UNELM JA TEGELIKKUS: Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik võrdleb Eesti ja Rootsi riiki ning elumudelit. Miks on meie soov end Skandinaaviaga võrrelda reaalse katteta?
Eestis elatud 20 aasta jooksul olen Rootsi arengut suure huviga jälginud ja aeg-ajalt hämmeldusega täheldanud, kuidas Eesti tuleviku aruteludes Rootsit eeskujuks tuues jäetakse tähelepanuta, miks me oleme sedavõrd erinevas olukorras.
Rootsis on maailma kõrgeim maksutase
Rootsi on olnud rahvusriik rohkem kui 500 aastat ega ole kunagi olnud okupeeritud. Viimane sõda peeti 200 aastat tagasi. Rootsil on ka väga pikk demokraatlik traditsioon, mida seal elades on hästi tunda. Samuti on rootslased üldjuhul väga tolerantsed inimesed, kuid võib ehk öelda, et eestlaselt tasub õppida seda, et pole mõtet iga tühja asja üle viriseda. Eesti ajalugu on muidugi hoopis midagi muud. Need kogemused ja sealt välja kasvanud rahvusomadused on riigi kiires arengus viimastel aastakümnetel kasuks tulnud ning annavad meile ka tulevikus eelise võrreldes paljude teiste riikidega.
Teine oluline vahe Eestiga võrreldes on võrdsuse loomine Rootsi ühiskonnas, mis on olnud pikka aega riigi arengu nurgakivi. Rootsi sotsiaaldemokraadid (RSDE) on rohkem kui sada aastat vana organisatsioon ja edukas poliitiline jõud. Seda kinnitab ka asjaolu, et Rootsis pole kunagi tegutsenud suurt kommunistlikku parteid nagu näiteks Soomes, Prantsusmaal või Itaalias.
Muide, see meenutab mu juttu ühele kõrgele Soome riigiametnikule sellest, kuidas Eesti seab Soomet sageli eeskujuks. Tema vastus oli, et Soomes on sama asi Rootsiga. RSDE on vaieldamatult olnud kogu Põhja-Euroopa heaoluühiskonna peaarhitekt. Aastatel 1946–2006 olid nad võimul koguni 51 aastat. Riiki juhtisid peaministrid Tage Erlander (23 aastat), Olof Palme (11), Ingvar Carlsson (7) ja Göran Persson (10). Sotside eduka ideoloogia üks eesmärk oli luua ühiskonnas võrdsus. Selleks ehitati üles väga tugevad ametiühingud ning kasutati maksupoliitikat. Nimelt on Rootsis (ja ka Taanis) maailma kõrgeim maksutase, kusjuures tulumaks on astmeline. Eesmärgiks on ümber jaotada ühiskonnas maksutulu, et võrdsust suurendada.
Maksupoliitika eesmärgid
Maksupoliitika ei ole eesmärk omaette, vaid vahend teatud eesmärgi, näiteks võrdsuse saavutamiseks. Eesti peaks endale eesmärgiks seadma tekitada võrdsus enda ja teiste Läänemere riikide vahel, mitte niivõrd oma riigi sees. Kui keskmine palk Soomes on 3000 eurot ja Eestis 850 eurot, siis just selline riikidevaheline ebavõrdsus meie piirkonnas on Eesti jaoks kõige suurem väljakutse.
Kui rootslased ja soomlased vajavad sisserännet enda sõnul selleks, et ühiskonda ülal pidada, siis Eesti kannatab väljarände all. Kui Eesti inimesed rändavad välja ja teised rahvused sisse, siis seisame jälle silmitsi ellujäämise küsimusega, mis on meie ajaloos pidevalt domineerinud. On selge, et Eesti palgavahe Rootsi ja Soomega on oluline väljarände põhjus. Seepärast vajab Eesti kiiret majanduskasvu, mida Eesti maksusüsteem on kahtlemata toetanud. Kui meie eesmärk on saavutada võrdsus riigi sees, võime Rootsi praeguse mudeli siin juurutada. Kui aga sihiks on kiire majanduskasv, siis mina seda küll ei soovita.
Kui jälgida Rootsis käimasolevaid debatte, siis leiavad paljud erakonnad, et maksusüsteem tuleks põhjalikult üle vaadata. RSDE on selle ülesande määranud endisele ministrile ja keskpanga nõukogu aseesimehele Leif Pagrotskile, kes peab esitama aasta lõpuks ettepanekud, kuidas sotside uus maksupoliitika võiks välja näha. Rootsis on võrdsust läbi aegade kõrgelt väärtustatud ja seda tehakse ka tulevikus. Maksusüsteemi üle tuleks kindlasti ka Eestis diskuteerida, kuid enne seda oleks vajaks põhimõttelist arutelu selle üle, millist eesmärki maksusüsteem peaks toetama.
Riiki taas efektiivseks teha on üliraske
2006. aastal võitsid Rootsis parempoolsed valimised ning sotsid on ligi kuus aastat opositsioonis olnud. Konservatiivide juhi, nüüdse peaministri Fredrik Reinfeldti üks sõnum valimiste ajal oli, et Rootsis elavad liiga paljud riiklikest abirahadest ja toetustest, selle asemel, et end tööga ülal pidada.
Reinfeldti võit sai võimalikuks, kuna osa tööl käivaid valijaid ei olnud rahul sellega, et nemad peavad vaeva nägema ja kõrgete maksudega toetama inimesi, kes saavad töötutoetust, kuid kes nii väga tööd ei otsigi. Reinfeldti sõnul toetab ta Rootsi heaoluühiskonda, kuid sotsid on sellega läinud liiale. Ka Rootsis on olnud teoreetiline debatt, kas riik peab olema paks või õhuke ehk kui palju peab riik töötajate taskust maksudena kokku koguma ja võrdsuse nimel ringi jagama. Praktikas on kõik Rootsi parlamendis olevad erakonnad aru saanud, et kella ei saa enam tagasi keerata. Riigi õhemaks tegemine Rootsis tähendaks paljudelt gruppidelt toetuste äravõtmist, aga ühtlasi tähendaks see võimulolijatele kaotust järgmistel valimistel. Valijatelt midagi ära võtta on meeletult raskem kui neile selle lubamine. Seda isegi juhul, kui lubatu on muutunud üle jõu käivaks.
Sama võib näha praegu Kreeka riigis, kus kulutused on tuludega võrreldes liiga suured, kuid valitsust tuleb sundida väevõimuga, maailmalõpu ähvardusega – mida muud on kontrollimatu maksujõuetus arenenud majandusele.
Kõrge maksukoormus on ohtlik
Rootsi on ja jääb paksuks riigiks, kus väga suur osa majanduses toodetud lisaväärtusest jaotatakse võrduse nimel ringi. Eestil on selles küsimuses valikuvõimalus, aga tasub endale aru anda, et õhukese riigi rajalt lahkudes pole meil tagasiteed.
Rootsis on ja jääb maksukoormus kõrgeks, kuigi sealjuures arutatakse intensiivselt, mida maksustada ja kui palju ning kas astmeline tulumaks pärsib inimeste töötahet või mitte. Euroopa, Rootsi sealhulgas, seisab silmitsi ohuga, et majanduskasv võib jääda aastaid väga madalaks.
Üks võimalus kasvu edendamiseks on vähendada maksusüsteemi progressiivsust ja teine variant see täielikult kaotada, nagu kõlas Rootsis üks radikaalne arvamus.
Eesti jaoks on siinjuures oluline mitte kiirustada eduka naabri tänast mudelit eeskujuks võtma, kui naaber ise kaalub sellest mudelist loobumist.
Jaan Männik
Minu vanemad põgenesid 27. septembril 1944 Pärnust kalapaadiga Rootsi, kaasas minu vanem vend ja mina ema kõhus. Rootsi tulek pidi olema ajutine, kuna usuti, et Eesti saab kohe pärast sõda vabaks. Isa suri Rootsis 1968. aastal pärast rasket haigust ega näinudki taasiseseisvunud Eestit. Ema kolis aastal 2002 Eestisse ja suri siin aastal 2009. Ise olen elanud 40 aastat Rootsis, 20 aastat Eestis ja 7 aastat mujal. Rootsis oli hea elada, ent rahvustunne tõi mind Eestisse tagasi. Eesti on alati olnud minu kodumaa ja seepärast oli otsus koju tulla rohkem emotsionaalne kui analüütiline.
2. lugu
Eesti-Rootsi toru: maksud ja valitsus on (enese)usu küsimus
PANKROTIS HEAOLUMUDELID: Majandusmees Andres Arrak räägib lihtsate näidete varal, et hoolekanderiiklikud süsteemid on pankrotis ning soovitab Eestil mitte teiste vigu korrata.
„Government has nothing to give anybody except what it first takes from somebody, and a government that is big enough to give you everything you want is big enough to take away everything you’ve got.“
Lawrence W. Reed
„Government’s view of the economy could be summed up in a few short phrases: If it moves, tax it; if it keeps moving, regulate it; and if it stops moving, subsidize it.“
„You and I are told we must choose between a left or right, but I suggest there is no such thing as a left or right. There is only an up or down.“
Ronald Reagan
Tänaseks on (võla)kriisis valdav enamus jõukast maailmast. Laenatud tarbimisele baseeruv neoklassikaline rohkem-on-alati-parem mudel on mitte lihtsalt ammendunud, vaid pankrotis. Vananev ja kohati (eriti Euroopas) laisk ühiskond ei suuda enam finantseerida paari inimpõlve jooksul harjumuspäraseks saanud sotsiaalseid heaolumudeleid. Seda enam tuleb toimuvat nimetada mitte finants- ega majanduskriisiks, vaid eelkõige väärtuste kriisiks.
Puruvaene Eesti tahab kopeerida võimatut
Üha rohkem leidub neid, kes leiavad, et tegemiste ei ole pelgalt turumajandusele omase ja hädapärase tsüklilise, vaid olemusliku kriisiga. Kapitalistlik (loe: liberaalselt demokraatlik) majandusmudel ei sobituvat tänastesse oludesse. Francis Fukuyama poolt 1992. aastal lõppenuks kuulutatud ajalugu kestab ilmselgelt edasi ja huvitavaks (et mitte öelda vägivaldseks) alles läheb. Minule tundub üha enam, et käesolev ei ole mitte kapitalismi ehk vaba turumajanduse, vaid vastupidi, sotsialismi kriis.
John M. Keynesi poolt sedastatult on välja lastud valitsuse džinni pudelisse tagasi toppida sama raske kui omletist mune teha. Kui Keynes tõestas, et turud võivad „läbi kukkuda“, siis Milton Friedman tõestas, et valitsuste tõenäosus läbi kukkuda on märksa suurem. Tõestust pole vaja kaugelt otsida. Euroopa Liidu keskmine avaliku sektori võlg moodustab täna 82% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Rekordiomanikud on IMF andmetel maailma ühed rikkamad riigid: Jaapan 230% SKT-st, Kreeka 161%, Itaalia 120%, USA 103%. Norra vastav näitaja on 50% ja Rootsi 37%. Eesti oma 6%-ga on tagantpoolt neljas.
Eestlased, kes olid aastakümneid Soome telereklaamide peale suud vesistanud, on kaks viimast aastakümmet püüdnud n-ö Skandinaaviat teha. Ma ei tea, kas see juhtus Marju Lauristini ministriks oleku ajal või enne seda, aga puruvaene Eesti on algusest peale püüdnud kopeerida ja üles ehitada rikaste Skandinaavia riikide heaolusüsteemi. Või siis vähemasti eeskujuks ja eesmärgiks seadnud. Eredaim ja lähim näide on ehk tänane hariduspoliitika, mis tahab välistada eraraha haridusturult. Tõsi, Skandinaavias on haridus tasuta. Rootsis katab erasektor 0,17% hariduskuludest, Soomes 0,15% ja Norras 0,09%. Vaene Eesti on hakanud rikast ja head onu mängima ja mis eriti traagiline, paistab ise selle võimalikkusse uskuvat.
Valitsuse roll majanduses ja selle finantseerimiseks vajalik maksukoormus on alati olnud sotsiaalse kokkuleppe küsimus. Roosapõsiste rootslaste siledail tänavail jalutanud ja klanitud (aga maailma igavaima arhitektuuriga) arhitektuuri imetlenud eestlased toovad Rootsit siiani eeskujuks. Rootsi on selles kontekstis ka eriti markantne näide, mida tasub lähemalt analüüsida. Võrreldes arulageda Ladina-Euroopaga tundub just Rootsi globaliseerumise tõmbetuultes jätkusuutlik olevat. Tänased kapitalismi kriitikud toovad just Rootsit eeskujuks sotsiaalse (loe: sotsialistliku) ühiskonna võimalikkusest. Tõsi, Rootsi sotsialistid on tunduvalt targemad kui näiteks Prantsuse omad.
Ka Rootsi on näpud kõrvetanud
Aga alustame algusest. Kogu sõjajärgne tsiviilühiskond on baseerunud sotsiaalsel kokkuleppel. Varem muuseas, kui sõda läbi sai, tuli maksukoormus alla ja valitsused tõmbasid ennast taas koomale. Peale Teist maailmasõda unustati valitsused suureks ka rahuajal. Lisatud joonis näitab, et sajandi alguses jooksis valitsuste eelarvest läbi vaid paar protsenti ühiskonnas loodud tulust. Välja arvatud sõjaks valmistuvad Saksamaa ja Prantsusmaa. Rahuaegse rekordi lõi Rootsi riik, mille valitsus sõi enne 1994. aasta masu ära 68% pirukast. Tõsi, rootslased, olles näpud ära kõrvetanud, asusid valitsust kärpima.
Mida see tegelikult tähendab?
Igas ühiskonnas tekitatakse aasta jooksul mingi hulk raha. Valdava enamiku sellest on loonud erasektor ehk riigi kodanikud. Kodanikud peavad nüüd otsustama, millise osa nende poolt teenitud tulust nad annavad (mitte ei anneta, nagu Eestis vahepeal tundub, eriti näiteks maanteeametis) valitsusele ja milliseid teenuseid nad selle eest vastu ootavad. Rootslased otsustasid mingil hetkel, et valitsus on targem kui nemad ise ja andsid valitsusele kaks kolmandikku oma rahast. Ja eks valitsus asus siis palehigis seda raha kulutama.
Loomulikult on igal rahval suveräänne õigus otsustada, mida oma rahaga teha. Alati võib oma hariduse või tervise eest ise maksta, aga samahästi võib selle raha panna ühiskassasse ja siis sealt võtta, kui vaja on. Ent siin on kaks probleemi.
Esimene probleem on vastutus. Kui mina oma raha eest ostsin valesid kaupu või vale haridust või tootsin lao valesid kaupu täis, siis mina isiklikult ja vahetult ka vastutan, kui sai valesti otsustatud. Ent kui valitsus otsustab, siis vastutus enamasti puudub. Kui sild sai piki jõge ehitatud või Mäo liiklussõlm disneylandilikult arulage, siis vastava otsuse langetajatelt ju seda summat kinni ei peeta. Nii nagu ka 2008. aasta riigikogu koosseisult, kes hääletas 2009. aasta eelarvet. Hiljem selgus, et viga oli 20 miljardit Eesti krooni ehk ligi viiendik eelarvest. Selle summa poliitikute pensionist kinnipidamine ei õnnestu ka parima tahtmise juures.
Teiseks tekib nn „kolmanda käe“ probleem. Mida lehelugeja arvab, milline on haigeim (vana viieteistkümne EL riigi hulgast) rahvas? Rootslased. Keskmine hõivatud rootslane on aastas haige (või tema väike laps) tervelt kuu aega. Ameeriklane üks nädal.
Kas tõesti on rootslased kõige haigemad? ÜRO inimarenguindeksi (2011) väärtus on USA-l 0,91 ja Rootsil 0,904 (Eesti indeks on 0,835). Rootslased ei ole mitte haiged, vaid neile meeldib haige olla. Kui sa oled enamiku oma rahast kuskile ühisfondi pannud, siis esimene seljavalu viib kohe arsti juurde ja kellel saab selle vastu midagi olla, kui välja kirjutatakse kõige kallim ravim.
Hoolekanderiik pole jätkusuutlik
Veel üks mõtlemapanev võrdlus – keskmine ameeriklane töötab aastas 46 nädalat, keskmine rootslane tervelt kümme nädalat vähem ehk siis 36 nädalat. Kümme nädalat on kaks ja pool kuud. See võrduks justkui sellega, et töötav rootslane lahkub tööturult jaanipäeva paiku ja naaseb kuskil augusti alguses. Räägime ka puhkamisest. Keskmine rootslane puudub töölt puhkuste ja riigipühade tõttu seitse nädalat (itaallased kaheksa), ameeriklased saavad ühe kuuga hakkama.
Pusle hakkab kokku saama. Kui toodud andmetele lisada ka veel sündivuse näitajad ja vananemine, siis ei jää tänase hoolekanderiigi jätkusuutlikkusest palju järele. Riik peab olema hooliv, aga mitte hoolekanderiik.
Eestlastel on täna kahju, et me ei suutnudki seda paksu skandinaavialikku heaolu kokku keerata. Ja jumal tänatud. Sest nende teiste ülalt alla tulek saab olema valus ja vaevaline.
Euroopa (ja mitte ainult) peaks lõpuks ometi ühes asjas kokku leppima – sotsialism kui selline (ükskõik millises vormis) tuleks kuulutada ebaõnnestunud eksperimendiks. Rahvas tervikuna ei saa loll olla. Küll aga mõned tema edevamad esindajad.
Rootsi maksumäärad (nov 2010): keskmine tulumaks – 57,77 (kõigub 54–61 vahel), kasumimaks – 26,3%, käibemaks – 25%.
Rootsi kulutab 27 000 $ kodaniku kohta aastas (2010), Norra 41 000, Saksamaa 19 000 ja USA 11 000.
Riiklikud kulutused % SKP-st (2010): Norra 76, Rootsi 69, Saksamaa 52, Jaapan 51, USA 23.
3. lugu
Eesti-Rootsi toru: mis maksab sõda?
MÜSTILISED SUMMAD JA KAOTATUD AASTAKÜMNED: Sõjaajaloolane Mati Õun arutleb, kui kalliks võib rahvale minna sõda. Rootsis, mida me endale pidevalt eeskujuks seame, pole sõda olnud 200 aastat. Niisiis, kas võrdlemine pole mitte lihtsalt arulage soovunelm?
„Mis maksab sõda?“ küsis minult päev tagasi sõber Juku-Kalle. Kuna küsimus oli ootamatu, torisesin esiteks vastuseks: „Kust mina võin teada!“ Lubasin siiski veidi oma ajusopikestes ringi vaadata ja mõnd „paberkandjat“ ka lehitseda. Tõepoolest, mis on läinud rahvastele ja riikidele maksma sõdadeks valmistumine, sõjapidamine ja hilisem haavade lakkumine? Uurimist jätkuks siin tervele sõjaajaloolaste leegionile, aga mõne näite võib siiski improviseerides tuua.
Merekindlus versus Estonia teater
Tallinna ümbrusse Esimese maailmasõja eel ja ajal ehitatud Imperaator Peeter Suure Merekindluse planeeritud maksumuseks oli 120 miljonit Tsaari-Venemaa rubla, tegelikkuses jõuti töid teha ja materjale (suurtükke jms) paika panna ligi 90 miljoni eest. Kas seda on vähe või palju? Millega seda võrrelda?
Õnneks on näide tollest ajast olemas – just Esimese maailmasõja eel, 1913. aastal valminud Estonia teatri- ja kontserdimaja läks koos sisustusega maksma 811 416 rubla. Seega võinuks Peeter Suure Merekindluse mõttetute hiigelpunkrite, maa-aluste käikude, rannapatareide jms tegemiseks kulutatud rahaga ehitada 110 sellist hoonet ja avamispidustuste raha oleks jäänud ülegi.
Efektiivsusest rääkides olgu öeldud, et mulle teadaolevalt on selle merekindluse rannapatareist laevale mürsuga pihta saadud vaid ühel korral, see juhtus 5. augustil 1914, lasti Naissaarelt ja pihtasaajaks oli… venelaste enda aurik Berkutt – sellel ei teatud, et sõda on alanud, sest raadioaparatuuri tol ajal kaubalaevadel veel ei olnud.
Vabadussõja kui küllaltki väikese sõja hind
Aga nüüd ka ühe väikese ja lühiajalise sõja hinnast. Eesti Vabadussõda, mille lahingutegevus kestis veidi üle aasta ja ühe kuu, läks Vabadussõja Ajaloo Komitee arvutuste järgi maksma 178 770 000 Eesti Wabariigi krooni. Millega seda summat võrrelda? Just Vabadussõja Ajaloo Komitee töötamise ajal, 1937. aastal sai valmis Haanja rahvamaja turistide kodu. Selle 45,40 meetri pikkuse ja 11,20 meetri laiuse pooleteisekorruselise hoone ehitusmaksumuseks kujunes 25 miljonit krooni. Väike jagamistehe näitab, et Vabadussõjale Eesti poolel kulutatud rahaga saanuks ehitada 7 150 sellist hoonet! Haanja rahvamaja peaks olema tänaseni alles, pärast Teist maailmasõda oli seal Haanja 8-klassiline kool.
Rääkimata rahast ja ehitamata jäänud hoonetest, minu arvestused on näidanud, et Esimeses maailmasõjas kaotas Eesti ümmarguselt 16 000 parimais aastais meest. Vastavalt Sõjahaudade Hoolde Liidu arvestustele jättis Eesti Vabadussõjas vägivaldse surma tõttu oma elu vähemalt 6127 meest-naist ja poisikest. Omaaegne Vabadussõja Ajaloo Komitee sai selleks arvuks vaid 3588. Ilmselt oli vaja näidata, et võit saadi meie kindralite ja poliitikute targal juhtimisel vähese vere hinnaga.
Teadmata suurusjärgus maailmasõda
Teise maailmasõja Eesti inimkaotusi ei suudeta vist kunagi täpselt välja rehkendada. Uue vabariigi algusaastail sain teadaolevate ja oletatavate hukkunud Eesti kodanike arvuks 65 000–80 000, praeguseks täpsustunud andmeil on see ümmarguselt 80 000 inimest.
Teise maailmasõja inimkaotuste koguarv maailmas on senini olnud vassingute objektiks. Minu arvestuste järgi on kogukaotused üle 60 miljoni inimese; näppu puutunud välismaistes ajalooraamatutes olen leidnud kõige suureks arvuks 55 375 000. Vahe tekib Nõukogude Liidu inimkaotuste arvel – nii idas kui ka läänes on püütud seda üksmeelselt vähendada, sest suure osa meeletuist kaotustest (demograafiliste arvestuste kohaselt 32,5 miljonit inimest) põhjustas selle riigi valitsus ise ja seda ookeanitaguste „sõprade“ abiga. On andmeid, et näiteks okastraat saadi surmalaagrite jaoks USA-st. Vast koguni tagastamatu abina lendliisi raames!?
Leidsin venekeelsest kogumikust „Vtoraja mirovaja voina“, autorid-koostajad T. Bušujeva, A. Drugov ja A. Savin (Moskva: Planeta, 1989), andmeid, et Teise maailmasõja peale kulutatud raha olevat ümmarguselt 4 triljonit USA dollarit.
Kuna vist keegi meist ei ole sellist rahamäge kunagi näinud, üritasin viimasest Eesti Entsüklopeediast järele vaadata, kui suur arv on triljon. EE 9. köide juhatab selle märksõna alt lahkelt artiklile „kümnendsüsteem“ EE 5. köites. Paraku ei ole mainitud artiklis triljonist sõnagi. Üldteada on triljon tuhat miljardit. „Võõrsõnade leksikoni“ silmitsedes avastasin aga ootamatu fakti: triljon võrdub tuhat miljardit USA-s ja Prantsusmaal ning tähendas seda ka kadunud N. Liidus. Suurbritannias ja Saksamaal võrdub triljon miljard miljardit, s-o üks kaheksateistkümne nulliga!
Ma ei tea, missuguses riigis arvestati välja kõnealune Teise maailmasõja maksumus ja seetõttu ei oska ma ka lahti seletada, kas seda on vähe või palju, sest triljoni erinevate tähenduste vahe on tuhandekordne. Vast ehk olid arvestajad siiski töökad ameeriklased, sest tulemus on antud dollarites… Arvestagem aga siingi, et Teise maailmasõja aegne USA dollar oli ostujõult praegusest mitu korda tugevam.
Fakt on aga see, et ülaltoodut kokku võttes võib öelda: riik maksab sõda kinni veel aastakümneid pärast selle lõppu. Ja väikeriik kindlasti veel kauem.
Nii et – kas maksab tahta võrrelda ennast Rootsi ja selle riigi 200-aastase rahuajaga? Vaevalt küll.
