MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel tutvustab kõige totramaid riike planeedil Maa, jätkates Hardo Aasmäe alustatud traditsiooni. Colombia on otsekui seek, kus kuritegelik personal püüab pohmellihommiku ajal puhkenud verises löömingus korda majja saada.
Kuidas iseloomustada Colombia riiki? Tegemist oleks otsekui hullumajaga, kus narkouimas kuritegelik personal püüab pohmellijärgsel hommikul erivärviliste käesidemetega räpastest kurjategijatest patsientide vahel puhkenud verises löömingus korda luua. Valitsusväed on hullumaja ümber piiranud ja püüavad kord ühtede, teiste või kolmandate pihta tuld anda või siis jällegi rahu sõlmida. Mis mõte on sellisel riigil?
Kokaiinilõhnaline kodusõda kullamuuseumi ja härjavõitlusega
Colombia on ainus riik Lõuna-Ameerikas, millel on väljapääs nii Vaiksele ookeanile kui ka Kariibi mere kaudu Atlandi ookeanile. See Christoph Kolumbuse auks nimetatud riik koosneb ühe kolmandiku ulatuses mäestikust – Andidest, mis jagunevad seal neljaks suureks ahelikuks – ja kahe kolmandiku ulatuses tasandikulisest džunglist, mis on lausa loodud partisanivõitluseks. Colombia ligi 50 miljonit elanikku elavad valdavalt mäestikulises osas ja rannikul. Rahvastik on Ladina-Ameerikale iseloomulikult kirju: 50% mestiitsid (europiidide ja indiaanlaste segu), 20% Euroopast väljarändajad, 14% mulatid, kunagiste neegerorjade järeltulijad, 5% neegrid ning 3% sambod (neegrite ja indiaanlaste segu).
Pealinnas Bogotas asub maailma ainus kullamuuseum. Selles on 24 000 eset endistest indiaani kultuuridest, mille hiilgus omal ajal hispaanlasi vallutustele kihutaski. Colombias on au sees härjavõitlus ning sealsed inimesed on suured karnevalifännid.
Viimased uudised sellest anarhistlikust skisofreeniast nimega Colombia olid küllaltki üllatuslikud. Colombia president Juan Manuel Santos sai tänavuse Nobeli rahupreemia jõupingutuste eest lõpetada riigis üle poole sajandi kestnud relvakonflikt kommunistlike partisanidega. Rahvahääletusel lükati aga rahulepe keskvõimu ja kommunistlike partisanide vahel napilt tagasi, inimesed pidasid seda liiga leebeks. Sellele vaatamata on mõlemad pooled lubanud rahuleppest kinni pidada. Siiski jääb presidendist nobelist tuntuselt ja ilmselt ka mõjult selgelt alla oma kaasmaalasest teisele nobelistile Gabriel García Márquezile. Kas „Sada aastat üksildust“ Colombia jaoks jätkub, näitab aeg. Samas on juba näha neid, kes loodavad selle riigi puhul mingi mõttekuse tärkamist. Igal aastal paneb kuulsa reisijuhi Lonely Planeti meeskond kokku soovitused järgneva aasta reisideks. 2017. aasta reisisoovitustes oli esikohal Kanada, millele järgnesid Colombia ja Soome. Tule jumal appi, head reisi!
Kommunistlikud partisanid
Colombiaks nimetataval maa-alal tegutsevad FARC-i (Colombia Revolutsiooni Relvajõud) terroristid – marksistlik-maoistlikud partisanid. Colombia rahvusliku ajaloomälu keskuse ettekande kohaselt (avaldati 24.08.2013) tapsid FARC-i kommunistlikud partisanid aastatel 1958–2013 Colombias vähemalt 220 000 inimest, kellest 170 000 olid rahulikud elanikud. 45 000 Colombia elanikku loeti samal ajal aga teadmata kadunuteks, 5000 rahulikku elanikku muudeti sõjapõgenikeks.
Kõik need kommunistide tapatalgud ei toimunud aga sugugi võitlustes valitsusvägedega. FARC-i ja temast väiksema relvastatud kommunistliku terrorigrupeeringu ELN (Rahvuslik Vabastusarmee) partisanivõitlus hoogustus pärast seda, kui 1980. aastatel asus nendega võitlema maaomanike ja narkokartellide toetusel moodustatud paremradikaalne partisanide džungliarmee AUC (Colombia Omakaitse Ühendjõud). Seega oli sisuliselt tegemist terroristlike partisaniorganisatsioonide kodusõjaga, suhteliselt enneolematu nähtusega ühe riigi pinnal.
Kodusõjal, ja eriti veel taolisel kodusõjal, kus valitsusväed peavad vaigistama omavahel võitlevaid vasak- ja paremäärmuslastest partisane, on oma keeruline loogika. Valik on kas täielik anarhia ja verised tapatalgud, kus alati pole üldse selge, kes on kelle poolt, või surub valitsus maha kõik omavahel võitlevad partisaniorganisatsioonid, ükskõik, mis silti nad siis kannavad ja mistahes ideoloogiat ülistavad.
Niisiis otsustasid kommunistid kodusõja lõppemisel 1958. aastal sõda jätkata marksistlike-leninistlike-maoistlike, Ernesto „Che“ Guevara, Fidel Castro ja pagan teab veel kelle ideede nimel. Nende algus oli nagu ikka. Kui eelmine juht Jacobo Alape maha lasti, tõusis nende liidriks Pedro Antonio Marin, kelle käe all kommunistlikud relvarühmitused sügavale põranda alla läksid. Alates 1960. aastate algusest elasid ja tegutsesid nad mägedes ja džunglites täielikus isolatsioonis keskvõimust. Kodusõjas liberaalide poolel sõdinud Marin vahetas nime noortepärasema ja seksikama Manuel „Tirofijo“ Marulanda vastu ning astus komparteisse. Koos radikaalse kommunistist üliõpilase Jacobo Arenasega lõid nad 1964. aastal kompartei sõjalise struktuuri – FARC-i.
Pärast seda, kui valitsusväed FARC-i peajõud purustasid, valisid nad uue võitlustaktika – maoistlikku tüüpi pikaajalise partisanisõja, mille lõppeesmärk oli sotsialistlik revolutsioon. 1982. aastal kommunistlike partisanide 7. konverentsil otsustati kontrollitavatel aladel sisse seada „revolutsioonilised maksud“ kokaiini suurtootjatelt. Tänu sellele revolutsioonilisele otsusele hakkas Colombia valitsus nimetama neid ka narkopartisanideks. Samal ajal tõukas see FARC-i eemale Colombia komparteist ja nii pidid partisanid asutama 1990. aastatel uue ja ainuõige Colombia põrandaaluse kompartei.
2000. aastate teisest poolest hakkas partisanide käsi käima järjest halvemini. Lisaks valitsusvägede edukatele operatsioonidele kimbutasid neid ka parempoolsed eraarmeed, paramilitaarsed rühmitused. Valitsusväed muutsid oma taktikat, rõhk pandi luureoperatsioonidele, mobiilsetele eriüksustele ja ootamatutele löökidele õhust. Kommunistlikud partisanid metsistusid aga aina enam, keskenduti inimröövidele ja pantvangide võtmisele. Isegi Kuuba kommunistlik liider Fidel Castro isiklikult pidi 2008. aastal nende inimröövide ja pantvangistamiste meetodeid avalikult kritiseerima, sealjuures siiski rõhutades, et tuleb jätkata revolutsioonilist võitlust ja ei tohi alla anda.
FARC-i üks asutajatest Manuel „Tirofijo“ Marulanda suri 2008. aastal 77 aasta vanuses infarkti. Partisanide järgmised juhid liikusid juba järk-järgult läbirääkimiste suunas valitsusega, et otsida neile soodsaid teid konflikti lõpetamiseks. Läbirääkimised rahu sõlmimiseks algasid Oslos 2012. aasta oktoobris ja lõppesid vastava lepingu sõlmimisega septembris 2016. Selles kohustusid partisanid alistuma ja andma poole aasta jooksul relvad ära ÜRO vaatlejatele. Valitsus garanteeris neile seejärel õiguse moodustada oma legaalne erakond. Lepe võimaldab partisaniliidritel vanglakaristusest pääseda tingimusel, et tunnistatakse üles oma sõjakuriteod.
Parempoolsed partisanid
AUC-i relvastatud partisanid tegutsesid aastatel 1997–2006 põrandaaluses kodusõjas kommunistlike partisanide vastu. Esimesed maaomanike omakaitse relvarühmitused loodi juba 1960. aastatel piirkondades, kus kommunistlikud partisanid tegutsesid kõige laiemalt. Kindlama organisatsioonilise struktuuri võttis see liikumine 1980. aastate lõpul. Seda toetasid ka mitmed Colombia kubernerid, nende seas tulevane president Álvaro Uribe. Aastatel 1990–1993 võtsid nad ette mitmeid edukaid relvastatud reide FARC-i ja ELN-i vastu. 1997 koondusid kõik omakaitse rühmad AUC-i ühise lipu alla. Alguses tegid AUC-iga mitmes piirkonnas koostööd valitsuse korrakaitse- ja militaarjõud, neid toetasid rahaliselt maaomanikud, kaevandus- ja naftafirmad. Sedamööda, kuidas AUC muutus tugevamaks, kasvas selles jõudsalt terroristlik ja kuritegelik alge. AUC hakkas tapma ametiühingute tegelasi, kellel polnud pistmist kommunistlike partisanide rühmitustega. Colombia 1990. aasta presidendivalimiste ajal tappis AUC kaks kandidaati, kes esindasid kommuniste ja teist radikaalset vasakpoolset parteid. Massilistes tapmistes, eriti linnades, kus aktiivselt tegutsesid FARC-i ja ELN-i jõugud, kannatasid kõige enam süütud elanikud. Samal ajal kõrvaldas AUC füüsiliselt või andis valitsusele üle kümneid narkojõukude pealikke. Nende tapetute seas oli ka kurikuulsaima, Medellini narkokartelli boss Pablo Escobar ja tema vend Roberto.
Pablo Escobar oli ülemaailmselt tuntud narkoboss, kelle varanduse suuruseks hindas ajakiri Forbes 1989. aastal üle 1 miljardi dollari. Escobari kuritegelik karjäär algas Medellini vaestest agulitest. Ta alustas kohalikust surnuaiast hauakivide varastamise ja pärast nimedest „puhastamist“ nende edasimüümisega. Seejärel müüs ta salasigarette, narkootikume ja võltsis loteriipileteid. Äri edenes ja tulevane kuritegevuse maailmatäht alustas koos pisikese jõuguga juba luksusautode varastamise ja varuosadeks müümisega, samuti reketi ja katusepakkumisega. 1971. aastal toimus Escobari jõugu tegevuses otsustav murrang: nad röövisid Colombias tuntud rikka töösturi ja nõudsid tema eest lunaraha. „Äri“ ebaõnnestus ja tapetud töösturi laip visati prügimäele. Escobar aga ei teinud mõrvast saladust ning pälvis sellega Medellini vaeste poolehoiu. Kogu oma tegevuse jooksul jagas ta raha vaestele, ehitas neile terved elamukvartalid, millega oligi seletatav tema populaarsus teatud kontingendi seas. Seejärel rebis tema jõuk endale järjest suuremat tükki narkoärist, mis päädis kontrolliga kogu Colombia kokaiinikaubanduse üle, eriti USA-sse.
1977. aastal moodustas Escobar koos kolme tuntud narkobossiga Medellini kartelli ja lõi võimsa äriimpeeriumi. Paar aastat hiljem omas kartell üle 80% USA kokaiinitööstusest. Medellini kartell muutus riigiks riigis. Valitsusele oma jõu demonstreerimisel ei põrgatud tagasi mitte millegi ees – 27. novembril 1989 panid nad plahvatama pommi Colombia riikliku lennukompanii reisilennukis Boeing 727: hukkus 107 reisijat ja lennuki meeskonna liiget. 1991. aasta suvel, kui teda enam ei ähvardanud väljaandmine USA-le, andis Escobar ennast vabatahtlikult Colombia võimude kätte. Ta pandi luksuslikku vanglasse, mille oli ise ehitada lasknud ja juhatas narkokaubandust rahulikult trellide tagant edasi. Kui ta kuulis, et mõned Medellini jõugu kaaslased on teda rahaliselt tüssanud, käskis ta kaks eksinut tuua tema juurde vanglasse, kus ta ühe neist isiklikult tappis. Võimud ei suutnud siiski seda enam välja kannatada ja 1992. aasta suvel käskis tollane president Cesar Gaviria paigutada narkoboss tõelisesse vanglasse. Escobar sai sellest teada ja põgenes, kuid suurushullustust põdenud narkoboss hindas oma võimalusi ja võimu üle. Üks päev pärast oma 44. sünnipäeva, 2. detsembril 1993 peiliti tema asukoht välja ja maja piirati sisse. Escobar püüdis katuste kaudu põgeneda, kuid AUC-i allorganisatsiooni Los Pepes snaiper lasi ta maha.
Pablo Escobari ei tohi segi ajada tema nimekaimu Andres Escobariga, kes omaette kurval moel sai samuti maailmas tuntuks. Tegemist oli Colombia jalgpallimeeskonna kaitsjaga, kes 1994. aasta maailmameistrivõistluste alagrupi turniiril lõi õnnetu omavärava. Ühe favoriidina MM-ile sõitnud Colombia koondis kaotas mõlemad alagrupi mängud ja langes konkurentsist välja. Koondise koju jõudes lasi keegi poolhull pettunud jalgpallihaige Escobari maha. Sealjuures oli ta jalgpalluri tüdruksõbra väitel iga lasu ajal karjunud „Goooooooooooool“, nagu lõugavad jalgpalli teleülekannete ajal löödud värava puhul Ladina-Ameerika kommentaatorid.
AUC-iga juhtus aga see, mis Ladina-Ameerikas mujalgi taoliste paramilitaarsete organisatsioonidega juhtub. Kommunistliku ohu likvideerimise sildi all hakkas üks tiib ise tegelema narkoäriga, teine tiib aga läks kommunistide vastu võitlemisel nii hoogu, et tapma hakati kõiki poliitikuid, kes organisatsiooni liidritele ei meeldinud. Finaaliks aga hakkasid AUC-i liidrid konkurentsi tõttu toiduahelas tapma ka üksteist. Asi läks koguni niikaugele, et 2000. aastate keskpaigas püüdis AUC sõlmida liitu oma verivaenlaste FARC-i ja ELN-i ninameestega ühiseks vastutegevuseks valitsusjõududele. 2004. aastal andsid Colombia võimud USA survele järele ja AUC-i liidrid arreteeriti ning anti välja USA-le, kus nende üle mõisteti kohut narkokaubanduse, mõrvade ja rahapesu süüdistustes. AUC andis seejärel 2004. aastal Colombia võimudele alla, pani relvad maha ja likvideeriti.
Milleks nii lolli riiki üldse planeedil pidada, jääb arusaamatuks.
Ladina-Ameerika seep
Colombia ajalugu on sarnane teiste Ladina-Ameerika riikidega ja just sealt algas hispaanlaste kolonisatsioon.
1508. aastal rajasid nad sinna oma esimese asunduse Ameerika mandril. 1536.–1538. aastal alistasid hispaanlased Colombia alal elanud tšibtša indiaanlaste hõimud ja rajasid Bogota linna. Uut valdust nimetati Uus-Granadaks. 1810. aastal algas iseseisvussõda ning 1819. aastal vabaneti koloniaalvõimu alt. Seejärel kuulus see ala Suur-Colombia vabariigi koosseisu, 1830. aastal kuulutati aga välja Uus-Granada iseseisev vabariik.
Seejärel juhtus see, mida Rein Taagepera on nimetanud Ladina-Ameerika riikide poolt USA poliitilise süsteemi matkimiseks, kuid mis eranditult on olnud seal erinevalt USA-st edutu. 1840. aastal kujunes sealgi välja kahe erakonna, konservatiivide ja liberaalide valitsemissüsteem.
Alles 1866. aasta põhiseadus kinnitas riigi nimeks Colombia. Aastatel 1899–1903 pidasid konservatiivid ja liberaalid maha esimese kodusõja, 1948. aastal teise. Nn La Violencia kestis 10 aastat. Seejärel suutsid kaks parteid vaherahus kokku leppida ning 1958. aastal moodustati üheskoos rahvusliku ühtsuse koalitsioonivalitsus. Lepiti kokku valitseda konsensuslikult kordamööda.
Kodusõda nende vahel küll lõppes, kuid kommunistid ei suutnud sõjata elada. Nad sõdisid kodusõjas liberaalide poolel, ei olnud vaherahuga nõus ja otsustasi