Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 15. lugu. Tšehhov on küllap ainus kuulus näitekirjanik, kes kirjutas oma parimad lavateosed sellest, et õnnetusele ei ole olemas mitte mingisugust alternatiivi.
Kuidas Anton Tšehhovi kangelased ka ei püüaks ennast kavade ja unistustega petta, mõistavad nad hingepõhjas siiski, et sellistel püüetel ja petmistel ei ole mitte mingisugust mõtet ega iva ning seepärast ei viigi tema kangelased oma kavasid ellu ega tee unistusi teoks. Kuid veel halvem on see, kui miski saabki järsku tegelikkuseks – õhk leitud paradiisis on umbne, midagi ei ole hingata, kõik on igavuse ja tusaga mürgitatud, lootused on aga juba ammendatud ja unistada ei ole enam millestki.
Näiv sedamoodi, nagu tahaksid tegelased üksnes isegi kõige tühisemate, isegi kõige süütumate ja lihtsamate soovide täitumist maksimaalselt edasi lükata. Ja autor tuleb neile vastu.
Tšehhov ütles, et laval inimesed lõunastavad ja joovad teed, kuid samal ajal puruneb nende saatus. Ja ta pettis meid. Saatus puruneb, aga isegi teed ei anta, rääkimata siis juba lõunasöögist. Pakitsev, väsinud ja ärritav nälg ning samasugusel viisil väsinud ja kurgus kipitav janu, mida ei ole võimalik kustutada just nimelt seepärast, et purunevad saatused ja pisiasjadele ei ole võimalik tähelepanu pöörata, muutuvadki nendekssamadeks pisiasjadeks, mis meile lõplikult otsa peale teevad. (Võib-olla juhtus nõnda ka õigest hoolest ja põetusest ilma jäänud Tšehhovi endaga, kellele tehti otsa peale dieetidega.)
Süüa ei saa, ainult viina
Nina Zaretšnaja räägib „Kajakas“: „Ma seisan vaevalt jalul… olen kurnatud, tahaksin süüa…“ Treplev vastab: „Jääge siia, ma pakun teile õhtust…“ Kuid mõlemad teavad, et mitte mingisugust õhtusööki, mitte mingisugust toitu ei tule. Nina järgmine repliik on niisugune: „Ei, ei… Ärge mind saatke, ma lähen ise…“ Veidi eespool oli aga mures Arkadina: „Meie kuulus kirjanik (st Trigorin) pole täna lõunat söönud.“ Ja ta kutsub õhtustama Konstantin Treplevi. Too vastab „Ei taha, mamma, ma olen söönud,“ kuigi ei ole samuti lõunastanud ja on muidugi näljane, ent ta mõtleb parajasti millestki muust. Ja kui kõik lõppude lõpuks laua taha kogunevad, et teed juua, ei ole seda taas võimalik teha – Konstantin Gavrilovitš Treplev laskis ennast maha.
Seda kõike oleks võimalik näha Knut Hamsuni „Nälja“ aspektist – selle kangelane on nälgimisest palavikus ja peaaegu mõistuse kaotanud, ent ei suuda enam näljast loobuda, sest just nimelt nälg, see lakkamatu ja sisikonda õgiv näljatunne ongi kujundanud tema kirjandusliku maailma ja kujutlusvõime ega ole enam tema loomingulisest saatusest lahutatav, nii nagu polnud ka Tšehhovi tuberkuloos lahutatav tema näidenditest.
Ei, täiesti terved ja ükskõiksed inimesed võivad muidugi ka einestada. Trigorin sööb ju „Kajakas“ hommikueinet. Ja Maša joob temaga kokku lüües viina.
Kuid te peate nõustuma, et viin on midagi muud ja kõhu täis söömisega ei ole see seotud. „Onu Vanjas“ joob Astrov ja joob Voinitski. Ning napsi võtavad nii Sonja kui ka Jelena Andrejevna. Kuid nad peaaegu ei söögi. Söövad ainult öösel ehk keelatud ajal. Astrov: „Ma pole täna midagi söönud, ainult joonud.“ Seejärel ta rüüpab ja hammustab juustu peale. „Kolmes ões“ joob Veršinin ja joob Tusenbach, Tšebutõkin aga hoopleb, et juba kaks aastat pole pikka purjutamist olnud.
„Onu Vanja“ algab sellega, et Marina valab Astrovile teed, too aga ütleb vastumeelselt klaasi võttes: „Ei ole nagu tahtmist.“ Ent seejärel räägivad kõik taas toidust ja sellest, et söövad liiga palju ja „igasuguseid imeasju“, joovad veini, samovar keeb hommikust saati… Räägivad. Räägivad nii, nagu räägitakse ilmast ehk millestki sellisest, mis ei ole nendega otseselt seotud ja – mis peamine – nendest ei sõltu. Vahest ainult Telegin võtab teeklaasi vastu selleks, et ennast mitte lausa ülearusena tunda. Või ütleb lapsehoidja midagi nuudlisupi kohta, mida ta, patune, pole juba ammu söönud. Finaalis aga pöördub ta uuesti Astrovi poole: „Sõidadki nii ära, ilma teed joomata?“ Astrov aga võtab hoopiski pitsi viina.
„Ivanovis“ ajab tikerberimoos kõigil juba südame pahaks, kuid süüa neile ei anta. Lebedev muudkui kordab: „Zuzuukene, külalistele peaks midagi süüa pakkuma… Zuzuukene, kui sa pakuksid inimestele midagi süüa…“ Ent ta ei paku.
„Kolmes ões“ ühtaegu nii kingitakse samovar kui ka on laud hommikusöögiks juba ammu kaetud, Veršinin aga korrutab sellegipoolest: „Ma tahaksin juua. Ma jooksin hea meelega teed.“ Seejärel: „Ma pole täna lõunatanud, pole hommikust saadik midagi söönud.“ Ja ülejärgmisel leheküljel taas kord: „Teed tahaks. Pool elu klaasi tee eest! Hommikust saadik pole midagi söönud…“ Kui talle lõpuks teed antakse, vastab ta: „Ma ei jää teed jooma.“
Ja Tusenbach hüüatab enne surma: „Ma ei ole täna kohvi joonud.“
Ehk seega on Tšehhovile äärmiselt tähtis, et õnne puudumine oleks piinav ja ahistav kõikidel tasanditel just nimelt niisamuti, nagu inimeses peab kõik olema ilus. Nõnda peab ka õnnetu olema kõik. Et isegi teed ei saaks juua…
Surm ei kurvasta kedagi
„Kajakas“ lõpetab noor, edukas ja kuulsaks saanud kirjanik Konstantin Gavrilovitš Treplev elu enesetapuga. Kõrvaltoas ootavad teda õhtusöögile tema ema Irina Nikolajevna Arkadina, ema elukaaslane Trigorin, kodakondsed ja majulised. Kostab lask. Dorn (arst) tõuseb lauast, läheb Treplevi tuppa, tuleb tagasi ja ütleb Trigorinile tasakesi: „Viige Irina Nikolajevna siit kuskile mujale. Asi on selles, et Konstantin Gavrilõtš laskis enda maha…“ Midagi absurdsemat ja ebatõepärasemat on raske endale ette kujutada – miks suhtub arst Treplevi enesetappu nagu mingisugusesse piinlikku seika või käitumishälbesse, mida intelligentsetel inimestel oleks parem mitte märgata? Miks naaseb ta laua taha kogunenud inimeste juurde endistviisi rahuliku näoga? Miks ei teata ta traagilisest sündmusest kõikidele ja peab ennast ülal nii, nagu oleks enesetappu võimalik kuidagiviisi ära muuta – nagu oleks katkenud elu võimalik surmast välja tuua ja oma kohale tagasi panna, kusjuures panna veel nii, et keegi ei märkagi inimese ajutist äraolekut? Ja miks on vaja ema, kelle poeg ennast maha laskis, kuhugi minema viia, otsekui näeks ta tagasi tulles last taas elusana?
„Kolmes ões“ teatatakse Irinale, et tema peigmees Tusenbach sai duellil surma. „Ma teadsin, ma teadsin…“ vastab ta. See teade ei vapustanud teda ja võiks koguni öelda, et isegi ei kurvastanud, vaid lendas mööda nagu kahisev tuuleõhk. Mõni rida hiljem ta juba kõneleb sugugi mitte peigmehe surma, vaid elu üldist kulgemist silmas pidades: „IRINA (paneb pea Olga rinnale): Tuleb aeg, ja kõik saavad teada, milleks see kõik, milleks need kannatused, siis ei ole enam mingeid saladusi, aga seni tuleb elada… tuleb töötada, ainult töötada! Homme sõidan ma üksinda ära, hakkan koolilapsi õpetama ja annan kogu oma elu nendele, kellele see võib-olla vajalik on. Praegu on sügis, varsti tuleb talv, katab kõik lumega, ja mina teen tööd, teen tööd…““
Me teame, et Irina küll ei armastanud peigmeest, kuid suhtus temasse hästi ja südamlikult ning kavatses temaga abielluda omaenda otsuse kohaselt ja ilma igasuguse välise sunnita. Tusenbach aga jumaldas teda… Habras, õrn ja kaunis Irina ei leidnud ainsatki kaastundlikku sõna ega märganudki seda surma.
Ivanov laseb samanimelises näidendis ennast maha keset jutuajamist – lihtsalt veidi kõrvale tõmbudes. Laseb iseenda pulmapäeval. Kõigest sekund varem naljatas ta õelalt, nüüd aga tõi kuuldavale „Jätke mind rahule!“ ja laskis ennast maha. Jah, ta igavles ja tusatses, oli arvamusel, et elu on tühi, teda ära tüüdanud ja mõttetu, kuid selliseks oli tema tee kord juba kujunenud ja enesetapu päev ei olnud sugugi tupik sellel rajal…
Ranevskaja kardab „Kirsiaias“ kõige rohkem maailmas seda, et ta jääb ilma oma armsast kirsiaiaga mõisast. Kuid ta ei võta midagi ette selle nimel, et mõisa alles hoida. Ja mõis müüaksegi maha. Mingisugust kurbmängu selle kõige kallima kaotusest siiski ei sünni. Ranevskaja vend Gajev räägib: „Tõepoolest, nüüd on kõik hästi. Enne kirsiaia müümist olime kõik närvilised ja murelikud, pärast aga, kui asi oli lõplikult, tagasipöördumatult lahenenud, muutusid kõik rahulikuks, isegi rõõmsaks … ja sina, Ljuba, olgu mis on, näed ka parem välja, kahtlemata.“ Ranevskaja vastab: „Jah. Mu närvid on kosunud, see on tõsi. … Ma magan hästi. Viige mu pakid välja… On aeg. … Ma sõidan Pariisi, hakkan seal elama sellest rahast, mis su Jaroslavli vanaema saatis mõisa ostmiseks – elagu vanaema! –, aga sellest rahast ei jätku kauaks.“
Tšehhovi kui näitekirjaniku meelest on surm see kõige väiksem õnnetus elus. On pisiasi, millele ei tasu isegi mitte keskenduda – surm ei ole sugugi mitte punkt, ei ole lõpptulemus, ei ole kaotus ülejäänutele, vaid on kõigest hämar pooljaam, milles rong seisab mõne sekundi. Üksluine rong, mis liigub pimeduses mööda pikka musta eluteed, millel on surma väike pooljaam.
Franz Kafka kirjutas, et üks tema õpetajaid on suur vene kirjanik Fjodor Mihhailovitš Dostojevski… Aga kas mitte Tšehhov ei olnud see, kes õpetas Kafkale värvipimedust, milles ei ole võimalik eristada elu surmast? Eristada õnne õnnetusest ja kaotust omandamisest?
Aega surnuks lüüa on hea, aga veel parem on surnuks lüüa elu
„Kolmes ões“ kõnelevad naistegelased Moskvast nagu mingisugusest Atlantisest, mille meri on endasse neelanud. Nad teavad väga hästi, et mingisugust tegelikku Moskvat – nende kodumaad – ei olegi olemas. Aga kui meeldiv on iharalt mängida müüdiga, kujutada ennast ette selle kangelannadena. Nad etendavad müüti Atlantiseks saanud Moskvast täiesti elutruu psühholoogilise teatri seaduste kohaselt – kuulutavad välja ärasõidu aja ja räägivad, millisel aastaajal nad juba Moskvas on. Ent kui keegi sekkuks taktitundetult mängu ning päriks toimuvat mõistmata asjaliku ja tungiva häälega, et miks mitte võttagi kätte ja tõesti sinna sõita, haihtuks müüdi kogu hurm ainsa hetkega.
Miks Hamlet muudkui viivitab ega tapa Claudiust? Kuid see sündmuste jäädvustamine aegluubis kujutabki ju endast üht selle tragöödia kõige paeluvamat mõistatust!
Aga näiteks Edward Albee näidendi „Kes kardab Virginia Woolfi?“ kurbloolus seisneb just nimelt selles, et müüti tungib tegelikkus – abikaasade väljamõeldud poeg saab elada ainult seni, kuni tema olemasolust teavad üksnes mängus osalejad.
Ja siiski on müüt Moskvast väga ohtlik just nimelt seetõttu, et ta otsekui jõuaks tegelikkusele päris lähedale, olemata sellegipoolest tegelikkus. Seetõttu paigutab Tšehhov kõik ülejäänud müüdid nende täitumist igal juhul välistavasse kaugusse – miski leiab aset saja või kahesaja aasta pärast ja mitte kübekestki varem!
Ning sellest kaugest tulevikust tohib juba kõnelda ilma hirmu tundmata. Kõikides Tšehhovi näidendites arutletakse tuleviku üle, tema peale loodetakse, teda nimetatakse oma peamiseks eesmärgiks, mille nimel talutakse olevikku: „Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maotult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla…“; „…ja et kui inimene on tuhande aasta pärast õnnelik…“; „Me kuuleme inglite hääli, me näeme taevast kalliskivides säramas, me näeme, kuidas kõik maine kurjus, kõik meie kannatused kaovad halastusse, mis täidab kogu maailma, ja meid ootab vaikne elu, õnnis ja mahe nagu hellitus.“; „Kahesaja, kolmesaja aasta pärast on elu maa peal võrratult kaunis ja imeline.“; „Kahe- või kolmesaja, lõpuks tuhande aasta pärast, – asi ei seisa aja pikkuses – tuleb uus õnnelik elu,“
Need sõnad korduvad näidendist näidendisse, ilma et oleksid sealjuures põrmugi muutunud või midagi selgitanud, kuid meil tekib sellegipoolest iga kord tunne, et kangelased näevad seda kauget tulevikku, et nende pilk kuidagiviisi eristab seda, ainult et nad ei saa meile sellest jutustada. Ning et Tšehhov ei saa või ei taha rääkida. Ja üksnes „Kajakas“ juhatab ta meid selle viimase eesriide taha, mis varjas tõde niisugusena, nagu tema seda nägi. Nina Zaretšnaja esitab järve kaldal Treplevi kummalist lavatükki ehk monoloognäidendit kaugest tulevikust: „…kõik elud, kõik elud, kõik elud on oma kurva ringkäigu lõpuni läbi käinud ja kustunud… Juba tuhandeid sajandeid ei kanna maa oma pinnal enam ainsatki elusolendit ja see vaene kuu süütab asjata oma laternat. … Külm, külm, külm. Lage, lage, lage. Õudne, õudne, õudne.“
Palavikulise kiirusega elamine
Oma suured näidendid – „Ivanovi“, „Kajaka“, „Onu Vanja“, „Kolm õde“ ja „Kirsiaia“ – kirjutas Tšehhov 1887. aasta ja 1903. aasta vahel. „Ivanovi“ lõi noor, 27-aastane inimene, „Kirsiaed“ on aga pandud kirja aasta enne surma, mil tuberkuloos ei andnud enam mingisuguseid lootusi normaalsele eksistentsile.
Anton Pavlovitš elas oma elu palavikulise kiirusega, tiisikusest teadis ta juba ammu ega jätnud teda rahule ka muud elu pidevaks piinavaks fooniks kujunenud tõved. Teda ravitseti isegi tolle aja kohta barbaarsel ja armetul viisil ning ta elas lubamatutes ja tema tervisele hukutavalt mõjuvates tingimustes. Tema võimuses oli seda kõike muuta, ent ta ei muutnud midagi. Ta otsis üksindust, kuid kutsus ise enda juurde suvilasse oma arvukaid sõpru ja tuttavaid. Ta oli tööle keskendunud, aga talle meeldis, kui teda töö juures segati ja sellest eemale ahvatleti. Ta oleks pidanud dieeti järgima, ent palkas alati tööle eemaletõukavaid kokaeitesid. Arstid ravisid teda muu hulgas sellega, et keelasid tal kaheks kuuks pesemise, ja ta täitis nende juhiseid, ehkki mõistis suurepäraselt, kuivõrd kasutud on niisugused ravivõtted võitluses tuberkuloosiga. Ta oli kategooriline seal, kus võiks pidada loomulikuks leebust ja heatahtlikkust (ta lükkas üksteise järel tagasi kõik õe kosilased) ning oli alandlik ja kuulekas siis, kus oleks saanud ennast kaitsta ja oleks pidanudki kaitsma (ta hoolitses kogu suguseltsi – kahe venna, õe ja vanemate – eest, taludes alistunult kõiki nende etteheiteid ja kapriise ning püüdes rahuldada kõiki nende nõudmisi). Ta hülgas vaevata naisi, kes teda armastasid, ja oli abielus näitlejannaga, kes ei arvestanud temaga kuigi palju, külastas teda üksnes harva ega näinud oma reetmiste varjamisega väga palju vaeva.
Oma tragöödiad nimetas ta minu arvates komöödiateks seepärast, et ei näinud lustimängul ja kurbmängul õigupoolest kuigi suurt vahet.
