LAPSPÕGENIKU ELUST: Eduard Kotšergin – legendaarne Vene rahvakunstnik, kõikvõimalike riigiauhindade ja festivalide laureaat, suurepärane lavakunstnik ja õppejõud, kes juba üle 40 aasta teenib Peterburi Suure Draamateatri peakunstnikuna – vahistati kolmeaastaselt ning saadeti Siberisse. Mais 1945, otsustanud, et sõda on läbi, pani 8-aastane poiss vangilaagrist ajama. Mailis Hudilainen kaevas kunagise põgeniku üles.
Mailis Hudilainen otsis Eduard Kotšergini Piiterist üles mitmel põhjusel. Esiteks on Eestis pälvinud suurt tähelepanu tema autobiograafiline teos „Trellidega ristitud“, mis räägib Eduardi põgenemisest seitsme aasta jooksul (8.–14. eluaastani) jalgsi läbi Siberi (ja ka läbi Eesti tagasi kodulinna Peterburi). Teiseks on tänapäeval põgenikuks olemine, põgenikustaatus ning põgenemine taas teravalt elu keskmes. Vastuoluline Kotšergin räägib KesKus’ile pagendatud inimestest ning pagendatud riigist. Ja väidab, et ootab Vene riigile „tõelist peremeest“.
Õudusjutu dekoratsioonid
Eduard Kotšergini ema-isa vangistati ja tapeti seoses „prompartei asjaga“, elektrotehnika instituudi aspirandist isa vangistati 1937. aastal küberneetika eest, Poola päritoluga ema vangistati kolm aastat hiljem – tema oli julgenud pidada kirjavahetust oma vennaga, kes sõdis tollal sakslaste vastu Inglismaal. Tulevane kunstnik istus ka oma aja ära – kolmandast neljateistkümnenda eluaastani: NKVD lastekasvatusmajad, eriasutused, lastekoloonia Eesti mõisahoones. Kaheksa-aastaselt otsustas ta põgeneda. Tal kulus seitse aastat, jõudmaks Siberist tagasi Leningradi.
Tema esimeseks kunstiõpetajaks sai Toomas Karlovitš, eesti kurat hüüdnimega Japsimaama, kasvatusmaja majandusjuhataja. Ta oli jaapanlaste kätte vangi sattunud, kust pääses Jaapani tätoveeringukooli tõttu, mis ta sealt välja ostis ning kurgust jalatallani lõuendina kasutas.
Suure kunstniku esimesteks töödeks olid värvilised mängukaardid ja tätoveeringud zekade – kinnipeetavate – tarbeks, edasi vasktraadist painutatud juhtide profiilid. Just see oskus toitis teda mitmeaastases kohutavas matkas laste-Gulagist koju.
Oma sünget odüsseiat kirjeldas ta raamatus „Trellidega ristitud“ (mis pälvis maineka Rahvusbestselleri auhinna ning on eesti keeles ilmunud 2015. aasta lõpus), mille võib ühte ritta seada A. Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ ja V. Šalamovi „Kolõma juttudega“ (Šalamovist kirjutab Jelena Skulskaja selle artikli laiendina käesolevas numbris). Raamatus esineb riik õudusjutu dekoratsioonina: väikese peategelase teekonda takistavad raudteemendid, lagašid-vagunisaatjad, professionaalsed vargad, kerjused ja NKVD lastekasvatuskodude juhatajad.
Kohtumine Suure Draamateatri ametikäigu juures
Kohtume Suure Draamateatri ametikäigu juures. Eduard Kotšergin viib mind väljapeetud sammul mööda teatrikoridore ja kommenteerib: „Hetkel on väikeses saalis minu näidend, miks me teile küll sinna pääsu ei vormistanud… Võib ju ka teise vaatusesse kuhugi istutada.“
„Ärge muretsege, küll ma ise ka saan,“ sõnan vahele.
„See on läbi müüdud,“ vastab ta pisut üleolevalt. Lifti juures kuulen resoluutset: „Meil on täpselt tund.“
Tal on iga minut arvel. 78-aastasena kujundab ta näidendeid, õpetab, kirjutab – ja kõike seda täiskoormusega. Ei ole siis ka minul aega raisata. Alustan juba treppidel millegi lihtsaga, et jääd murda: „Te olite juba kolmeaastaselt rahvavaenlaste pojaks kuulutatud ja saadeti selle eest NKVD lastekasvatusmajja.“
„Õige.“
„Aga lastekasvatusmaja ei ole ju mingi lastead, eks ole? Pigem midagi lastevangla taolist?“
„Tõesti, see olekski vast kõige täpsem definitsioon.“
„Seepärast te sellise pealkirja raamatule valisitegi?“
„Nimetusega on kõik palju keerulisem. Kes enam teab, on kursis, et see on kuulsa Peterburi Krestõ vangla kinnipeetavate väljend (vene keeles tähendab „krestõ“ risti ja väljend, mis on ka raamatu pealkirja toodud, kõlab „Trellidega ristitud“ – M.H), see oli kunagi „seaduslike varaste“ omavaheliseks äratundmiseks mõeldud parooliks. Stalini ajal hakati nende kõrvale massiliselt ka poliitvange istutama. Väljend on paljutähenduslik. Ma võtsin selle üle, sest see on ammu unustusse vajunud. „Ristituteks“ olid kunagi ka miljonid Krestõ ja teiste nõukogude vanglate poolt ristitud poliitrepresseeritud.“
Hakklihamasin
„Ja mida see parool meile edastab?“
„Ma sattusin ekstreemsetesse oludesse ja jäin imekombel ellu. Kuid ega ma ainus polnud. Neis oludes said miljonid kannatada. See oli ekstreemajastu, see staliniaegne hakkmasin, mis lahutas tuhanded lapsed vanematest ning paiskas nad tänavale. Oli ka palju sante, haavatuid, sõja eest põgenenuid. Riigis toimus tont teab mis, terves Liidus oli iga rongijaam täis – inimesed liikusid läänest itta ja idast läände, kõik segunes. Sõideti vagunite katustel, vagunist väljaspool riputi kobaratena. Sees lesisid inimesed sõna otseses mõttes üksteise peal. Õudsevõitu aeg oli… Muide, ka edasi – neljakümne kaheksandal ja -üheksandal aastal – oli Venemaa keskaladel tohutu põud ning näljast aetuna liiguti sealt tervete perekondadena põhja. Kuid sellest ei räägi keegi.“
„Ja kuidas asjad Venemaal praegu on? Kuidas on lood poliitilise olukorraga Venemaal?“
Eduard vaatab mulle pingsalt otsa: „Mina olen varaste kasvandik. Ja vargad on põhimõtteliselt apoliitilised inimesed.“ Ta vaikib. Mida nii ägedale põhimõttele vastu öelda?
„Me ju kõik teeme tähelepanekuid ja üldistusi nii või naa…“
„Olen põhimõtteliselt apoliitiline. Selleks, et midagi poliitikast öelda, peab selles olema professionaal ja mina ei ole. Mina olen teatriinimene,“ ütleb ta teravalt.
Poisikluti jõud
Selge, niipidi küsida ei saa. Üritan läheneda teisest suunast: „Meenutate tõesti õudseid asju, ka raamatus. Kuid seejuures ei teki lugemisel traagilist muljet.“
„Ega ma kõige hullemaid asju ei kirjeldanudki. Minu arvates teatud asjadest lihtsalt ei tohi kirjutada.“
„Miks?“ julgen vahele segada.
„Lihtsalt ei tohi,“ vastab ta resoluutselt – ja jälle tabab mind see läbitungiv pilk. „Kas te arvate, et naistelaagritest on võimalik kirjutada? See, mis seal toimus, on põrgustki hullem. Need, kes sellest kirjutasid – Ginzburg või Petkevitš näiteks –, tegid seda väga delikaatselt. Mina tean emalt, mis seal tõeliselt toimus. Sellist lugemist ei kannataks ükski inimhing välja, see pole enam kirjandus, kui peab kirjutama sellisest füsioloogiast.“
„Valisite teise lähenemise. Hullemadki pildid raamatus ei tekita õudu ega haledust, pigem kaastunnet. Miks te otsustasite sellises võtmes kirjutada?“
„Tahtsin säilitada positiivsust, seda, mis mind elusana hoidis. Pimedusse vajumine tähendab lõppu. Aga lootus annab jõudu tegutseda, mitte alla vanduda, võita.“
„Ja mis teile – siis väikesele poisiklutile – konkreetselt jõudu andis?“
„Eelkõige ema. Ma lihtsalt pidin ta leidma, temaga kohtuma. See oli olulisim. Teiseks – usk. Neist kahest alustalast ammutasin igapäevaselt tuge.“
„Kuna toona mängukaarte ei müüdud, siis õppisin nende joonistamise ära“
„Teisalt, kui te mängukaarte ei joonistanuks ega tegelenuks tätoveeringutega, ehk polekski ellu jäänud?“
„Kuhu siis ametita, tööoskuseta? Elu on õpetanud, et kui tahad ellu jääda, peab omandama kutse. Professionalism päästab. Sellest sünnib lootus. Kõikides ühiskonna üksustes hinnatakse oma ala meistreid, ka kurjategijate seas. Kuna toona mängukaarte ei müüdud, siis õppisin nende joonistamise ära, pärast ka tätoveerimise ning enam mind vargad ei puudutanud. Kuidas üldse proffideta äri ajada – ükskõik mis asjas?“
„Ja kuidas on praegu lood professionalismi tasemega Venemaal?“ uurin – et ehk nii saab tema arvamuse Venemaast kätte.
„Terve maa kohta öelda ei oska. Ma ei tee üldistusi sellest, mida ma ei tea. Oskan rääkida ainult oma alast, ja selles on hariduse tase muutunud. Tehnoloogiaajastu muudab inimese psüühikat. Uus põlvkond on arvutiinimesed, aga meie amet põhineb ikka käsitööl, kuid sedagi viiakse üle arvutisse ega saada aru, et arvuti hävitab individuaalsuse, omanäolisuse, ja nii kaob kunstniku olemus. Peamine on elav käsi, elav organism, mis jäädvustub paberil või lõuendil. Üks asi on programmeeritud värvigamma, teine – teie poolt läbi elatud. Tehakse ju teatrikunstnike näitusi, arvutil tehtud lavakujunduse joonistusi – kas olete tähele pannud, et perekonnanimesid vaatamata tekib tunne, et kõik on ühe inimese tehtud? Ideed on loomulikult erinevad, kuid ka üks inimene võib erinevaid ideid toota. Ja individuaalsust neis ei ole. Joonistamine, plastika, kunstniku värelused – seda arvuti edastada ei suuda.“
Keskkond
„Kui aga professionaalsuse juurde tagasi tulla?“
„Vaadake, see on ääretult oluline, kuid mitte ainuke element. Haridus, kutse omandamine on üks alustala, teine aga – keskkond. Kui te ei satu keskkonda või ei ehita seda ise, siis head kunstnikku teist ei saa.“
„Ja kas Peterburis on veel seda kultuurikeskkonda?“
„Ikka. Teil, Eestis, on muide ka. Elmo Nüganen näiteks on suurepärane lavastaja, arukas ja peenetundeline, loomuliku maitsega.“
„Kas vaatasite tema viimast Peterburi toodud näidendit „Ma armastasin sakslast“?“
„Nägin, suurepärane näidend on.“
„Ja kuidas on Peterburis modernse kultuurikeskkonnaga?“ küsin oma hinge kraapiva küsimuse. „Otsin ja otsin ja leida ei suuda.“
„Ega olegi kahjuks. Meil osatakse teha klassikat, kuid uued tuuled ei kinnitu.“
„Nii et isegi algeid pole?“
„Selleks on vaja lavastajakooli, koolkonda, ja seda pole. Teater sünnib ikka siis, kui on dramaturgia. Ja nüüdisaegset vene dramaturgiat ei ole. Jah, meie BDT (Suur Draamateater) direktor Andrei Mogutši on andekas dramaturg ja teeb nii mõndagi. Kuid ei saa öelda, et tema lavastused on nüüdisaja avastus. Sellist laadi näidendeid on läänes ammu tehtud, tema oskab lihtsalt andekalt üle võtta.“
„Mõhkugi ei saa aru, mis toimub“
„Miks siis Venemaal ei ole uut dramaturgiat tekkinud?“
„Sest pole millestki teha,“ lausub kunstnik tüdinult ning keerab salvräti kahekorra. „Mõhkugi ei saa aru, mis toimub. Ideed pole. See on praegu ideeta maa, ametnike konglomeraat. Sürreaalne sünnitis, mis ise ei suuda midagi luua, sest ei kanna midagi positiivset.“ Tundub, et jõudsime emotsionaalse teemani, mis paneb lavakunstnikku huuli kokku pigistama.
„Üldse mitte mingit?“ julgen kahelda.
„Mis positiivist siin rääkida saaks?“ ohkab ta. „Peterburis lõhkevad praegu kõikjal soojaveetorud – külmuvad. Hullupööra palju maju jääb kütteta. Teatriinstituut seisab mitmendat päeva külmana, õpetan tudengeid jopes. Miks? Sest torude kasutusaeg on ammu möödas. Ei vahetata. Ja see ongi nii lihtne. Loomulikult, nõukogude aja kohta on palju halba öelda, aeg oli milline iganes, aga oli plaan vahetada iga 20 aasta tagant torusid. See oli miinimum. Ja siis tuli meie ametnike revolutsioon, seda hakati kapitalismiks nimetama, mis sellest. Ja juba üle kahekümne aasta pole ühtegi toru vahetatud. Kõik on ära kõdunenud. Raha on kellegi taskutes. Ja torud lõhkevad kõikjal, terves riigis. Ehk kannatame veel selle aasta, aga järgmisel aastal saabub täielik katastroof. Kui küte otsa saab, arvad, et rahvas ei tule tänavatele? Muidugi tuleb, ja läheb veel ametnike losse ka ründama…“ Kotšergin on ammu ähmi täis, tunnen, kuidas külmast värisev rahvas tema vaimusilmas mässab. Ta jätkab: „Mis külmuval inimesel üle jääb? Teda ei hirmuta enam miski. Eriüksusi ei jätku, et neid peatada. Peatuvad tehased ja kõik. Ma ei räägi majandusest ega poliitikast, vaid konkreetsetest igapäevaasjadest, sest need on kõige aluseks.“
„Kas seda teatrikülastajate pealt ka tunda on?“
„Varem oli teater nõukogude inimese jaoks nagu tempel ja pihilike ideedega lavastusi võeti väga hästi vastu. Inimestel oli vajadus selle järele, mujalt ei olnud võtta. Praegu on kõik kommerts, juba aastaid. Kuid imelikul kombel tunnen viimasel ajal, et see kommertsialiseerumine on hakanud taganema ning „pihiteatri, templi“ idee tärkab jälle. Ma tunnen seda. Inimesed on näljas millegi inimliku, pühama järele.“
„Idee järele?“
„Kui torud lõhkevad kõikjal, siis ehk sünnibki idee,“ vastab ta salapärasel ilmel.
„Riik on selline sürreaalne“
„Ei teagi, kas naerda või nutta,“ oskan ma sellise pessimismi peale öelda. Temagi muigab: „Riik on selline, sürreaalne. Ja rahva psühholoogia on ka sürreaalne. Kõik, mida läänes võimatuks peetakse, on meil normiks.“
„Mis, näiteks?“
„Mina ise – et ellu jäin… Näiteid on nii palju. Üheski riigis ei toimu midagi meiega sarnast. Ei saa aru, mida seal üleval mõeldakse, nad külmuvad ju ka ära… Või tahavad uttu tõmmata? Seal on ju ka neile nüüd ohtlik, võidakse kõik ära võtta. Ma pole poliitik, ma ei saa millestki aru muidugi, kuid teen järeldusi pisiasjadest. Kui vaadelda torusid üksikuna, millest üldistada – täielik sürrealism.“
„Aga inimesed kannavad välja, on lausa vaimustuses uuest nii-öelda rahvuslikust ärkamisest, rahvas on ühinenud…“
Kotšergin ei kuula lõpuni: „Kust te sellist jama võtate?“
„Statistilised andmed…“ üritan selgitada, kuid tema sähvab: „Statistika! Rääkige pigem taksojuhtidega, nemad ütlevad teile teist, hoopis teist.“ Jääb korraks mõttesse. „Ja kui ongi tõsi, võib ju aru saada, et inimesed tahavad mingit positiivsust leida, kõik ihkavad ju seda. Inimene pürgib alati positiivsuse, lootuse poole. Kuid tasub torudel lõhkeda ning homseks on kõik vastupidi. Tuleb pauk. Tuleb nii, nagu Puškin ütles: Venemaal on kõige hullem mäss. Kus te veel näinud olete, et kodusõda kestaks seitse aastat, nagu Venemaal oli?“
Toon näiteid, Eduard ainult vangutab pead. Tema on oma otsuse teinud. Venemaal on nii ja mitte teisiti. Teema on end siit nurgast ammendanud.
Kui peremees ometi saabuks!
„Mis te arvate, kas kultuuri langusega saaks midagi peale hakata?“
„Ehk võikski, kui keegi selle käsile võtaks. Kõikjal on vaja põhja, kooli. Ja meil on kutse-, käsitööliste ametite küsimuses tõeline langus. Kõikide asjade juures oli vähemasti kutsekoolidega Nõukogude Liidus hästi. Jälle üks detail: mõelge, rakette ehitati siis peaaegu käsitsi ning kuna kutseinimesed tegid oma tööd hästi, raketid ka lendasid nagu kord ja kohus. Ja mis praegu on? Hävitustööga alustas juba Hruštšov, Jeltsin oli see, kes kaotas kõik kutsekoolid ja tehase-vabrikupõhise õppe. See… (otsib sõna) demokraat,“ peagu sülitab ta.
„Ja nüüd raketid kukuvad ja teist ja kolmandat ka. See pole üldse juhuslik. Oskan seda öelda teatri põhiselt: ma ei suuda leida head peentislerit. Viiemiljonilinnast otsin tuletikuga taga, heale palgale, aga tühjagi. Ameti tase hävib. Sellest kannatab ülejäänu. Sellest vaatevinklist mõistan, et ette võtta saaks küll palju, aga alustama peaks algusest, põhjast, ja tekitama kõike uuesti.“
„Kui tõenäoline see on?“
„Kui peremees saabuks, siis oleks. Mitte varas ega bandiit ega KGB või muu sõjaasutuse ametnik, vaid peremees.“
„Mida te peremehe all mõtlete?“
„Venemaale oli hea peremees Aleksander III. Tema tegi riigi rentaabliks, enne seda pole Venemaa kunagi produktiivne olnud, tema aga suutis kõik võlad kolme aastaga tagastada ja viie aasta pärast rahastas hoopis Venemaa juba Bismarcki, et ta Saksamaa ühendaks. Ta ärkas igal hommikul kuue ajal, et kontrollida tähtsaimate pankade saldoraamatuid. Iga kahe aasta tagant tõstis pankureid nende kohtade pealt ümber, et nad ei jõuaks korrumpeeruda. Ta ehitas Turksibi raudtee… Tegi väga palju Venemaa heaks, kuid jällegi, vähesed teavad sellest. Tema tegusid õpetatakse, muide, läänes eeskujuna, aga meil mitte. Mõistate?“
„Kas Venemaa peremeheta ei saa?“
„Mis riik peremeheta ellu jääks? Kas teie oma või? Ei, ka teie vajate peremeest.“
„Aga demokraatia?“
„Demokraatia on omaette asi, aga palun. Üks teist ei sega. Kui tuleksid demokraadid-muidusööjad, kes ainult oma nahast hoolivad, mida te siis peale hakkate? Kukute kahetsusest juukseid katkuma. Demokraatia demokraatiaks, põhiline on inimeste kvaliteet.“
Aeg on lõpetada. Jõuame liftini, sees on noor mees, kes väljub, silmad telefonis, sõnagi lausumata.
„Hei!“ hõikab Kotšergin. „Kas siis teretama ei peagi enam? Käitumist ei õpetatud sulle?“ Noormees ei vaata üles, ümiseb midagi ning kaob.
„Näed, siin olen peremees mina,“ viskab kunstnik mulle lõpetuseks. „Seepärast nii reageeringi.“
Kotšergini „Teel“
Ilona Martson, raamatu „Trellidega ristitud“ tõlkija, ütleb, et tegu on teekonnaromaaniga.
Mille poolest erineb Eduard Kotšergini raamat muudest nõukaaja memuaaridest? Eeskätt on see autori võrratu jutustamisoskus. Ta liigub mälu- ja ilukirjanduse piirimail, kuna NKVD kasvatusmajades ja Eesti NSV noortekoloonias veedetud lapsepõlve loo faktoloogilise tõepõhja on möödunud aastakümned paratamatult varjutanud. Püüdsin näiteks Mailise kaudu uurida, kus siis asub mõis, milles viiekümnendate aastate alguses tegutses tema noortekoloonia, kuid selget vastust ei saanudki. Kirjeldatakse justkui Alatskivi mõisa, kuid mingeid jälgi seal tegutsenud noortekolooniast säilinud pole. Kolooniad olid Koluveres ja Laitses, aga piltide järgi välistas autor need kohe, nagu ka Kaagvere. Lõpuks tuli leppida tõdemusega, et tema kolontai asus „kusagil Eestimaal“. Küllap, kui uurima hakata, korduks sama asi mõne teisegi selle raamatu seigaga.
Seega: kuigi vormilt autobiograafia, on „Trellidega ristitud“ loetav ja käsitletav pigem teekonnaromaanina. Alltekstina kõlab kaasa nii Odysseuse teekonna kui Proppi uuritud muinasjuttude poeetika.
Kahjuks ei ole eesti väljaandes ilmunud fotodel allkirju ja lugeja ei saa aru, kes on neil kujutatud isikud. Ütleme siis ära, et (lisaks Vene arhiividest pärit ajastupiltidele) konkreetse looga seotud fotosid on vaid kaks – ju pole rohkem säilinud. Mõlemad on näha ka esikaanel. Noor heledapäine naine ülal paremas nurgas on autori ema, poolatar Bronislawa Odynets.
Ja väike poiss kortsus fotolt on romaani peategelane 24. aprillil 1945. Vaevalt kuu aega hiljem põgeneb see laps Siberis asuvast lastekasvatusmajast, et alustada oma ligi seitse aastat kestnud teekonda oma kodulinna Piiterisse. Ja sellest „Trellidega ristitud“ pajatabki.
