PIKEMAST PLAANIST: Eesti 200 esipart Kristina Kallas osundab, et Eesti raiskab väga palju väärtuslikku inimvara rumala ja mitte mingit lisandväärtust tootva bürokraatliku töö peale. Pika plaani kohasel on see puhas lollus.
Eesti on täna nagu pärast suvetööd ära väsinud teismeline. Esimene suur tööpingutus on tehtud, ja edukalt, korralikult on raha teenitud ja uusi asju soetatud. Kuid hetkel küll enam rohkem ei viitsi, mis siis, et rikkaks ei ole veel saadud. Nüüd tahaks hoopis lulli lüüa ja raha ära kulutada. Ja kes siis kulutada ei oskaks. Jäätist (või noh, lastetoetusi) kõigile!
Teismelise kossutossud
Sügisel, pärast suvevaheaega saab aga kiiresti selgeks, et kui trennis käimiseks tahaks kõige vingemaid kossutossusid, siis selleks ei ole pappi ja plaani ka mitte, kuidas seda raha teenida. Peale suvetöö muud plaani ju ei olnudki, kuid suvi on läbi.
Teismeline, kelle närvisüsteem (või noh, demokraatlik riigikorraldus) ei ole veel piisavalt välja arenenud, hakkab jalgu trampima ja vanematelt (või noh, maksumaksjalt) raha välja pressima. Tüli majas ja lõpuks on kõigil enesetunne halb, kuid paremaks ei lähe sellest ju midagi.
Eelseisvad riigikogu valimised on Eesti küpsuseksam. Kas täiskasvanuikka jõudvast kunagisest tublist ja edumeelsest teismelisest saab ka nutikas ja edukas täiskasvanu, või ootab meid ees nii mõnegi teise eakaaslase saatus. Kunagised sõbrad Ungari ja Poola kaldusid teelt üsna ära. Üks liitus lõplikult Putini kambaga ja teda ähvardab sõprade ringist väljaheitmine, teine teeb lollusi, kuid tema puhul on veel lootust.
Mis on ja mida pole
Ma saan väga hästi aru, et minu järjekordne jutt sellest, et Eestile on vaja pikka plaani, on juba vana kulunud plaat. Aga meil ei ole plaani isegi selleks sügiseks, kuidas me suvel tehtava järeltööga kümnendi pikkusele mugandumisele ja otsustamatusele saaksime vältida pandeemia levikut ja elektri ja sooja hinna kahekordistumist ning vaesumist.
Me oleme oma kunagise edumeelse riigi maine minetanud. Me ei tee enam suuri asju, me ei suuda ellu viia muutusi ega hakkama saada kriisidega. Me laristame maksumaksja raha, nagu meil ei olekski homset. Meil on bürokraatlik, aeglane ja paindumatu riigiaparaat, mida on lisaks ka väga kallis pidada. Seisak ja visioonitus. Lokkav populism ja sihitu poliiträhklemine.
Samal ajal rikkaks me saanud ka ei ole. Me oleme 30 aastaga jõudnud küll keskmise sissetulekuga riikide klubisse, kuid Soome on ikkagi teises, edumeelsemas ja rikkamas klubis.
Need ideed, mis meid vaesusest välja tõid, on oma konkurentsieelise ammendanud. Me ei saa enam rikkamaks, kui me välisinvestorite meelitamiseks paneme rohkem raha taristusse, ehitame neljarealisi maanteid. Lihtne maksusüsteem on jätkuvalt hea plaan, kuid see ei too meile enam rikkust juurde. Tasakaalus riigieelarve on samuti jätkuvalt hea plaan, kuid ka see ei too meile enam rikkust juurde.
Meil peab olema uus plaan. Mida me peaks nüüd tegema, et saada sama rikkaks kui Põhjala?
Inimene, see kõlab uhkelt
Tegelikult ei ole meil suuri valikuid. Rikkaks saadakse, kui investeeritakse just sellesse varasse, mis palju raha sisse toob, minimeeritakse riske, parandatakse oma nõrkusi ning kasutatakse nutikalt võimalusi.
Meil ei ole vara, mida maa seest kaevandada või õhust ja veest võtta, mille müümisest me rikkaks saaksime. Meie geograafiline asukoht ei anna meile mingit konkurentsieelist, vaid pigem vastupidi – me asume Euroopa ääremaal, kus lõpeb tee ära ja vastu tuleb müür.
Meie ainuke tootlik vara on meie inimene – 1,3 miljonit pead ja jalapaari. Need peavad töötama maksimaalsel võimalikul moel ja see tähendab, et pea peab olema tark ja keha terve.
Rikkuse toob meile see, kui me investeerime oma inimestesse ning kui nad saavad targaks ja elavad tervena. Täna elab Rootsi mees Eesti mehest tervelt 20 aastat kauem tervena. See tähendab seda, et ta teenib 20 aastat kauem endale kõrget tulu, panustab majandusse ning maksab riigile makse. 20 aastat kauem! Rootsi on rikas seetõttu, et tema inimesed on väga kõrgelt haritud ja terved, nad loovad kõrget lisandväärtust tootvaid ettevõtteid, teevad tipptasemel äri, teenivad raha ja elavad õnnelikuna kaua.
10 aasta pärast
Meie riigi investeeringud haridusse on Rootsi omadest väiksemad – Eesti investeerib ligi 5% SKP-st ja Rootsi ligi 6% SKP-st haridusse, sealhulgas kõrgharidusse. Lisaks investeerib Rootsi Eestist mitu korda rohkem tervishoidu, kuid mitte haiglate ehitusse, vaid ennetusse. Nii ennetatav kui ka raviga välditav suremus on Eestis kaks korda suurem kui Rootsis.
Seega, investeerime haridusse – õpetajate palk peab tõusma väga kiiresti Eesti keskmisele ja seejärel üle selle, et me saaksime klassi ette andekad inimesed, vene kool kui nähtus peab kaduma ja kõik lapsed tuleb integreerida ühtsesse eestikeelsesse haridussüsteemi, külakoolide kinnipanemine tuleb pidurdada, et lapsed saaksid head haridust kodu lähedal ja kõikjal Eestis, koolimajad peavad muutuma kõige modernsemateks hooneteks vallas ja linnas.
Nende investeeringute maht on ligikaudu 300 miljonit lisaeurot aastas ja see on väike kulu võrreldes maksutuluga, mida tänane head haridust saav 10-aastane meile 10 aasta pärast teenima hakkab.
Me peame maandama oma riske, mis tulenevad meie geopoliitilisest reaalsusest – naabrist Venemaast. Kui me jätame oma julgeoleku hooleta, siis ei ole lõpuks ka haridusse investeerimisest kasu, sest sõda ja iseolemise kaotus hävitab kõik.
Seega, välis- ja sisejulgeoleku investeeringud, sealhulgas päästeameti ning politsei ja piirivalve palkade tõstmine ameti jaoks väärikale tasemele on meile kriitilise tähtsusega. Ka selle investeeringu maht on ligikaudu 300 miljonit lisaeurot aastas. Väike summa võrreldes iseseisvuse kaotuse hinnaga.
Aeglane Eesti
Kust tuleb raha? Targast riigijuhtimisest. Meie bürokraatlik riigiaparaat vajab korralikku raputust. Me raiskame väga palju meie väärtuslikku inimvara rumala ja mitte mingit lisandväärtust tootva bürokraatliku töö peale. Me peame oma digivõimekuse panema meid veelgi paremini teenima ja delegeerima kogu tuima töö tehisintellektile.
Lõpetame avalduste ja taotluste menetlemise ning automatiseerime kogu süsteemi koos regulatsioonide kärpimisega. Loome inimestele personaalsed lahendused sotsiaalhoolekandes, tervishoius ja osaliselt ka hariduses, et iga meie inimene saaks abi just siis ja just sellisel moel, nagu tal vaja on. Paneme andmed, mida me iga oma 1,3 miljoni inimese kohta teame, meid nutikalt teenima ja lõpetame universaalse rahakülvi toetuste ja teenuste näol. Personaalne riik on 21. sajandi innovatsioon, kus Eesti saab olla ka maailmas teenäitaja. Eesti 200 majandustoimkonna arvutuste kohaselt hoiaksime me sellisel moel kokku ja looksime suurenenud maksutuluga mitte vähem kui 500–600 miljonit eurot aastas.
Pikk plaan on see, kui me investeerime täna haridusse ja kaitsesse 6 eurot, mille me võtame sealt, kus me täna raiskame, ning 10–15 aasta pärast saame 25 eurot tagasi. Seega, kõigepealt targaks, selle tulemusena ka terveks ja see teeb meid rikkaks.
