UNUSTATUD KAADRID SURMAST KÕRGMÄGEDES: Tallinna Fotomuuseumi seintel on kuni 11. juunini üleval Itaalia fotograafi Alessio Franconi fotonäitus „Siin nad võitlesid! Suurtel Esimese maailmasõja radadel“. Martiina Made kaevas Franconi üles ning moodustas kahese vestlusringi.
Kui eestlaste kollektiivses mälus on paremini meeles pigem Vabadussõda kui Esimene maailmasõda, siis Lääne-Euroopas on 1918. aastal lõppenud sõjatee ning ohvrite mälestamine äärmiselt oluline.
Vaadates Alessio Franconi fotosid, saab lisaks kunstilisele elamusele ettekujutuse, kui raske oli sõduritel kolm ja pool aastat võidelda karmides tingimustes mägedes ning kui oluline on see itaalia rahvale ka sajand hiljem. Vestlesime fotograafi endaga ning uurisime, milline on lugu fotode taga.
Ülesvõtted Esimese maailmasõja võitluspaikadest on jõudnud Tallinna keskaegse vangla seintele. Mis viis hariduselt juristi ja praktikalt ärinõustaja kaameraga mägedesse, kunagisele Itaalia-Austria-Ungari sõjaliinile?
Liitusin aastaid tagasi Noorte Alpinismi Klubiga ning hakkasin koos nendega Alpides ronimas käima. Fotograafiahuvilisena oli mul juba siis kaasas kaamera. Huvi konkreetse ajaloosündmuse vastu sai aga alguse minu perekonnast, kes on Esimese maailmasõja pärast väga palju kannatanud. Mõlemad minu vanavanaisad, nende vennad ja onud said seal oma riigi eest võideldes surma. Seega olen sellest teemast alati huvitatud olnud.
Pärast seda, kui olin lugenud ühe endise ohvitseri raamatut, kes on muljetavaldavalt kirjutanud sõjas toimunust, otsustasingi mägedesse lahinguväljasid avastama minna. Kohale jõudes leidsin langenute luid – tõestus kogu maailma muutnud sündmusest oli olemas. Kui esimeselt retkelt naasin ja kogetud elamustest inimestele jutustasin, ei teadnud keegi rohkem kui kolme kilomeetri kõrgusel asuvatest lahingupaikadest, kus oli surma saanud 20 000 itaallast ja 8000 austria-ungarlast. Idee fotonäituseks oligi sündinud. Kolmanda reisi järel sain juba aru, et mul on materjalidki väljapanekuks olemas.
Niisiis, fotod näitusel ei ole ühe reisi vältel jäädvustatud, vaid üsna mitme korra peale kokku pandud. Mitu aastat on projekt juba kestnud?
Neli-viis aastat. Ronides 3000 meetri kõrgusel teravatel kivinukkidel, nähes mahajäetud kaevikuid, poolenisti hävinud punkreid ning silmitsedes ohvrite jäänuseid ja šrapnellikilde, jõudsid minuni lood meestest, kes elasid läbi ebainimlikke olukordi. Nende pingutusi ei tohi kunagi unustada ning seepärast tundsin vajadust kõigile teistele seal nähtut omamoodi kirjeldada.
Kahtlemata on „Siin nad võitlesid! Suurtel Esimese maailmasõja radadel“ lisaks oma kunstipärasusele äärmiselt hariv ja oluline kõikidele Euroopa rahvastele. Milline on näituse sõnum?
Itaalia ja kunagise Austria-Ungari impeeriumi piiri ääres ei võidelnud ainult itaallaste ja austerlaste esivanemad, vaid ka prantslased, inglased, sakslased, sloveenlased, ukrainlased, poolakad jne. Noored mehed võitlesid nii üksteise kui ka ekstreemsetes kõrgustes paikneva keskkonnaga. Oma näitusega tahan öelda, et me ei tohi kaotada mälestusi nende tegudest. Väljapaneku eesmärk on anda parem arusaam sõdade tagajärgedest, olles ühtlasi nii-öelda hümn Euroopas ja austusavaldus kõikidele sõduritele, kes kaotasid võitluses oma elu. Püüan oma näitusega inimestele selgitada Euroopa Liidu tõelist väärtust, mõistmaks, mis oli Euroopas enne ja miks oleme täna siia jõudnud.
Nüüd spekuleeritakse, et Itaalia on järgmine, kes Euroopa Liidust lahkub. Mida arvad sina Euroopa Liidust?
Mina olen Euroopa entusiast. Jah, Itaalias arutatakse väljaastumist, kuid praegusel hetkel ma ei usu, et see juhtub.
Esimene maailmasõda vapustas tolleaegseid inimesi tõsiselt. Mitu aastat kestnud sõjas hukkus kuni 10 miljonit sõjaväelast ja 6–7 miljonit tsiviilelanikku. Kui teadlikud on tänapäeva itaallased sajanditagustest sündmustest ja lahingupaikadest?
Peaaegu iga itaallase peres on keegi, kes sõjas hukkus, aga ma ei saa öelda, et kõik itaallased toimunud sündmusest väga teadlikud oleksid. Itaalia koolides õpitakse ajalootunnis aastaid Vana-Egiptuse ja Vana-Rooma ajalugu, aga kui peatükid jõuavad saja aasta tagusesse aega, võetakse teemad läbi kiirtempoga. Esimesest maailmasõjast õpitakse koolides vaid nädala jagu. Minu meelest on see kurb, sest just see on aeg, mil algas meie praegune elu. Toon näiteks kasvõi praeguste Euroopa riikide piirid. Fotonäitusega olengi tahtnud näidata, mis on juhtunud enne meid ning mille nimel on meie esiisad võidelnud.
Üks sinu näitusel olev foto on teistest natuke erinev: pilt on ümbritsetud musta raamiga. Mis lugu foto taga on?
Sellest hetkejäädvustusest algabki kogu näitus. Fotol on minu 103-aastase vanaema käed, mis hoiavad tema langenud isa hõbedast aumedalit. Tal on oma isast meeles vaid üks mälestus: hetk, kui ta klammerdus oma isa sõjaväesaapa külge päeval, mil isa lahkus ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Ühtlasi on see foto, kus on peal nii-öelda ainus elav inimfaktor.
11. juunil suletakse Tallinnas näituse uksed. Kes ei jõua Tallinnas Fotomuuseumisse, kus saaksid järgmisena inimesed Alessio Franconi loominguga tutvuda?
Muide, Tallinn on kõige põhjapoolsem koht, kus on minu projekti tutvustatud. Fotomuuseumis avatud ekspositsioon on järjekorras kaheksas ning edasi rändavad pildid Sloveeniasse. Huvilistele annan vihjeks, et novembris saab Itaalias Genovas näha näituse täiendatud versiooni, kus lisaks seni üle Euroopa rännanud 40 fotole pannakse välja veel 60 pilti.
E-residendi mägironimised
„Siin nad võitlesid! 1915–1918 Esimene maailmasõda Alpides“ on fotonäitus, mis näitab kogu Itaalia-Austria-Ungari sõjarinnet Esimeses maailmasõjas Sloveeniast Lombardia maakonnani Itaalias. 650 kilomeetrit sõjategevust iga ilmaga, suvel ja talvel, peapööritust tekitavates kõrgustes alates 600 meetrist kuni 3800 meetrini. Tallinna näitusel on näha 40 mustvalget pilti fotograaf Alessio Franconi mitmeaastasest projektist.
Alessio Franconi on hariduselt jurist ja praktikalt ärinõustaja. Ta on Eesti Vabariigi e-resident.
