UNISTUSTE ASUMAA: 1933. aasta “Välis-Eesti Almanaki” kahes viimases numbris avaldas Johannes Maide artikli “Eesti koloniaalpoliitikast”, milles kutsus üles ostma saart Hispaanialt ning organiseerima Eestile asumaad. Projekti tutvustas kunagi ka koduloo-uurija Ingomar Tuul. Huvitavad mõttekäigud meie kolooniat ihaldavast minevikust võtab kokku Juku-Kalle Raid.
- aasta asumaa-jutt “Välis-Eesti Almanakis” suurt järelkaja ei leidnud. Ent samas väljaandes 1936. aasta märtsis kutsus Johannes Maide üles ostma või rentima ühe saarekese Hispaanialt.
Toetasid ka mõned diplomaadid
Ühesõnaga: küsimuse alla oli tõusnud Eesti võimalik asumaa. Mais 1936 aga algas “Välis-Eesti Almanakis” põnev poleemika, milles tulid mängu juba sõjalised küsimused. Nii kirjutas seal Johannes Maidele vastu- ja pooltväiteid esitanud Heinrich Laretei, tsiteerides Päevalehe peatoimetajat Harald Tammerit: “Sõjakäiku me asumaa võitmiseks korraldada ei saa ja sõjakäik tuleks kallimgi kui mõne maatüki ostmine mõnelt võõralt riigilt. Keegi ei müü aga oma maad odavalt ja väikesegi saare ostmiseks tuleks meil arvestada miljoneid. Edasi. Mis teeksime meie 17 rkm suuruse Cabrera saarega, kus praegu 42 inimest või 4-rkm. pindalaga Dragomera saarega, kus seni puuduvad elanikud, kui me sinna ei hakka ehitama elamuid? Kas on keegi arvestanud, mis läheks seal maksma elamute püstitamine?”
Meie “koloniid” toetasid ka mõned diplomaadid. Nii ilmus “Välis-Eesti Almanakis” märtsis 1936 järgmine teade: “Juba mitmel pool on meil üles tõstetud mõte – Eesti asumaade soetamine juba üksi kliimalistel põhjustel. Nii on meie Maroko aukonsul, dr. R. Peets tõsiselt üles tõstnud mõtte, et Eesti peaks juba tervishoiu seisukohalt omama kohakese, kuhu oleks võimalus oma inimesi paigutada päikesepaistelises kliimas, tervistkosutava sihiga. Ta ütleb: “Vajaksime tõsiselt paika, kuhu võiksid asuda kas ajutiselt või jäädavalt kodumaa niiske kliima ohvrid.””
Cabrera
Kõigepealt tuli Maide meelest kolooniana küsimuse alla Cabrera saar (katalaani keeles Kitsesaar), mille suuruseks on 17 km2 (u 39° 9′ N, 3° E). Mägine Cabrera asub Mallorcast 15 kilomeetrit lõuna pool. Saar on kaetud igirohelise Vahemeremaa põõsastikuga, loodus on üsna lopsakas. Osa Cabrera neljast lahest on väga kalarikkad. Kasvab viinamari ja õlipuu metsikul kujul. 20. sajandi esimestel kümnenditel asus saarel paranduskoloonia, midagi meie Kesselaiu vangla taolist. 1936. aastal elas saarel 42 inimest, baleaari keelt kõnelevat ja kalapüüki harrastavat mallorgino’t, kes muu hulgas olid samal aastal kodusõja käigus tunnistajaks saare rannavetes toimunud allveelaevalahingule.
Hispaanlased võisid tänada õnne, et nad Cabrerat põikpäistele eestlastele ei andnud, sest praegu hõlmab 90% saare pindalast Cabrera rahvuspark. Oma õrna ja rikkaliku mereeluga on saarest saanud näiteks üks delfiini- ja meremaouurijate palverännakupaiku. Saar on popp mereturismikeskus, seal paiknevad turismiinfopunkt, jalgrattalaenutus ja muuseum. 14. sajandist pärineva kindluse juures asuvad suveniiripood ja kohvik.
Conejera
Selle saare pindala on ainult 7 km2. Nimi tuleneb katalaani keelest: Jänesesaar (Conillera). Tolle saare kohta kirjutas Johannes Maide ülbelt: “See saareke kuulub orgaaniliselt Cabrera saare külge ja peaks loomulikult samuti kuuluma viimase saare uuele valdajale, oletame Eestile.” Kuna Conejera on ilma igasuguse asustuseta, väärib Maide poolt märkimist vaid see fakt, et saarel elab palju metsistunud kodujäneseid.
Kaasajal ei ole Conejeral (u 38°58′ N, 1°12′ E) midagi muutunud peale selle, et seda tihti külastavad Ibizal puhkajate paadid. Asja pärast käivad saarel vahest vaid automaat-tuletorni seadistajad. Kaugelt merelt vaadates on Conejera nagu valge kroon, mille kaugele Põhjala rahvale kinkimine olnuks liigne luksus.
Dragonera
Mallorca läänepoolse ranniku lähedal paiknev Dragonera saareke (u 39° 35′ N, 2° 19′ E; pindalaks vaid 4,4 km2) valmistas maid jagavale Johannes Maidele raskusi: “Ka selle saarekese omamine võiks tulla kõne alla, kuigi tulitorni olemasolu Dragoneral teatud raskusi uuele valdajale võib pakkuda.”
Praegu asub saarel Dragonera rahvuspark. Sõja ajal ja sõjajärgsel ajal on Dragonerale püütud rajada nii põldu kui ka suurt turismikeskust, kuid esimese keelas ära saare kivine pind ja teine plaan maeti maha keskkonnakaitsjate lärmaka kampaania käigus. Saarel elavad alaliselt majaka- ja sadamavaht.
Espardell
Seda saarekest, Espardelli (u 38º 47′ N 1º 28’E) ei tarvitatud Maide õnneks sõjaeelsel ajal üldse. Metsikul jänesel kuluks Espardelli idarannikult läänerannikule jooksmiseks vaid kümmekond minutit. Olnuks väga raske mõista, kuidas saanuksid eesti kolonistid mahtuda sellele mikrosaarele, ehkki mõnes kohas oleks neile leidunud kuumi ahvatlevaid liivarandu (keskmine suvine temperatuur on Baleaaridel +26 °C). 1936. aastal oleks nende rahu häirinud ka lähedusest Formentera saarelt kostvad Hispaania kodusõjaga seostuvad püssipaugud. Praegu asub saarekesel pisike hooajaline sukeldumiskeskus.
Cunillera
Ibiza saare läänepoolse ranniku lähedal asub kahe ruutkilomeetrine Cunillera (u 39° 00′ N, 1° 13′ E), mis oli kolmekümnendate algul väga jalajälje moodi ja nägi välja, nagu oleks Vahemerre astunud keegi, kelle päka pikkus on kaks kilomeetrit. “Varbajäljed” joonistasid kaardile kaks kari, mis on aga mere veetaseme tõusu tõttu tänapäevaks kadunud. Saare lähedal asub tänapäeval amatöör-raadiomajakas. Kujutagem ette, kuidas eesti väljarändajad oleksid istunud nendel karidel!
Tagomago
See saar asub Ibizast kirdes ja on veel väiksem kui eelmine ja selle kaljust pinda katab madal põõsastik. Alates 1914. aastast asub saarel majakas, mis on lõplikult välja ehitatud 1975. See majakas on võtmetähtsusega nende laevade jaoks, mis suunduvad Ibizalt Mallorcale. Tagomagole iseloomulikuks on veel kunagiste talude varemed. Praegu on saar eravalduses ja rikkurid saavad seda omanikult välja rentida ainult nädalaks, ei vähem ega rohkem. Seejuures tuleb rentida terve saar.
Ibiza lähedal on veel palju väiksemaid saarekesi, aga need Johannes Maidet miskipärast ei huvitanud.
Columbretes
Need vulkaanilist päritolu saarekesed asuvad juba lähemal Mandri-Hispaaniale kui Baleaaridele. Neljal väikesaarel asub alates 1988. aastast rahvuspark, seejuures 0,19-ruutkilomeetrise pindalaga inimtegevuse keelutsoon eriti ohustatud liikidele, mida harva külastavad ainult bioloogid. Columbretese saared on paik Vahemere kajaka kui globaalselt ohustatud liigi kolooniale. Põõsastikes, mis suurimal saarel Ferreral moodustavad ka väikeseid tihnikuid, elavad maod ja sõjajärgsel ajal ka mingid merisea modifikatsioonid.
Columbretes on huvitav paigake sellepärast, et selle madusid mainis juba Strabon oma “Geographicas”, andes saarestikule nime Ophiusa (Madu). Arvatakse, et saarestikku külastas tagasiteel Lennart Mere “Hõbevalgema” najal Eesti kultuuriski tuntud Pytheas Massaliast, kuna Pytheas armastas oma reisidel külastada just neid areaale, mida 4. sajandi e.m.a kartaagolased pidasid omaenda geopoliitiliseks huvisfääriks, Ophiusa oli aga just säärane kant.
Alborán
Maide räägib endise arrogantsiga: “Lõppeks tuleks Hispaania territooriumist arvesse veel Gibraltarist 200 km ida pool olev, Hispaaniast 85 km ja Aafrikast 58 km kaugusel olev saareke Albocan, ca 1 km2 pindalaga. Et see saareke asub strateegiliselt väga tähtsal kohal, siis võib selle saare omandamises takistusi tõusta.”
Selle koha (u 35° 55′ 00″ N, 03° 02′00″ W) nimi on tegelikult Alborán ja tänapäeval asub seal väike Hispaania garnison. Saar, mis oma nime saanud 16. sajandi tuneeslasest piraadi Al Borani järgi, põhjustas 1960. aastal konflikti Hispaania ja Nõukogude Liidu vahel, kuna Nõukogude sõjalaevad, mis tegutsesid “kalalaevade” sildi all, tulid saarekesel maale ja üritasid seal püsti panna midagi kindluse taolist. Just sellepärast saigi garnison saarele pandud, pealegi on Alboránile samal kümnendil pretendeerinud ka marokolased.
Johannes Maide peatus oma artiklis ka Prantsusmaa territooriumide omandamise küsimusel, kuid sai nähtavasti kohe aru, et see “on nii poliitilistel kui sõjalistel põhjustel väga küsitav”.
Mis kolooniate otsijast Maidest endast sai? Nagu juba öeldud, sai Maide Eestis kuulsaks eelkõige sellega, et ta tegi 1920. aastal tuhandekilomeetrise süstamatka ümber Eesti. Tema artiklid 1936. aasta “Välis-Eesti Almanakis” olid kurioossed ja ei äratanud laialdast tähelepanu, või kui, siis Hispaanias. Sõjaväelane ja turismitegelane Johannes Maide hukkus Eestist põgenemisel laevaga Moero 22. septembril 1944 Läänemeres.
Maidele vastu vaielnud Rudolf Peets jäi 1940. aastal Hispaaniasse. Ta suri 98 eluaasta vanuselt, 15. augustil 1991 Prantsusmaal.
Milline kolonii?
Hispaania ajakirjandusel ei jäänud märkamata, et mõne eestlase sooviks on neid koloniseerida.
Mitmed Hispaania lehed võtsid pahandatult sõna, ehkki Hispaanias oli ärev olukord ja kodusõda kohe algamas (polnud mais 1936 veel alanud). Eestisse jõudis üks neist ajalehtedest, kus pealkirja all “Eesti soovib omandada Cabrera saare. Kavatseb seal asutada sanatooriumi” seletatakse järgmist: “Tallinn (Estonia), 3. IV. Ajalehed on ära toonud artikli, mida hiljuti avaldas üks eesti ajakiri, mis on äratanud suurt tähelepanu, kuna sellest nähtub, et asumaade ihasid ei oma mitte ainult suured rahvused, vaid ka väikesed; vähemalt käesoleval juhul ei kavatseta vägivaldset vallutamist, vaid ainult territooriumide omandamist.
Tõeliselt, äratoodud artiklis nõutakse üht asumaad Eestile, õigustades seda nõudmist tolle maa mitterahuldava kliimaga, kus kange külm tingib tervislikuma maa-ala kasutamise vajaduse. Artikli autor õhutab Tallinna (Revali) valitsust astuma samme Eestile väikese Hispaania saare Cabrera omandamiseks, mis asub Baleaaride saarestikus ja mille soe kliima teeks sellest tõelise Eesti rahvusliku sanatooriumi.”
Neil päevil sai “Välis-Eesti Almanaki” andmetel “üks Eesti riigitegelane” ka kirja Hispaaniast, kus oli sõbralikult soovitatud selline mäng jätta. “On raske uskuda,” seisis kirjas, “et Hispaania nõustuks ära andma ükskõik missugust pisimatki lapikest oma territooriumist.”
Missugust kolooniat Johannes Maide siis Eestile soovitas? Esimesena käisid tuntud matkaselli ja süstasõitja neelud Hispaaniale kuuluva Baleaari saarestiku järele. Baleaari saarestik koosneb neljast suuremast (sealhulgas tänapäevalgi väga tuntud Mallorca ja Ibiza) ning kolmest väiksemast saarest. Geograafiliste mõõtmete poolest on Mallorca muidugi meie Virumaa suurune, nii et sellele polnuks kindlasti mõtet pretendeerida. Küll aga veetles toonaseid “sanatooriumiasutajaid” kindlasti Baleaari saarestiku hea strateegiline asend otse Hispaania kõhu all. Võib-olla oleks vajaduse korral kuidagi saadud sekkuda sõjasündmustessegi.
