HALB, HALB, AGA IKKAGI IGIHALJAS KULTUS: Imelike Filmide Festivali (IFF) juht Harly Kirspuu vaatleb ühte kuulsamat kolefilmide loojat Ed Woodi. Keegi pole veel avastanud ühtegi tema teost, mis ei oleks objektiivselt kohutav ning kus Woodi totaalne andetus igal sammul silma ei paistaks. Ometi on tegu täieliku legega.
Filmiajaloost teame omajagu inimesi, kes oma eluajal enda teostega kuulsaks saada ei jõudnudki, aga keda praegu kõik filmihuvilised teavad ja on vähemalt mõnda selle autori filmi näinud. Üks neist on Ed Wood.
Temast on tohutult palju kirjutatud, aga tema filme on vähe vaadatud ja nende ajastulist konteksti analüüsitud. Kuigi keegi pole veel avastanud ühtegi tema teost, mis ei oleks objektiivselt kohutav ning kus Woodi totaalne andetus igal sammul silma ei paistaks, ei kujuta küsitava ande ja oskuste ning minimaalsete rahaliste vahenditega tehtud linateos iseenesest veel automaatselt finantsilist surmaotsust. Näiteks Itaalia kinoajaloost on võimalik leida massiliselt ülemaailmselt kuulsaid exploitation’i tegijaid. Woodi peamine probleem on see, et kuigi ta ihkas rikkust ja kuulsust, siis tollal, kui ta oma tuntumad teosed valmis väntas, olid nii tema ise kui ka temaga kaasas käiv seltskond liiga vastuolulised, et läänemaailma peavoolule meeldida. Lisaks veel see, et ta lihtsalt ei osanud kinotükke teha – ja siis, kui ta filmid hakkasid kuulsaks saama, oli tema enda jaoks liiga hilja ning au ja kuulsus (isegi kui need sõnad on jutumärkides) jõudsid kohale juba postuumselt.
Aga alustame algusest
Edward Davis Wood juunior sündis New Yorgi osariigis 10. oktoobril 1924 perekonda, mis mitte millegi erilisega silma ei paistnud. Isa töötas riiklikus postiametis, ema oli koduperenaine. Ema puhul ei olnud ilmselt tegemist kõige stabiilsema inimesega maailmas – tema oli tahtnud tütart ning kui ta sai poja, lahendas ta oma probleemi nii, et riietas Edwardit juba päris väikesest peale tüdrukute riietesse. Woodile jäi see eluks ajaks külge ning ka täiskasvanueas riietus ta aeg-ajalt naiseks. Võrdlemisi salaja muidugi – kui vaadata temaaegset Ameerikat, siis avaneb pilt ülikonservatiivsest ühiskonnast, mõnes osariigis legaliseeriti rassidevahelised abielud alles siis, kui Wood oli 40 ning põhilise osa ajast, kui ta siinilmas viibis, oli LGBT+ inimestel pidevalt politsei kaelas ning polnud välistatud ka hullumajja sattumine, kus sellist laadi „raskeid vaimseid haigusi“ raviti muu hulgas elektrišokiteraapia ja muude jõhkrate vahenditega.
Kui Wood hilisemas elus sõjaväes oli (1942–1946), siis näiteks kartis ta paaniliselt haavatasaamist, sest kui ta oleks haiglasse viidud, oleks arstid avastanud, et sõjaväevormi all peitub naiste pesu. Samas – tema teine abikaasa teadis, et Ed on transvestiit ja vähemalt teadaolevatel andmetel sellest suuremat probleemi ei teinud (kuigi esimene naine jättis ta mehe kalduvustest teada saades pärast kuupikkust abielu maha).
Prügikastidest kaadreid otsides
Ed oli filmifänn juba väikesest peale, mõnikord ei jõudnud kooligi, sest oli vaja kinos käia ja kinomajade prügikastidest eelmise päeva filmide stoppkaadreid otsida. Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks (1936) sai ta esimese päris oma kaamera ning kuigi ta oskas ka mitmeid pille mängida ja laulda, pannes muuhulgas kokku päris oma ansambligi, oli sellega ta tulevik lukus ja elukutsevalik tehtud. See kaamera leidis sagedast kasutust, Edil oli muuseas õnne jäädvustada filmilindile ka tsepeliin Hindenburgi üks viimaseid teekondi üsna vahetult enne seda, kui see 6. mail 1937 New Jersey osariigis alla kukkus.
Mida Ed Wood tegi vahetult pärast sõda, jääb natuke segaseks (on väidetud, et mõnda aega töötas ta tsirkuses habemega naisena; samuti liigub jutte, et ta elas kodutuna ühes mahajäetud kinos), aga 1947 jõudis meie mees Hollywoodi. Seal sai ta kohe väiksemaid tööotsi reklaamide, telesarjade ja vesternide tegemisel, sest sõja põhjustatud inimkaotused polnud filmitööstusestki mööda läinud – kui palju nendest filmidest täpselt alles on, pole kindlalt teada, sest tolle aja ekraaniteostel oli omadus kaduma minna või saada üle lindistatud ning vahel ilmub mõni selline kadunuke täiesti ootamatust kohast välja.
Samal ajal hakkas ta toimetama ka oma esimese ametliku linateosega: „The Streets of Laredo“ (1948) pidi olema lühivesternist tummfilm. Kuigi ainult 23 minutit pikk, siis teadmata põhjustel Wood ise seda linateost oma eluajal valmis ei saanudki ning see lõpetati ja lasti välja 1995 postuumselt „Crossroads of Laredo“ nime all. Seal astus esimest korda üles ka Duke Moore (1913–1976), kes mängiski terve oma näitlejakarjääri ainult Woodi filmides. Seega, seltskond hakkas kokku tulema.
Esimene pikem teos
Esimene teos, mis oli veidi pikem ja kus ta ise oli režissöör (samuti stsenarist ja näitleja), valmis 1953. „Glen or Glenda“ on pooleldi autobiograafiline film (seal on juttu ka lapsest, kes sündis poisina ning keda ema riietas tüdrukuriietesse), mis oli tehtud ajal, kui arstid hakkasid laiemalt tegema soovahetusoperatsioone ning viiekümnendate Ameerikas põhjustas see mõistagi suurt furoori.
Wood üritas oma stsenaariumiga vihjata vaikselt sellele, et ühiskond võiks transinimeste suhtes leppivam olla, nii et see film ei ole päris sellise värvinguga nagu teised samateemalised filmid samast ajastust. Muu hulgas on mainitu esimene Ed Woodi teos, kus näitleb Béla Lugosi (1882–1956), kelle Wood oli juhuslikult avastanud elamas mahajäetult ja vaesuse piiri peal – suuremad stuudiod olid hakanud Lugosit vältima nagu tuld, sest tal oli tekkinud tõsine morfiumisõltuvus ning ta oli end oma viimastel aastatel juba vrakiks süstinud.
Aasta hiljem, 1954, sai Wood ühele poole filmiga „Jail Bait“, milles hakkab juba temalik ulmefilm oma nägu näitama (kurjategija läheb plastilisele operatsioonile, et politsei eest pääseda). Kuigi eelarvet polnud sellel ollagi, astuvad seal üles nii tummfilmide ajastu klassik Herbert Rawlinson (1885–1953, suri päev peale oma viimaste stseenide filmimise lõppu) kui ka hilisem B-filmide legend Steve Reeves (1926–2000), kellele see oli esimene kord saada ära mainitud filmi tiitrites.
Ajaloo halvimate filmide nimekiri
Veel rohkem edwoodilikkust ilmus kinoekraanidele 1955 „Bride of the Monsteri“ näol, kus on koos ka suur osa neist näitlejatest, keda kõik Ed Woodiga seostavad: lisaks Lugosile (kellele see jäi viimaseks teoseks, mille ta algusest lõpuni valmis sai) näiteks Tor Johnson (1902 või 1903 –1971), kahemeetrine ja kahesajakilone maadleja, kes sündis Rootsis Karl Johanssonina ning kes nii oma välimuse kui ka oma äärmiselt kandilise aktsendi tõttu kippus saama erinevate pahalaste ja koletiste rolle.
Või Paul Marco (1927–2006), kes ühena vähestest Woodi klassikutest ka tema postuumse tõusu ära nägi ja sealt mingit kasu sai – muu hulgas jõudis ta oma tegelaskuju kehastada veel vahetult enne oma surma.
Osaliselt tänu Marcole sai kokku see kaader, kes näitles Ed Woodi kõige kuulsamas linateoses: „Plan 9 from Outer Space“ (1957) – see on teos, mis on viimased 20 aastat olnud põhimõtteliselt igas „ajaloo kõige halvema filmi“ nimekirjas üldse, ja teos, mis seostubki enam-vähem kõigil Ed Woodiga.
Karjuv amatöörlikkus
Tehnilise poole pealt on tegu karjuva amatöörlikkusega, filmis on naljakalt vilets dialoog ning absoluutne rahapuudus paistab väga selgelt välja igast kaadrist. Siin on koos ka eriti ekstsentriline seltskond: lisaks Johnsonile, Moore’ile ja Marcole veel Vampira (passis Maila Nurmi, 1922–2008), kes mängis vähemalt kuues filmis ühte ja sama karakterit; Criswell (passis Jeron Criswell King 1907–1982), terve elu tuntud kui ennustaja, kes ennustas täiesti hullumeelseid asju (millest enamik läks mööda, aga täppi pani ta näiteks sellega, kui ütles, et John F. Kennedy 1964. aasta USA presidendivalimistel ei kandideeri, sest 1963. aasta novembris juhtub temaga midagi – Kennedy lasti teadupärast maha 22. novembril 1963) ning üks esimesi tuntumaid drag queen’e, isegi viiekümnendate Ameerikas täiesti avalikult gei Bunny Breckinridge (1903–1996). See on ühtlasi viimane film, kus saab näha esinemas aasta varem surnud Béla Lugosit – Woodil oli ühest poolelijäänud projektist Lugosiga filmijuppe üle ning ta otsustas need ära kasutada. Lugosi tegelast asendas poole ajast Woodi abikaasa kiropraktik Tom Mason, kes ei näinud mitte ühestki otsast Lugosi moodi välja, aga Woodi see ei morjendanud.
Kadunud filmid
See ja järgmine film „Night of the Ghouls“ võtavad kõige paremini kokku Woodi esteetika. Lisaks sellele, et ekraanilt vilksatavad läbi tuttavad näod (Criswell, Johnson, Moore ja Marco), on sealgi näha, et raha pole filmi tegemiseks eriti olnud, aga see ei loe, filmitakse ikkagi.
„Night of the Ghouls“ on oluliselt vähem tuntud, sest kuigi selle ametlik väljalaskeaasta on 1959, oli filmispetsialistide vahel aastakümneid vaidlusi, kas see film jäi äkki pooleli või kadus ära või äkki ei hakatud seda tegemagi – Woodil oli terve hulk filmiprojekte, mis saidki ainult osaliselt valmis ja nii mõnigi ei jõudnud käsikirjastaadiumist üldse edasigi.
Lõpuks leiti see teos kaheksakümnendatel ühest filmilaborist, kuhu Wood oli lasknud selle ümbertegemiseks saata, aga kuna ta polnud teenuse eest maksnud, siis selle koopia jäi labori kätte. Laiem üldsus nägi seda alles 1985. aastal.
Täiesti puhas porr!
Rahapuudus oli nii totaalne, et Wood hakkas samal, 1959. aastal pornot tegema. Lisaks sellele, et üldsus vaatas pornot tollal moraalsest seisukohast kui filminduse põhjakihti, oli see ka legaalses mõttes väga raske alamžanr – Hollywoodis kehtis Haysi moraalikoodeks, mis sellel ajal oli veel täie tervise juures ja ega riiklikud ja osariiklikudki seadused sellisele materjalile hästi vaadanud.
Siiski kirjutas ta stsenaariumi „Revenge of the Virginsile“, mis on tänapäeva mõistes lihtsalt erootika, aga tollal veel mitte. 1960 lasi ta välja „The Sinister Urge“ nimelise teose, kuhu on segatud ka lõike tema riiulile jäänud projektidest ning seega on tulemus paras segapuder. Kuna seegi projekt kukkus rahaliselt läbi ja kinopubliku maitse hakkas muutuma, siis „tavafilme“ ta rohkem ei teinudki.
Olles siin-seal aidanud kaasa mõne stsenaariumi kirjutamisel, valmistas Wood 1965. aastal linateose nimega „Orgy of the Dead“, mille eelarve oli 10 000 dollarit ja peaosas Criswell. Jällegi on kasutatud juppe Woodi eelmistest filmidest ja põhiosa loost moodustavad topless-tantsijad, kelle Wood leidis kohalikest stripiklubidest. Keskne lugu – nagu Z-kategooria filmide puhul ikka – jääb häguseks. Seaduslikkuse piirimail pidi ta oma projektidega kõndima kuni 1969. aastani, kui tühistati lõplikult Haysi moraalikoodeks ja 1970 laekus kinodesse „Take It Out in Trade“, mis pole enam exploitation või mingi piiripealne asi, vaid täiesti aus ja konkreetne porno. Woodi pornofilmidel oli veel eriti tõsine kalduvus kaduma minna, näiteks see konkreetne teos leiti alles 2017 ja aasta hilisem „Necromania“ kuskil 1980-ndate lõpus.
Küllaltki õudne lõpp
Kuna filmitegemine tal kõige paremini ei läinud, hakkas ta vahepeal raamatuid kirjutama. Odavaid ja vähem või rohkem pornograafilise sisuga. Kuna ta kasutas ka varjunimesid ja seega osade autorsus pole kinnitatud, ei tea keegi, kui palju neid tegelikult kokku valmis sai, aga 1963. aastast edasi on romaane igatahes kümneid ja lühijutte sadu. Pornograafia iseenesest müüs, aga mitte nii hästi ja nii pidigi ta iga aasta mitu pornofilmi kas ise tegema või neile stsenaariume kirjutama.
Teada on, et seda ta tegelikult teha ei tahtnud, vaid soovis ikka õudusfilmidega tegeleda – mõne minuti jagu filmijuppe on isegi üles leitud ja välja antud –, aga kuna tema põhinäitlejad hakkasid seitsmekümnendate alguses järjest ära surema ja raha ikka ei olnud, siis ei tulnud sellest midagi välja.
Ei aidanud kaasa seegi, et viimased 15 aastat oma elust jõi ta maha peaaegu kogu raha, mis ta kuskilt juhtus saama.
Asi lõppes sellega, et 1978. aasta detsembri alguses visati ta oma kodust maksmata üüri pärast välja – ja seda nii kiiresti, et kõik pooleliolevad käsikirjad jäid temast maha ning leitud neid ei olegi – ja olles saanud peavarju sõbra ja vähetuntud näitleja Peter Coe juures, suri kolm päeva hiljem, 10. detsembril 1978 täielikus vaesuses rabandusse. Ta oli 54.
Uus uustöötluste aeg
Seda Wood niisiis ei näinudki, kuidas Hollywood hakkas sisuliselt kohe peale tema surma järjest välja laskma uustöötlusi viiekümnendatel nulleelarvega tehtud õudukatest ja ulmefilmidest, neile tekkis tõsisem järgijaskond ning siin-seal komistasid inimesed teinekord ka Woodi loodud teoste otsa.
Või seda, kui 1994 valmis Tim Burtonil film tema elust, mis tõi Woodi ja tema teosed mingis mõttes peavoolu. Nüüd hakati tema vastu ka laiemat huvi tundma ja tema linateoseid uuesti välja andma. Kõige viimane Woodi film, millele ta stsenaariumi juba 1974 valmis kirjutas, aga mida ta tegema hakata ei jõudnudki, valmis 1998.
„I Woke Up Early the Day I Died“ on täiesti ilmselgelt Woodi kirjutatud film, lihtsalt oluliselt osavamate inimeste valmis tehtud. Näitlejatest astuvad siin üles Ron Perlman, Tippi Hedren ja John Ritter, aga režissöör Billy Zane suutis episoodilistesse osadesse meelitada ka 76-aastase Maila Nurmi ja Ed Woodi sama vana lese Kathleeni.
Woodi kuulsus pole siiani kustunud – korduvalt on räägitud, et võiks teha „Plan 9 from Outer Space’i“ uustöötluse, sest Hollywoodis on jälle uustöötluste tegemise ajajärk, aga kuna see kõik on pärast tema surma, siis ta ise jääbki selles kontekstis igavesti väljast sisse vaatama.
