KUIDAS TÕLKIDA OHTU? Mart Laar möönab, et infosõda on tänapäeva maailmas kujunenud sõjapidamise lahutamatuks osaks. See toimub paralleelselt konventsionaalse sõjapidamisega, kübersõja ja teiste sõjapidamise liikidega ning see võib oluliselt mõjutada sõja üldkäiku.
Infosõja heaks näiteks on Gruusia-Vene sõda 2008. aastal. Nagu Vene riigijuhid ise väitsid, jäi Venemaa küll peale lahinguväljal, kuid kaotas sõja meedias. Gruusia-Vene sõjale 2008. aastal eelnes mitme aasta pikkune ettevalmistav faas, mida Venemaa alustas kohe, kui talle sai selgeks, et suhteid Gruusiaga tal ilma sõjata reguleerida ei õnnestu. Selle etapi eesmärgiks oli esiteks luua Gruusiast maailmas pilt kui ebaõnnestunud maast, mida polegi mõtet aidata, ja teiseks isoleerida Gruusia võimalikest liitlastest Läänes.
1.
Selles artiklis ei käsitleta infosõda kohalikes inforuumides. Gruusia inforuum oli mitmel põhjusel Vene infokanalitele suletud, oma inforuumi kontrolliga sai Venemaa aga väga hästi hakkama, tagades rünnakule Gruusia vastu Venemaa elanikkonna toetuse. Nii võideldi algul peamiselt maailma avaliku arvamuse pärast.
Venemaa pidas infosõda põhimõttel: kordamine on tarkuse ema. Gruusia riigijuhtide mõningaid iseloomuomadusi võimendati äärmuseni ning korrati siis neid lõpmatuseni. See andis aastatepikkuse töö tulemusena ka tagajärgi, luues Gruusiast pildi kui prognoosimatust ja ettearvamatust maast, mille käitumist ei suuda keegi ennustada. Gruusia juhte provotseeriti astuma samme, mis neid lääneriikidest kaugendasid ning Gruusia autoriteeti õõnestasid. Selleks anti neile kas soovitusi mõningaid samme astuda või siis hoiatati mingite sammude astumise eest, et neid sundida neid just astuma. Gruusia aitas omalt poolt Vene propagandale aga kaasa, reageerides igale Vene avaldusele ning võimendades neid sel kombel veelgi. Infosõja esimeses etapis õnnestus Venemaal oma eesmärgid sel kombel täita.
2.
Gruusia süüdistas Venemaad kõikvõimalikes pattudes ja kutsus Läänt appi, kui hunt aga tõesti karja murdis, ei uskunud grusiinide hädakisa esialgu keegi.
Esimese etapi lõpuleviimisele järgnes vahetu sõjategevuse puhkemisel teine etapp, mille sisuks oli agressiooni peitmine. Selleks kasutati Läänes juba sissetöötatud lugu, mida Lääs ise oli kasutanud, õigustamaks Serbia ründamist Jugoslaavia sõdades. Lugu seisnes osseedi rahva genotsiidi kirjeldamises, mistõttu kogu sõda näidati just Lõuna-Osseetia ja Gruusia konflikti võtmes – suur ja agressiivne Gruusia tungis kallale väikesele ja vabadust armastavale Lõuna-Osseetiale ja teostab seal nüüd genotsiidi, selle peatamiseks pole Vene vägedel muud võimalust kui sekkuda ning Gruusia rahule sundida.
Kuna Balkani sõdades oli sellist vastandamist korduvalt kasutatud, leidus Läänes algul neid, kes seda uskuma jäid. Venemaa oli juba enne sõda koostanud hulgaliselt lõunaosseetide genotsiidi puudutavaid infomaterjale ning vändanud isegi dokumentaalfilmi. Sõja alguses oli Lõuna-Osseetiasse komandeeritud ligi 40 kontrollitud riiklike massiteabevahendite ajakirjanikku, kes andsid sealt ühtset ja kooskõlastatud informatsiooni. Info anti edasi kiiresti ning see leidis uskujaid – nii mõeldi genotsiidi tõestamiseks kohe sõja alguses välja teade 2000 genotsiidi käigus tapetud lõunaosseedist.
Alles hiljem teatas Venemaa ametlikult, et hukkunud oli koos võitlejatega Lõuna-Osseetias 160 inimese ümber, kuid 2000 jõhkralt tapetud osseeti tiirleb maailma meediaruumis edasi.
3.
Teesi genotsiidist pidi toetama müüt vapratest ja õilsatest vene rahuvalvajatest, kes surmani oma postil seisid ning kellele Vene armee pidi nüüd appi ruttama. See et Venemaa sekkumise hetkeks polnud ei surma ega haavata saanud ükski vene rahuvalvaja ning ainsad tapetud olid sel hetkel Gruusia rahuvalvajad, ei huvitanud kedagi. Venemaa sidus infosõjaga kübersõja, mis lülitas välja kõik Gruusia ingliskeelsed uudistekanalid ning lõikas seega maailma ära Gruusiast tulevast informatsioonist. Kokkuvõttes võib ka infosõja teist faasi lugeda Venemaale äärmiselt edukaks ning tundus, et Gruusia ei suuda antud löökidest enam toibuda.
Nii see siiski polnud. Gruusia edus infosõjas etendas oma osa Eestist pärit ekspertide meeskond – „Eesti köök“ Eerik-Niiles Krossi juhtimisel. Siit tuleb ka otsida põhjust, miks Moskva võimud Krossi nii hullult vihkavad ning teda piraatluses süüdistavad.
Gruusia infotalituste töö organiseerus siiski ümber ning kõiki ministeeriume kohustati ühte kohta infot andma, mida „Eesti köök“ siis välismeediale vahendas. Gruusia infokanalid hakkasid pikkamööda tööle. Pilt tegelikult toimuvast hakkas maailma jõudma.
4.
Maailm hakkas aru saama, et toimumas on Vene agressioon ning lood mingist genotsiidist ei mängi siin enam mingit rolli. „Eesti köök“ kasutas arhetüüpset Läänes levinud vastandamist suure ja väikese – Taaveti ja Koljati vahel, tõmmates paralleele teiste Lääne massiteadvuses levinud nähtustega nagu Soome Talvesõjaga. Nende võrdluste kaudu muudeti Gruusias toimuv Lääne inimestele arusaadavaks ning lähedaseks. Vene vägede tegevus tekitas nüüd iga päevaga kasvavat rahulolematust, viies Lääne surveni sõjategevuse lõpetamiseks ning Vene vägede edasiliikumise lõpetamiseks.
Loomulikult pole õige kujutada Vene-Gruusia sõda õppetunniks, mis tänaseni kestab – olukord maailmas on siiski kõvasti muutunud ning infosõjad edasi arenenud. Venemaa on vahepeal negatiivsetest kogemustest õppinud ning moodustanud Läänes võimsa infoimpeeriumi, mis peaks analoogsetel juhtumitel Venemaale edu tagama. Selle osaks on Vene infokanalite võrgustik ning Venemaa huve teenivate Lääne ajakirjanike, lobistide ning poliitikute hord.
Venemaa tugevnev mõju nende rahvuslikus inforuumis on tekitanud tõsist muret Leedu ja Läti asjakohastes asutustes. Küsimus on üles võetud ka rahvusvahelisel tasemel. Eestis on psühholoogiline kaitse osaks laiapõhjalisest riigikaitsest, mille täpsem väljatöötamine parajasti käsil on. Infosõja alahindamine võib aga kalliks maksma minna. Ning kuna tegemist pole mitte ühekordse projektiga, siis pole meil muud võimalust kui enda psühholoogiliseks kaitseks valmis olla.
Venemaa on vahepeal negatiivsetest kogemustest õppinud ning moodustanud Läänes võimsa infoimpeeriumi, mis peaks Venemaale edu tagama.