KUI KÕIK ELEKTRID KAHEL OTSAL LAUSA LÖÖVAD LÕKENDAMA! Nõmme ajaloo uurija Leho Lõhmus kirjeldab, kuidas sada aastat tagasi ehitati Ellamaale elektrijaam, tänu millele hakkas tööle elektriraudtee ning mõne aastaga sai elektrivalguse ka suur osa Nõmmest.
Tänavu möödub sada aastat ajast, kui sai hoo sisse Nõmme elektrifitseerimine ning sündisid plaanid siia elektriraudtee rajada. Lähtepunktiks on Ellamaa elektrijaama avamine 1923. aasta mais. Aga sellest nüüd järgemööda.
Turba ja Ellamaa osa
Turba tootmine algas Ellamaa ja Sooniste rabas aastatel 1917–1918. Algul veeti turvas Ellamaa raudteejaama hobusega, aga juba 1921. aasta suvel ehitati Tallinna-Haapsalu liini 47. kilomeetrilt kitsarööpmeline harutee turbarabasse. 1922. aasta sügistalvisesse sõiduplaani ilmus kahe raudtee ristumiskohale raudteepeatus, mis kandiski nime “peatuskoht 47. kilomeetril” (analoog Nõmme kunagisele – 1872. aastal kasutusel olnud – nimele “peatus 7. verstal”), mis järgmisel aastal sai nimeks Sooniste ning 1932. aastal uueks nimeks Turba.
Turbamasinate jõuallikana kasutati esialgu lokomobiile, kuid siis otsustati üle minna moodsamale jõuallikale, elektrimootorile. Selleks valmis plaan ehitada elektrijaam “Riisipere ja Ellamaa vahel asuva Valge maja juurde” (ehk siis vastavatud Sooniste peatuse juurde), kus kütteks kasutati just sedasama turvast. Hoone projekteeris tuntud arhitekt Aleksandr Wladovsky, kelle joonestuslaual olid valminud nii mõnedki tööstushoone kavandid, aga ka Püha Johannese õigeusu kiriku projekt Nõmmel.
Kõrgepinge jaotusseadme projekteeris ja ka monteeris Saksa firma Siemens-Schuckert. Jaam, mis sai nime lähima suurema raudteejaama, s.o Ellamaa järgi, alustas tööd sada aastat tagasi, 9. mail 1923. Seal oli tegevuses kolm 400 kW generaatorit, mis olid käitatud firma Lanz 480 hj võimsusega lokomobiilidega ja üks 200 kW generaator, mis oli käitatud firma Köring 300 hj võimsusega turbagaasimootoriga.
Vool anti turbarabasse 3 kV, Haapsallu 15 kV ja Tallinna suunas 35 kV pingega. Seda viimast pinget kasutati Eestis esmakordselt.
Ilmselt jõuab ka raudtee uuesti Ellamaale, tõenäoliselt isegi elektriraudtee – seoses sooviga panna taas tööle Tallinna-Haapsalu rong. Ellamaa on järgmine jaam Turbast, kuhu rong juba mitu aastat sõidab.
Elektrijaam sõõrikukohviku taga
Tallinnasse suunduv liin pingestati jaanuaris 1924. Viimane tõi tõelise revolutsiooni Eesti raudtee arengusse – elektriraudtee. Asi oli selles, et Tallinna elektrijaam, mida köeti põlevkiviga, müüs elektrit hinnaga 30 marka kilovatt-tunni (kWh) eest, Ellamaa hind oli aga üle kahe korra soodsam – 12–15 marka. Odav elekter andis võimaluse kasutada seda transpordi arenguks, Tallinna-Pääsküla liini elektrifitseerimiseks.
Samuti andis see hoogu Nõmme alevi ja hiljem linna elektriga varustamiseks. Seni oli Nõmme elektrivarustuse eest hoolitsenud Richard Krauti väike elektrijaam, mis asus Nõmme jaama taga, praeguse sõõrikukohviku küljes või täpsemalt kõrval. Maja on tänaseni alles.
Paraku suutis see septembris 1919 tööd alustanud jõujaam oma 60-hobujõulise lokomobiiliga käitatud generaatoriga kindlustada elektriga vaid Nõmme jaama vahetut ümbrust ja alevi keskust, sh pooltsada tänavavalgustit praegustel Jaama, Raudtee, Glehni ning Mai (Apteegi) tänavatel.
Väikese jõujaama võimsus oli juba 1922. aastaks ammendunud. Olukorra parandamine vajas otsustavat murrangut. Nii asutatigi esimene kohalik munitsipaalettevõte, Nõmme Elektrivõrk, ning sõlmiti 15-aastane leping Ellamaa elektrijaamaga. Nõmme alevivanemaks oli tol ajal muuseas Christfried Oja, näitlejate Rein ja Tõnu Oja vanaisa.
Tallinna linna vastutöö
Elektriliinid rajati raudteega paralleelselt, mis võimaldas nende hooldamiseks kasutada raudtee mootordresiini. Kuid siin oli veel teine põhjus. Kui liin jõudis Tallinna, keelas sealne linnavalitsus elektrijaamale kuuluvaid objekte (alajaama ja liine) ehitada linna maale. Nähti ju selles konkurenti oma kallimat elektrit müüvale elektrijaamale. Nii sai väljapääsuks rajatiste paigutamine riigi, s.o raudtee maale.
Elektrijaamast lähtuva kõrgepinge alandamiseks kodumajapidamiste ja tänavavalgustuse vajadusteks rajati Nõmmele raudtee äärde mitmed alajaamad: Pääskülas, Kivimäel, Nõmmel, Rahumäel ja Tondil. Rahumäe alajaama hoone on säilinud tänapäevani.
Tarbijate hulk kasvas senisest mõnekümnest peagi ligi 600-ni ning jätkas kasvu ka edaspidi. 1926. aasta lõpuks, täpselt Nõmmele linnaõiguste andmise ajaks, oli liinide pikkus juba 18 kilomeetrit, valgustuspunktide arv ligi 6000 ja tarbijaid 584.
Värske linna aastane voolutarve oli 120 000 kWh, 1930. aastate lõpuks kasvas see majapidamistes 760 000-ni (hinnaga 16–17 senti kWh), tööstus tarvitas 180 000 ja tänavate valgustamiseks kulus 77 000 kWh.
Ellamaa elektrijaamast ei saa me voolu enam ammu, see lõpetas töö 1966. aastal. Vana hoone ise on aga leidnud väärikat kasutamist, seal asub mootorispordi muuseum.
Postimees 1924: elektrirongiga saab Pääskülla!
Raudtee ülem hra O. Reinok andis eile ajalehtede esitajatele seletusi täna avatava Tallinna-Pääsküla elektri raudtee kohta.
Kõige pealt tähendas raudtee ülem, et elektri raudtee välistellimised anti ära mais 1923. a. ja sisetellimised sadama tehastele natukene hiljem. Vagunite ümbertegemine vanadest vagunitest algas märtsikuul s. a. Elektri raudtee kogupikkus on 11,5 klm. ja sellel liinil on peatused Järvel, Nõmmel ja Pääskülas. Jõu saab raudtee Ellamaa elektrijaamast. Ellamaa elektrijaam annab 2000 h. j., sellest tarvitab raudtee 1200 h. j. Tallinnas oleva alajaama kaudu vormeeritakse elektri jõud umbes 12000 voldiliseks, alaliseks pingeks. Reservi ja tõugete jaoks on alajaamas veel puhver patarei. Vask sõidujuhe on 80 mm, ja seisab raudteeroopast 6 meetri kõrgusel. Elektri raudtee rong seisab koos ühest mootor- ja kolmest lisavagunist. Rongi raskus on 150 tonni; maksimaal kiirus 50 klm. tunnis. Mootorvagunis on sada istekohta. Mootorvagunil on neli 70 h. j. mootorit. Rongid valgustatakse elektriga. Elektri raudtee eelarve seati kokku 34 milj. peale, läks aga maksma 36 milj. mk., mis on tingitud rahakursi langemisest.
said 2
Esimene Baltikumis ja mitte ainult
Alguses (1872) oli Nõmme tüüpiline teivasjaam, mille ainsaks rajatiseks oli puust platvorm pikkusega 17 sülda (u 36 meetrit). Pileteid müüdi platvormi vastas, raudteeülesõidu kõrval asuvas vahimajas, mis täitis aastaid ka jaamahoone ülesannet (lammutati 2009). Edasi-tagasi pilet Tallinnast Nõmmele maksis sõltuvalt vaguni klassist 20–40 kopikat hõbedas, mis oli tol ajal võrdlemisi suur raha (tol ajal poole kuni 1 liitri viina hind).
- aastal muudeti peatus pooljaamaks. Vastavalt tolleaegsetele seadustele võimaldas “edutamine” teha mõningaid juurdeehitusi ja suurendada mugavusi, mis edenesid siiski võrdlemisi visalt. Alles 1888. aastal, pärast jaamaõiguste saamist, valmisid uus kruusaga täidetud platvorm ja kõrvaltee. Hulk aastaid taotleti varikatuse ehitamise luba. Esimene taoline, täielikult puidust külg- ja tagaseinaga ehitis valmis 1890. aasta märtsis ja läks maksma 257 rubla 40 kopikat. Asus see praeguse jaamahoone ja ülesõidu vahel.
Esimene puidust paviljon-tüüpi jaamahoone valmis Nõmmel aastail 1904–1905, seega rohkem kui 30 aastat pärast peatuskoha asutamist! Ühelt poolt aitas kaasa suvitajate arvu järsk tõus, teiselt poolt kohalik initsiatiivgrupp eesotsas ärimehe ja hilisema Nõmme Heakorra Seltsi esimehe Wilhelm Volkmanniga. 1914. aastal ehitati veel teinegi jaamapaviljon olemasolevast Hiiu poole, kahe hoone vahele püstitati tulemüür, mis ainsana vanast ehitisest on säilinud tänapäevani. Jaama laiendamise projekti autor oli insener A. Kulajevski.
1912 ehitati Nõmme jaamale vana amortiseerunud varikatuse asemele uus. Erinevalt eelmisest asus see jaamahoone ees ning oli jagatud jaamahoonesse suunduva lööviga kaheks osaks. Katus oli kaetud plekiga ja selle kandepostideks kasutatud raudteerööpad (8 paari) olid unikaalsed: neile oli valtsitud aastanumber 1870 – Eesti raudtee sünniaeg. Sama aasta 1. oktoobril avati jaamas ka postkontor.
- aastal tehti ajalooline ja perspektiivitundega otsus: elektrifitseerida 11,2 kilomeetri pikkune Tallinna-Pääsküla raudteeliin. Tuletame siinkohal meelde, et sel ajal polnud elektriraudteed kusagil Baltikumis ega Soomeski, rääkimata “suurest naabrist” Nõukogude Liidust (seal valmis esimene liin kaks aastat hiljem, 1926 Bakuus).
Esimene proovisõit tehti 19. augustil 1924, liin avati liikluseks sama aasta 20. septembril. Kümnendi teisel poolel alustati teise rööpmepaari paigaldamist, üksteise järel avati uued rongipeatused: 3. novembril 1924 Kivimäel, 10. veebruaril 1926 Hiiul ja sama aasta 16. septembril Rahumäel. Nõmme jaam omandas üha enam linna peajaama staatust. Teisest küljest oli Nõmme strateegilisel positsioonil pealinna külje all – Balti jaam vajas n-ö varujaama “tagalas”. Ning kolmandaks, post ja telegraaf vajasid samuti uusi ruume. Oli selge, et vana jaamahoone ei suutnud kõiki tekkinud vajadusi rahuldada.
Nõmme jaama uuendamist alustati 1928 uute platvormide ehitamisega, järgmisel aastal projekteeriti uus jaamahoone ning alustati rekonstrueerimistöödega. Ümberehitusel jäi vanast hoonest alles vaid keskmine osa, mis ühtlase välimuse saamiseks juurde ehitatud osadega vooderdati väljast Nõmme oma materjali, o/ü “Silikat” valmistatud silikaattellistega. Hoone otstesse lisandusid uued osad ning ühte poolde ka kelder. Viimasesse paigaldati Eesti Raudtee etalonkell – nii sõitsid rongid 1930. aastatel “Nõmme aja” järgi. Ümberehituse projekt valmis Raudteevalitsuse projekteerimisbüroos. Ehitust finantseerisid kahasse raudtee- ja postivalitsus, kogumaksumuseks kujunes 33 145 krooni.
Uus jaamahoone – mida teame tänaseni – avati 15. oktoobril 1930, sinna kolisid ka Nõmme postkontor ja telefonikeskjaam.
