FILMI- JA MUUD MAAILMA MUUTNUD REVOLUTSIOON: Imelike Filmide Festivali (IFF) esivasikas Harly Kirspuu uurib seekord striimingut, kõike seda, mis varem toimus, ja sellega seotud juriidikat.
Nüüd kui hakatakse rääkima autoriõiguse seadusest, tundub õige mõistlik mõte üle vaadata, miks see on meil selline, nagu see on, miks keegi peaks tahtma seda muuta ja kuidas see praegusel ajal töötab.
Kohalikud eripärad
Suuremas osas läänemaailmast on mistahes muusika või filminduse või muu intellektuaalse omandi hankimine muudmoodi kui ametlikke kanaleid pidi juba igiammu karistatav. Eestis laiutab selle koha pealt erand: selliste asjade endale organiseerimine isiklikuks tarbeks on täiesti lubatud. Seega, kui välismaal paljudes kohtades on autoriõigusseadused suunatud sellele, et kui autoritasu mistahes loomingu eest pole makstud, on see looja autoriõiguse rikkumine, siis meil ei ole see mingiks faktoriks senikaua, kuni materjali omandaja ei ürita selle jagamisest rahalist kasu saada.
Üks põhjustest, miks see nii kujunes, on asjaolu, et autoriõiguse seadus võeti vastu 1992. aasta lõpus ning võib vaielda, et sellisena on ta justkui ajast maha jäänud – tehnilised võimalused olid tollal teised, mingitest failijagamisprogrammidest või torrentitest polnud keegi und ka näinud. Samas oli ette nähtud asi, mida kutsuti kassetimaksuks: kui inimene ostis endale tühja kasseti (või CD või DVD), läks mingi osa ostusummast justkui autoriõiguse omanikele, kuigi enesestmõistetavalt ei saanud ei poemüüja ega keegi teada, millise intellektuaalse omandi salvestamiseks toda kassetti (või CD-d või DVD-d) kasutatakse ja millisele isikule millises maailma punktis autoriõiguse tasu minema peaks.
Praegu on siin ilmselgelt see viga, et nimetatud meediume ei kasuta enam eriti keegi ja Eestis pole isegi enam füüsilisi poode, kus neid saada võiks.
Elu nagu Kadaka turg
Teine asi – nähti ette, et õige omandi omanike poolt kaubandusvõrku saadetud kaupa poleks tõenäoliselt saada – Eesti turg oli lihtsalt liiga väike, et lääne suured firmad sellest huvitunuks ja 1992 oli ka selge see, et enamikul Eesti inimestest oleks originaalide kättesaamine olnud rahaliselt võimatu.
Ja see oli ka tõsi. Ilmselt suurem osa inimesi, kes viimase kahekümne aasta jooksul on arvutit kasutanud, on seda teinud jumal teab kustkohast sebitud Windowsi piraatversioonide kaudu, mida ei saanud uuendada, sest muidu võis terve süsteem vigaseks muutuda. Samuti võivad kõik minuvanused ja vanemad inimesed mäletada, milline kaubandustegevus toimus Kadaka turul – praeguse Mustika keskuse kohal – ja miks see oli sisuliselt ainus koht Mustamäel, kuhu Soome turistidel mingit asja oli.
1992 ei olnud ka arvutid üldiselt eriti levinud, see oli rohkem tähtsamate ettevõtete ja kindla grupeeringu arvutinohikute pärusmaa. Lihtsalt huvitavaks läks siis, kui need hakkasid vaikselt, kuid kindlalt kättesaadavamaks muutuma. Ja kui miski muutub rohkem laiatarbekaubaks, hakkab see ka kiiremini arenema, sest kui laieneb kliendibaas, suurenevad ka klientide nõudmised ning toode peab muutuma mitmekesisemaks.
Esimesed katsetused
Üheksakümnendate alguse arvutitel polnud erilist võimsust, et nendega midagi suurt teha ja internet – niipalju kui seda leidus –, kaldus pigem olema nii-öelda pildiinternet.
Esimene asi, mida sai nimetada tänapäeva mõistes striiminguks, oli tulnud juba 1990, aga selle kasutajaskond oli piiratud peamiselt suurkorporatsioonide ja haridusasutustega. Kui hakati leidma uusi viise, kuidas andmeid mahutada väiksematesse failidesse, hakkas vaikselt midagi muutuma.
Kuna internet jõudis igale poole peamiselt telefoniliinide kaudu, siis katsetati erinevate kontsertide ja spordivõistluste online-striimimisega läbi üheksakümnendate, aga see oli rohkem selleks, et näidata, kui moodsad inimesed on ilmas olemas, mitte sellepärast, et sellisel striimimisel oleks mingit reaalset praktilist väärtust või mõtet olnud. No kujutage ette, et lähete näiteks kohe praegu mõnda online-kontserti vaatama, aga esineja paistab umbes tikutopsisuuruselt ekraanilt, kontserdipilt pole võimeline kiiremini liikuma kui umbes kümmekond korda sekundis ja audio oleks sellise tasemega, nagu kontsert toimuks kuskil maa-aluses punkris keset Sahara kõrbe. Ei tahaks ju sellist. Aga üheksakümnendate keskel oli see tehnika viimane sõna.
Üheksakümnendate teises pooles aga oli selge, et internet on ikkagi tulevik, online-firmasid tekkis igal pool ja kogu selle majandusharu väärtus tõusis metsiku kiirusega, kuni selgus, et kogu see värk on paljuski kollektiivne kujutelm ja dotcom-mulliks kutsutud massiline tõus sajandivahetusel pauguga puruks läks, viies kaasa massiliselt online-firmasid. Need ettevõtted, mis ellu jäid, on aga enamjaolt siiani alles.
Sharing is caring!
Umbes mulli lõpus tuli paaril Ameerika arvutinohikul idee – mis oleks, kui teeks sellise programmi, kus inimesed saavad muusikat kuulata reaalajas, loomulikult väikese tasu eest? Autoriõiguste koha pealt oleks ka kõik paigas, sest iga artist saaks iga kuulamise eest mingi tillukese osa kuutasust. Mõtlesid enda projektile isegi nime välja – Napster – ja läksid suuremate plaadifirmade jutule, et vaadake, sõbrad, meil on selline plaan. Kõik suuremate plaadifirmade ülemused, kes üldjuhul ei saanud üldse pihta, misasi on internet või kellele seda vaja on, saatsid nad pikalt, sest selline lahendus oli nende meelest ebapädev ja ilma igasuguse tulevikuta. Kui see ebapädev ja ilma tulevikuta kontseptsioon lugejale tuttav tundub, siis praegu teeb täpselt sama asja näiteks Spotify.
Aga Napster tuli ikkagi 1999 ja aastal 2001 kopsis mingis ameeriklastele tundmatus karukolkas nimega Eesti grupp arvutiinimesi valmis programmi nimega Kazaa. Need kaks (ja paarkümmend analoogset projekti) tegid failijagamist teistmoodi – igaüks võis faile selliste programmide kaudu vabalt üles ja alla laadida, mis muu hulgas tähendas seda, et autoriõiguste omanikud võisid lihtsalt pealt vaadata, kuidas nende materjal levib ja nemad ise näevad autoritasusid sama palju kui oma kõrvu.
See muidugi vihastas neid, suurem osa projektidest kas maeti meeletute kohtuasjade alla või sunniti oma programmi kinni panema. Napster ise on oma võlgade tõttu muutunud tasuliseks, tasuta failijagamisprogrammidest on mingi variandiga viimasena alles Soulseek (loodud 2001).
Tükikaupa jagamine
Just oldi saadud jagu failijagamisprogrammidest, kui Ameerikamaa suurfirmadel tuli järgmine probleem: torrentid. Ühte faili ei jagatud enam ühelt konkreetsetelt inimeselt teisele, vaid seda tehti tükkidena, kus sama faili allalaadimine toimus korraga mitmelt inimeselt, kes võisid olla ükskõik millises maailma punktis, seega ühele konkreetsele inimesele ka piraatlussüüdistust esitada ei saanud.
Torrentisaidid on siiani alles, need tulevad ja lähevad ikka ja jälle, kui üle maailma autoriõiguse seadusi suurfirmade survel karmistatakse, aga üks, mis on siiani alles, on The Pirate Bay (2003).
Nemad on nii pikalt vastu pidanud peamiselt seepärast, et ettevõte loodi Rootsis, kus selline tegevus oli täiesti legaalne ja kui Ameerika suurfirmad neile ähvarduskirju saatsid, siis TPB inimestelt said nad kirja vastu, kus neile seletati nagu seinale, et Rootsi on USA-st muide täiesti erinev riik, iseseisev üksus, kus on teised seadused ning USA juristid võivad enda omad teadagi kuhu pista.
Kõik marss internetti!
Kui inimene tahtis filmi legaalselt vaadata, siis selleks olid videolaenutused ja selle ala suurim tegija Blockbuster. Grupp dotcom-mullist õigel ajal minema saanud ärimehi mõtlesid, et mis oleks, kui hakkaks inimestele filme laenuks või ostuks interneti kaudu käsipostiga saatma.
Videokassetid tundusid liiga õrnad ja kobakad, aga 1997. aasta alguses oli USA-sse jõudnud uus imeasi nimega DVD. Tehti omavahel paar testpostitust ja kui need õnnestusid, hakati projektiga samal aastal tööle. Uue firma nimeks sai Netflix.
Tuletame meelde, aasta oli siis 1997 ja inimesed polnud veel päriselt internetiga harjunud. Ometi ilmus kuskilt kohale vähetuntud raamatuärimees Jeff Bezos, kes tahtis uut ettevõtet ära osta, aga lõpuks ikkagi kaubaks ei läinud. Ettevõte ise oli ka kahjumlik ja 2001 mindi Blockbusteri jutule (kes ise veebis mingeid teenuseid ei pakkunud) ning öeldi, et ostetagu firma ära. Blockbusteri inimesed sõna otseses mõttes naersid nad välja, sest ilmselgelt olid inimesed eluaeg käinud füüsilistes videopoodides ja jäävadki seal kuni aegade lõpuni käima.
Selleks ajaks, kui tüüpidele koitis, et inimestele meeldib mugavus ja mugavam on asju veebist tellida kui kuskile füüsiliselt kohale minna, oli juba liiga hilja ning 2010 läksid nad pankrotikaitse alla. Samal ajal oli Netflix aastal 2003 suutnud esimest korda kasumisse jõuda ning alates 2007. aastast postipõhisest mudelist striimingule üle minna.
Samal aastal, kui Blockbuster faktiliselt kinni läks, ostis Netflix ära õigused AMC sarjale “Breaking Bad”, kui AMC ise oli mõelnud sarja lõpetamisele, sest keegi seda ei vaadanud. Mis sellest sarjast sai, teame me nüüd kõik.
Paar aastat hiljem oli Netflixil levitamisleping sisuliselt kõigi filmistuudiote ja telekanalitega, mille vastu keegi üldse huvi tundis ja kuigi tehniliselt võttes ei olnud nad turul ainsad, olid nad oma suure valiku tõttu kaugelt kõige suuremad. Isegi nii suured, et sai hakata omatoodangut tegema. Ning kuigi stuudiod hakkasid järjest enda striimingulahendustega välja tulema ning enda teostega Netflixist ära minema, ei saa isegi praeguseks peaaegu kõike omavad Disney ja Amazon neile siiani vastu.
Peale viit miljardit eksemplari läks viimane Netflixi DVD teele eelmise aasta 29. septembril. Internet oli võitnud.
