JÄRELEHÜÜE ÜHEST KADUNUD MAJAST: KesKus’i toimetus mälestab varalahkunud poliitikut, riigimeest, sõnameistrit ja sõpra Mart Nutti. Toimetuse arhiivides kaevates õnnestus meil leida 12 lugu, mille on kunagi KesKus’i kirjutanud kas Mart ise või mis on kirjutatud temast. Avaldame taas Mart Soidro intervjuud oma nimekaimuga – trükis ilmusid need 2001. ja 2007. aastal. Lisaks ka Mart Nuti enda mõte teemadel „läinuks ajalugu teisiti“.
I lugu Oktoober 2001
2001: Isamaaliidu aseesimees Mart Nutt: „Venelased peavad austama selle maa tavasid, kus nad asuvad!“ Mart Soidro intervjuu.
Härra Nutt! Milline oli Teie lapsepõlv? Kas olite mürakaru või memmepoeg, kes sai peksa, kuna ei osanud puu otsa ronida?
Lapsepõlv oli suhteliselt helge ja ma jagaksin selle kaheks. Olin mürakaru kuni teismelise-eani ja võrdlemisi vaikne teismelisena.
Aga puu otsa…
Sain!
Lõpetasite ülikoolis ajalooteaduskonna. Teie diplomitöö teemaks oli „Eesti traditsioonilised valgustusvahendid. Pilakud ja küünlajalad“. Mõistan, et meie välisminister huvitub valgustusfilosoofiast, aga teie üksnes valgustitest…
Valisin etnograafia seetõttu, et olen alati tundnud huvi etniliste probleemide ja rahvuskultuuri vastu. Paraku ei olnud teemade osas tollases ülikoolis tudengitel palju valikuvabadust. Ütlen ausalt: ei ole mul olnud erilist isiklikku huvi valgustite vastu mitte kunagi!
Aga Teie kandidaaditöö „Tartu elamusisustus XX sajandil“. Uurisite mööblit?
See läheb sammu võrra veelgi jaburamaks, sest kui sellesse pealkirja süüvida, siis pole see mitte etnograafiline, vaid pigem sotsioloogiline teema. Mis seal salata, see oli puhtalt ettekirjutatud teema, mis lõppes sellega, et 1989. aastal ma seda tööd Minskisse kaitsma ei läinud.
- aastate teisel poolel ootasid ajalooteaduskonna tütarlapsed pikisilmi, et neile hakkaks etnograafialoenguid lugema noor ja lootustandev aspirant Nutt. Seda paraku ei juhtunud.
Ilmselt ülikool otsustas teisiti. Kuna ma olin päevases aspirantuuris, piirdusin vaid õppejõu-praktikaga. Pärast aspirantuuri lõppu suunati mind Vabaõhumuuseumisse ja minu kontaktid ülikooliga paratamatult nõrgenesid. Kui ühiskonda poleks tabanud vapustused ja ma oleks kandidaaditöö ära kaitsnud, võib-olla ma siis naasnuks tagasi ülikooli juurde.
Ühesõnaga, juhtus nii, et etnograafid kuulasid edasi härra Lutsu loenguid. (Muheleb)
Olete kuulunud NLKP-sse, Vabariiklaste Koonderakonda, Isamaasse, Parempoolsetesse, Rahvaerakonda ja Isamaaliitu. Kas paljuks ei lähe?
(Vaikus) Arvan, et ei lähe. Ma ei paneks ühte patta komparteid ja kõike muud, kuna kompartei puhul ei ole tegemist parteiga, vaid nomenklatuurse karjääriorganisatsiooniga.
Mis kõigisse hilisematesse puutub, siis kõik vahetused on toimunud parteide liitumiste ja lahutuste käigus. Praktiliselt ainus sundvalik oli 1998. aasta lõpus, kui tuli otsustada, kas hakata sotsiks või mitte. Arvan, et maailmavaateline murrang puudutas pigem neid, kes hakkasid sotsiks…
Sõltumatu Infokeskuse väljaandes „Heinakuu“ väitsite 1998. aastal, et „hädavajalik on arutelu Eesti kodakondsuse teemadel. Kodakondsusel pole mõtet, kui see ei taga eestlastele suveräänseid õigusi omal maal“. Olete meie kodakondsusseaduse ideoloog. Kuidas seadus välja kukkus?
Arvan, et päris hästi. Kodakondsusseadus on taganud eestlastele reaalsed õigused omal maal. Ja kui eestlased ei ole suutnud seda kasutada, on see eestlaste vaba valik.
Kodakondsusseadus võeti riigikogu poolt vastu 19. jaanuaril 1995 ning jõustus sama aasta aprillis. Juba märtsis toimusid riigikogu valimised, kus praegusel kolmikliidul läks küllaltki haprasti. Mis oleks saanud siis, kui seadust poleks jõutud enne riigikogu valimisi vastu võtta?
Seadus oleks ehk vastu võetud samal kujul, kuid väga palju olnuks reguleerimata valdkondi, mis oleks võimaldanud Eesti kodakondsust saada näiteks äärmiselt puuduliku tõendusmaterjali alusel. Ega see seadus ei erinenud 1938. aasta kodakondsusseadusest mitte ideoloogia, vaid kaasaja nõuete poolest.
- aasta seaduses sai mittekodanikust naine pärast kodanikuga abiellumist automaatselt Eesti kodakondsuse, mittekodanikust mees aga mitte…
- aasta seadus kehtestas soolise diskrimineerimise ja lähtus patriarhaalsest eeldusest, et naine kuulub mehe juurde, aga mees on iseseisev autonoomne subjekt. See on printsiip, mis kahtlemata sõjajärgsesse Euroopasse enam ei sobi.
Tegelikult oli hoopis olulisem 1993. aastal vastu võetud „Välismaalaste seadus“, mis tõi endaga kaasa kontseptuaalse murrangu. Sellega me võrdsustasime erineva päritoluga välismaalased. See oli Venemaa jaoks šokk, kuna ta soovis venelastele eristaatust.
Kas te ennast Ida-Virumaal kõhedalt ei tunne?
(Momentaanselt) Ei tunne!
Kas siis meie muulaste olukord ei olegi võrreldav albaanlaste olukorraga Makedoonias?
Üldse ei ole.
Albaanlased on Balkani põlisrahvas. Vanem rahvastik kui makedoonlased ise. Albaanlaste puhul pole muud moraalset lähenemisviisi kui põlisrahvaste õiguste austamine. Eesti puhul on tegemist sisserännanud rahvastikuga, kes peab austama selle maa tavasid, kus ta asub.
Ka näiteks Saksamaa tõmbab väga selgelt piiri sorbide ja türklaste vahele. Sorbid on ajalooline slaavi rahvas, kelle asustus Lõuna-Preisimaal on saksa omast vanem. Türklased on aga saabunud majandusliku migratsiooni tagajärjel.
Kümmekond aastat tagasi kirjutasite Postimehes, et parempoolsusele pole alternatiivi. Paljud Teie tollased mõttekaaslased arvavad nüüd teisiti, kuuludes Mõõdukate ridadesse. Teie vaateid pole vist ajahammas purenud?
Ei ole! Arvan ka praegu seda, kuna pean vasakpoolsuse üheks tunnuseks monopoliseeritud võimu. Saksamaa natsionaalsotsialism ja Itaalia fašism on just vasakpoolsuse väljundid. Need võivad pakkuda ajutisi meelepäraseid lahendusi, kuid kokkuvõttes toovad need rahvastele hoopis rohkem kannatusi kui lahendusi.
Teie 90ndate alguse kirjutistes on kurb tõdemus, et jääte veel kauaks opositsiooni. Ometi läks kõik teisiti…
Ei osanud tõesti siis arvata, et juba 1992. aastal õnnestub ühiskonnas nii tugevalt oma põhimõtetega välja tulla. Tollal eeldasin, et reaalne võimalus osaleda tõsiseltvõetava partnerina koalitsioonis ei saa juhtuda enne 1995. aasta valimisi. Peab tõdema, et see oli meeldiv eksimus ja tagantjärele arvan, et kui me esimestel vabadel valimistel poleks võimule tulnud, oleks Eesti riik hoopis teistsugune. Ja kindlasti mitte paremuse poole.
Kas täitevvõimu jaoks sobimatu? Pean silmas, et juba kümnes hooaeg riigikogus, aga ministriportfelli ei terendugi…
Tunnen natukene kõhedust täidesaatva võimu suhtes ja leian, et seadusandlik pool on mulle sobivam. Ei eita, et mind on sellise valiku ette seatud, kuid kuna ma ei tunneta, et ma mingis olukorras peaksin asendamatu olema, siis ma vabatahtlikult täidesaatva võimu poole ei pürgi.
Raamatus „Ausalt ja avameelselt“ (1990) olete maininud, et poliitikaga tegeleb meil liiga palju inimesi, kelle hulgas on palju poliitilist lumpenit. Kas olete jätkuvalt samal arvamusel?
Olukord on teine. Aga kui hinnata olukorda 1990. aastal, siis olen jätkuvalt sama meelt. Inimesed tulid haarama seda tühja mängumaad, kus terendasid meeletud võimalused, ligitõmbavad ja piiritud. Osa inimesi tuli poliitikasse hetkekasu ajendil, teised tahtsid kujundada ühiskonda ühekordselt oma soovide ja meeleolude järgi. See hetk pidi kaduma ja kaduski – ühiskond muutus igavaks demokraatlikuks ühiskonnaks. 90ndate algul oli aga terve hulk tegelasi, kes liitusid iga organisatsiooniga, mis vähegi tekkis. See ei olnud veendumuste väljendus, vaid tegevusetuse ja oma koha leidmise väljendus.
Poliitikast on lahkunud ka väga võimekaid inimesi. On teil kahju?
Ei julgeks niimoodi öelda. Ma ei usu, et poliitikast oleks lahkunud mõni inimene, kes ei oleks tugevam kuskil mujal. Pealegi ei tohi poliitika nimel teised valdkonnad taanduda. Igal inimesel peab olema võimalus tulla poliitikasse ja sealt ka lahkuda.
Järgmise aasta riigieelarve eelnõus tekitab palju poleemikat uue põlvkonna passidele ja isikutunnistustele eraldatav raha. Miks meil on vaja kahte isikuttõendavat dokumenti?
Reisidokument ei saa olla kõigi valdkondade isikuttõendav dokument. Inimese tegevusvabadus on piiratud, kui ta tahab reisida riiki, kus on viisakohustus. Näiteks Vene Föderatsiooni, kus ta peab oma dokumenti hoidma piisavalt kaua saatkonnas. Ilma dokumendita on tema tegevusvabadus piiratud.
- aastal võeti Eestis pass kasutusele eelkõige riigisisese dokumendina, mis võimaldas välisriigis reisida. Nii kurb, kui see ka pole, oli see nõukogudeaegse sise- ja välispassi hübriid. 1993. aastal vastuvõetud isikut ja kodakondsust tõendavate dokumentide seadus sätestas isikutunnistuse eraldi dokumendina passist.
Samas lähevad need dokumendid kodanikule maksma 500 krooni.
Toon näite: 1992. aastal, mil keskmine palk oli pisut üle 400 krooni, maksis pass 100 krooni. Nüüd on keskmine palk ligemale 6000 krooni, kuid me ei küsi kodanikult 1500 krooni. Rääkimata viisast, mille eest tuli tol ajal välja käia väga kopsakas summa.
Kas Te toetasite Isamaaliidu suurkogul Tunne Kelamit presidendikandidaadina n-ö kodurahu huvides või aatelistel kaalutlustel?
Ei salga, et kodurahu huvi oli prevaleeriv. Teoreetiliselt olid Peeter Tulviste šansid saada presidendiks Tunne Kelami omast suuremad, kuid minu jaoks oli olulisem Isamaaliidu ühtsus tulevikus. Ma tean, millised on Tunne Kelami vaated, kuid ma ei ole piisavalt veendunud, mida ühest või teisest põhimõttelisest küsimusest arvab Peeter Tulviste. Peeter Tulvistet toetati pragmaatilistel, Tunne Kelamit aatelistel ja kodurahu kaalutlustel.
Nägin Teid oma suureks üllatuseks hiljuti Eindhovenis Eesti ja Hollandi jalgpallivõistlust jälgimas. Kas spordipisik on Teil juba lapsepõlvest veres?
Pean tunnistama, et suhtun sporti nagu Churchill – „No sports!“ Hindasin jalgpallist olulisemaks seda meeldivat seltskonda, kes sõitis jalgpalli vaatama.
Nii et Te ei nõustu viimase aja hitiga, et jalgpall on parem kui seks?
Seda ma pean tõdema küll.
- lugu
Mart Soidro hüpe Nutilauda aastal 2007
Mis on muutunud Teie elus meie intervjuule järgnenud ajal (2001)?
Vähe on muutunud. Olen jätkuvalt riigikogus ja endiselt põhiseaduskomisjonis. Vahepeal oli Isamaaliit pikka aega opositsioonis, nüüd oleme jälle koalitsioonis.
Kuidas hindate oma toonast rolli täna?
Kahetseda pole suurt midagi. Tegin tollal oma võimaluste piires tööd, mida pole põhjust häbeneda. Kitsamad valdkonnad, millega ma tegelen siiamaani, on seotud välismaalaste- ja kodakondsuspoliitikaga. Eestile on see eluliselt tähtis valdkond ja nendes küsimustes küsitakse jätkuvalt minult nõu.
Millised Teie tollastest lootustest (ootustest) on tänaseks täitunud?
Usun, et lootusi, mis on täitumata jäänud, õieti polegi. Pigem ei oska ühiskonnas tekkivaid ebameeldivaid asju prognoosida, nagu näiteks hetkel tulipunktis olevad korruptsioonijuhtumid.
Kaks tollast põhilist sihti – Eesti pääsemine Euroopa Liitu ja NATO-sse, on täitunud. Olin tollal optimistlik ja uskusin, et umbes 2004. aastal me nendesse organisatsioonidesse pääseme. Nii ka läks. Tunnetan, et vähemasti Euroopa Liiduga ühinemisel oli ka minul väikene roll – vedasin põhiseaduskomisjonis rahvahääletuse ja põhiseaduse muutmise eelnõud parlamendis.
Kahtlemata oli ebameeldiv, et 2002. aasta alguses lõhenes kolmikliit. Ka pärast 2003. aasta riigikogu valimisi sobis Res Publicale, Reformierakonnale ja Rahvaliidule koalitsioon ilma meieta millegipärast paremini. Selleks oli ka pragmaatiline põhjus, kuna meie kaasamise ja Rahvaliidu väljajäämise korral olnuks valitsuskoalitsiooni häälte ülekaal parlamendis väga napp. Samas julgen arvata, et kui koalitsiooni oleksid kaasatud kõik eelpoolmainitud erakonnad, poleks Juhan Partsi valitsus pidanud tagasi astuma ja ta oleks valitsenud terve 4-aastase parlamenditsükli. Aga mis oleks, see oleks…
Millisena kujutlete Eesti elu ja oma isiklikku käekäiku ette viie aasta pärast?
Sellel valitsusel on lootust valimisperioodi lõpuni püsida. Segavaid asjaolusid, mis takistaks selle lootuse täitumist, ma hetkel ei näe. Nii paradoksaalne, kui see ka pole, on elu näidanud, et mida vaevalisemalt koalitsioon sünnib, seda pikaajalisemaks ta osutub. Pealegi on meie poliitikud muutunud piisavalt pragmaatilisteks, et vastandlikest huvidest üle saada.
Kas ma aastal 2011 veel parlamenti kandideerin, sõltub väga paljudest asjaoludest. Mis siin salata, värskust on vähemaks jäänud, parlamenditöö on muutunud vähem huvitavaks ja kokkuvõttes vajab inimene ju vaheldust.
Plaan B
Siin Tegelikkuse Keskuse reporter Mart Nutt andmas ülevaadet plaan B 10-aastasest juubelist.
Mäletatavasti: Plaan B käivitus, kui Keskerakond oli 2003. aasta 14. septembril kutsunud Eesti rahva „surmatantsule“. Kalendrisse märgitakse see päev punasega, sest „ei“ Euroopale tegi lõpu rahvavaenuliku valitsuse salasepitsustele müüa Eesti sõltumatus lääne suurriikide kapitalistidele. Kohe, kui „ei“ teatavaks sai, murdis Savisaar kangiga lahti Toompea lossi väravad. Reeturlikud riigikogu liikmed põgenesid salakäigu kaudu. President Rüütel astus ametist tagasi ning vabandas rahva ees. Uus, Savisaare poolt Keskerakonna kongressil moodustatud Asutav Kogu ühendas presidendi ja peaministri ametikohad ning tulles vastu rahva soovidele, kehtestas presidendi otsevalimise. Ülekaaluka häälteenamusega valiti Savisaar presidendiks.
Kuid jätkuvalt valitses oht sõltumatusele imperialistliku Euroopa Liidu poolt, kes oli oma embusesse haaranud kõik Eesti põhja-, lääne- ja lõunanaabrid. Valitsus tegeles jõudsasti SRÜ-teavitusega. 2004. aastal sai iga pensionär pildi, kus president Savisaar vaatab kasvavat vilja. Rahvas juubeldas päeval, mil Eesti võeti vastu Sõltumatute Riikide Ühendusse.
Esimesed sõltumatuse aastad ei olnud lihtsad. Euromeelsed haritlased olid Euroopa Liitu põgenenud. Kuid neid korvas abi sõltumatutest vennasvabariikidest, kelle spetsialistid tulid tuhandete kaupa rahvamajandust elavdama. Kõike korvas odav Tšernobõli suhkur, milles isegi pensionärid võisid lausa supelda.
Tohutuid kogemusi omandati vennasvabariikidest. President Savisaare visiidilt õitsvasse Türkmenistani, kus president Saparmurad Nijazov võttis Eesti riigipead kuninglikult vastu, sai Savisaar väärtusliku idee hoida vahendeid kokku ja valida president eluks ajaks. Selle ettepaneku võttis rahvas tänutundega vastu.
Valitsusse võeti üksnes laitmatu minevikuga ja kõrge reitinguga poliitikuid, kes täitsid väärikalt neile usaldatud ülesandeid. Rahandusminister Ivar Raig peatas hüperinflatsiooni, sidudes krooni kursi rubla kursiga. Rahvas on pannud populaarsele ministrile hellitava liignime Feliks – rahandusministeeriumis kelmikalt klõbiseva arvutusmasina Feliks järgi.
Plaanikomitee esimees Igor Gräzin oli edukas vennasvabariigi Valgevene suunal ja sai president Lukašenkolt lubaduse humanitaarabi korras kümne tuhande traktori Belarus tarnimiseks, mis olid hädavajalikud, vahetamaks välja amortiseerunud lääne autoparki.
Nüüdsest võisid ka kõik Eesti elanikud võrdõiguslikult kanda uhkusega taskus bordoo-punast SRÜ passi. ID-kaartide põletamist kandis aga üle isegi televisioon.
Pisut kõhklusi tekitas Tallinna linnapea Evita ettepanek tõsta siniste lainetega punalipp taas riigilipu staatusesse. Kuid viimanegi kõhklusevari kadus, kui Evita selgitas, et otsuse teeb üksnes rahvas ning igaüks võib hääletada survet kartmata, südametunnistuse järgi. Evita kinnitas Keskerakonna Pensionäride Kogu ees esinedes, et muudetakse üksnes riigilippu: „Sinimustvalge elab edasi teie südametes ja sureb koos teiega!“ Kestvad kiiduavaldused summutasid linnapea viimaste sõnade hõbedase kõla.
Õitses ka vaba ajakirjandus. Kesknädala ja Äripäeva ühendamisega loodi mahukas päevaleht Rahva Hääl, mille peatoimetajaks nimetas valitsus Vello Leito. 1. septembri lehest sai lugeda, et valitsus on esitanud Läti valitsusele noodi tungiva nõudmisega välja anda seal asüüli palunud europooldajad Peeter Kreitzberg ja Sven Mikser. Mõlemat kahtlustatakse koostöös terroristidega.
Tallinna tänavapilt on muutunud inimsõbralikumaks. Ehitustegevus on vaibunud, autosid linnapildis enam peaaegu ei näe. Üksnes Uus tänav on ummistunud. Juba varastel hommikutundidel tekib Leedu saatkonna ukse taha pikk-pikk järjekord inimestest, kes ootavad Schengeni viisat. Valitsus näeb probleemile lahendust selles, et Eestist väljasõitmiseks kehtestada väljasõiduviisa, mida antakse üksnes mõjuvatel põhjustel.
10 aastat on möödas Eesti ainuõigest otsusest: EI Euroopa Liidule. Oleme taas vennasrahvaste sõbralikus peres, kus huugab tehas, vili voogab, sirp lõikab, haamer alasile lööb.
Elagu SRÜ president Putin!
Elagu Sõltumatu Eesti suur president Edgar Savisaar!
