VALETAMISE LÜHIKE KUNST: Kui riigivõim on usinalt kätte võtnud trahvide suurendamise ja poliitikud asunud karistuspoliitikat üle vaatama, siis võiks kaaluda, kuidas olla eriti kuri valetajate suhtes. Kolumnist Indrek Kuusil on mõned keskajast inspireeritud, ent head ettepanekud.
Karistamine on tõusnud taas au sisse, kohe hakatakse põletama nõidasid ning üldse tuleks uue pilguga üle vaadata kogu võimalike kuritööde register. Hädavale võiks olla väärtegu, aga korduv lausvaletamine tuleks kriminaliseerida. Täitsa tõsiselt kohe.
Poeg kukkus aknast alla
Praegu kütab kõige enam kirgi liiklustrahvide muutmine, sest liiklemine on osa meie igapäevaelust ja kahjuks ka võrdlemisi ohtlik.
Osava sulega endine liiklusinspektor Harri Taidre meenutab 1982. aastal ilmunud raamatus „Inimene. Sõiduk. Tee“ lugu, kuidas kohtas tänaval vana tuttavat, endist töökaaslast, ajasid niisama juttu ja tuttav kurtis muu hulgas, elu on puhta hull. „Poeg mängis kodus avatud aknal ja kukkus kolmandalt korruselt alla. Nädalapäevad tagasi matsin maha,“ rääkis mees ja silmanurgast veeres pisar.
Ta rääkis veel, et lisaks on tal tööga raskusi, töötas autobaasis autojuhina, palk oli hea, kuid ükskord sai pisut napsitatud ja juhiluba võeti ära ja nüüd on hea tööots saadaval, aga pole juhiluba… jälle poetas pisara.
Taidre tunnistas, et oli sügavalt vapustatud, kuna teadis töökaaslase poissi. Ta soovitas endisele kolleegile, et kuna tal on pool karistusest kantud, siis kirjutagu avaldus karistuse vähendamiseks. Avaldus rahuldati ja mees sai load tagasi.
„Suur oli aga minu imestus, kui mõni nädal hiljem nägin meest jalgpallivõistlusel koos pojaga. Saadud alatust löögist ei olnud kerge toibuda,“ rääkis Taidre, kes jutustab raamatus veel mitu lugu eeskirjarikkujate silmakirjalikkusest, salakavalusest, valelikkusest ja teeseldud lipitsemisest.
Ema suri ära
Palju on lugusid tööluusiga maha saanud tegelastest, kes ei saanud kuidagi kohale ilmuda, sest oli tarvis mõnda lähedast matta. Õe kaubandustöötajast sõbranna rääkis hiljuti ühel sünnipäeval loo, et tal üks alluv vajas vabu päevi, et oma ema matuseid korraldada. Ettevõttes oli ette nähtud, et sel puhul makstakse töötajale toetust. Õe sõbrannale tundus mehe jutt kuidagi kahtlane ja toetust vormistades selgus, et töötaja ema on täie tervise juures ja kuuldused tema surmast olid tublisti liialdatud.
1990. aastal ülikoolis õppides sai sessieelne aeg pühendatud valdavalt seiklemisele ja pummeldamisele. Läksime kursusekaaslasest sõbraga dekaani jutule, et palun andku meile sessipikendust. Selgituseks noorematele, et see tähendas, et eksameid ja arvestusi sai mõjuvatel põhjuseid hiljem teha, mitte ettenähtud kuupäevadel. Aga dekaan, kellega muide sai pärast loenguid küll ja veel kõrtsipinki nühitud ja oli tore mees, ütles: „Kirjutage põhjenduseks, et vajate pikendust ema surma tõttu. Muidu ei anna.“
Mangusime veel pisut, et halastagu meile, sest aitasime tal pärast loenguid kappe tassida, kuid dekaan käitus tõelise pedagoogina ja ei andnud meile armu. Kukkusime tuupima ja tegime eksamid koos usinate kaasõppuritega ära ja pääsesime väljaviskamisest, sest ema ei tahtnud tappa.
Võtsin ainult toonikut
Rahvaliidu kunagine esimees Villu Reiljan polnud vististi ka just ausus ise, kui ta maadevahetust korraldas, kuid kiiruseületamiselt tabatuna teatas ta, et tee oli sirge, ilm oli ilus ja puhus soe taganttuul. Ei hakanud midagi seletama, et pott jäi pliidile või laps sai rästikult hammustada.
Fosforiidisõja kangelane ja kuulsa kalafilmi autor Juhan Aare tabati napsisena roolist, kuid oma jutu järgi tegeles ta kõik eelnevad päevad pitsi sülitamisega ja mõtlemisega, mida saaks jälle Eestimaa heaks teha. Joobenähtusid näitas alkomeeter vaid seetõttu, et ta võttis hommikul teelusikatäie tervisetoonikut, mis sisaldas alkoholi. Isegi siil sai aru, kaladest rääkimata, et lonks ravimit promilli ei tekita.
Silmakirjalikkuse eest võiks esimesel korral piirduda hoiatusega. Kui siseminister Ken-Marti Vaher kiiruseületamiselt tabati, 90 alas 134 km/h, siis tuli ilmsiks tema muljetavaldav liiklusrikkumise register. Vaher tegi avalduse, milles avaldas kibedat kahetsust, vabandas ehtsa respublikaani kombel nii südamlikult, et paljudel vanainimestel tuli härduspisar silma. Mõni jäi veel uskuma, et minister on tegelikult väga aus ja tal on kogu aeg kiire, sest ta on väga töökas inimene ja tahab rahva elujärje parandamiseks palju korda saata.
Puhas kui prillikivi
Mida siis paadunud valetajatega teha? Ja vastikuid ja alatuid valesid ei harrasta omakasupüüdlikel ja teisi kahjustaval moel ainult ju mitte vaid liiklushuligaanid, kasiinosõltlased ja joodikud, vaid pealtnäha täiesti kombekad inimesed.
Keskerakonna võimujanune pealik Edgar Savisaar vandus prokuratuuri ja kuulutas, et tema südametunnistus on puhas nagu prillikivi ja tema kohtus süüdi mõistetud lakei Priit Toobal käib ringi, lai naeratus näol, ja ta silmad on nii lahked-lahked. Terve mõistusega inimene neid aususes ei kahtlusta.
Hakatuseks tuleks moodustada laiapõhjaline töögrupp, kes esitab oma ettepanekud valitsuskomisjonile ja siis Paides arvamusfestivalil võiks kõik ausalt ära rääkida ning kavandada edasised suunad ja välja töötada arengukava „Õige eestlane on ausus ise“. Vabariigi 100. sünnipäevaks tuleb valetajate nimed avaldada kaitsepolitsei aastaraamatus.
