BRITID EESTI REIDIL: Arto Oll kirjutab Briti eskaadri tegevusest Eesti vetes 1918. aastal. Lennusadama vesilennukite angaaris on võimalik tutvuda erilise seigaga meie ajaloost, nimelt Briti eskaadri tegevusega Eesti Vabadussõja algusperioodil.
Näituse idee sündis õigupoolest juba eelmise aasta lõpus, mil Suurbritannia saatkond Tallinnas pöördus muuseumi poole ettepanekuga teha näituse koostamisel koostööd. Viljaka ühistegevuse tulemusena valmis 2018. aasta alguses veebinäitus „UK and Estonia: how it began“, mis kajastab Eesti ja Suurbritannia sada aastat kestnud sõprussuhete algust. Seejärel otsustas meremuuseumi juhtkond ühes teaduritega teha sellest veel eraldi näituse, mille avasid pidulikult 8. oktoobril Lennusadamas Wessexi krahv ja krahvinna. Siinolevas artiklis on antud lühike ülevaade näitusel „Red Trek“ kajastatud ajaloosündmustest.
Esimesed kontaktid Suurbritannia valitsusega
Eesti ja ülejäänud Balti riikide olukord erines 1918. aastal võrreldes tänapäevaga märkimisväärselt. Teatavasti kuulub Eesti praegu mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu NATO ja Euroopa Liit, mis omakorda annavad väikeriigile teatud julgeolekugarantiid. Saja aasta taguse Eesti situatsioon oli aga vastupidine. 24. veebruaril välja kuulutatud vabariik okupeeriti peatselt Saksamaa väeosade poolt. Peagi saadeti laiali ka rahvusväeosad, kuid eestlaste omariikluse idee sellega veel ei hääbunud. Olukord Euroopas oli tollal segane, sest 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga algas Venemaal kodusõda ja endiselt kestis lahingutegevus I maailmasõja rinnetel.
Kõike seda arvesse võttes langes Eesti välispoliitilisse isolatsiooni, mistõttu välisabi saamiseks pöörduti Lääne-Euroopa suurriikide poole. Juba 9. aprillil 1918 saabus Londonisse välisdelegatsiooni liige Ants Piip, kes tutvustas brittidele eestlaste olukorda ning palus rahvusvahelisel tasandil hukka mõista Saksamaa ebaseaduslik okupatsioon Balti riikides. Piibu lobitöö andis ka tulemusi, sest juba 3. mail tunnustas Suurbritannia valitsus Eesti Maanõukogu de facto. Samas oli brittide tähelepanu suunatud Saksamaa alistamisele, mistõttu Balti riikide abistamiseks ei nähtud vähemalt esialgu reaalseid võimalusi. Suurbritannia valitsus oli aga veendumusel, et Vene impeeriumist eraldunud väikerahvaste saatuse üle saab otsustada alles pärast sõjategevuse lõppemist Euroopas.
Suurbritannia otsustab Eestit abistada
Euroopa sõjalis-strateegiline olukord muutus 1918. aasta oktoobris-novembris drastiliselt. Saksamaa oli sõjas lüüa saanud ja sunnitud 11. novembril allkirjastama I maailmasõja lõpetanud Compiègne’i vaherahulepingu. Kuigi sõjategevus Lääne-Euroopas lõppes, tekkis paralleelselt uus ja plahvatusohtlik olukord Ida-Euroopas. Seoses Saksamaa alistumisega kuulutas Nõukogude Venemaa 13. novembril kõik eelnevalt sakslastega sõlmitud kokkulepped kehtetuks. Seeläbi anti üheselt mõista, et sakslaste taganedes tungib Balti riikidesse omakorda Punaarmee. Eesti välisdelegaadid asusid kohe oma tegevust korrigeerima, sest sakslaste okupatsiooni asemel kerkis esile ohutegur Punaarmee sõjalise invasiooni näol. Nüüdsest tuli Suurbritannialt küsida juba sõjalist abi.
Eestlaste tegevus Londonis kujunes aga produktiivseks. Briti valitsusringkondadega suudeti aprillist oktoobrini luua head kontaktid. Mainimist väärib ka asjaolu, et kõige suuremad Eesti iseseisvuspüüetele kaasa elajad olid näiteks Briti välisminister Arthur Balfour, välisministri abi Robert Cecil ja sõjaminister Alfred Milner. Viimased nägid peamist ohtu Euroopa julgeolekule bolševismi levikus. Õnneliku juhuse tõttu tõstis selline arusaam taas esile Balti riikide küsimuse. Eestilt 19. novembril järgnenud ametlik abipalve päevakajastas tegelikult alles formuleerimisjärgus olevat Briti poliitikat eestlaste suhtes. Piibu esitatud palvekiri sisaldas järgmisi punkte: 1) veenda Saksamaad võimalikult kiiresti evakueerima oma väeosad Baltimaadest kodumaale, 2) esimesel võimalusel saata maa- ja mereväelist abi ja 3) transportida Eesti väeosadele relvastust ühes laskemoonaga. Juba järgmisel päeval (20. novembril) aset leidnud Briti Sõjakabineti istungil võeti vastu põhimõtteline otsus toetada Balti riike sõjarelvastuse tarnimisega. Suurbritannia tegelikud huvid Ida-Euroopas olid aga palju laiema ampluaaga. Briti poliitika nurgakiviks oli endistele Vene impeeriumi läänealadele tekitada n-ö puhvertsoon (peamiselt Balti riigid, Poola ja Lõuna-Venemaal tegutsenud Vene valgete sõjaväed), mis omakorda osutaks relvastatud vastupanu Punaarmee sissetungile Kesk-Euroopasse. Samas keelduti kohale toimetamast Briti väeosasid ning relvastuse transport usaldati Briti Kuninglikule Mereväele. Põhjus selleks oli ka väga lihtne. Suurbritannia polnud ametlikult Nõukogude Venemaaga sõjas ning meritsi kulgevad kaubateed võimaldasid kõige kiiremini Baltikumi jõuda.
Eskaadri moodustamine
Briti Läänemere eskaader moodustati 24. novembril 1918, mil laevastikuüksuse ülemaks nimetati kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclair. Eskaadri koosseisu määrati järgmised alused: viis C-klassi kergeristlejat (Calypso, Caradoc, Cardiff, Cassandra ja Ceres), üheksa V- ja W-klassi hävitajat (Valkyrie, Vendetta, Verulam, Wakeful, Wessex, Westminster, Windsor, Wolfhound ja Woolston), seitse miinitraalerit, kaks miiniveeskjat-transportlaeva ning kolm tankerit – kokku 26 laeva. Eskaadri sõjalaevade näol oli valdavalt tegemist uute ja modernsete sõjalaevatüüpidega, mis ehitati ajavahemikul 1916–1918. Laevastiku selgroo merel moodustasid kergeristlejad, neid kaitsesid omakorda kiirekäigulised hävitajad ning miinitraalerid võeti kaasa faarvaatrite puhastamise eesmärgil. Laevastiku näol oli tegemist mobiilse üksusega, mistõttu nendega ei saanud näiteks Nõukogude Venemaa Balti laevastiku peajõudude vastu kuigi tõhusalt tegutseda. Seega pidi Sinclair vältima potentsiaalse vastasega igasugust konfrontatsiooni Läänemerel või Soome lahes viibides. Briti valitsuse juhtnööride alusel lubati admiralil sõjategevuses osaleda ainult enesekaitseks. Selline kriteerium kutsus omakorda esile Briti Admiraliteedi protesti, mida siiski ei rahuldatud.
Kuid millised olid admiral Sinclairile edastatud instruktsioonid? Eskaadri ülema peamine eesmärk oli teostada Läänemerele n-ö kontrollretk, mille käigus tuli jälgida Saksa väeosade evakueerimist Baltikumist, võimaluse korral tõrjuda Läänemerelt välja Saksa sõjalaevad ning jagada eestlastele ja lätlastele relvastust. Sõjarelvastuse jagamise osas eksisteeris omaette kriteerium: Eesti ja Läti armeed pidid olema distsiplineeritud ning alluma kõrgemale kohalikule võimuorganile. Seega tohtis Sinclair relvastust jagada oma isikliku äranägemise järgi. Arvestades eskaadriülemale allutatud laevastikuüksuse potentsiaali ühes instruktsioonidega, võib eeldada, et lähetus Läänemerele pidi kestma lühikest aega. Selle käigus pidi Sinclair külastama kiirelt Eesti ja Läti sadamaid, misjärel terve eskaader naaseks kodumaale. Seega ei plaanitud pikemalt Balti riikide sadamatesse jäädagi. Eesti armee pidi brittide transporditud relvastusega ennast ise kaitsma. Sinclairi eskaader jõudis Kopenhaagenisse 28. novembril ehk Vabadussõja avapäeval.
Eskaadri saabumine Eestisse 12. detsembril 1918
Üleüldised navigatsioonitingimused Läänemerel olid 1918. aasta detsembris äärmiselt keerulised. Elementaarset laevaliiklust raskendasid I maailmasõja jooksul veesatud arvukad miiniväljad, millest brittidel puudus ajakohane ülevaade. Samuti osutusid eskaadri miinitraalerid suure süvise tõttu Läänemere oludele sobimatuks ning laevad saadeti Suurbritanniasse tagasi. Põhimõtteliselt oli tekkinud olukord, kus Balti riikidesse sõitmisel riskeeriti tegelikult kogu laevasiku potentsiaalse hävimisega miiniväljadel. Vaatamata eelnimetatud raskustele otsustas Sinclair siiski minna riskile ning eskaadri esimene väljasõit Läänemerele toimus 1.–7. detsembril. Selle käigus jõuti õigupoolest külastada ainult Liepāja sadamat. Läti sadamalinna olukord jättis admiralile trööstitu mulje, sest militaarvõim oli endist viisi Saksa väeosade käes, kes ühtlasi takistasid lätlastel riiklike institutsioonide moodustamist. Sellepärast ei lossitud sadamakaile ka relvastust ning admiral otsustas kiiremas korras kontrollida olukorda Tallinnas.
Eestisse teel olles sõitis 5. detsembril Saaremaa lähistel miinile ja uppus kergeristleja Cassandra. Seejärel naasis eskaader Kopenhaageni, kuhu jõuti alles 7. detsembril. Konkreetse retke tulemusena kahanes eskaader tervelt nelja laeva võrra (Cassandra uppus, kergeristleja Calypso vigastas sissesõidul Liepājasse sõukruve ning uduse ilmaga tegid omavahel tõsisema avarii kaks hävitajat – viimased kolm sõjalaeva saadeti kodumaale remonti). Kuigi Suurbritannia valitsus oli uhiuue kergeristleja kaotusest vapustatud, soovitasid Sinclair ja Briti Admiraliteet operatsiooni siiski jätkata.
Eskaader väljus taas Läänemerele 9. detsembril. Eesti sõjaline olukord muutus samal ajal veelgi tõsisemaks, sest Punaarmee edasitungi ei suudetud peatada. Eesti kõrgem sõjaline juhtkond tundis veel muret pealinna kaitsmise pärast. Näiteks Balti laevastik saanuks Kroonlinnast sõita Tallinna reidile kõigest ööpäevaga ning saata linnas maale suurem dessantüksus. Eestil puudus aga adekvaatne merekaitse, sest mereväe formeerimine alles kestis. Eelnimetatud stsenaariumi vältimiseks volitas Eesti Ajutine Valitsus polkovnik Johan Laidoneri sõitma koos miinilootsidega Liepājasse, et sealt juhatada Briti eskaader võimalikult kiiresti Eestisse. Sinclairiga kohtuti 11. detsembril ning Eesti lootsid juhatasid Briti eskaadri ilma kadudeta 12. detsembril Tallinna.
Laevastikuüksus paiknes Eestis kõigest loetud päevad, 12.–15. detsember. Admiral Sinclair hindas eestlaste olukorda lätlastega võrreldes märksa paremaks ning juba 13. detsembril lossiti sadamakaile sõjarelvastus (150 kuulipildujat ja 5000 vintpüssi ühes arvestatava koguse laskemoonaga). Siinkohal tekkis briti admiralil hea läbisaamine kapten Johan Pitkaga, kellel õnnestus Sinclairi veenda isegi Punaarmee positsioone tulistama Põhja-Eesti rannikul. Sellega eiras Sinclair sisuliselt temale omistatud volitusi. 14. detsembril tulistasid kergeristlejad ja hävitajad punaarmeelaste asukohti Purtses ja Aseris, sundides viimased sealt lühiajaliselt ka taganema. Seejärel lahkus eskaader küll Tallinnast, kuid Pitkaga vesteldes loovutas admiral Eesti soomusrongide tarbeks veel lisaks enda sõjalaevadelt kaks suurtükki.
Eskaader naaseb Eestisse
Külastanud Eestit ja Lätit, oli Sinclair sisuliselt täitnud kõik temale omistatud ülesanded. Enda aruandes Briti Admiraliteedile soovitas eskaadri ülem siiski pikendada sõjalaevade lähetust Läänemerel. Ta põhjendas seda sellega, et vastasel korral võib Punaarmee vallutada mõlemad väikeriigid juba 1918. aasta lõpuks. Selle vältimiseks tuli tema arusaamade järgi hoida eskaadri sõjalaevu statsionaarselt Läti sadamates, mille olukorda hindasid britid kõige kehvemaks. Eestlaste suhtes avaldati lootust, et nad suudavad peagi Punaarmee edasitungi peatada. Samas ei saanud eestlased mitte midagi teha Balti laevastiku ohu vastu. Briti Admiraliteet nõustus Sinclairi tähelepanekutega ning 21.–23. detsembril saabusid Tallinna kaitsele kergeristlejad Calypso ja Caradoc ning hävitajad Wakeful, Vendetta ja Vortigern. Idee kohaselt pidi väike laevastikuüksus baseeruma Eestis kuni Soome lahe jäätumiseni ehk laevastiku navigatsiooniperioodi lõpuni.
Umbes samal ajal hakkas Johan Pitka juhtimisel ilmet võtma ka Eesti mereväe sõjalaevastik. Lahinguvalmidusse suudeti detsembri jooksul viia suurtükilaev Lembit ja vahilaev Laine. Pitka nägemuse kohaselt pidi merevägi võimalikult kiiresti sekkuma lahingutegevusse, toetades seeläbi suurtükitule ja dessantidega Põhja-Eesti rannikul tegutsevaid eestlaste väeosi. Mereväe esimene mereoperatsioon Vabadussõjas teostati 23. detsembril Kundas ja seda toetasid suurtükitulega Briti sõjalaevad. Kuigi mereväe esimene dessant oli liiga väike, avaldamaks mõju rindele, oli tal siiski psühholoogiline efekt vastase moraalile. Eestlaste dessant tekitas märkimisväärset segadust Balti laevastiku ja Punaarmee staapides. Balti laevastiku juhtkond asus seejärel planeerima vastuoperatsiooni Eesti vetesse. Samas puudus bolševikel ülevaade, millise riigi sõjalaevad tegutsevad Soome lahel ning kui suurte laevastikuüksustega on tegemist. Vastukaaluks tegid bolševikud luureretke Tallinna reidile, olles täielikus teadmatuses seal baseeruvatest Briti sõjalaevadest. Sedasi vangistasidki britid 26. detsembril Kuradimuna madaliku lähedal miiniristleja Spartak ja 27. detsembril Mohni saare juures miiniristleja Avtroil. Võib julgelt väita, et ilma brittide kohaloluta oleksid mõlemad laevad kerge vaevaga veendunud Eesti merekaitse puudujääkides. Tulemuseks oleks kõigi eelduste kohaselt olnud Tallinna ründamine ja tõenäoliselt ka vallutamine. Reaalne olukord kujunes aga vastupidiseks. 1918. aasta detsembris paiknes Tallinnas juba arvestatava lahingupotentsiaaliga sõjalaevastiku üksus: viis Suurbritannia ja kaks Eesti sõjalaeva. Ajal, mil Punaarmee väejuhatus prognoosis Eesti vallutamist 1918. aasta lõpuks või 1919. aasta alguseks, oli tekkinud olukord, kus Balti laevastik kaotas brittide tegevuse tõttu täielikult initsiatiivi merel. Rõhutamist väärib veel asjaolu, et pärast miiniristlejate vangistamist loobus Balti laevastik täielikult ofensiivsetest mereoperatsioonidest ega tunginud järgnevatel kuudel Eesti vetesse. See omakorda võimaldas Pitkal häirimatult laiendada Eesti mereoperatsioonide ulatust, mis 1919. aasta jaanauri lõpuks tipnesid 1000-mehelise dessandi maabumisega Utrias ja Narva linna tagasivallutamisega.
Lähetuse lõpp
Briti sõjalaevad paiknesid Tallinnas kuni 5. jaanuarini 1919, teostades selle aja jooksul arvukaid patrullretki Soome lahel ning transportides Eestisse Soome vabatahtlikke. Lisaks merelise ülemvõimu kehtsetamisele Soome lahes, mille käigus garanteeriti Tallinnale hädavajalik mereline kaitse, oli brittide kohalolul veel teinegi märkimisväärne tulemus. Tegemist oli esimese sõjalise toetusega, mis Eestile Vabadussõja alguses osaks sai. Tahes-tahtmata paranes seeläbi Eesti sõjaväelaste distsipliin. Kuigi Briti eskaadril polnud võimalik sekkuda lahingutegevusse maismaal (v.a Põhja-Eesti rannik), rahustas sõjalaevastiku kohalolu niigi paanilises õhustikus elavaid linnaelanikke ning võib eeldada, et osaliselt seeläbi välistati veel kommunistide kavandatud ülestõusud (mõningatel andmetel plaaniti ülestõus teostada paralleelselt Balti laevastiku rünnakuga Tallinnale).
Vangi langenud kaks moodsat Nõukogude Venemaa Balti laevastiku miiniristlejat andsid britid juba 2. jaanuaril 1919 Eesti mereväe käsutusse. Spartaki ja Avtroili nimetas Pitka ümber Wambolaks ja Lennukiks. Mõlemad sõjalaevad tõstsid tähelepanuväärselt Eesti sõjalaevastiku lahinguvõimekust ning olid läbi 1920. aastate ühed võimsamad sõjalaevad Läänemere regioonis.
Admiral Sinclairi eskaadri lähetus Läänemerel lõppes 6. jaanuaril 1919, mil laevastik sõitis Kopenhaagenist tagasi Suurbritanniasse. Kuigi esialgu plaaniti eskaader saata Balti riikide sadamatesse lühiajaliselt, siis tegelikult baseeruti statsionaarselt Läti ja Eesti sadamates peaaegu terve kuu. Selline sündmuste käik oli eelkõige tingitud üksikindiviidide tegevusest. Näiteks Sinclairi otsus sekkuda lahingutegevusse Eesti rannikul oli kõigi eelduste kohaselt suuremal või vähemal määral tingitud tema vestlustest Pitkaga. Pärast Suurbritanniasse naasmist soovitas Sinclair jätkata Balti riikide abistamist ning kuna Eesti suutis Punaarmeele edukalt vastu seista, otsustas Briti Sõjakabinet 1919. aastal taas Soome lahele saata sõjalaevastiku üksuse.
