TARTU KOOMIKSINÄITUSE PUHUL: Tartu Kunstimuuseumis saab kuni mai lõpuni näha koomiksinäitust „Hall tsoon“. Kunstiteadlane Harry Liivrand küsis, näituse kunstiteadlasest kuraator Mari Laaniste vastas, sest Harry ei läinud muidu ära.
Oled hasartselt tegelenud Eesti koomiksiga üle tosina aasta. Kümme aastat tagasi toimus Tartus samuti koomiksi läbilõikenäitus „Narratiivsus piltides“, mille korraldasid Joonas Sildre ja Andreas Trossek, sina aga kirjutasid sellest „Areeni“ arvustuse. Millised muudatused on selle aja jooksul meie koomiksitemaatikas toimunud?
Hasart on küll suhteline mõiste, aga mingil kombel koomiksitega tegelemise aastaid tiksub mul tegelikult juba lausa 20 ligi. Eesti koomiksimaastikul on võrreldes sajandialgusega, mil seis tundus 1990-ndate lehekoomiksibuumile järgnenud trükivõimaluste kokkukuivamise tulemusel eriti segane ja murelik, toimunud teatud settimine ja uus eneseleidmine.
On hea, et juba tollal silma torganud andekad inimesed pole vahepeal kuhugi kadunud, ja nii nemad kui ka pealekasvavad autorid, keda on rõõmustavalt palju, miskipärast tahavad end selles meediumis väljendada. Loodan, et vähemalt osalt on abiks viis aastat tagasi asutatud Eesti Koomiksiseltsi tegevus, mis on olnud suunatud põhiliselt sellele, et suhteliselt regulaarselt midagi toimuks, et info liiguks, et huvilistel oleks veidigi võimalusi ja väljakutseid, isegi kui raha, aega jms pole kunagi piisavalt. Muid tugistruktuure, stabiilseid või tulusaid väljundeid pole kohalikul koomiksil üldiselt ju võtta.
Kunstimuuseum ja koomiks – rahvusvaheliselt on selline kooslus ammu aktsepteeritud ja koomiks kunstiajaloolaste uurimisobjekt. Kuidas on Eesti muuseumid senini koomiksit vastu võtnud?
Eestis on see praegu Tartus nähtav olukord üsna uudne, mul ei tulegi esimese hooga muud meelde, kui Tammsaare muuseumis 2007. aastal toimunud väike näitus Tammsaare-teemalise koomiksivõistluse töödest. Ja mulle tundub, et ka mujal maailmas pole see väljaspool otseselt koomiksiga tegelevaid muuseume-galeriisid tegelikult päris rutiinne, kuigi aeg-ajalt tõesti korraldatakse mõne popkultuuri seisukohast mõjuka koomiksiautori retrospektiive n-ö parketiga asutustes.
Meile lähemal toimunust võiks sellisena kirja minna hiljuti Helsingis Ateneumis olnud Tove Janssoni näitus, rohkem tuleb taolisi esindusnäitusi siiski ette Prantsuse keeleruumis, näiteks 2011. aastal Pariisi Pinakoteegis olnud suurejooneline Hugo Pratti retrospektiiv või 2012. aastal Pariisi moodsa kunsti muuseumis olnud Robert Crumbi näitus või Grand Palais’s äsja suletud suur Hergé näitus. Nendetaoliste „garanteeritud klassikute“ ring on samas üsna kitsas (ehk paarkümmend nime) ja mingeid suuremaid riske lugupeetud kunstiasutused sel teemal naljalt ei võta. Seda omakorda ei pea traagilisena tõlgendama, kuna see tähendab, et koomiksinäituse vaatamise ettekäändel võib sattuda igasugustesse põnevatesse kohtadesse: näiteks olen käinud vaatamas Jacques Tardi näitust Prantsusmaa kommunistliku partei peakorteris, mille arhitekt on Oscar Niemeyer; üht François Schuiteni näitust Prantsuse rahvusraamatukogus, Enki Bilali ulmeteemalist näitust Pariisi tehnikamuuseumis jne.
Koomiksi uurimise kohta märgiksin ma aga, et Põhjamaade koomiksiuurijate võrgustiku NNCORE konverentsidel on selgunud, et kunstiteadlasi on sealses põnevas seltskonnas vaid mõned üksikud, esindatud on ajaloolased, kirjandusteadlased, semiootikud, sotsioloogid jne kuni (inim)geograafideni. Ja nad kõik tunduvad NNCORE üritustel kuidagi keskmisest konverentsipublikust õnnelikumana – olen mõelnud, et äkki seepärast, et seal ei pea nad kellelegi seletama, miks nad koomiksitega tegelevad.
2014. aasta Leipzigi raamatumessile organiseerisid soomlased soomeugri koomiksipaviljoni, kus olid esindatud Soome, Ungari ja Eesti koomiksikunstnikud. Mind üllatas tollal koomiksikultuuri tugevasti kodustanud soomlaste suur huvi ja abi selle näituse organiseerimisel, mis eestlastele ei läinud praktiliselt midagi maksma. Kui palju soomlased üldse meie koomiksi vastu huvi tunnevad?
Eesti Koomiksiseltsi vaatevinklist meeldivalt palju. Soomlased on ise oma suhteliselt noore, aga õitsva ja hästikorraldatud koomiksikultuuri üle väga uhked ning Soome Instituudi vahendusel tekkis siinsetel koomiksihuvilistel koostöö Soome Sarjakuvaseuraga eelmisel kümnendil, veel enne, kui olime jõudnud ametlikult organiseeruda. Ühisüritusi nagu töötube või näitusi toimub sestpeale praktiliselt igal aastal, oleme tänu sellele saanud tohutu hulga kasulikke kogemusi ja mitmesugust teoreetilisemat ja praktilisemat „arenguabi“. Põhjamaade koomiksiorganisatsioonid on üldse küllaltki koostööaltid, osa põhjust on kindlasti selles, et rahvusvahelised ühisprojektid kipuvad kultuurirahastajatele meeldima. See aitas kaasa ka Põhja-Euroopa koomiksiorganisatsioonide liidu CUNE (Comics Union of Northern Europe) rajamisele (alus pandi muuseas Tallinnas 2011. aastal soomlaste korraldatud pop up koomiksikeskuses), mille residentuuriprogrammis Eesti Koomiksiselts sestpeale osalenud on.
Lihtlugeja seisukohast ei ole Eesti-Soome koomiksivahetus siiski väga hoogne. Kuigi Soomes on näiteks ilmunud „Mürakarude raamat“ ja Eestis mõnda aega avaldatud „Viivi ja Wagneri“ lehekoomiksit, siis masside teadvuse ja südameni jõudmisest ühegi ülelahe-autori puhul rääkida ei saa. Aga kaugemal ringi vaadates tundub küll, et ülejäänud maailmaga võrreldes on Eestis tehtav koomiks selgelt lähedasem Soome ja muu Põhja-Euroopa omale.
Eesti populaarkultuuri ajaloos on koomiksil siiani üsna kõrvaline koht. Kuid koomiksi minevikku ei tunta meil siiski eriti hästi. Koomiksiajaloost rääkides esitab Andreas Trossek näitusekataloogis kummalise väite, et „Kogu valdkond (st koomiks) oli juba nõukogude ajal kohalikus kontekstis paratamatult taandunud suuresti raamatuillustratsiooni kategooria alla, rõhuasetusega lasteraamatutel (mõneti sarnaselt karikatuuriga)“. Raamatuillustratsioon ta küll polnud, kui mõtleme Romulus Tiituse, Edgar Valteri, Olimar Kallase, Priit Pärna jt tollaste koomiksikunstnike töödele. Ka karikatuur polnud ainult raamatuillustratsioon mu meelest. Mida sina arvad?
Minu muljel ei kerkinud Nõukogude Eestis küsimus, kas koomiksit peaks kuidagi eristama, rääkimata sellest, kuhu see kuulub, enne 1980. aastaid isegi päevakorda; Olimar Kallase jt raamatud liigitusid pigem mingiks lastekirjanduse erivormiks, Pikris ja mujal ilmunud pildiribad „mitmest pildist koosnevaks karikatuuriks“.
Aga arvan, et nagu nüüd, oli ka siis pigem strateegiliselt kasulikum hoida otsad n-ö lahti ja lahterdamist pigem vältida; uljalt eksperimentaalseid teoseid nagu Pärna „Tagurpidi“ oli tollal kindlasti lihtsam trükki saata kui „pildiraamatut koolieelikutele“.
Samuti oli (ja on) tüüpiline, et kunstnikud töötasid paralleelselt mitmes žanris, koomiks oli vaid üks võimalus valikuteskaala marginaalsemas otsas: tagantjärele tituleeritakse ju nii Kallast kui ka Valterit ikka eeskätt „karikaturistiks“ või „illustraatoriks“. Mind see ei häiri. Kui vaadata kataloogist näitusel osalejate tutvustusi, siis on praegu tegelevatest autoritest ülekaalukas osa samamoodi „muu hulgas ka koomiksikunstnikud“.
See, et meil on nii palju erineva käekirjaga koomiksikunstnikke, teeb vaid rõõmu – näitusel paistavad kõik loojad oma visuaalse käekirjaga silma. Aga kas saad üldistada, mis on Eesti koomiksi põhisisu? Kas meie koomiks on sinu meelest ka lõbus, huumoriküllane?
On küll – siinkohal tuleb muidugi üle korrata, et koomiks ei pea nimele vaatamata aprioorselt lõbus olema, aga mulle meeldib samas väga, kui koomiks mind lõbustab, ja mitu mu Eesti lemmik-koomiksiautorit on oma rafineeritud moel tohutult naljakad. Stella Salumaa tööd on pealtnäha lihtsad, aga lähemalt uurides üllatavalt mitmekihilised ja teravmeelsed. Olen üle 15 aasta arvanud, et Veiko Tammjärv on jutustajana geniaalsuse lähedal, ja tema Tartu näitusel olev „Kratt“, mis manab muistendite Eesti esile kui hädaoru, kus hundid vahetpidamata taustal uluvad, on lisaks graafilisele efektsusele minu silmis ka väga naljakas.
Eestile tüüpiliselt kaldub siinsete koomiksikunstnike naljasoon muidugi suhteliselt sünge olema. Näitusel olev Joonas Sildre interaktiivne koomiks argielust, milles kõik valikuvariandid peale ühe (mida minul pole leida õnnestunud) viivad enneaegse ja mõttetu surmani, on puhas eksistentsiaalne absurdihuumor. Ja Marko Mäetamme töödes, kus nähtamatu tegelane hõigub tühjusesse, kui kohutavalt endast väljas ta on, ilma et keegi vaevuks vastuseks kuidagigi reageerima, saavutab eksistentsiaalne tragikoomika peaaegu meditatiivse taseme. Põhisisu osas, see näituse valik pole võib-olla parim pind üldistuste tegemiseks, aga ka seal tõusevad esile argised, elulised, ka isiklikud teemad – see on autorikoomiksi peamine ampluaa ja Eesti autorid pole erand.
Kas oled uurinud ka Välis-Eesti koomiksit? Seda pole mu arvates Kodu-Eestis vist tutvustatudki.
Lühike vastus on ei – põhjus selles, et ma ei ole uurijana tegelikult juba kümmekond aastat koomiksile eriti tähelepanu pühendanud, kuna jõudsin järeldusele, et mõnda valdkonda võiks ka lihtsalt nautida, mitte analüüsida (ja muidugi oleks ilus mitte minna ahneks ning jätta osa tööd ka teistele).
Seega seostuvad mul selle märksõnaga põhiliselt karikaturist Valtman ning jabur üleminekuaegne lehekoomiks „Munakollane kuldajastu“, mille autor Owen Wright oli vist mingit pidi Eestiga seotud.
Eesti koomiks, kõhe folk
Kus on Eesti koomiksit viimasel kümnendil veel näidatud, mis on vastukajad?Mari Laaniste annab kaardi.
Veel mõne aasta eest oli Eesti koomiksiautorite tööde välismaale sattumine tõenäoliselt seotud mõne soomlaste projektiga, aga viimasel ajal oleme Koomiksiseltsiga alustanud ise rahvusvaheliste rändnäitustega: esimene selletaoline nimega „Kõhe folk“, mis põhines eesti muistenditel, käis Helsingi ja Brüsseli koomiksifestivalidel, ja mäletatavasti sinu abiga Berliinis Eesti saatkonnas ja mullu mais Greifswaldis tähelepanuväärse Põhjamaade nüüdiskultuuri festivali Nordischer Klang raames.
Lisaks viis Koomiksiselts Berliini kultuurikohvikusse Jää-äär Stella Salumaa näituse „Härja ja härjavõitleja abielu“ (seda sarja saab näha ka Tartu näitusel). Vastukajad olid pigem soodsad – festivalidel on kaunis lihtne kõige muu toimuva sekka ära kaduda, aga Saksamaal tundus küll, et pakutav oli publikule põnev ja näitustest ilmus ka arvustusi.
Koomiksifestivalide kontekst toob esile asjaolusid, mida muidu ei märkaks: näiteks Helsingis ei pruugi Eesti autorite pakutav kuidagi silma torgata, sest üldine foon on võrdlemisi sarnane, ja ka Londonis toimuval ELCAF-il tuleb pingutada, et väga hea tasemega üldpildis esile tõusta (see on keeruline, aga mitte võimatu: eelmisel aastal pääses Joonas Sildre oma poolelioleva Arvo Pärdi teemalise koomiksiga ELCAF-i auhinna shortlist’i). Aga Brüsselis näiteks kommenteeritakse palju, et Eestist pärit trükised paistavad erilised ja teistmoodi. Ja rahvusvaheline publik nopib endale meeldiva käekirjaga autorid kiiresti välja: eelmisel sügisel Brüsselis osutus põhihitiks Urmas Viigi raamat „Muhu inglid“; aasta varem küsisid „Kõheda folgi“ vaatajad lisa põhiliselt Aleksander Rostovi kohta; Liisa Kruusmägi vihikutel ja printidel on igal pool täiesti selge, omaette publik; Londonis oli kõige menukam Anna Ringi ülinunnu sõnadeta raamat „On The Trail“, jne.
Eesti koomiksiekspordi viimase aja kõige suuremaks saavutuseks aga on see, et Hollandi elav legend Joost Swarte küsis isiklikult Veiko Tammjärve lühikoomiksi „Paradise Club“ (mis on samuti Tartus väljas) oma uue antoloogiasarja „Scratches“ esimesse numbrisse, kus see ilmus kõrvuti autorikoomiksi superstaaride Robert Crumbi, Art Spiegelmani, Chris Ware’i jt töödega.
See on ligikaudu sama tase, kui oleks mõne Eesti kunstniku jõudmine MoMA-s või Tate Modernis toimuvale näitusele.
