PIIRILEPING SISEUKSE TAGA? Paet sõidab veebruaris Moskvasse ja siis läheb asjaks. Kas piirilepingu sõlmimine on Eesti mahaparseldamine või ainuõige samm? Heiki Potter kirjeldab Eesti-Vene piirilepingu vaidlusi ning läbirääkimiste ajalugu ning teeb ülevaate arengutest, mis tänasele eelnesid.
Piirid on läbi aegade olnud poliitiliste vaidluste ja konfliktide põhjustajaks; rahvusvaheliste õigusnormide kohaselt vormistatud piirid on riigi suveräänsuse olulisemaid tunnuseid.
Praegu, mil järjekindlalt räägitakse piirilepingu sõlmimisest Venemaaga, on õige meenutada asjaolusid ja probleeme, mis kerkisid Eesti-Venemaa vaheliste piiride taastamise läbirääkimistel aastatel 1996–1999 ning saavutatud kokkulepet nn tehnilise piirilepingu kohta.
Esimesed vaidlused: 1991
Kohe pärast taasiseseisvumist tulid päevakorda piiri taastamisega seotud probleemid. 1991. aastal moodustati poliitikutest ja diplomaatidest koosnev Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiriläbirääkimiste töögrupp. Esialgu saavutati edu ainult merealade piiritlemise põhimõttelistes küsimustes (Eesti NSV-l ei olnud merealasid). Maismaapiiri taastamiseks taotlesid Vene poliitikud Eesti NSV administratiivpiiri sätestamist uue riigipiirina, Eesti diplomaadid ja poliitikud nõudsid aga Tartu rahulepingu tunnustamist Venemaa poolt ning sellest lähtuvalt nõukogudeaegse maismaapiiri korrigeerimist. Vene pool tõlgendas seda Eesti-poolse territoriaalse pretensioonina ning viis ühepoolselt läbi (1994–1995) endise liiduvabariikide vahelise administratiivpiiri demarkatsiooni, nimetades seda Vene Föderatsiooni riigipiiri Eesti lõiguks. Eesti valitsus avaldas sellekohast protesti (riigipiirina saab käsitelda ainult kahepoolselt kooskõlastatud demarkatsioonijoont), kuid kinnitas samas valmisolekut piirikõneluste jätkamiseks.
1996. aastal jaanuaris algasid piiriläbirääkimised riiklike delegatsioonide tasemel. Eesti pool loobus nn territoriaalsetest pretensioonidest Venemaa aadressil, kuid taotles endiselt Tartu rahulepingu mainimist piirilepingu poliitilises preambulas. Jällegi saavutati mõningast edu merealade piiritlemises Narva lahes ja minimaalselt maismaapiiri tehnilistes küsimustes, aga poliitilistes küsimustes oli endiselt ummikseis.
Ebaseaduslik piiri mahamärkimine 1994
Venemaa presidendi 1994. aasta juunis välja antud ukaasi kohaselt asuti ühepoolses korras märkima ja välja ehitama riigipiiriks nimetatavat ajutist kontrolljoont. Märgitud piirijoon tähistati Venemaa riigipiiridel kehtivate piirimärkidega, kohati tõkestati piiririba okastraadiga. Märkimise aluseks võeti 1991 augustis kehtinud piirijoon, seega endine administratiivpiir.
Eesti NSV administratiivpiiriks Petserimaal oli läbi aastakümnete kujunenud kolhooside, sovhooside, metsamajandite jt maakasutuste piirid, valdavalt looduses tähistamata. Seega tuli Vene geodeetidel kohati taastada 1939. aastal kehtinud katastripiirid. See ei olnud lihtne ülesanne, kuna lähteandmetena sai kasutada ainult Pihkva oblastivalitsuses olevaid maakorraldusdokumente; Eesti arhiividest oleks saanud neile tõhusat täiendust.
Vene piirivalve üritas tähistada ka ajutise kontrolljoone piirilõike Peipsi järvel ja Narva veehoidlas, kuid see ebaõnnestus. Kopteriga paigaldatud poid ei sattunud kavandatud punktidesse; pealegi puudusid õiged (kooskõlastatud) koordinaadid; need selgusid hiljem läbirääkimiste käigus.
Eesti loobub poliitilisest lepingust: 1996
1996. aasta novembris välisministrite Petroskoi kohtumisel loobus Eesti valitsus poliitilise piirilepingu sõlmimisest ja otsustati ette valmistada riigipiiri uue lähtejoone kirjeldus ja kaart (delimitatsioon), see tähendas tehnilist piirilepingut. Aga sellest leppest ei peetud hiljem läbirääkimiste käigus eriti kinni; pidevalt oli üleval Tartu rahu temaatika. Eesti delegatsioon taotles mõne Petserimaa valdavalt eestlastega asustatud küla taaslülitamist Eesti Vabariigi piiresse, aga Vene delegatsiooni juht, suursaadik hr Vassili Svirin, nimetas Tartu rahulepingut kehtivuse kaotanud ajalooliseks dokumendiks, viidates korduvalt vene vähemuse diskrimineerimise probleemile jt poliitilistele süüdistustele Eesti Vabariigi aadressil.
Uueks lähtejooneks võeti ikkagi 1991. aastal kehtinud ja Venemaa poolt ühepoolselt demarkeeritud Eesti NSV administratiivpiir, mis läbirääkimistel sai (Eesti delegatsiooni ettepanekul) nimetatud „Eesti ja Venemaa riikidevaheliseks ajutiseks kontrolljooneks, mida valvad mõlema poole piirivalved“. Läbirääkimiste sisuks sai ajutise kontrolljoone kujundamine, minimaalsete muudatustega, rahvusvahelistele õigusnormidele ja nõuetele vastavaks riigipiiriks. Delegatsioonide koosseisus moodustati lisaks poliitikute grupile maismaapiiri ja merealade piiristamise ekspertide töögrupid. Maismaapiiri töögrupi ülesandeks sai ajutise kontrolljoone kujundamine loogiliseks, hästi valvatavaks riigipiiriks. Merealade piiristamise töögrupil jätkus varem kokku lepitud merealade piiritlemise tehnilistes üksikasjade täpsustamine vastavalt ÜRO 1982. aasta konventsioonile.
Uue riigipiiri kulgemise kirjeldus: 1999
Tehnilise piirilepingu delimitatsioonilisteks lisadeks, vastavalt rahvusvahelisele tavale, on piirijoone kulgemise kirjeldus ja piirikaart. Läbirääkimiste käigus koostatud piirikirjelduse kohaselt osutus Eesti-Venemaa maismaapiiri pikkuseks 333,7 km, sellest Peipsi järvepiiri 126,2 km. Piirijoon algab Eesti-Läti-Vene riigipiiride kokkupuutepunktist (nn kolmikpunktist) ja lõpeb Narva-Jõesuus Eesti-Venemaa merepiiride algpunktis. Riigipiiri kulgemise kirjeldus otsustati siduda Venemaal välja antud 1 : 50 000 mõõtkavalise topograafilise kaardi situatsiooniga.
Probleemide iseloomu ja geograafilisi tingimuste poolest jagati kirjeldatav piirijoon kolmeks lõiguks: Setumaa – kolmikpunktist Värska lahe kaldani, järvepiir ja Narva jõgi. Neist Narva jõe ja veehoidla lõigu probleemid olid tagasihoidlikud, kuna jõge ületavate sildade ja hüdrorajatiste ühise kasutamise tingimuste kehtestamine, aga ka laevaliikluse korraldamine piirijooneks valitud faarvaatril delegeeriti täiendavate kokkulepete teemaks.
Läbirääkimiste kronoloogia: 1996–2005
Eesti-Venemaa vahelise piirilepingu ettevalmistamiseks moodustas Eesti Vabariigi valitsus 1996. aasta jaanuaris eraldi maismaapiiri ja merealade piiritlemise delegatsioonid. Eesti delegatsiooni juhtis valdavalt suursaadik Raul Mälk, mõnel korral ka teised välisministeeriumi kõrged ametnikud – Kalev Stoicescu, Sulev Kannike või Indrek Tarand. Maismaapiiri delegatsiooni ekspertide töögruppi juhtis Eesti Piirivalveameti kartograaf, kapten Tõnu Raid.
Kokku toimus 15 delegatsioonide täiskoosseisuga läbirääkimiste vooru (selle hulgas kaks kolmepoolset Eesti, Läti, Venemaa), kaks piiratud koosseisuga konsultatsiooni ja seitse ekspertide töögruppide kohtumist. Delegatsioonide ja töögruppide kohtumised toimusid üldiselt vaheldumisi Venemaal ja Eestis. Kolmepoolsed läbirääkimised kolmikpunkti osas toimusid Aluksnes (Lätimaal) ja Pihkvas. Venemaa delegatsiooni juhiks oli kuni augustini 1998 suursaadik hr Svirin, pärast tema errumist jätkas ja lõpetas läbirääkimised suursaadik hr Ludvig Tšizov.
Mõlemad lepingud – Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri leping ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping – parafeeriti delegatsioonide juhtide poolt 5. märtsil 1999 Peterburis. Alles 2005. aastal nõustus Venemaa valitsus välisministrite tasemel lepinguid kinnitama, kuid Vladimir Putin tühistas oma välisministri allkirja ja Riigiduuma jättis lepingud ratifitseerimata.
””””
Setomaa piirilõik
Setomaa piirilõigul taotleti piirijoone muutmist loogilisemaks ja paremini valvatavaks.
Selleks lepiti kokku maade vahetus pindvõrdsust silmas pidades. Eesti delegatsiooni esmaseks huviks oli õigusjärgsete kodanikega asustatud piiriäärsete külade ja talude liitmine oma territooriumiga. Selgus, et piiriäärsetes külades olid Eesti kodakondsusega elanikud jäänud vähemusse, aga Vene delegatsiooni väitel (mis väidetavalt põhines Petseri rajooni elanike küsitlusele) ei soovinud vene enamus muuta kodakondsust. Etnilise piiri selgitamiseks üritas Eesti delegatsiooni nimel piiriäärsete külade elanikke küsitleda ka seto rahvakillu esindaja, tolleaegne Värska vallavanem, kuid pärast mõnda küsitlusreisi ei antud talle enam viisat. Siiski oli ekspertidel põhjust järeldada, et territoriaalselt määratletavat etnilist piiri ei ole olemas; see kulgeb läbi iga küla ja isegi läbi mõne taluõue (nt ühes piiriäärses peres oli üks pereliige eesti, teine vene kodakondsuses). Seetõttu kavandati riikide majanduslikke huvisid arvestatav ja loogilisem piirijoon.
”””’
Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline administratiivpiir
Tartu rahulepingu järgne Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Vene Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vaheline maismaapiir demarkeeriti 1920–1921 ning sai täpselt ja üksikasjalikult kirjeldatud piiriraamatus (piiriraamat, 1921).
Selle piiri ebaseaduslik muutmine Nõukogude Liidu okupatsioonivõimu poolt algas juba II maailmasõja ajal, kui suurem osa Eesti territooriumist oli veel Saksa armee valduses, aga Eesti Rahvuskomitee oli kuulutanud end kõrgema riikliku võimu kandjaks Eestis (sept. 1944).
Algas see Petserimaa poolitamisega NSVL Ülemnõukogu 23. augusti 1944 seadlusega Pihkva oblasti moodustamise kohta Vene NFSV koosseisus (põhjenduseks toodi „põhiliselt venelastega asustatud valdade elanikkonna korduvaid sooviavaldusi, aga ka Eesti NSV ja Läti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi taotlusi“). Sellele järgnes Eesti NSV Ülemnõukogu otsus (24. novembrist 1944) Narva jõe taguste valdade üleandmise kohta Leningradi oblastisse. Nende territoriaalsete muudatuste õiguslikkuse tagamiseks kinnitas NSVL Ülemnõukogu oma seadlusega (19. oktoobrist 1946) Eesti NSV ja VFSV vahelise „vana piiri“ muudatused; ei mingit viidet selle kohta, et nn vana piir oli kehtestatud Tartu rahulepinguga. Kuna Petserimaa poolitamine toimus sõjaaja tingimustes, kiirustades, siis seda korrigeeriti Eesti NSV Ülemnõukogu otsustega veel kahel korral.
Kaardifragment 2
Tartu rahulepingu järgsest piirist jäi muutmata ainult piirilõik Vasknarvast läbi Peipsi järve kuni Kolpino saareni Pihkva järves.
Läbirääkimistel selgus, et ka see, juriidiliselt muutmata järvede piirilõik oli kantud Nõukogude Liidus välja antud topograafilistele kaartidele erinevalt piiriraamatu andmetest.
Jooniste (kaardifragmentide) tekstid:
Kaardifragment 2
Petserimaa poolitamine
Petserimaa poolitamise algas 1944. aastal Venemaa Pihkva oblasti moodustamisega, millega liideti Petseri linn ja osa Petseri maakonna valdasid, kokku 1135 km2 ulatuses. Piirimuudatused kinnitas 1946. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu.
Märkus: kaart on esmakordselt avaldatud ajakirjas Kaitse Kodu 3/2005
Kaardifragment 3
Setomaa piirilõigu kaart
Piirijoone loogilisema kulgemise eesmärgil kavandati kontrolljoonel suuremaid muudatusi kümnes kohas (vt tabel), peale selle veel rida väiksemaid muudatusi, kokku maadevahetusi ±128,6 hektari ulatuses. Piirilõigule jäeti esialgu kuus piiriületamise punkti, neist on tänapäeval avalikus kasutuses veel kaks rahvusvaheliseks maanteeliikluseks avatud Luhamaa ning Koidula piiri- ja tollipunktid, aga kohalike elanikele reisimiseks Saatse piiripunkt.
Kaardifragment 4
Kaardifragment Eesti-Vene kontrolljoonest
Kontrolljoone ebaloogilisemateks ja halvasti valvatavamateks lõikudeks oli/on nn Saatse saabas ja Lutepää kolmnurk; nende muutmiseks olid peamiselt Eesti poole majanduslikud huvid – maantee ja elektriliin.