VÕIB-OLLA ISEGI TEENIMATULT VÄLJA MAHTUNUD: Nagu arvata oli, on raamatu „101 Eesti filmi“ esmaseks ja kõige vahetumaks tagasisideks arutelu, mis oleks veel pidanud seal sees olema. Teose autor Tristan Priimägi katsub meelde tuletada, millised filmid ja miks raamatust välja jäid.
Tere! Kui mul paluti teie käes olevasse väljaandesse teha lugu, mis valgustaks välja mõningad filmid raamatust „101 Eesti filmi“, pakkusin ma mõnda aega järele mõeldes vastu mõtet, et äkki võiks tutvustada neid, mis raamatusse ei jõudnud. Aitäh, see mõte tundus huvitav. See ongi huvitav.
Kuigi levinud on humoorikas küsimus „Kas eestlastel on tõesti nii palju filme, millega see kvoot täita?“, tuleb siiski tõdeda, et valiku tegemisel tuli teinekord kasutada võrdlemisi teravat kirvest ja mingis mõttes on need 101 ju juba niikuinii „välja valgustatud“. Räägiks neist, mis jäid pimedasse.
Ühtlasi on mul natuke hirm väga konkreetse eraldusjoone ees raamatusse sisse jõudnud valikute ja sealt välja jäänud filmide vahel – justkui oleksid ühed diskussiooni väärt ja teised mitte. Ma eelistaksin pigem kogu seda Eesti filmindust käsitleda lahtise tekstina – vabavarana, mida on võimalik igaühel analüüsida ja juurde kirjutada – ja raamatut ennast ühe pika copy’ga reklaamina Eesti filmile. Iga vaidlus on hea, sest see sunnib oma mõtteid ja arvamusi mingisse vormi panema. Ja kuna parim kaitse on rünnak, siis ründan siinkohal alustuseks kohe iseennast ja sean oma valikud kahtluse alla.
Kõik n-ö pakutud parandusideed on senini puudutanud mängufilme, mis näitab juba iseenesest, et mängufilmid on ka ainus filmiliik, mida laiem üldsus üldse arutamisväärseks peab. Mängufilm domineerib ja seda ülemvõimu tuleb vahel tahtmine sisemisest õiglustundest kärpida. Sajast ja ühest edetabelikohast eraldasin mängufilmile umbes poole ehk täpsemal lugemisel… jah, 49 kohta. Siin sai teadlikult kvooti rakendatud ja ilmselt oleks mängufilmidest leidnud veel kümmekond igati kõlblikku kandidaati kaante vahele meie filmikunsti esindama. Mõnest teenimatult joone alla jäänud näitest teekski nüüd pisut juttu. Eestlaslikult on läbivaks teemaks ülekohus ja tagakiusamine.
Äratus
Kui 1990-ndad oli Eesti mängufilmile (ja üldse muidugi kogu Eesti filmile) suure eneseotsingu ja pakitseva rahapuuduse aeg, siis tehti NSV Liidu viimase sabaotsa peal veel justkui agoonias mõned tähelepanuväärsed teod. Kaheksakümnendate lõpp tõi Peeter Simmi ühe meistriteose „Inimene, keda polnud“ ja Jüri Sillarti parima lavastajatöö „Äratus“.
Need kaks 1989. aastal tehtud filmi tähistasid mõlemad otsekui eesti rahvale ühe murrangulise sündmuse, 1949. aasta märtsiküüditamise 40. kurba aastapäeva. Peeter Simm jälgib „Inimeses, keda polnud“ oma peategelast Imbi Tamme 1930. aastatest peale ja järk-järgult süvenevad repressioonid leiavad filmi 1949. aastal toimuvas lõppvaatuses plahvatusliku lahenduse. Järgneb vaid lõppsõnalik värviline osa, kus Imbi on hääle kaotanuna sulgunud sisekosmosesse; ainsasse veel vabasse paika.
Sillarti „Äratus“ aga algab laias laastus sealt, kus Simm lõpetas. Saatuslikul 25. märtsi ööl tõusevad võõrvõimu õõvastavate täideviijatena elule küüditajad ja kollaborandid; käskijad, poojad ja laskjad, et täita oma roll suures rahva ümberpaigutamises külmale maale. Sillart ei põrka nende kujutamisel groteskist tagasi: Maria Klenskaja Linnanaise näol läigivad higi ja krohvmeik võidu, ja eks Klenskajal on oma heledate silmade ja terava ninajoonega õnnestunud mõjuda vajadusel märkimisväärselt julmana. Sulev Luigel on aga auväärne roll mängida jätist nii Simmi kui ka Sillarti küüditamisfilmis, siin on tema Linnamees I algselt üks tavaline pedant, kes aga leiab veenvalt oma sisemise kurjuse, kuni häbimärgistatakse vaataja silmis täielikult, kui ta püssitule eest väikese lapse taha varjub.
Neid kaht, Linnameest ja Linnanaist, ei paina ükski kahtlus, sest nad on ideoloogia vankumatud sõdurid, psühholoogiliselt huvitavam on aga Juuda kuju, pealekaebaja Voldemar Rass, keda kehastab Tõnu Kark väga veenvalt kui meest, keda tahavad deemonid aeglaselt lõhki rebida ja kes neid elukaid viina ja naistega tõrjub, nii kuis jaksab. Samas saab ta mängust vaataja selgelt aimu, et ta teab ka ise paratamatut: ükski mees ei jõua igavesti ärkvel püsida, et selle tõrjetööga tegeleda. Rassi „äratus“ saabub ilmselt alles unne suikudes, kui südametunnistus ta lõpuks kätte saab.
Kuidas sellistele koerakoonlastele üldse vastu saada ja neilt tähelepanu tagasi võita, kui neist igaüks on oma koleduses väga värvikas? Tuleb panna vastu mees, kes on nii puhas, et paistab peaaegu läbi. Kaljo Kiisa Mõistuse Jaan on üks küüditatutest, kes sündmuste käigus satub koos äravedajatega kogu killavoori kaasa tegema. Jaan aga vaatab kogu tema ümber lahti rulluvat traagikat justkui kõrgemalt – seda nii füüsiliselt, vankris seistes, kui ka vaimselt – ja säilitab oma eksistentsialistliku kuiva huumori igas olukorras. Kogu sellele maisele üritusele annab justkui sakraalse alltooni kostüümikunstnik Ann Lumiste isegi hulljulgena mõjuv peakatete valik siin filmis. Kui reetur Rass libiseb sujuvalt stseenidest ja olukordadest sisse ja välja, kandes peas kuidagi kohatult moodsana mõjuvaid soojendavaid kõrvaklappe, mis ei tundu küll pärinevat kõnealusest ajastust, siis Mõistuse Jaani lunastajakuju ja banaalse kurjuse kehastus Richardi Sass (Mati Klooren) on õnnistatud unustamatute peakatetega – tanumütsidega, mis oleks justkui pärit keskajast, ja milletaolisi eestlased seostavad pigem ehk Ivo Schenkenbergi kiivriga. Esialgu võõristust tekitada võivad tanud aga kokkuvõttes toimivad just selles mõttes, et liigutavad „Äratuse“ ajaloos konkreetselt ühte öösse paigutatavad sündmused suuremasse ajaloolisse raami. Inimlikud kannatused ja ülekohus on ju lõppude lõpuks ajatud ja igavesed nähtused.
Sillartist rääkides on ikkagi praktiliselt võimatu jätta märkimata tema värvilise valguse kasutamise kommet, mis muudab Sillarti tehtud filmid ilmeksimatult äratuntavaks. Kui nn kaadrisisesest montaažist, kus stseen jaguneb piltideks mitte montaažilõike abil, vaid elementide ümberpaigutamisel muutuva kaadri vältel – keegi kõnnib kaadrist sisse või välja, kaamera liikumine muudab kaadri raami, muudetakse fookust vms –, siis Sillart teeb midagi väga julget ja „monteerib“ stseeni selle vältel justkui valgusega, muutes värviliste valgusvihkudega sündmuste keskel rõhuasetusi kaadris. Nii ka siin: punased ja rohelised filtrid annavad hirmsa öö sündmustele tontliku kuma ja teevad „Äratusest“ ilmeksimatult Sillarti filmi. Kirsiks tordil on poolt taevast kattev kuulaadne taevakeha, mis helendab kahvatult nagu mingi kauge planeet. Ilmselt mõjus sama uskumatu ja ebareaalsena kogu see öö kõigile neile, kellel tuli märtsiküüditamine läbi teha.
Rahu tänav
Ja samast repressiooniteemast pole kaugel ka ainus Roman Baskini lavastatud õnnestunud mängufilm „Rahu tänav“. Õigupoolest tegigi ta neid ainult kaks, ja eks tuleb sellise väite peale riskida nende vihaga, kes peavad „Vana daami visiiti“ (2006) aegumatuks klassikaks. „Rahu tänavas“ ei aeta kedagi vagunisse jõuga, vaid veendakse nõuga ja tapetakse aeglase bürokraatiaga. Rahu tänaval, tundmatus linnas ja riigis, ilmuvad majade ette valvesse ühel päeval sõdurid. Ja muud ei olegi. Elanikud imestavad ja küsivad, aga harjuvad uue olukorraga elama, kuni toimub järgmine väike piirav samm. Kodanike-konnade aeglast keetmist näitav film on allegooria moodsa totalitaarse ühiskonna toimemehhanismidest, kus millestki nagu polegi kinni hakata. Eelmistele filmidele viidates võiks „Rahu tänavas“ näidatav taktika olla kasutatav nii põlises heaoluriigis kui ka neis maades, kus küüditaminegi juba läbi on tehtud. Aga järele mõeldes ehk veelgi varem. Eesti mõistes siis võiks siinne sündmustik olla allegooria 1939. aasta nn baaside lepingule järgnenud sündmustest, kus tuldi ka justkui algselt „rahu valvama“, aga jäädi seda tegema ka siis, kui keegi enam valvamist ei soovinud. Aastakümneteks. Samas on ka selge seos tänase hüsteerilise meedia- ja inforuumiga, sest vandenõuteoreetikute, euroskeptikute ja maskivastaste arvates oleme me juba ammu konna rollis ja meid keedetakse vaikselt küpseks erinevate reglementide ja brutaalse assimileerimisega Euroopa riikide sõbralikku perre. Hoolimata oma eelistustest või uskumustest peaks „Rahu tänavast“ oma sümbolismi suutma välja noppida praeguse elukorralduse pidurid ja vedurid. Nii need, kes tahavad uut, ja need, kes tahavad vana tagasi.
„Rahu tänavas“ ei lasta ega kista kedagi. Vähemalt mitte esialgu. Kurjus toimetab siin kummitempli ja autoriteetse selgitusega, mille käigus saab selgeks, et masinavärki ongi lootust mõista vaid seestpoolt, ja väljaspool seisjatele jääb osaks vaid seda aktsepteerida, sest nii peab olema. Kui nüüd otsida konspiratiivset numbrimaagiat, siis nii Simmi „Inimese, keda polnud“ kui ka „Rahu tänava“ operaator, meisterlik Ago Ruus, on samuti sündinud 1949. aastal, augustis, mõned kuud pärast Siberi-kampaaniat. Kui „Inimene, keda polnud“ andis Ruusile võimaluse võtta üles seepiakarva nõukogude reaalsus, sest suurem osa filmist on monokroomne, siis saab ta oma meetodit täiustada „Rahu tänavas“, mis on üleni mustvalge film. Need kaks Ruusi tööd on Sillarti värvilise valgus-show’ga teravas kontrastis. Kokkuvõttes näeme, et seda küüditamise lugu on võimalik rääkida nii värvidega kui ka ilma. Huvitavalt valib mustvalge koloriidi sama loo (küll 1941. aasta sündmuste põhjal) rääkimiseks Martti Helde mitu aastakümmet hiljem oma filmiga „Risttuules“ (2014), mis ei keeranud meetodina maha mitte ainult värve, vaid ka liikumise. Aga see on hoopis üks eraldi pikem jutt.
