PUHKPILLIPUNK: „Rohkem noote!“ – nii ergutab legendaarse, aga samas liiga vähe tuntud – valesti, aga ilusti mängiva – puhkpillibändi Tomahawck Brothers dirigent Riks rohkem kui 15 isehakanud pillimeest, kelle eesmärk pole mitte nooti järgida, vaid võimalikult rohkem pulli teha. Isehakanud ajakirjanik Askur Alas tegi vaevarikka katse sotti saada, kes need vennad on.
Tavakodanikule võib teie muusika kakofooniana tunduda. Kui tädi Maali kuulaks teie muusikat ja küsiks teilt „no kaua võib?“, mis te talle ütleksite?
Martin aka Marta: Tädi Maaliga oleks tegelikult väga lihtne. Kuna tädi Maalid kuulavad kõik kääpa serva pealt, siis on täiesti okei sellega.
Timmo: Mina lisaksin, et „liiga kaua“. Me andsime välja ka helikandja, mis on long play ehk liiga kaua mängiv heliplaat.
Mis tähendab liiga kaua mängiv?
Marta: See tähendab, et keegi pole suutnud seda lõpuni kuulata.
Aivar: Mina kuulasin, muideks! Ma ükspäev kuulasin lõpuni! Ma panin kordusesse ka! Raisk, kui kohutav!
Tiit: See on ka sellepärast, et vaata, et sulle tulevad külalised, õhtu venib pikale, nad ei lähe ära, siis paned selle plaadi peale ja siis vabaned neist. Hoobilt!
Unustasin ära tähtsaima, palun tutvustage end.
Aivar: Aivar on minu nimi. Mina olen meist kõigist kõige noorem tomakas, võib-olla ma isegi ei ole tomakas, aga ma olen mänedžer, kes juhuse tõttu sattus sinna. Õigemini, ma tegin kõva eeltööd, käisin neljal nende kontserdil ja siis mul õnnestus infiltreeruda hullumeelse ideega, mis sai ka teoks.
Marta: Ta ei ole viitsinud pillimängu ära õppida, aga ta ei ole eriti andekas ka muidugi…
Tiit: Vaatasime, et üks vend hakkas meiega kaasa tolgendama. Aga ta tundus nii omane ja tõi kogu aeg pitsasid.
Aivar: Mingi firmabändide konkurss oli ja osad tomakad olid sattunud teise bändiga lavale, tegid oma numbri ja võitsid selle konkursi isegi ära, aga minu jaoks oli see ikkagi nagu suhteliselt mage. Ja siis ma nägin seal Riksi, kes on tomakate päälik, ja ma ütlesin, et vaata, Riks, et ainuke lahe asi olid siin tomakad ja ülejäänud oli mingi mõttetu jama.
Aga kus Riks on?
Aivar: Riksi ei saa siia, ta on väga hõivatud inimene…
Tiit (segab vahele): …ta on ka väga kuulus…
Aivar: …ja väga kuulus. Ja Riks ütles, et tule meile mänedžeriks, kui sulle nii väga meeldib. Ja mina ütlesin, et kui ma tulen, siis läheme kohe Ameerikasse.
See oli neli-viis aastat tagasi?
Aivar: Jah. Ja Riks ütles, et läheme kõigepealt Euroopasse, aga ma jäin endale kindlaks – me läheme kohe Ameerikasse.
Tiit: Tegelikult tüübil oli ikka raha ka, me nägime, et on ikka mõtet võtta mänedžeriks. Korra meil üks tüüp tõi pitsasid proovi, aga ta tõi nii vähe, Aivar toob rohkem.
Jätkame siis tutvustusega…
Martin (mees): Mina olen Marta, tomahook. Ma olin vendadest peaaegu kõige noorem, aga nüüd on meil nooremaid ka.
Timmo: Nooremad on kõik Urmased…
Naeravad laginal.
Kaua sa oled olnud tomahook?
Marta: Ma olen sünnist saati tomahook. Me oleme ju kõik ühe ema lapsed.
Timmo: Aga tema sündis lihtsalt hiljem. Emal oli väga pikaleveninud rasedus.
Tiit: Ainult 24 aastat…
Kõik naeravad.
Aivar: Kandis välja… aga see-eest tuli välja korralik kraam…
Marta: …emal tuli ilge sitahäda, aga siis tuli välja, et üks vend on seal 24 aastat sees olnud… poti põhjast päästeti ära.
Ohjeldamatu naer.
Marta (tõsinedes): Alguses ma mängisin rinnaalti. Aga mingi hetk mul hakkas rinnaalt juba liiga hästi välja tulema ja siis ma vahetasin pilli – nüüd mängin trombooni. Sellist väikest, ma ei tea, mis tolle nimi on…
Tiit (lõikab vahele): …väike tromboon!
Marta: Just! Keegi leidis selle ja ma lasin selle Nõmme muusikakooli keldris ühel õliste näppudega mehel ära parandada. See on kuldsete kätega mees. Ma ütlesin talle küll, et ära seda lehtrit, ära neid kortse välja löö, aga kui järele läksin, siis ta ütles, et ma ei saanud… Ja oli kõik sirgeks löönud.
Aivar: Too vend lööb akordioni ka sirgeks.
Marta: Meie dirigent Riks käis korra ühel üritusel ja laenas sinna ühe importpasuna, ütles, et noh, meil seal EÜE kokkutulekul vaja mängida. Ja see ausõna peale andis talle kaasa. Riks rääkis, et „hommikul, kui mul telgis pilt ette tuli, oli esimene mõte, et kus kurat see pasun on“. Ja siis ta ütles väga ilmekalt – ma kujutan Riksi praegu väga hästi ette –, et tegi luku lahti, vaatas – kurjakuulutavad traktori jäljed – ja siis loomulikult oli see pasun traktori ratta alla jäänud.
Aivar: Et traktor oli laiaks sõitnud.
Kõik naeravad.
Timmo: Mina olen Timmo – lihtne ristiinimene. Tihtipeale mängin trompetit.
Naishääl: Või siis, kui Tiit (fotograaf Tiit Blaat – autor) ei saa pildistamiselt tulla, kui Nelli Teatajal on kiired ajad, siis trummi.
Timmo: Olen löönud ka trummi pihta.
Kui tihti sa trummile pihta saad?
Timmo: Iga teine löök läheb pihta, kurat. Ma teengi igaks juhuks hästi tihedaid lööke, et siis nagu oleks enam-vähem õiges rütmis.
Kes meil siin veel on?
Tiit: Mina olen Tiit, trummar. Tomahawck Muhamed Ali sohipoeg. Mina olen Eesti ainuke arütmiline trummar. Keegi teine ei oska nii arütmiliselt mängida nagu mina. Aga ma olen mänginud ka suurtel lavadel. Ja korüfeedega Augustibluusi jam session’il, kõige esimesel korral, kui me käisime tomakatega seal.
Naishääl: Ta viskas Aheliku välja.
Tiit: Jah, Ahelik ei saanud löögilegi seal. Kõikidega mängisin. See oli mingi 10 aastat tagasi, siis ma mängisin veel halvemini kui praegu. Nüüd ma ei kujuta ettegi, et seal mängiksin, peaksin ikka väga täis olema.
Timmo: Ma tahan Tiidu kohta seda rääkida, et ta on tegelikult afrotiit, ta sündis merevahust, aga see oli naftareostusega ja siis ta tuli merikarbi seest välja ihualasti, aga väga ilus ja suurte mustade juustega (viitab Aphroditele ja mustadele parukatele, mida tomakad laval kannavad – autor).
Tuleme õige algusesse. Kes selle bändi püsti pani?
Tiit: Seda tegi ikka Ricardo the Tomahawck (teeb grimasse). Laulsime kunagi Tallinnas kahes segakooris, millest ühes oli paar pasunat puhunud venda, nende hulgas ka Riks. 1996. aastal need koorid ühinesid ja ühise ürituse käigus tekkiski selline kooslus nagu The Tomahawck Brothers. Mina alustasin oma karjääri trummarina selles bändis nii, et kuna kõik olid puhkpillimängijad ja osad neist (ütleb erilise rõhuga – toim.) olid ikkagi käinud kunagi muusikakoolis, aga mina ei olnud, siis…
Marta: Tiit, sa räägid ikka endast või?
Tiit (häirimatult): …mulle topiti ka alguses see rinnaalt pihku nagu Martalegi ja pandi veel noot ka ette ja see tundus nagu too much for me. Ja mina, kes ma olen kogu elu erinevaid pille vabalt mänginud, aga mitte kunagi rütmipilli, otsustasin, et okei, ma hakkan siis trummi mängima, olgugi et mul koordinatsioon puudub. Alguses käis jalg ja käsi koos, aga siis…
Kõik räägivad läbisegi arusaamatut juttu, hääled lähevad valjemaks.
Lubage, ma esitan vahepeal ühe küsimuse… Mina ei usu, et inimesed, kes pilli üldse mängida ei oska, oskavad koos nii valesti mängida. Kus on piir professionaalsuse ja pulli vahel? Kas te tõmbate sellise piiri?
Aivar: Täitsa tavaline on proovis see, et kui dirigent ütleb, et mängime veel korra läbi, siis öeldakse, et pole vaja – liiga heaks juba läks.
Marta: Ta on vahel täitsa lollakas juba, räägib, et kas sa ei näe, et seal noodi peal on kirjutatud martellato! Vaapše ahujel!
Naeravad.
Aivar: Ma olen oma elu jooksul olnud erinevates kollektiivides, aga sellist respekti dirigendi vastu nagu tomakatel ma ei ole näinud. See, et Riksi saadetakse kõikide pillimeeste poolt seitse korda proovi jooksul perse, on täiesti tavaline.
Marta: Ja perse on veel kõige positiivsem koht, kuhu saadetakse!
Tiit: Kõige pehmem koht!
Naishääl: Mina kui teie lakmuspaber ütlen lihtsalt, et kui te liiga palju proove teete, siis te olete lihtsalt sitasti mängiv orkester, mitte tomakad!
Aivar: Osade lugude puhul on jah nii, et lähevad liiga heaks ära…
Ja me jõuamegi järgmise küsimuse juurde: kes te tahate olla?
Marta: Me ei taha mitte midagi, selles see asi ongi.
Tiit: Me võitleme tegelikult ise selle vastu, et me ei kõlaks nagu puhkpilliorkester.
Aivar: Me peame vaatama ka seda, et mis šansud meil on kokku saada vähemalt 15 meest 10 korda aastas, et esineda… Me saame aastas kõige rohkem kolm-neli korda mängida. Kui nüüd kellelegi tundub, et võiks tomakad tellida, siis eks te võite küll, aga need šansud, et me tuleme, on ikka kaduvväikesed. Kui ürituse kontseptsioon meile ei sobi, siis me ei lähe.
Timmo: Juhtub vahel ka seda, et mõni ei saa üldse aru, keda ta esinema kutsus. Ükskord Valkas oli vanainimeste mingi rahvatantsu aastapäev või midagi sellist ja nad ei saanud midagi aru ja mina ei saanud aru, miks me seal oleme, mingid vanainimesed olid läti rahvariietes.
Palju teid kokku on?
Kõik: Praegu on… 18. Koos Aivariga.
Ja mis pillid teil üldse on?
Marta: Hakkame servast pihta. Trummid…
Tiit: Arütmilised löökriistad!
Marta: Jah. Siis on kolm trombooni. Siis on alt, tenor ja bariton. Siis on kaks bassi. Kolm klarnetit. Sakse on ka kolm. Ja ongi kõik.
Timmo: Üks meie liikmetest on fenomenaalne, ta oli keskkooliõpilane, kui ta nägi meid mängimas puhkpilliorkestrite ülevaatusel, kus me saime 6 punkti 100-st, artistlikkuse eest, ja jäime viimaseks ja tagant järgmine sai 72 punkti.
Kas te pillimängimise eest raha ka saate?
Marta: Ei, meie ei tea, kus see raha on, see on mänedžeri ja dirigendi käes.
Timmo: Meie liikmed raha ei näe.
Aivar: Mänedžer on end nii sättinud, et mänedžeri käed on rahast puhtad.
Kuidas te ennast bändina positsioneerite?
Aivar: Pane, et me oleme Eesti muusika vundament – ja positsioneerige meid kasvõi tagumikuauku.
Tiit: Ja kui mitte kogu vundament, siis vähemalt osa sellest.
Marta: Kõige kandvam osa.
Kõik naeravad laginal.
Hullumeelseid bände on maailmas varemgi tehtud, näiteks Sex Pistols…
Aivar: Sex Pistolsiga saab meid võrrelda ainult selle poolest, et nimes on relv…
Marta: Aga nemad ei ole eriti tuntud…
Timmo: Ja meie oleme käinud Moskvas, kas Sex Pistols käis Moskvas? Serbias? Ei ole!
Tiit: Meie erinevus on selles, et meil on kriteeriumid paigas. Lava taga peavad olema aurutatud…
Marta: Neil oli Sid Vicious, meil on Riks!
Timmo: Riks Vicious!
Marta: Ja hästi palju mõjutab sooritust see, kas Nancy on kohal.
Tiit: Ma võin sulle kui ajaloohuvilisele öelda, et meie bändis on olnud ka üks naine.
Marta: Meeltesegaduses!
Tiit: Rutt mängis saksofoni ükskord. Me ei ajanud teda ära, aga ta kolis ise Põlvasse.
Marta: Hirmuga!
Tohib, ma katkestan teid. Võib-olla üks teine bänd haakub kuskilt otsast teiega rohkem – Leningrad Cowboys. Nemad käisid ka Ameerikas nagu teiegi.
Tiit: Nad mängisid liiga õigesti, meil on teine stiil.
Timmo: Mulle ütles Asko kohe, kui mul tekkis küsimusi nende dieeside ja bemollidega – ära mängi neid, mängi puhtaid noote!
Kuidas te tavaliselt proove teete?
Timmo: Meil hakkavad proovid alati kell 18.30. Täpselt. Ja esimene vend jõuab sinna kell 18:53.
Marta: Dirigent jõuab pool tundi hiljem…
Timmo (jätkab): Ja kell 19.05 avatakse esimene õlu. Ja siis poolteist tundi hiljem keegi nõrgem küsib, et kas hakkame proovi tegema, ja talle öeldakse, et ära sega meie vestlust.
Kuidas teil USA tuur läks?
Aivar: Ega keegi hästi ei uskunud, et see toimub. Ainuke ametlik esinemine õnnestus saada Clarksdale’i kõige ikoonilisemasse bluusiklubisse Ground Zero, kus meil lubati minna põhibändi vaheajal lavale ja teha kolm lugu.
Timmo: Aga me pidime kõik endale ise piletid sinna ostma 10 dollari eest.
Marta: See sakkis jah.
Aivar: USA-s me andsime kokku seitse kontserti ja kolmel ajas politsei meid ära.
Kõik naeravad.
Tiit: Ja kohe Houstoni lennujaamas oli pahandus.
Aivar: USA-s on see, et kui sa pilliga tuled, siis küsitakse sult kohe, kas sa tulid siia raha teenima. Ja siis oli nii, et kõik vennad oli vaja läbi saada, ja esimesed neli tulid läbi ja siis enam ei tulnud, mingi jama oli. Mina olin teinud kõigile tuurisärgid, kus oli peal, mis kohad me kõik läbime ja kontserte anname – neli osariiki ja 17 linna. Ja pooleteise tunni pärast tulid alles teised välja…
Marta: Mina istusin seal immigratsiooni tagatoas tooli peal koos teistega, kes olid kõrvale tõmmatud. Ja siis Tamm kutsuti letti, ta on kaks meetrit pikk, tomakate särk seljas. „Oot, mis te tahate öelda, et te raha eest ei mängi USA-s üldse? Aga mis särk see sul seljas on? Keera ringi!“ Ja seal on siis kõik need linnad. „Aga mis see siis tähendab?“ Ja siis Tamm ütles: vaadake Youtube’ist. Tüüp siis, et okei, vaatas, hakkas naerma, kutsus teised tüübid ka, siis hirnusid seal – et need küll raha eest kuskil mängida ei saa – okei, minge läbi.
Aivar: Me mängisime Austinis, ma olin sinna saatnud avalduse, et me tahame sellel maailma kõige suuremal SXSW audition festival’il mängida tomakatega – seal oli 3500 bändi –, aga me millegipärast ei kvalifitseerunud. Aga sellegipoolest otsustasime Austini peatänaval kontserdi anda.
Timmo (katkestab): Ja seal oli Ismo Alanko, kes soovis meile palju õnne…
Marta (jätkab): …Eesti Vabariigi aastapäeva puhul.
Kus te tahate järgmise kontserdituuri teha?
Aivar: Me läheme järgmisel kevadel Jaapanisse. Meie märg unistus on see, et kirsiaedade õitsemise ajal, aprillikuus, me anname seal kontserdi. Ja publiku hulgas on ainult need Jaapani koolitüdrukud…
Timmo:…suurte silmadega multifilmitegelased…
Marta: 40 000 sellist!
Aivar: …kui me saaksime teha Tallinna lauluväljakul Tomakate kontserdi, kus meil on koos 10 000 kuldset Tomahawck Brothersit nagu projekti rakukesed üle Eesti, kes kõik mängivad näiteks „Paranoidi“, – see kestab poolteist sekundit – või kaua meil see lugu kestab?
Timmo: 20 sekundit!
Tiit: See peaks olema ikka laulupeo raames.
Aivar: See ei peaks olema niisama projekt, vaid nagu peale ühendkoore on see „Paranoidi“ mängimine. Laululava alune on orkestreid täis. Riks juhatab!
Marta: Kõik saadavad Riksi perse!
Tiit: Kõik 10 000!
Tiit tõuseb ägedaks minnes püsti ja hakkab kätega vehkima.
Marta: Härra Blaat, palun talitsege ennast!
Aivar: Istu maha!
Tiit: Ei, see on lihtsalt see, et me saadame oma dirigendi perse ja seal lauluväljaku all oleks see väga ilus.
Aivar: Et lõpus oleks, et mitte „autor-autor“, vaid „mine-perse!“.
Kõik hõiguvad: Perse! Perse! Perse!
Marta: See oleks nagu tribuut Väägvere pasunakoorile!
Kõik naeravad.
Askur: Mis pillid teil puudu on?
Aivar: Ma tean: flööt on puudu.
Timmo: Ei, flööt pole nagu päris see…
Marta: On ikka! Saaks nagu vanamuusikat teha.
Tiit: Tõmbame Mustoneni turule täiega sisse…
Kõik naeravad.
Marta: Ma juba viimased kümme aastat räägin, et järgmise plaadi teeme armastuslugude plaadi ja pealkiri on juba välja mõeldud – „Wizaut condom“, ilma kondoomita, noh.
Timmo: Meil üks plaat on juba olemas – „Wizaut aluminium“. Ma ei tea, kuidas see tuli, mina ükskord magasin laeva peal, nagu inimesed ikka laeva peal magavad, selili – see on väga oluline –, magasin, ja siis tunnen, et keegi ronib mulle peale, aga see ei olnud naisterahvas minu pettumuseks, vaid see oli meie dirigent Riks. Nägu oli punsunud, punased silmad olid pealuust välja tulnud veidike ja siis vaatas mulle otsa nende suurte silmadega – siis oli kandev paus – ja siis ütleb mulle: „Wizaut aluminium“.
Marta: Selle peale ei ole enam midagi öelda!
Aivar: Saad aru, see on nagu jumalast saadetud pealkiri. Aga kui sa nüüd küsid, kust saab plaate osta, siis ma ütlen, et plaate osta ei saa.
Timmo: Ma muide nägin ükskord, et osta.ee-s müüdi meie plaati kalli raha eest.
Marta: Aga meil ei ole enam üldse plaate!
Aivar: Mul veel mõned on.
Marta: USA-s käisime stuudios, kus on plaadid teinud Elvis Presley, Jerry Lee Lewis ja teised vähemtähtsad putukad, ja seal oli plaadipood ja me siis külvasime oma plaate ka sinna, panime lihtsalt riiulisse, Elvise ja nende teiste plaatide vahele.
Timmo: Et inimesed saaksid ikka head muusikat ka nautida.
Tiit: Nii et seal Memphise stuudios on märk meist ikka tugevalt maas.
Kõik räägivad läbisegi.
Kui te nüüd vait jääksite, siis ma saaksin esitada järgmise küsimuse…
Tiit: Sa peaksid meile proovi tulema, et näha, kuidas on üldse võimatu vait jääda…
Tähtis küsimus: kui palju te joote õlut või muud jooki…
Marta: …enne kui me bändi hakkame tegema…
… või proove.
Tiit: Proovide suhtes me ei saa kommenteerida, sest muidu oleks meil politsei kogu aeg kukil…
The Tomahawck Brothers
Asutatud: 1996
Juht: Riho Sild
Liikmeid: 15–18
Plaadid: „Puhas kuld“ (2003), „Wizaut alyuminium“ (2005), „Raudpolt“ (2009)
Esinemised: näiteks Serbias, USA-s, Estonia kontserdisaalis, teatrifestivalil „Kuldne mask“ Moskvas. Aastas antakse kuni 4 kontserti.
