RIIGIKOGU SPIIKER BLACK SABBATHIGA: Juku-Kalle Raid käis külas riigikogu uue hooaja stardi valla tulistanud spiikril Eiki Nestoril. Raskeroki legendi Black Sabbathi uue plaadi saatel vesteldi maast, ilmast ja inimestest.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): No nii! Kuidas sul Ene Ergma kabinetis enesetunne on?
Eiki Nestor (E.N): (Üllatunult ja võitlusvalmilt) Mis Ene? See on minu kabinet! See on riigikogu esimehe kabinet. Siin on olnud isegi Toomas Savi!
J-K.R: (Leplikult) Hea küll, hea küll, unustame selle kabineti. Aga mis tunne on olla lühikeste varrukatega triibulise särgiga riigikogu esimees?
E.N: Ma mõtlesin, et te ei pahanda, kui tulen lühikeste varrukatega triibulises särgis. Homme peab jälle viigipükstes tulema.
(Ohkab) Eks mul on aega tegeleda sellega, millega enne, märksa vähem. Nüüd on väga palju kohti, kus sa pead esinema ja olema ja… Selle haamrilöömisega ma ka algul hullult kobasin ja siis kippusin veel valesid nuppe vajutama.
(Ohkab veel kord, siis lootusrikkalt) Aga pikapeale jääb meelde, kust miski sisse ja välja käib. Kus on nigel ja kus ma hädas olen, või õigemini on teised minuga hädas, on kõnepidamised. Ütled seal midagi ja siis keegi tuleb ja kiidab ning sul on hea meel, sest ikka on hea, kui kiidetakse, eks ju? Ja siis läheb kuu aega mööda ja keegi ajakirjanik saadab kirja, et meie sooviksime Nestori kõnet. Nõunik vastab, et oi, ma ei tea, kas seda lindistati. Aga mul näiteks ei ole seda, mina ei oska paberi pealt maha lugeda. See on poliitikas suur kunst, mina nii ei oska. See on selline praktiline raskus.
J-K.R: Kui sina spiikriks said, millest siis tuleb, et riigikogu kõnepuldis on kõnelejale rüüpamiseks ikkagi mullidega ja mullideta vesi, aga mitte tume ja hele õlu?
E.N: See tuleb sellest, et tumedat ja heledat õlut joovad riigikogu liikmed kusagil mujal. Juba Ülo Nugis hüüatas kunagi, et siia saali me õlut endaga kaasa ei too. (Mõtlikult) Nugis kirjutas üldse väga palju reegleid nii-öelda kriidiga jääle, mis kehtivad siiamaani.
J-K.R: Aga läheme sinuga ajas tagasi riigikogu-eelsesse etappi. Nõukogude Liit, kus sa tiirlesid muudkui ametiühinguliikumises.
E.N: (Tõstab näpu) Ma tiirlen praegu ka. Olen transporditöötajate volikogu esimees.
J-K.R: See peaks ju olema ometi koht, kus peetakse sütitavaid kõnesid. Kui kaua sa seal õieti asjatanud oled?
E.N: (Alustab kaugelt) Muuseas, mul pole olnud kohta, kust ma oleksin ise töölt ära läinud. Mind ei ole ka vallandatud. 1976 lõpetasin ülikooli, läksin tööle Keila Autobaasi. Ja siis kutsuti 1982 transporditööliste ametiühingutesse. Aga kui enam-vähem oli selge, et me saame Nõukogude Liidust putku, ma taipasin seda kusagil 1989. aasta alguses, siis oli selge, et turumajanduses nõukaaegseid ametiühinguid, kes mingeid külmkappe välja loosivad, pole kellelgi vaja.
Ja siis mingi punt vanade ametiühingute inimesi hakkas neid ümber pöörama. Me uurisime natuke ajalugu ja tuli välja, et 1940. aastal võtsid kommunistid esimese vabariigi aegsed ametiühingud üle. Sotsid lasti maha ja kommunistid võtsid üle. Esimene samm oli ENSV ametiühingute seadus, mille võttis vastu ülemnõukogu ja sisu oli see, et ENSV-s võisid inimesed ise organiseeruda.
J-K.R: Mida sa seal Keila autobaasis tegid, sul ei olnud ju isegi lube?
E.N: (Enesekindlalt) Mis siis, ma võisin seal töötada ikka! (Uhkelt) Ma andsin isegi autojuhikursuseid. Mul haridus lubas liiklust õpetada. Ja inimesed siiamaani tulevad tänaval vastu ja küsivad, kas ma mäletan, et nad käisid kursustel, kus ma liiklust õpetasin, ja mina alati küsin vastu, et kas tal on load alles – ja neil kõigil on load alles.
J-K.R: Ametiühingud viisid sind poliitikasse ka?
E.N: Kuskil 1990 oli meil enam-vähem selge, mida me tahame tekitada. Paari sõbraga kirjutasime siis kollektiivlepingu seaduse. Ja käisime sellega ümber justiitsministeeriumi nagu mingid lollakad. Keegi küll kuu peale otseselt ei saatnud, aga keegi seda paberit vastu ka ei võtnud. No ja jõudsime järeldusele, et me ei saa tegutseda, kui meil ei ole poliitilist partnerit. Siis kohtusime Marju Lauristiniga. Toona oli tema partei nimi valimisliit Mõõdukad ja parasjagu lähenesid 1992. aasta valimised. (Väikese õudusega hääles) Tol ajal oli poliitika tegemine ikka hullumeelselt naiivne. Ihukarvad tõusevad püsti, kui sellele mõtlen. Me leidsime näiteks, et 51 inimest parteis aitab küll, et mis seal ikka värki suureks ajada, et ega me rohkem kohti niikuinii ei saa. (Naerab)
Mu suhtumine sarnanes natuke sinu omaga. Pisut irooniline, veidi sarkastiline. Aga siis tuli Marju ja küsis minu käest, et ütleksin viis seadust, mida kohe vaja on. Mina kohe laks, laks ütlesin. Ja siis järgmise küsimusega jäin vahele. Marju laiutas käsi ja päris kohe, et kes need kirjutab. Mina, et kust mina tean. Lauristin ütles, et kui sa ei tea, siis tule ja kandideeri ning kirjuta ise.
Ja mu kindel veendumus oli, et olen riigikogus kolm aastat ja 1995 lähen ära.
J-K.R: (Katkestades) …Aga sellest ajast peale pole keegi seda venda siit majast välja saanud.
E.N: (Nõustuvalt) Nojah. (Tähtsalt) Ja kuskil oktoobri lõpus lähen Mart Nuti staažist mööda. (Mart Nutt on kõige pikaajalisema staažiga riigikogu liige – toim.)
Mina olen lisaks küll ka kaks korda ministriks käinud. Aga 1995 oli elu juba muutunud. Sa olid siia tulnud, sa olid siia panustanud. Ideed olid pooleli, mingid inimesed olid sinuga kaasa tulnud…
J-K.R: Kui sa mõtled sellele, et sa oled kohe pikima staažiga taat siin, kas sul siis õudne ei hakka?
E.N: (Ehmunult) Ära sa jumala eest mõtle sellele, kui sa mõtled, siis võib hakata õudne küll. Mõtle ikka sellele, mis ees ootab. (Mõtlikult) Ütleme, et kõik see, mis sa oled teinud, nutma sind ei aja, aga naerma ka ei pane. Ja mõne asja üle tunned uhkust ja mõne asja üle mõtled tänagi, et kuidas ma nii loll olin, miks ma ei teinud teisiti. (Laiutab käsi) Targaks saab ju ikka hiljem. Ma arvasin nii, et sellest esimesest koosseisust ei valita 1995 üldse mitte kedagi tagasi. Kõik need otsused, mis oli vaja teha, olid ikka väga ebapopulaarsed! Et tuleb mingi teine seltskond. Aga kui nägin, mis seltskond siin 1995 võimu võttis, siis sai hing kuradi täis. Just need vennad, kelle me omal ajal troonilt lükkasime. Et siis tekkis nagu teine trots, et nii ka ei saa. Et nõukaaegsed direktorid ronivad tagasi ja keeravad kogu selle värgi uppi.
J-K.R: 1990-ndatel, mäletan, jaurati hilisõhtuni kuluaarides, puhvetis pinkidel ja laudadel püsti seistes, aga tehti ropult tööd ka. Nüüd on kõik palju hillitsetum.
E.N: (Itsitab) Siis oli niimoodi, et kui keegi läks enne keskööd siit ära, siis läks ta ära umbes nagu poolest päevast. Ja see oli normaalne, teistmoodi ei saanudki. Need olid hoopis teistsugused ajad ja seltskond oli teistsugune.
(Korraga meenutades) Võtsime just sõbra Mihkel Liivoga ette Nõukogude vägede lahkumise ratifitseerimise protsessi. Vene vägede minekust sai 20 aastat. Loeme vanu stenogramme. Ma täiega naudin. (Kahetsevalt) Ma ei saa seda KesKus’ile maha müüa, aga mul on siin nii ilusaid riigimeeste kõnesid. On ka puhast pulli.
J-K.R: (Pistab vahele) Kes Vene vägede lahkumisele vastu hääletasid?
E.N: Kui vaadata, kes vastu hääletasid, siis lausa imesta. Siis tehti juba poliitikat selle lepinguga, sest väed olid juba nagunii läinud. Vastu hääletasid: Ando Leps, Jaanus Männik, Heldur Pardel, Ülo Peets, Arnold Rüütel, Andres Varik, Mai Treial, Indrek Kannik, Vootele Hansen, Enn Tarto.
J-K.R: Meil tekkis kevadel juurde arutu hulk ministreid. Kas keegi on vaadanud, kuivõrd sellega riigi kulutused suurenevad?
E.N: Ma ei usu, et need sellega suurenevad.
J-K.R: Midagi kindlasti.
E.N: (Vaidleb) Mitte palju! Ükski ministeerium seetõttu raha juurde ei saanud. Eks seal tehti mingeid siseümberjaotamisi.
J-K.R: Vahetaks teemat! Mina sain sinuga tuttavaks 1988 plaadimäel, sa õpetasid mind Frank Zappat kuulama.
E.N: (Rõõmsalt) Mina avastasin ka Frank Zappa 14-aastaselt! Ma olin sinnamaani kuulanud selle aja uut muusikat, Led Zeppelini ja Greeni ja kõiki neid bände, mis tulid 1960-ndate lõpul. Aga Zappa oli midagi hoopis teistsugust, kuna ta sünteesis erinevat muusikat. Pärast seda hakkasin ma klassikalist muusikat kuulama – ja ka jazz’i. Avastasin enda jaoks palju laiema muusikapildi kui varemalt. Mul on muusika vallas kaks väga tarka poega (Siim ja Madis – toim). Ja mu noorem poeg ütleb kogu aeg, et Zappa oli ajast ees. Ma mõtlen, et ta on isegi täna veel ajast ees.
J-K.R: Zappa oli üks väheseid konkreetselt poliitilisi kunstnikke ka. Sel ajal, kui teised pläägutasid, et poliitika neid ei huvita ja on vastik, siis tema…
E.N: (Vahele) Ta hääletas eluaeg demokraate ja tahtis vahepeal isegi USA presidendiks kandideerida, aga loobus sellest. Igal juhul oli vend äärmiselt ühiskonnakriitiline. Ma kuulan Zappat siiamaani ja jäängi seda kuulama. Mul on kaks poega, kes seda kuulavad. Mul on pojapoeg, kes kuulab Zappat. Lisaks kõigele olid Zappa laulusõnad ka väga rikkaliku sõnavaraga ja otsekohesed ja kui sellest veel ühiskonna ärritamiseks väheks jäi, mõnikord pornograafilised…
J-K.R: Sa pidev plaadimäe külastaja, mäletad hästi, et Zappa-taolisi asju liikus napilt.
E.N: Ega ma iganädalane külastaja ei olnud, aga liikus meil vähe jah. Minu plaadikogu tihenes niimoodi, et mul oli üks hea sõber Rootsis ja tema tõi ning saatis. Siis see plaat liikus Eesti Raadiosse, kus sõbrad Tiit Karuks ja Olav Osolin ja kes seal töötasid, lindistasid selle ning see lint rändas kogusse Erifond, mida tegelikult ei tohtinud raadios mängida.
J-K.R: Selle eest ilmselt said sõbrad Osolinilt ja Karuksilt omakorda lindistada.
E.N: Karuks lasti telest lahti peale seda 1980. aasta Propellerit ja jalgpallimadinat. No ja tal oli enne seda saade „Heli jälg“. Ja Karuks, vaene mees oli süüdi ju nõukogude noorte rikkumises kogu selle muusikaga. Aga siis tuli tal just viimane saade ja ta palus mult Zappa plaatide ümbriseid nii-öelda seinataustaks sinna saatesse. Ja mina olin muidugi nõus, et näed, minu plaadiümbrised saavad telekasse! Võtsin plaadid igaks juhuks seest välja, et mine tea, mis juhtub. Ja siis, kui suur pahandus oli ära olnud ja ma ei olnud neid ümbriseid veel tagasi saanud, siis mõtlesin, et põrgu, KGB võtab nüüd mu ümbrised ära…
J-K.R: Komsomol, mäletan su juttudest, sa ei olnud.
E.N: Mulle öeldi kogu aeg, et neil oleks väga hea meel, kui ma komsomoli ei astuks. Ma olin sellega väga rahul, tänasin soovituse eest ja järgisin seda. Mõnes mõttes imestan, kuidas vanemad suutsid kõike seda rahulikult võtta. Näiteks läksime viie klassivennaga kooli, 13-aastased, kõigil sinimustvalge flanellsärk seljas. Tassiti muidugi õpetajate tuppa, et miks teil sellised särgid seljas on? Me seletame, et oleme sõbrad ja tahtsime ühtemoodi. Aga miks just sellised? Aga poes ei olnud rohkem viite ühesugust, seletame meie. Aga mis need värvid tähendavad, küsitakse. Mis nad siis tähendavad, küsisime meie vastu. Te ei tea seda, mis need tähendavad? Näed, ma ütlesin, et lapsed ei tea, ütles klassijuhataja. Kusjuures kõik ju teadsid, et nemad teavad ja et meie teame. Siis öeldi, et minge koju ja vahetage pluusid ära ja tulge tagasi. Ma küsisin, kas ühekaupa ka ei või. Klassijuhataja vaatas mind nii ahastava näoga, et… Siis mul hakkas temast kahju, tegin ju talle kahju.
J-K.R: Kui sa ministrina esimene kord musta auto tagaistmele vajusid, kui imelik sul olla oli? Ma arvan, et praegu oled juba harjunud.
E.N: Nüüd jah enam ei olnud imelikku tunnet. Aga esimest korda oli küll. Siis oli väike jama, Andres Tarandi valitsuses 1994–95 elasime kaasministri Vootele Hanseniga Õismäel ja kavatsesime üldse trolliga tööl käima hakata. Siis meile tehti selgeks, et nihuke asi ei ole üldse võimalik. Siis me ajasime silmad punni ning meile seletati, et Eesti riigis on omad turvareeglid ja nendest tuleb kinni pidada. Aga protesti märgiks meelega, siis kui kadunud president Lennart Meri tegi Tarandi valitsusele tänuõhtusöögi, me spetsiaalselt Vootele ja Jüri Adamsiga sõitsime Kadriorgu trammiga. Eks ma täna sõidan ka ikka vahel bussiga, mis sest, et spiikri amet. Ja ma ütlen, et mul on hea meel, et mul lubatakse aeg-ajalt bussiga sõita. Eesti reeglid hoiavad meid ikka inimestena. Mujal sihukest asja eriti pole.
J-K.R: Kui tihti sul kusagil tänaval nööbist kinni võetakse ja juttu tehakse?
E.N: Eks ilusamaid konsultatsioone peetaksegi trollibussis! Mis seal imelikku on, kui keegi tuleb juurde ja sa oskad vastata, siis sa vastadki. Kui ei tea, siis nii ütlengi.
(Mõtlikult) Täna on olukord teine, Ukraina on seda olukorda muutnud. Inimesed tulevad ja küsivad, et mis meist nüüd saab.
J-K.R: Kui sa ei oleks tegev ametiühingutes ja poliitikas, mida sa teeksid, mis sa arvad?
E.N: (Üllatusega) Ma ei teagi, kas sa arvad, et ma peaksin sellele mõtlemisega oma aega raiskama?
J-K.R: Sa oled omajagu plaate mänginud.
E.N: Vahelduva eduga jah. Eks pärast seda, kui poisid kasvasid suuremaks ja hakkasid tegema, siis nad kutsusid mind mängima ning ütlesid, et ma võin mängida, mida tahan. Ja ma mängisin, mida tahtsin ja ehmatasin ära, kui teise loo ajal kaks tüdrukut tantsima läksid. See üritus läks hästi! Ma püüan ka uuema aja muusikat jälgida. Eesti oma rohkem. Aga olen aru saanud, et see, mida mina kuulasin 15-aastaselt, ja see, mida mu pojapoeg kuulab, on tegelikult üks ja sama.
J-K.R: Keda sa Eesti muusikast hea meelega kiidad?
E.N: Läbi aegade? Kindlasti Kollaaži, kus Anne Erm oli, ja mis on netis suur haruldus ja väga kallis ning mis sai ka Eesti kriitikute tabelisse, kui valiti 100 parimat plaati. Aga ma soovisin, et sinna saaks ka Jakob Juhkam, kes kahjuks ei saanud. Kui ma seda venda esimest korda kuulsin, siis tekkis tunne, et kuulen mingit uut Zappa lugu, ehkki Zappa on surnud.
Tänase päeva tegijatest meeldivad Vaiko Eplik, Chalice, Röövel Ööbik ja Raul Saaremets. Vanematest tegijatest Ultima Thule ja enam-vähem kõik, mida Riho Sibul on teinud. Eesti jazz’i kuulan ka. Jube lahe asi on Käina kooli bigbänd. (Eiki hakkab suuga puhkpilliorkestrit imiteerima) Mis mind kunagi ei ole puudutanud, on kantri. (Mõtleb korraks) Aga nüüd tule lähemale, ma panen sulle hoopis mõne loo eelmise aasta Black Sabbathi plaadilt! (Paneb mängima, andes märku, et jutuajamine on läbi ning siis kuulame me pikalt igasuguseid põnevaid asju, vaheldumisi jalutuskäikudega lähima suitsunurgani riigikogu esimesel korrusel.)
Eks ilusamaid konsultatsioone peetaksegi trollibussis! Mis seal imelikku on, kui keegi tuleb juurde ja sa oskad vastata, siis sa vastadki.
Ning siis, kui suur pahandus oli ära olnud ja ma ei olnud oma plaadiümbriseid veel tagasi saanud, siis mõtlesin, et põrgu, KGB võtab nüüd mu ümbrised ära…
