TAGASIVAADE NARVALE, NAGU SEE SEESTPOOLT VÄLJA NÄGI: Ajaloolane Madis Tuuder tutvustab veidi ootamatult raamatut Narva elektrivõrgust. Aga kuna elektriga on kogu aeg mingi kamm, siis võiks Rein Anniku teose läbi sirvida. Kohati on tegu nagu jabura seiklusromaaniga.
- septembril käesoleval aastal toimus Narva Eesti Majas teeneka energeetiku ja ühiskonnategelase Rein Anniku raamatu „Mälestused 20. sajandi Narva elektrivõrgust (1918–2000)“ esitlus. Tegu on muheda, kuid samas asjaliku ja faktirohke tagasivaatega 20. sajandil Narva elu väga tugevalt mõjutanud ettevõtte arengule ja käekäigule. Lisaks asutuse ajaloole on raamatus rohkesti mälestusi ja meenutusi Narva linna sõjajärgsest ülesehitamisest, linna ja linna ettevõtete juhtimisest, Moskva ja Tallinna asjameestest ning muidugi kõnealuse asutuse töötajatest. Kõik see on vürtsitatud Reinule omase huumoriga ja seda viimast on Narva-suguses linnas elades ja töötades kuhjaga vaja.
Narva ja elekter 19. sajandil
Raamatu autor Rein Annik sündis 1935. aastal Narvas. Annikute perekond, nii nagu ka teised narvakad, pidi linnast lahkuma 1944. aastal. Tagasi Narva pöördus ta 1954. aastal pärast Tallinna Polütehnikumi lõpetamist ning asus tööle Narva Elektrivõrkudes, millest kujuneski tema elutöö.
Üsna kiiresti liikus ta ametiredelil edasi, kuni sai 1969. aastal asutuse juhiks. Ta tüüris seda kiiresti arenevat ja olulist ettevõtet kuni 1999. aastani, mil siirdus Narva-Jõesuu linnapeaks. Tema käe all kasvas Narva Elektrivõrkudest professionaalne ja kõrge töökultuuriga ettevõte, kuhu taheti tööle tulla ja kus taheti tööd teha. Rein on ise öelnud, et oma eriala tuleb armastada, siis on asjal mõtet ja tööl ka tulemus. Ettevõtte kontor ja baas paiknes linnas ka nähtaval kohal – kesklinnas võimsa sõjatehase Baltijets kõrval. Tänapäeval on asutuse naabriteks näiteks Narva Eesti Keele Maja, Vaba Lava Narva teatrikeskus, Sisekaitseakadeemia Narva õppehoone ja mitu võimsat tööstusettevõtet.
Narva hakkas energeetikalinnaks kujunema juba aastakümneid enne võimsate põlevkivijaamade rajamist nõukogudeaegse suurenergeetika ajajärgul. Kreenholmi manufaktuuris katsetati elektri tootmist ja kasutamist juba 19. sajandi viimasel veerandil ja väidetavalt oligi Kreenholmi manufaktuur üldse esimene tööstusettevõte Eesti aladel, kus elektrienergiat kasutati.
Eesti Vabariigi ajal 1920. aastatel peeti plaane Narva rajada võimas hüdroelektrijaam, kuid see plaan jäi sõja tõttu katki. Hüdrojaam küll Narva ehitati, kuid juba pärast sõda ja teisele poole jõge Jaanilinna poole peale. Koos sellega paisutati Narva jõgi Kulgu küla kohal üles Narva veehoidlaks, selleks samaks tehisjärveks, mis ka tänapäeval energiajulgeoleku mõttes aktuaalne on.
Kuidas põles tuluke 1944. aastani
Narva linna tsiviiltaristu elektrifitseerimine sai alguse 1918. aastal, kui Saksa okupatsioonivägedest maha jäänud seadmetega asuti toitma Kreenholmi maju, sh 1913. aastal valminud gigantset haiglat ning voolu said ka esimesed majad kesklinnas Vestervalli tänaval. Raamatu keskmes oleva asutuse Narva Elektrivõrgud alguseks saab pidada aga 1921. aastat, kui linna alluvusse asutati vastav ettevõte. Seejärel sai alguse elektrimajanduse kiire areng ning see toimus kuni 1944. aastani, mil Narva linn piltlikult öeldes tervikuna „võrgust välja“ võeti. Linna tuli hakata sisuliselt uuesti rajama ja just sõjajärgsetest aastakümnetest, kus raamatu autor ka ise juba aktiivne osaline oli, on raamatus pikalt ja värvikalt juttu.
Mõistagi olid sõjajärgses Narvas oma raskused ja puudused – pidev kvalifitseeritud tööjõu ja ehitusmaterjalide põud, karjuv elamispinna nappus jne. See kõik oli aga köömes selle kõrval, et Kreenholmi näitsikutel ei olnud ka sobivas vanuses ja koguses mehi, kuid see on juba teine lugu. Linna elu tuli uuesti nullist üles ehitada ja elektrivõrkudel oli selles suur roll.
Viina poolt ja vastu
Sõjajärgset meeleolu ja töörutiini illustreerib hästi Reinu esimene tööpäev, mida ta raamatus meenutab. Nimelt tuli tal koos brigaadiga sõita Jõesuu tänavale liine ehitama, liiguti vankriga, mille ees oli hobune Malle. Sepa ja Rakvere tänava ristis oli kuulus õlleputka hüüdnimega Roheline Konn ja ilma igasuguse käsuta keeras Malle ise tänavalt putka juurde. Kuna tööpäeva tuli väärikalt alustada, tegid mehed kõik 100 grammi, peale haugati võileiba. Seejärel liiguti edasi objektile, Reinul tuli esimest korda elus posti otsa ronida, mis ka õnnestus, kuid alla ta enam ei saanud. Lõpuks aitasid brigaadi liikmed ta maa peale, kuid vastutasuks pidi Rein sealsamas Rohelises Konnas kõikidele 200 grammi välja tegema. Pärast tööpäeva väärikat lõpetamist vedas tark hobune Malle vankrisse magama kukkunud hobusemehe Spirka Juhani kenasti oma koduväravasse.
Viinavõtmisega, õigemini selle vastu võitlemisega, tuli Reinul kokku puutuda ka asutuse juhina. Näiteks kirjeldab ta ühte lugu, kus tal tuli selleks, et tõestada, et vintis töömees on joonud ära rohkem kui ühe õlle, sõita koos haiglasse puhuma ja seejärel Kreenholmi turule õllekasse, juua ise samuti paar kannu ära, ja siis siirduda taas haiglasse promilli kontrollima. Sellega õnnestus selgeks teha, et rasket joovet, nagu töömehel oli, ei suuda saavutada paari kannu õllega, sest Reinu joobeaste osutus kergeks. Mida kõike ei pea üks juht tegema, et alluvaid ohjeldada!
Kui faas ära kadus
Arvestades elektrimajanduse spetsiifilisust, juhtus asutuse töös ka jaburaid või lausa anekdootlikke seiku, mida Rein arvukalt oma muhedas kõnepruugis kirjeldab. Sõjajärgsel ajal oli üsna levinud olukord, kus ettevõtete juhtideks pandi erusõjaväelasi või ustavaid parteilasi, hoolimata sellest, kas nad ühte või teist teemat üldse sisuliselt tundsid. Teenekad inimesed pidid saama seisusele väärilise ametiposti!
Näiteks 1950. aastatel tekkis olukord, kus ühes majas kadus vool ära. Elektrivõrkude erusõjaväelasest direktor Nikolai Jakovlev, kes elektri hingeeluga kuigi kursis ei olnud, sai seepeale kõne ja asus alajaamast uurima, et milles asi. Valvemontöör Aleksandr Jevdokimov vastas, et „üks faas kadus ära“. Seepeale küsis direktor, et „kuhu see siis kadus?“. Jevdokimov, teades, et Jakovlev asjast palju ei jaga, vastas, et „Jaanilinna“. Seepeale anti korraldus võtta hobune, faas viivitamatult kinni püüda ja Narva tagasi tuua.
Märkus olematule parteikaardile
Reinu töömehe-elus oli ka muud ajastule iseloomulikku absurdi. Näiteks võeti ta asutuse värske juhina pärast seda, kui õnnetusjuhtumi tagajärjel üks töötaja oli oma elu kaotanud, linna parteikomitees liistule. Üsna tavapärane lugu, sest keegi peab olema süüdi ja kes muu kui asutuse juht tuleks vastutusele võtta.
Pärast kohtumist parteikomitee esimese sekretäri Aleksandr Zamahhiniga otsustati Reinu parteiliselt karistada, kandes vastava märke tema parteikaardile. Mõni aeg hiljem, kui mehed ühes seltskonnas pidutsedes kokku said ja tuju oli juba piisavalt tõusnud, küsis Rein Zamahhini käest, et „kuhu kaardile te mu karistuse siis kandsite, ma pole ju partei liige?“. Selle peale olevat Zamahhin läinud vahkvihaseks ja kukkunud hullunult mahlakaid venekeelseid väljendeid pilduma etteheitega, et „miks sa mulle seda varem ei öelnud“. Üks põhjus, miks Reinu parteisse poleks võetudki, oli see, et tema vend Heino elas Rootsis ja selliseid kahtlasi sidemeid ühel õigel nõukogude parteilasel ju olla ei saanud.
Täiesti segane taasvabanemine
Lisaks elektrimajanduse arengule on raamatus pikemalt juttu ka murrangulistest aastatest, kui Nõukogude koloss oli kokku vajumas ja Eesti Vabariik taastumas. Eriti turbulentne oli see aeg nõukogude perioodil suuresti idast sisserännanutega asustatud Kirde-Eestis ja Narvas.
Just sellel perioodil lõi eriti eredalt välja Reinu poliitikutalent. Olles kauaaegne linnanõukogu saadik, tõusis ta 1990. aastate alguses ka Narva linnavolikogu aseesimeheks ja just tema ja veel kolme eestlasest saadiku Raivo Murdi, Anatoli Paali ja Manfred Sillandi tarmukas ja tasakaalukas tegutsemine aitas Narvat mitmelgi moel rohkem näoga Eesti poole pöörata. Valve Raudnask, kes raamatu eessõnas ka sõna saab, kirjutab temast 1999. aastal nii: „Rein Annikuta oleks Narvas mõndagi teisiti, oleks mõndagi halvemini. Linnas, mis on õige mitmes tähenduses piirilinn, ajab ta Eesti asja väga kuuma südame ja väga kaine peaga.“
Näiteks õnnestus Narva riigikaitse komisjonil, mille liige ka Rein oli, hoida ära Vladimir Žirinovski Narva-visiit, mille käigus plaanis ta Peetri platsil asuda narvakaid Eesti vastu üles ässitama. Komisjoni mahitusel võtsid piirivalvurid tal piiril lihtsalt dokumendid ära ja asusid neid kontrollima. Kontroll kestis nii kaua, et vana vihastas, ei suutnud enam oodata ja kobis Jaanilinna, kus pidas mingi väiksema kõnekoosoleku ja läks, saba jalge vahel, sisuliselt tühjade kätega Moskvasse tagasi. Või kui Eesti elektrijaama töötajad eesotsas selle juhi Konstantin Sentšugoviga lubasid kättemaksuks vabaduspüüdluste eest Eesti poole minevad elektriliinid läbi lõigata, õnnestus Reinul neil hoogu maha võtta sellega, et lubas sellisel juhul lülitada Narva need rajoonid, kus jaama töötajad elasid, võrgust välja. Peajuhtimispult oli Reinu kontoris!
Piiritulp Komarovkas
Ka Narva Elektrivõrgul kui asutusel oli eesti asja ajamisel Narvas oma roll. Nimelt oli tegu ainsa asutusega Narvas, kus juhtkonna töökeeleks ka nõukogude ajal oli eesti keel.
Aimar Altosaar, kes 1980. aastatel elektrivõrgu töötajaid koolitamas käis, oli esimesel kohtumisel olnud väga üllatunud, kui leidis venekeelses tööstuslinnas Moskva alluvusega salajase sõjatehase Baltijets külje alt eestimeelse ja -keelse töökollektiivi. Omamoodi eestluse oaasiks Narvas Narva Elektrivõrgud olidki – siin taasasutati Narva Eesti Selts, siin kutsuti ellu Kodanike Komiteede kohalik rakuke, asutuse kontorihoones paiknevas võõrastemajas majutati nii kodu- kui ka välismaiseid tähtsaid külalisi, keda 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel Narvas ohtralt käis.
Narva Elektrivõrkude puurmasina ja tööliste abiga paigaldati ka 1990. aastate alguses Komarovkasse Tartu rahu järgsele piirijoonele sinimustvalge piiritulp. Tegu oli sümboolse aktiga, kuid vähemalt oli see märk sellest, et mälestus sõjaeelsest vabariigist ei ole ka Narvas kuhugi kadunud.
Lisaks võib raamatust lugeda veel lõbusatest istungitest asutuse Narva-Jõesuu puhkebaasis, energeetikute suvepäevadest, tsiviilkaitse õppustest, allilmategelastest, metalliärist ja muustki.
