paluti Friedanil vestelda klassikokkutuleku puhul klassikaaslastega, mille tagajärjel avastas ta hulgaliselt õnnetuid koduperenaisi, kellel näiliselt oli kõik korras. Üldse tundub kuuekümnendatel alanud teise laine feminismi temaatika tänases Eestis masendavalt päevakorras: paarisuhtevägivald, vägistamised, tööalane diskrimineerimine, reproduktiivõigused ja muu selline ebavõrdsus, mis ei pruugi esmapilgul väljagi paista.
Eriti ajab mul harja punaseks lapseteemaga manipuleerimine. Sest vaikselt pressib siit-sealt ikka läbi see retoorika, et naine peab sünnitama, sageli mingis lollakas rahvusromantilises soustis. Sest muidu sureb eesti rahvas välja! Kusjuures miskipärast on kogu lapsendus puhtalt naiste õlule lajatatud. Tundke vahelduseks kaasa meestele, kellel lapsi pole. Ja nagu kirjutas sõber Aet Kuusik – vestlust teemal, miks sul lapsi pole, kõlbab igal teisel ka poesabas tõstatada. Ning imelikul kombel ei näikse küsijad üldse piinlikkust tundvat.
Aga eks see räägib taas sellest, kuidas ühiskond dikteerib norme, nii naistele kui ka meestele. Simone de Beauvoir kirjutas juba 1949. aastal, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Ehk siis naised õpivad olema tõelised naised vastavalt õpetajate, emade-isade ja jumal teab kelle ootustele. Aga saadakse ka meheks. Ning kasvamine algab juba maast-madalast. Olen isegi saanud imetleda, kuidas mu kaheaastaselt pojalt lastepeol roosa taldrik käest kisti, sest „sina võtad ju sinise“. Naljakas on seegi, et kõiki neid norme põhjendatakse mingite müstiliste loodusseadustega. Olgugi et normid varieeruvad vastavalt olukorrale. Näiteks Mustamäelt linna sõites imetlen juba aastaid, kuidas üks firma palja naise pildiga autorehve müüb, Ankaras õppides pani aga nii mõnigi pahaks katmata pead. Mis puutub roosasse värvi, siis 19. sajandil peeti seda hoopis poiste värviks.
Aga kus on naiste hääl?
Mis mulle aga kõige rohkem närvidele käib, on naisperspektiivi puudumine. Jah, võib ju mõelda, et probleemid on universaalsed. Aga ei ole! Ja ühiskondlikus mõttes jääb naise rakurss tihti lihtsalt välja. Näiteks otsin ma tikutulega ajaloost naisperspektiivi, sest sageli privaatsfääri jäävat naislugu ei peetud pikalt jäädvustamise vääriliseks. Paljud eestlased teavad Georg Lurichit ja Aleksander Abergi. Kes aga on kursis, et ka nende poiste õed Elisabet ja Maria tegelesid raskejõustikuga?
Aga mis siin minevikus sobrada, naistele ja nende vajadustele võiks ka 21. sajandi Eestis pisut rohkem mõelda. Kuigi ma mõistan, et see nõuab teatavat empaatiat. Ehk siis, nagu ütles sõber Kadi Viik: kui Tallinna linn otsustab kell 11 õhtul tänavalambid kinni keerata, satuvad löögi alla just need Maximas töötavad naised, kel ilmselt pole autot, millega turvaliselt uksest ukseni sõita.
Just tänu Kadile algatasime ka sel aastal blogikeskkonna Feministeerium, kuhu vahendame uudiseid lähtuvalt naisperspektiivist, demüstifitseerime naise elu ja valime aasta šoviniste – sest ainus võimalus jätta vihastamata Toktor Vassiljevi peale, kui ta soovitab vastutustundetute meestega lapsed saanud naised steriliseerida, on tema üle nalja heita…
Mis neist meestest vihata
Kel aga vähegi oidu ja viitsimist süveneda, võiks mõista, et feminismist võidavad paljud. Välja arvatud ehk mõned konservatiivid, kes vast sisimas ei peagi naist mehega samaväärseks ja arvavad, et naise ainus eesmärk elus ongi kodu hoida ja sünnitada.
Üks erakordselt loll müüt on see, et feministid vihkavad mehi ja et üldse on feminismi eesmärk toota kesksoost inimesi. Feminismi eesmärk on see, et inimesed on kõik võrdselt väärt, ükskõik, millised on nende sootunnused. Või siis müüt, et feministid fännavad aborti. Feministid usuvad naise õigusesse oma keha üle otsustada, eriti kui sünnitus võib hauda viia. Ehk siis feministid ei vihkagi lapsi, vaid usuvad, et iga laps sündigu siis, kui tema eest vastutada suudetakse. Muide, just seepärast keskenduvad mõned feministid seksuaalkasvatusele, et abort poleks peamine rasestumisvastane vahend nagu nõukogude ajal.
Minu lemmikmüüt on see, et kõik feministid on lesbid. Loomulikult on ka lesbidest feministe, aga tegelikult tundsid lesbid end feministlikust liikumisest nii väljatõrjutuna, et hakkasid seitsmekümnendatel ise oma asja ajama. Eks ta ole, raske on olla vähemus, aga veel raskem on olla topeltvähemus. Teisisõnu, kui mustanahalist võidakse diskrimineerida nahavärvi tõttu, siis mis saab veel siis, kui mustanahaline on juhtumisi veel naine ja tagatipuks lesbi?
Üks erakordselt loll müüt on see, et feministid vihkavad mehi ja et üldse on feminismi eesmärk toota kesksoost inimesi.
1980-ndatel pidasid feministid maha seksisõjad – ühed uskusid hea porno võimalusse, teised jällegi olid porno vastu. Mõistan suurepäraselt, miks inimestel on feminismist raske sotti saada.
Hallo! Feminism on inimese sõber!
Hille Hanso räägib feminismist elevandiluutornis ning loodab selle sealt alla peletada.
Virginia Woolfi kogukonnast on saanud arvamuse kujundamise ja info saamise koht paljudele, kes end feminismi ja võrdõiguslikkusega kurssi viia soovivad. Saime feminismi algkooli rolli orgaaniliselt ja tundub, et seda oli vaja: liitujate ja arvamuse avaldajate hulk on arvukas. Feminismi on üle maailma süüdistatud liigses akadeemilisuses ja Eestis saadavad seda koomilised müüdid.
Ai, tuli ära!
Virginia grupp aitab Eestis levivaid feminismi-müüte murda ja põhitõdesid selgitada. Tegeleme sellega, et inimesed saaksid aru: feminism ei ole nišiteema ja paljud on grupis rõõmustanud, et leiavad mõttekaaslasi. Atsakamad siirduvad Virginiast edasi Lillisse ja meil on ka paar päris kinnist gruppi. Ma kindlasti ei pane mööda, kui ütlen, et igal tasemel tuleb aina enam „kapist välja“ inimesi, kes mõistavad, et on vaadetelt feministid, isegi kui nad F-sõna veel kasutada ei julge. Need titesammud on positiivsed.
Aga siis vaatan valimiste õhtul Eesti Rahvusringhäälingu valimisstuudiot, kus kordagi ei käsitleta naiste esindatust alustavas Riigikogus (mis on püsinud naeruväärselt madal alates vabariigi loomisest saadik) ning „Vabariigi kodanikes“ lajatab Aarne Rannamäe naerdes „Aiii, tuli ära!“, kui Siiri Oviir teemat üles võtta tahab. Või Laine Randjärv ütleb, et tahaks näha suuremat naiste esindatust poliitikas, kuid lisab kohe, et seisab kvootide vastu, sest tema isiklikult ei soovi olla „kvoodinaine“, mõtlemata, et ehk mõnel teisel selliseid komplekse pole.
Meie pudelikaelad
Erakonnad süüdistavad valijat naiste mittevalimises, kuigi ammu on selgeks tehtud, et naiste madalas poliitilises esindatuses on erakonnad suuresti ise pudelikaelaks. Kohtus otsustatakse enamike lahutuste puhul, et laste hooldusõigus jääb emale – isad on lapsevanematena krooniliselt alahinnatud. Ikka ja jälle räägitakse iibest stiilis „Miks Eesti naine ei sünnita?“, mitte ei arutleta, kas meie riigis on iga indiviid pikas perspektiivis väärtustatud ning oodatud ja kaitstud.
Ma olen optimist ja me ei ole rumal rahvas. Võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga on info hulk ja arutelu tase kasvanud: selles osas teevad mitmed ühendused, sh Ladyfest ja selle eestvedajad ülihead tööd.
Ühel hetkel on kriitiline mass kasvanud sinnamaale, et hakkavad aset leidma positiivsed muutused. Leian samas, et feminism ei tohi vaid elevandiluutorni jääda: me peame näitama, kuidas see inimeste igapäevaelu probleemidega seostub.
Igal tasemel tuleb aina enam „kapist välja“ inimesi, kes mõistavad, et on vaadetelt feministid, isegi kui nad F-sõna veel kasutada ei julge.
Hille Hanso grupis „Virginia Woolf sind ei karda“:
Kuulan ja imestan, kui tugevates klišeedes ja stampides inimesed siiani elavad. Ütled poliitik, kangastub keskealine mees. Ütled vaenlane, kangastub venelane. Ütled sotsiaaldemokraat, inimestele kangastuvad pioneerid ja Lenin. Ütled feminist, kujutatakse ette vuntsidega ja põlvini kaenlaalusekarvadega sõjakat naispoksijat. Ütled moslem, kangastub habeme ja AK-ga araablane. Ütled gei, kangastub paraadil sulgedega kostüümis tantsiv drag. Mis on põhjuseks, et inimeste kujutlusvõime nii piiratud ja must-valge on?
„Virginia Woolf sind ei karda“ grupi kodukord
– Et grupiliikmetel säiliks turvatunne, on anonüümne ja mitteanonüümne isiklik solvamine, lahmimine jms rangelt ebasoositud. Vajadusel on administraatoritel õigus varjunimega kasutajatelt nende pärisnime küsida, mida me ei avalikusta.
– Kui keegi plaanib grupi näitel teha uurimistööd, koguda empiirilist ainest vms, eeldame hea tava kohaselt, et asjassepuutuvatega sel teemal eelnevalt nõu peetakse.
– Kui keegi plaanib eksportida grupis aset leidnud arutelu väljapoole gruppi, nii et osaliste nimed ja näod on näha, siis eeldame, et see hea tava kohaselt asjaosalistega kooskõlastatakse. Küsimata ei ole lubatud ühtegi vestlust ega osa sellest kopeerida ega tsiteerida. Grupis tehtud arvamusavaldused ei kuulu ühelegi meediaväljaandele tsiteerimisele.
– Facebookis grupist väljaspool loodud sisu kopeerituna või kuvatõmmise kujul võib grupis jagada, kui algne postitus on kõigile avalikult kättesaadav. Autorile viitav info tuleb eemaldada või hägustada. Isikuinfo peitmise reeglit võib eirata juhul, kui tegemist on tuntud poliitiku või muu avaliku elu tegelasega. Eesti päevakajaliste fotode jagamisel tuleb laste näod udustada.
– Enne uue teema püstitamist veendu, et sama teema pole hiljuti grupist läbi käinud.
– Enne uue teema algatamist veendu, et teema vastab meie grupi eesmärkidele. Kui see nii ei ole, eemaldavad administraatorid postituse. Kindlasti ei ole teretulnud n-ö klatšimaigulised postitused, millel puudub sisuline väärtus. Kui näit. lingi Kroonika-tüüpi artiklile kaudu tahad juhtida tähelepanu mingile tõsiseltvõetavale teemale, siis kirjelda seda teemapüstituses, st kuhu sa antud postitusega „jõuda tahad“.
– Teretulnud on ka kõik need, kes end feministina ei määratle. Kui aga liituja eesmärk on kuulutada grupi vaadete vastasust ja häirida teisi postitajaid, eemaldatakse ta grupist.
Virginia Woolfi järgi nime saanud grupp on mõeldud kõigile neile, kes on huvitatud soouuringutest, naisliikumisest, LGBTQI-uuringutest, feminismist jms. Tegu on vaba platvormiga, kus feministlikest positsioonidest lähtuvalt vahetada mõtteid, jagada huvitavaid leide, edastada olulist infot jne.
– Ühineda võivad kõik: mehed, naised, vahepealsed ja väljaspool binaarseid süsteeme asuvad isikud sõltumata usulisest või poliitilisest kuuluvusest. Ühinemisel võiks aga meeles pidada, et tegemist on queer– ja feminismisõbraliku grupiga.
