RAHATEENIMISE VÄLI: KesKus tuletab meelde TTÜ etnoloogi Aivar Jürgensoni kirjatükki eestlastest, kes juba 19. sajandil Argentinasse ja Buenos Airesesse soojema elu peale läksid.
Eestlaste võõrsilerändamist on kodused hääletorud ikka rahvusliku aadrilaskmisena kujutanud ja halanud, et paremad pead ja käed kodumaale kaduma lähevad. Või siis ka solvunult ilkunud, nagu näiteks Postimees aastal 1871: „Minge peale, lambapead, eest ärra, et mõistlikuma innimestele rohkem rumi jääks!“ Või Olevik aastal 1885: „Eesti rahvale ei tee see kahju, kui temal mõni kuivand käbikene kännust üle piiri kaugemale kukub… Aga seda ärgu arvaku keegi väljarändaja, et kodumaal asja oleks teda taga nutta.“
Esimesi eestlasi Argentinas, eesti-indiaani lugu
Kõigepealt õiendaks ära ühe ringlusse sattunud valefakti. Senised väliseestlaste ajalugu käsitlenud autorid on üksmeelselt pidanud esimeseks eestlaseks Argentinas rätsep Hans Kranichit, kes siirdus sinna 1912. aastal Londonist. Juba mõne aasta pärast omandas ta kümnekorruselise maja Buenos Airese parimas linnaosas. Alustanud rätsepa õpipoisina, lõpetas Hans Kranich elu jõuka ja suurejoonelise ärimehena. Ta suri 1956. aasta sügisel Buenos Aireses.
Kuid Kranichiti näol polnud tegemist siiski esimese eestlasega Argentinas. Sellele tiitlile näib olemasolevate andmete põhjal pretendeerivat hoopis Jaak Jänes. Info eest selle mehe kohta oleme tänu võlgu Tõnis Sepale, omaaegsele tuntud eesti soost reisimehele, kes jõudis Argentinasse tõenäoliselt 1888. aastal ja lahkus sealt aastal 1890. 1889. aasta veebruari alguses saatis Sepp oma esimese kirja ajakirja Linda toimetusele. Selles annab ta kõige muu kõrval teada, et pole veel Buenos Aireses ühtki eestlast kohanud, kuid juba järgmises kirjas, mis on dateeritud 4. märtsiga, kirjutab Sepp: „Vaheajal olen ka ühe Eestlase siin ülesse leidnud. Ta on Viljandimaalt, Heimtali vallast, nimepidi Jaak Jänes; räägib juba heasti Hispaania keelt; on ühe Indiania [indiaani] neiuga abielusse heitnud, ja kiidab ennast oma tume-vallge kaasa kõrva üliõnnelik olevat. Ma ei jõua ennast nende aastase vanuse pojukese imeliku vaimu vallmimise üle küllalt imetleda. Tall on Indianlaste vaimu teravuse omadusi, mis kaugelt meie Eurooplaste aastaste laste vaimu teravuse üle käivad.“
Mestiits eesti verega
Millal jõudis Jänes Argentinasse? Ühest hilisemast allikast ilmneb, et paar aastat enne Tõnist. Jänes teenis väljaõppinud kokana Buenos Airese restoranides ja asutas hiljem vanakraamikaupluse. Selle tegevusega kergesti kogutud raha laskis ta aga veel kergemalt tuulde. Teada saame ka abielust indiaanlannaga sündinud poja nime – Pedro. Võimalik, et tegu on esimese mestiitsiga, kelle soontes voolas eesti verd. Nagu vahendab Jaak Jänese sugulane, tema venna lapselaps Mari Rüütelmaa, sündis Jaak Jänes 2. augustil 1858 Viljandimaal Paistu kihelkonnas Loodi mõisa Werseki talus. 1886. aasta paiku läks ta Heimtalist laevale kokaks ja jäi välismaale. Alguses oli ta Brasiilias, kust siirdus edasi Argentinasse. Eestis elavad sugulased kaotasid temaga sideme maailmasõdade ajal. Kui info Jaak Jänese kohta on pigem napp, siis seda ei saa öelda Tõnis Sepa enda kohta. Nimetatud sai Sepa kirjavahetust ajakirjaga Linda, kuid enam teavet sisaldab Tõnise venna Johannes Sepa poolt Tõnise juttude põhjal kirjutatud raamat, mis ilmus 1928. aastal Eestis. Tema enda ja venna kirjelduse põhjal näib Tõnis Sepp küll kahtlemata pretendeerivat värvikaima eesti soost rännumehe ja seikleja tiitlile.
„Argentina, raha teenimise väli!“
Sepa võõrsile siirdumise motiivid jäävad hämaraks: „Elusaatuse õnnetumal vierastusel pidin umbes kahe aasta eest üli kallist kodumaad maha jätma ja võera-ilma vainudel iga päevast palukest teenida katsuma,” kirjutab ta 1889. aastal kodumaale.
Ja kuigi ta kirja alguses mainib igati tagasihoidlikult „igapäevase leivapalukese teenimist“ võõrsil, polnud Sepal vähemalt Argentinas ja vähemalt visioonides need väljavaated sugugi nii tagasihoidlikud, sest teisal kirjutab ta Argentina ja sealsete võimaluste kohta: „Maapind on väga viljakandja, vihma sajab korrapärast, soojust on praegust kesk suvel 25–30 gr.! Kliima mitte halb ja raha vägevaste voolamas.” Ka kirjutab ta, et Buenos Aireses on kõik väga kallis ja kallimaks läheb, kuid ta näeb selles ka positiivset: „Ehk küll iga asi siin väga kallis on, siiski on tee jõukaks saamiseks veel igale ühele lahti. Tuhandid tulevad kümmne güineega ja lähevad mõne aasta järele tuhandite ja sajatuhanditega jälle omale armsale kodumaale tagasi, sest siin on ainult raha teenimise, mitte aga tarvitamise väli.“
Sepa seiklused Metsikust Läänest Patagooniani
Raha teenimisega üritab Tõnis Sepp Buenos Aireses ka kohe algust teha. Poepidamisest viimasele siiski pikaajalist elatusallikat ei kujunenud ja nii lahkus Sepp juba 1890. aasta detsembri teisel poolel Argentinast – kuid nagu hiljem näeme, siiski mitte igaveseks. Esmalt siirdus ta läbi Argentina ja Tšiili sisemaa Vaikse ookeani rannikule Valparaiso sadamasse ning sealt edasi Kanadasse, kus tal õnnestus sattuda Metsiku Lääne maskuliinsetesse askeldustesse, sõtta indiaanlastega, mida akuutne rännukihk lausa janunes: „Mind erutas väga kord Põhja-Ameerika indiaanlasi, kellest niipalju lugusid kuulnud, oma ihusilmaga näha saada. Olin siiamaani ainult Lõuna-Ameerika indiaanlastega kokku puutunud, kes teatavasti üldse rahulikuma loomuga. Seepärast ütlesin: „Lähme“.“
Äge lahing, mida värvikalt kirjeldatakse, lõppes lihtsalt seetõttu, et indiaanlastel laskemoon lõppes. Igatahes hakkas Sepale Põhja-Ameerikas meeldima, isegi niivõrd, et ta otsustas Buenos Airesesse tagasi minna, seal oma maja ja kraam maha müüa ja tagasi sõita. Maja soodsalt maha müünud, plaaniski ta sõita tagasi Põhja-Ameerikasse, kuid siis hakkasid ta kõrvus sügelema jutud kullaleiust Patagoonias. Ta ostis laeva, millele pani oma ema järgi nimeks Maret, palkas meeskonna ja võttis La Plata lahelt suuna hoopis lõunasse. See oli oktoobris 1892. Laev sattus aga tormi kätte, tagatipuks võtsid kohalikud indiaanlased kaks joogivett otsima läinud ja tee peal võõrast karjast lamba tapnud meeskonnaliiget kinni. Pika kauplemise peale mehed küll vabastati, kuid meeskond põgenes ja jättis Sepa üksinda maha. Reeturlikult hüljatud mehel ei jäänud muud üle, kui asuda elama indiaanlaste juurde.
Põgenemine abielu eest pealiku tütrega
Sepa pikad kirjeldused elust Patagoonia indiaanlaste seas on värvikad ja üksikasjalikud, kohati vägagi informatiivsed etnograafilised pildid vahelduvad hoogsate vahepaladega suhetest uute kaaskondsetega. Esmalt valmistas Sepp indiaanlastele rõivaid, seejärel kogus autoriteeti osava kütina. Kui pealik tahtis oma tütre Sepale naiseks anda, otsustas Sepp põgeneda, sest „ei mahtunud mõte mu peaajusse, et mina peaksin oma elupäevad lõpetama loomakarjasena Patagoonia lagendikkudel.“ Tal olid alles mõned numbrid ajakirja Linda, mille leheservadele kirjutas ta pliiatsiga, et on põgenenud – juhuks, kui mõni valge peaks need lehed kunagi leidma – ja jättis ajakirjad onni. Mõne päevaga jõudis ta mere äärde, kus ankrus seisis laev, millega ta pääses rannast minema.
Mainida tasub ehk veel seda, et pärast seiklusi Aasias ja Ameerikas veetis ta mõned aastad Eestis, kust rahutu vaim ta 1927. aastal 69-aastase mehena uuesti Ameerikasse ajas.