LÄHEDASED: Väljasurevate soome-ugri väikekeelte seas on eestlased suur rahvas. Ungarlaste ja soomlaste järel kolmas. Miina Pärn räägib kammerkoori Collegium Musicale rännakutest sugulaste juurde. Oktoobri kolmel viimasel nädalal toimuvad üle Eesti hõimupäeva üritused, hõimupäeva tähistatakse 20. oktoobril.
Lennart Meri film „Veelinnurahvas“ algab kaadriga viimasest kamassist, kelle eelviimane rahvuskaaslane suri 25 aastat tagasi. „Sestsaadik kõneleb Klavdia Plotnikova Abalakovo külas Sajaani mägismaal oma emakeelt veel üksnes Jumalaga, keda ta usub kindlasti kamassi keelt mõistvat,“ räägib Lennart Meri kaadritagune hääl 1970. aasta filmis. Tema filmirännakud soome-ugri hõimurahvaste radadel kulgesid paralleelselt Veljo Tormise rännakutega läänemeresoome rahvaste helimaastikel, millel põhineb tema kuueosaline kooritsükkel „Unustatud rahvad“ (1970–1989). Just see teos viis meid kammerkooriga Collegium Musicale juba teist aastat kontsertreisile soome-ugri asualadele. Kui möödunud aastal külastasime Põhja-Karjalat nii Soome kui ka Venemaa territooriumil, siis sel suvel viis tee ingerlaste, vadjalaste ja vepslaste juurde. Et laulda neile nende omi laule keeles, mida varsti mõistab üksnes nende Jumal.
Kui seda Sosnovski putke ees ei oleks…
Teispool Narva jõge laiub maastik, mis võiks igati meenutada Eestit. Ometi annab juba ohjeldamatult lokkav Sosnovski karuputk aimu sellest, et midagi on siin põhimõtteliselt teistmoodi. Südasuve leitsakus mööduvad maamärgid, millest oleme kooriga laulnud juba aastaid. Kui ei oleks seda vana rahvalaulu, mida Tormis oma „Isuri eeposes“ kasutab, ei reedaks miski, et lauge kaldaga sillerdavasse Lauga jõkke kunagi tütreid uputati.
Rahvalaulude eriskummalist ja kohati müstilist ainestikku õhkub ka ootamatutest paikadest. Reisi esimese kontserdi andsime Gubanitsõ Püha Johannese kirikus, mis taastati tänu ilmutusunenägudele. Kirikuõpetaja Ivan Laptev rääkis, kuidas 1647. aastal väiksest puukirikust alguse saanud kogudus 4000-liikmeliseks paisus ning 19. sajandil siinkandis elanud 2000 eestlasele lausa oma palvemaja ehitati ning eestikeelseid jutlusi pidama hakati. Kiriku rõdul on siiani harmoonium, mis on väidetavalt Eesti pill, pärit just sellest samast palvemajast ning töötab tänapäevani.
Pärast revolutsiooni algasid keerulised ajad, kirikut hakati taga kiusama ja viimane pastor Leo Šults lasti maha 1937. aastal, 1938 kirik suleti. Pärast seda kasutati võimsat kiviehitist vangla, viljasalve ja saekaatrina ning intensiivse tegevuse tulemusena kukkus lagi sisse. 1980. aastaks olid järel praktiliselt ainult varemed. Ja siis oli aeg ilmutusunenägude käes.
Kui kirikul algasid rasked ajad, nägi üks koguduse liige unes, et ta läks pühakojast välja ja kalmistu pool maantee peal oli koor, kus laulsid mehed ja naised. Üks teine koguduse liige, õde Maaja Antikanin nägi 1980-ndate lõpul sarnast ilmutust, kus koor laulis juba kirikus.
- aasta detsembris peeti selle kiriku varemetes taas teenistus. „Teenis pastor Arvo Survo, oli väga külm, katust polnud ja pea kohal lendasid linnud,“ mäletab Ivan Laptev. 2018. aasta suvel kõlas Gubanitsõ kuulajatele Veljo Tormise „Ingerimaa õhtutes“ taas ingerisoome keel. Kas keegi sellest aru sai, jäi sel korral saladuseks. Aga ilmutus oleks justkui mitmes mõttes täide läinud.
Vadja varemed
Samal õhtul sõitsime edasi Taitsõ linna ning sealne kontsert meenutas juba rohkem eelmisel aastal Karjalas kogetud elavaid muljeid. Nii mõnigi memmeke oli kohale tulnud rahvariietes ning lugude vahel väljendasid nad oma tundeid ja poolehoidu täiesti varjamatult. „Meile juba meeldib see kontsert,“ hüüdsid nad häälekalt pärast dirigendi lootusrikast soovi, et nad kontserti naudiksid. Kui küsisime, kas kuulajate hulgas on ka vadja keele kõnelejaid, öeldi meile, et neid on järel 43 ning kõik on nii vanad, et kontserdile keegi kahjuks tulla ei saanud.
Kui enamasti esinesid kontsertidel koos Collegium Musicalega ka kohalikud ansamblid, siis Taitsõ andis selles osas õppetunni. Kuuldavasti pidi sealgi meiega üles astuma kohalik lauluansambel, aga kui nad kuulsid, et esinema tuleb „üks Eesti parimaid koore“, siis nad kohkusid ära ja otsustasid, et ei esine. Kui palju oleks nendel parimatel olnud õppida kohalike laulust, mida me ju õigupoolest otsima tulimegi!
Siiski leidis Taitsõ linnas aset üks erakordne kohtumine. Pärast kontserti tuli meie juurde 84-aastane ingerisoomlanna Helmi, kes rääkis eesti keeles oma loo. Enam kui 60 aastat tagasi lahkus ta Jakuutiast ning pole pärast seda oma emakeelt kuulnud ning on selle peaaegu et unustanud. Tema mees on karjalane, aga omavahel räägivad nad vene keelt. Tütar õpetab Kohtla-Järvel eesti keelt ning käib neil suvel abiks. „Minu ema laulis neid samu laule,“ kõneles Helmi pärast kontserti pisarsilmil, kuid naerulsui, „lii-lee ja lai-lee, alla-lee ja lai-lee!“
Pikkade hammaste müsteerium Vepsamaal
Reisi teisel päeval ületasime praamiga Süvari jõe ja jõudsime õhtuks Äänisjärve kaldale Kalegi külla, mida Venemaal tuntakse Rõbreki ja Soomes Kalajogi nime all. Seal astus üles ka kohalik ansambel. Kui pärast Taitsõ kontserti kingiti kogu koorile jalgpalli MM-i finaali rinnamärgid, siis Kalegi külas oli igaühele valmistatud väike rahvariides nukk Vereginja, mis tuleb kodus kõrgemale kohale panna. „Ja siis läheb kõik hästi,“ kinnitasid võõrustajad.
Pärast kontserti ootas kooriliikmeid ees kodumajutus ning selle kaudu saime aimu sealsetest elanikest. Kes ööbis 200-aastases talutares, kes helikopterigaraažis, mille omanik väidetavalt ümbruses hundijahil käib. Üks meie võõrustajaid oli 72-aastane vepslanna Valentina Mironova, kes rääkis, et on omatehtud pirukate, keedetud suhkru ja vepsakeelsete tšastuškadega esikoha võitnud isegi vastaval konkursil. Tšastuškasid laulis ta ka õhtusöögilauas ning kõrvu jäid read: „Pit’kad hambad sjokrovade pid’ab mamõnkaks kut’sda.“ Kaua mõistatasime, kellele kuulusid need pikad hambad ning müsteerium lahenes alles koju jõudes. Järelikult on nii vepsa kui ka eesti keeles sarnased väljendid ning Valentina Mironova laulis: „Pika hambaga pidin ämma emaks kutsuma.“
Karjala keele kodu
Suveleitsakus andis kõige kirgastavama kogemuse varahommikune ujumine Äänisjärves, mille äärde Valentina Mironova meid järgmisel päeval juhatas. Muidugi nägi see välja nii, et hakkasime mööda tolmavat külavaheteed astuma ja õige pea sõitis meist mööda keegi lahke külaelanik, kes oma toimetused pooleli jättis ning kauged külalised järve äärde sõidutas. Parasjagu olid kalda lähedusse kerkimas Peterburi ja Moskva kõrgklassi datšad, millest üks kuulus ka Valentina sugulastele. Vanadaam oli silmanähtavalt mures, kuna selgus, et nood plaanivad teha midagi enneolematut – vastu kõiki vepsa tavasid sauna elumaja sisse ehitada.
Lahkusime Äänisjärve kaldalt, et jõuda Lõuna-Karjalas ehk Aunuse piirkonnas asuvasse Karjala Keele Koju. Kodanikualgatuse korras ja täiesti tavaliste inimeste rahalisel toel valminud puidust kultuurikeskuses edendatakse karjala keelt ja kultuuri, peetakse pidusid ja antakse kontserte. Reisi viimasel päeval võttis meid seal vastu rahvariides publik, kellest üks laulis kaasa kõik kavas olnud „Ingerimaa õhtute“ laulud. Salm salmi haaval.
Teel unustusse
Veljo Tormis võttis läänemeresoome rahvaste kultuuri ja laulud oma südameasjaks ning jättis selle nimel periooditi tagaplaanile ka oma originaalloomingu, et kanda edasi kultuuri, mille väärtuses ta oli veendunud. „Oleme nagu unustanud, et rahvalaul on iseseisev, terviklik kunstiline väärtus, rahva loomingulise geeniuse väljendus. Iga sügavalt rahvusliku kultuuri kõlapind ulatub alati etnograafilistest piiridest kaugemale. Igal rahval on midagi ainuomast, mis teistele oma kordumatusega huvi pakub. Just sellega võib ta anda hindamatu osa maailma kultuurivaramusse,“ kirjutas helilooja. Läänemeresoome rahvaste hulka kuuluvad ka eestlased ning selge on see, et Tormis andis oma loominguga selge sõnumi, lausa hoiatuse.
„„Unustatud rahvaste“ nimetus tuli tõesti päris lõpus, ma ei olnud selle peale eriti mõelnud. Ma mäletan, et ma küsisin mõnelt nõu, et kuidas seda nimetada ja Lennart Meri oli üks, kes 1989. aastal veel aitas mõelda, et mis sellele nimeks panna ja kuidas seda inglise keelde tõlkida. Aga lõpupoole hakkas mul see idee juba endale ka selginema /…/ – et see on tõesti „Unustatud rahvad“. Ja see on nagu hoiatus meile endile. Me kuulume ka sellesse seltskonda, kes varsti unustatakse,“ rääkis Veljo Tormis 2012. aasta lõpus, kui tema tsüklit oma lõpukava jaoks ette valmistasin.
Elu kui ülemlaul
Ilus on mõelda, et seni kuni laulame neid laule, elavad ka need keeled. Ometi on kusagil sees teadmine, et nii lihtne see asi ei ole. Seda kinnitab ka vaatepilt Venemaal piiriäärsetel aladel, kus on segunenud sajandite tagune taluelu ja Nõukogude Liidu varjud, mis linnade puhul heiastuvad arhitektuuris ja mujal täiesti olematutes olmetingimustes. Kas nendel rahvastel on veel tulevikku või laulame me hällilaulu, mis neid igavesse unne suigutab?
Mul ei ole sellele küsimusele vastust, aga kindel on see, et igaüks peab laulma oma laulu. Ja laulma selle laulu lõpuni. Sellega seoses meenub mulle tihti lugu, mida oma Ööülikooli loengus „Pealisülesanded“ rääkis helilooja Tõnu Kõrvits. Austraaliast pärit jazztrompetist tuli Pariisi, et minna Miles Davise juurde tundi. Davis ei rääkinud palju ja andis peamiselt ühesõnalisi vastuseid. Lõpuks küsis austraalia muusik, et kuidas siis ikkagi paremini trompetit mängida. Ja Miles Davis lausus kuldsed sõnad: „Pea meeles, et seal, kus on dingod ja nende ulg, pead alati olema ka sina oma trompetiga.“
Kammerkoor Collegium Musicale reisis soome-ugri rahvaste radadel 15.–18. juulil 2018. Loo autor Miina Pärn on kammerkoori abidirigent. Reisi aitas korraldada MTÜ Fenno-Ugria Asutus.
Hõimupäevad
Hõimupäeva tähistatakse 20. oktoobril, kuu kolmandal laupäeval. MTÜ Fenno-Ugria Asutus korraldab sel puhul nagu ikka soome-ugri rahvaid tutvustava kultuurifestivali, mille sündmusi jagub tervesse oktoobrikuusse.
Eesti Vabariik on tähistamas oma 100. sünnipäeva, sestap on ka 25. oktoobril kell 11–16 Eesti Rahva Muuseumis toimuv hõimupäevade konverents pühendatud soome-ugri rahvaste rahvuslikule liikumisele ja iseseisvuspüüetele sada aastat tagasi. Konverents „Sada aastat soome-ugri rahvaste iseolemist“, millel esinevad ettekannetega ja osalevad aruteludes nimekad teadlased Eestist, Soomest, Ungarist, Karjalast, Udmurdi-, Mari- ja Komi- ja Mordvamaalt, on ühtlasi avalöögiks järgnevatel päevadel Setomaal aset leidvale soome-ugri rahvaste maailmakongressi vahekonverentsile.
- aastal kogu Euroopas toimuv pärandiaasta annab võimaluse väärtustada ka meie väiksemaarvuliste sugulasrahvaste kultuuri osana Euroopa rikkalikust ja mitmekesisest kultuuripärandist. Kultuuripärandiks ei ole aga mitte ainult rahvamuusika-tantsud, käsitööoskused ja toidukultuur, vaid ka kirjandus, kunst, filmid ja palju muud, millel kõigel on kindel koht hõimupäevade programmis.
Hõimupäevade ajal on oodatud soome-ugri rahvaid tutvustavaid sündmusi korraldama kõik seltsid ja kultuuriasutused, kes selle valdkonna vastu huvi tunnevad. Nii tuuritavadki külla tulnud ansamblid peakontsertide eel maakondades, andes kontserte nii koolides kui ka rahvamajades. Hõimupäevade sündmusi toimub Tartus, Viljandis, Pärnus, Rakveres, Narvas ja paljudes teistes Eestimaa paikades.
Vaata ka www.fennougria.ee.
