LÄHEDANE JA KAUGE: Ajalugu koosneb lugudest. Jaak Juske toob oma uues raamatus „Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist“ lugejateni viimase sajandi igast aastast ühe olulise loo. KesKus tutvustab šefimaid sündmusi, mida sajandi kohta teada võiks.
1919
Hülgerasv tõi Ruhnu Eestile
- jaanuaril 1919 sai Ruhnu ametlikult Eesti Vabariigi osaks.
Paraku polnud aga saarega tükk aega ühendust ja nii polnud rannarootslastest koosnev saarerahvas uue riigi olemasolust teadlik. Maikuus eraldas valitsus raha ruhnlaste hülgerasva ostmiseks ja alles juuni alguses saabus saarele Eesti valitsuse delegatsioon. Kohalikus pastoraadis veenis siseministeeriumi rootsi rahvusosakonna sekretär ruhnlasi jääma Eesti Vabariigi koosseisu. Osa neist tahtis Läti, osa Rootsi alla. Lõpuks langes aga otsus Eesti kasuks.
Õige pea tekkisid uued pinged. 1921. aastal saatsid isepäised ruhnlased Rootsi valitsusele kirja, milles paluti saare annekteerimist. Saarlasi häiris Eesti kaitseväes teenimise nõue, samuti olid riigimaksud liiga kõrged ja ei võinud enam vabalt metsast puid langetada. Lõpuks saavutati Eesti valitsusega kompromiss, mille kohaselt võisid kohalikud noormehed teenida aega Ruhnu tuletornis.
1924
Riigivanema napp pääsemine
- aasta sügisel oli Eesti Vabariigi riigivanemaks 1871. aastal sündinud Friedrich Akel. Riigipea residents asus Nevski kiriku taga vanas aadlipalees.
- detsembri varahommikul algas ootamatu rünnakuga mitmele militaar- ja tsiviilvõimu hoonele kommunistide riigipöördekatse. Mässajad tungisid riigivanema residentsi eesmärgiga riigivanem tappa. Riigivanema adjutandil õnnestus läbi akna põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad üksteise järel purustasid. Abi jõudis pärale napilt enne seda, kui viimane uks maha murti.
- detsembri ajaleht Kaja toob ära veel mitmeid üksikasju riigivanema majja tungimisest: „Selle aja sees, kui mässulised läbiotsimisega üles jõudsid, läks riigivanem järgmisesse tuppa ja lukustas ukse. Kinnise ukse taha jõudes võtnud sissetungijad röövlid ühe kunstnik Adamsoni valmistatud pronksist kuju ja purustanud sellega ukse. Edasi pääsenud nad riigivanema abikaasa tuppa. Kohe kuulutatud proua Akel arreteerituks ja nõutud, et ta näitaks riigivanema asukoha.
Samal ajal kutsunud riigivanema poeg õue peal majas elavad teenijad üles. Riigivanema majas olnud sel korral juhtumisi endine riigivanema adjutant leitnant Schönberg, kuna adjutant kapten Kurg Narvas olnud. Schönbergile teatatud, et kommunistid sisse tunginud on, seda kuuldes karanud leitnant Schönberg poolikult riietatult aknast välja ja jooksnud Pikalt jalalt alla, et abi otsida. Tema järel avatud äge püssi- ja revolvrituli, mis aga õnneks ei tabanud.“
Pärast riigipöördekatse mahasurumist astus Akel järgmisel päeval riigivanema kohalt tagasi ja andis 16. detsembril 1924 võimu üle Jüri Jaaksoni juhitud rahvusliku ühtsuse valitsusele.
Kommunistid said aga Akeli kätte 17. oktoobril 1940 ja lasid pärast peaaegu aasta kestnud ülekuulamisi 2. juulil 1941 NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Akeli haua asukoht ei ole teada. Võimalik koht on Scheeli krunt Kosel.
1943
Telefonikõne Hitlerile
Uusaastaööl 1943 tekkis ajalehe Eesti Sõna juures töötanud 21-aastasel Rein Sepal Tallinnas peomeeleolus mõte helistada Berliini Adolf Hitlerile endale.
Ühenduse saamisega läks aega, aga lõpuks vastas Hitleri adjutant, kes kinnitas, et füürer magab, ning küsis, kas tal tuleb Hitler äratada. Sepp vastas, et nii tõsine asi siiski pole ja palus edastada Hitlerile, et „Eesti rahvas ootab ja kannatab“.
Mõni päev hiljem kutsuti Sepp SD-sse, kus talt nõuti selgitusi, et mida see lause pidi tähendama.
Hiljem teenis tulevane kirjanik, luuletaja ja tõlkija Saksa armees. Nõukogude ajal oli ta poliitvang. Rein Sepp on tõlkinud eesti keelde saksa rahvuseepose „Niebelungide laul“ ja skandinaavia kangelaslaulude kogumiku „Vanem Edda“. Sepp suri 1995. aastal.
Teises maailmasõjas sattus Saksa, Nõukogude ja Soome armees sõdima kümneid tuhandeid Eesti mehi. Neist tuhanded jätsid sõjaväljale oma elu. Velikije Luki lahing 1942.–1943. aastal on läinud ajalukku lahinguna, kus hukkus ajaloos enim – ligi 5000 – eestlast.
1967
Augustitorm ja kullavarude saatus
- aasta on paljude vanemate eestlaste mällu jäänud suure augustitormiga. Sama aasta veebruaris oli aga sündinud leping, mis pani aluse de jure eksisteeriva Eesti Vabariigi Suurbritannias hoiul oleva kullavaru loovutamisele Nõukogude Liidule.
- veebruaril 1967 kirjutati Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini Londoni-visiidi käigus alla ühisdeklaratsioonile, millele järgnes järgmisel aastal vastastikuste varaliste nõuete leping. Selle raames loovutas Suurbritannia 1940. aastast Briti pankades hoiul olnud Balti vabariikide kulla Nõukogude Liidule.
Britid loobusid ka nõudmistest, mis olid tekkinud pärast 1. jaanuari 1939 seoses Nõukogude Liidu poolt hõivatud aladele jäänud Briti varaga. Nõukogude Liit loobus aga omalt poolt nõudmiste esitamisest Balti riikide kodanike varale, mis oli kantud Inglise Panka pärast 1939. aasta algust. Tehingu tulemusena kohustus Suurbritannia maksma Moskvale 500 000 naela tasaarvestuseks. Selle rahaga maksti aga kinni tarbekaubad, mida venelased brittidelt ostsid. Järelejäänud rahast maksis Briti valitsus hüvitist neile brittidele, kellel oli piiride muutmise tõttu Nõukogude Liidule nõudmisi.
Kossõgini delegatsiooniga Londonis viibinud ENSV Ministrite Nõukogu esimehelt Valter Klausonilt olevat kuninganna Elizabeth II kohtumisel küsinud, kas Eestis veel eestikeelseid koole alles on.
Kõnealuse lepinguga tunnustas Briti valitsus sisuliselt Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu. Kuigi omariikluse taastamine tundus toona võimatuna, suur osa lääneriikidest siiski Eesti, Läti ja Leedu liitmist punaimpeeriumiga ei tunnustanud. Olulise töö tegi selles osas ära Balti pagulaskond.
2007
Mida teha pronkssõduriga?
- aasta aprilli lõpp läheb Eesti ajalukku pronksiöödega, mil Tõnismäel asuva punaväelaste haudade juurde pandud mälestusmärgi teisaldamine tõi kaasa venekeelsete elanike massirahutused Tallinna südalinnas.
Pinged Tõnismäe mälestusmärgi ümber olid kasvanud mitme aasta vältel. Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut oli kutsunud kokku eri osapooli ühendava ümarlaua, et püüda probleemile lahendus leida. Osalesin ka ise ümarlaua koosolekutel.
Just 26. aprillil 2007, mil valitsus asus viima Tõnismäel läbi kaevamisi, et sinna maetud ümber matta ning rahvusraamatukogu juures oli vastasseis politsei ja pronkssõduri teisaldamise vastaste vahel jõudmas haripunkti, toimus Vana-Viru 12 linnavolikogu majas ümarlaua järjekordne koosolek.
„Mõned pronkssõduri ümarlaual osalevad venekeelsed vanahärrad olid juba paar tundi enne koosoleku algust volikogu maja ees.
Kella 16-ks oli linnavolikogu suurde saali kogunenud enam kui 50 inimest. Ümarlaual osalevatest ühendustest oli kohal ligi veerandsada, neist suur osa kahe esindajaga. Lisaks suur hulk ajakirjanikke ja linnaametnikke. Saabus ka linnapea Savisaar ja üllatuskülalistena kõigile tuntud linnavolinikud Märt Sults ja Tõnis Bittman.
Kui seni on pronkssõduri ümarlaua koosolekud olnud kinnised, siis täna tehti erand ja telekaameratel lubati saali jääda.
Ja oligi käes aeg, mil pulti tuli astuda kaitseminister Jaak Aaviksool, kes andis poole tunni jooksul ülevaate sellest, miks otsustas vabariigi valitsus alustada Tõnismäel väljakaevamisi.
Järgnes poolteist tundi ümarlaua liikmete küsimusi, neist valdav osa valitsuse otsust kritiseerivad. Kuigi nii mõnedki küsimused olid otseselt provokatiivsed, säilitas Aaviksoo oma rahuliku tooni ja püüdis anda võimalikult põhjaliku vastuse. Paljud Vene saatkonna poolt suunatud nn pronkssõduri kaitsjad esitasid oma küsimuse ära ja jooksid siis kiiresti tagasi rindele. Vaja ju Tõnismäel uusi pingeid tekitada.
Peamine vaidlus tekkis selle üle, kas pronkssmees on hauatähis või monument. Endine muinsuskaitse ameti juhataja Jaan Tamm teadis kindlalt väita, et tegemist on hoopis tavalise pargiskulptuuriga.
Ümarlaua juhataja, linnavolikogu esimees Toomas Vitsut võttis arutelu kokku, tänas ministrit, nentis probleeme ja teatas, et ümarlaud koguneb veel vähemalt korra.
Kuigi volikogu saal oli tänaste sündmuste tõttu täis pinget, möödus ümarlaud suhteliselt rahulikult. Eks peamine põhjus see, et kohalikud vene äärmusliikumised üritavad nüüd iga hinna eest pingestada olukorda tänavatel. Sõnade aeg on läbi.“
Nii olen kirjutanud toonase koosoleku ja meeleolude kohta oma blogis.
Rüüstamiste alguseni kesklinnas jäi veel vaid paar tundi. Järgmisel ööl otsustas Eesti valitsus pronkssõduri Tõnismäelt teisaldada ja viia sõjaväekalmistule.
