MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel jätkab Hardo Aasmäe traditsiooni ning tutvustab kõige mõttetumaid riike meie planeedil. Bulgaaria on riik, kuhu sai kunagi sõita, kui sul oli tuusik, ja seal kasvas persik.
Hiljutistel presidendivalimistel Bulgaarias valiti riigi uueks peaks opositsioonilise sotsialistliku partei kandidaat Ruman Radev, kes astub ametisse 2017. aasta jaanuari lõpus. Hävituslendur Radev alustas sõjalist karjääri leitnandina 1987. aastal ning toimetas 2014–2016 kindralmajorina Bulgaaria õhujõudude ülemjuhataja toolil. Radev teatas valimiskampaania käigus avalikel esinemistel, et pooldab paremaid ja tihedamaid suhteid Venemaaga. Sellest piisas, et Bulgaarias võimul olev parempoolne „Kodanikud Bulgaaria euroopaliku arengu poolt“ ehitas oma kandidaadi valimiskampaania üles vasakpöörde ohu maalimisele ja vastaskandidaadi kremlimeelsuse kuulutamisele. Poliitilises võimustruktuuris toimuvate suurte muudatuste ja mullistuste taustal USA-s ja Euroopas pidi selline taktika tooma parempoolsetele edu, aga ei toonud.
Kui aga see kremlimeelseks tembeldatud uus president andis pärast valimisi esimese pressikonverentsi, ütles ta kõigile häda karjujatele hoopis: „…ma olen NATO kindral ja esimene bulgaarlane, kes lõpetas USA-s õhu-sõjajõudude akadeemia ning ma hakkan kaitsma meie euroatlantilist liikmelisust isegi aktiivsemate vahenditega kui praegu.“
Bulgaaria riikluse eripärad – eesel kahe heinakuhja vahel
Piirkonnas, mida me praegu tunneme Bulgaaria nime all, kujunes 5. sajandil eKr traaklaste riik, seejärel Rooma ja hiljem Bütsantsi kolooniad. Slaavlased rändasid nendele aladele alles alates 5. sajandi lõpust. 7. sajandil tekkis esimene slaavlaste hõimuliit. 670 rändasid neile aladele turgi keelt kõnelevad bulgarid, kes alistasid slaavi hõimud, kuid segunesid nendega ja võtsid kasutusele nende keele. Seetõttu ei ole vaja end eriti lasta mõjutada faktist, et Bulgaaria khaan Asparuh rajas 681. aastal esimese Bulgaaria riigi ja nii võib seda pidada üheks vanemaks riigiks maailmas. 864. aastal kuulutati ristiusk riigiusuks, mis saabus ida-kiriku keskusest Bütsantsist. Pärast edukat idakristluse eksporti arvati Bütsantsis loomulikult, et tegelikult peaks kogu see riik kuuluma nende impeeriumisse. Bulgaarlased suutsid siiski Bütsantsi võimu kukutada ja rajada 1187. aastal oma teise riigi. Aastatel 1393–1396 vallutas Türgi Bulgaaria ja kehtestas ligi 500 aastaks julma läänikorra. Bulgaaria vabanes Türgi ikkest alles Vene-Türgi sõja (1877–1878) käigus, kui Vene väed maa vabastasid.
Sealt alates algab Bulgaaria mõttetuse ajalugu, mis seisnes peamiselt enesetõestuses, et ollakse nemad ise, mitte keegi teine. Vabastajatega mindi peaaegu kohe riidu. Venelased nõudsid, et Bulgaaria esimene rajatav raudteeliin suunduks põhja, vabanenud Bulgaaria valitsus eelistas aga Venemaale suunduva raudtee asemel ühendust Lääne-Euroopaga. Bulgaariat vihastas, et Venemaa võttis neid oma suure impeeriumi osana.
Pärast Türgi ikkest vabanemist jagati Bulgaaria viieks osaks, millest kolm läks naaberriikidele. Iseseisvuse sai formaalselt ainult Bulgaaria põhjaosa. Lõunaosast, mida tollal nimetati Rumeeniaks, kujundati rahvusvaheline protektoraat. 1885. aastal otsustas see ühineda Bulgaaria iseseisva osaga. Venemaa vihastas ja kutsus ära kõik oma Bulgaaria sõjaväge juhtinud ohvitserid. Ka Serbia vihastas ja ründas Bulgaariat seljatagant. Konflikt lõppes ootamatult Serbia lüüasaamisega. Samal ajal jõuti veendumusele, et Venemaa peale loota ei saa ja impeerium vajas Bulgaariat vaid väljapääsuks Bosporuse väinadest. Bulgaaria ühinemine viidi ellu juba Suurbritannia toetusel, mille peale Venemaa peamiseks liitlaseks Balkanil sai hoopis Serbia.
1912. aastal moodustasid Bulgaaria ja Serbia formaalse Balkani liidu, et aidata hõimuvendi kaaskannatajaid vabaneda Türgi võimu alt. Muidugi ei unustatud sealjuures kavandada Türgi Euroopa osa territooriumi vallutamist ja jagamist. Koos hiljem Balkani liiduga ühinenud Kreeka ja Montenegroga rünnatigi oktoobris 1912 üheskoos Türgit. Vallutatud alade jagamine pööras aga liitlased kohe omavahel tülli. Sellele järgnenud Balkani sõdades kaotas Bulgaaria suuri alasid oma senisest territooriumist.
Esimese maailmasõja ajal ei suutnud Bulgaaria terve aasta vältel otsustada, kellele anda selles sõjas eelistus, kas Keskriikidele (Saksamaa, Austria-Ungari, Itaalia jt) või Antandile (Prantsusmaa, Suurbritannia, Venemaa jt). Septembris 1915 astus Bulgaaria valitsus liitu Keskriikidega, sest sealt pakuti paremat sõjasaaki. Kohe tungiti koos värskete liitlastega kallale Serbiale. Vaatamata mitmetele võidukatele lahingutele Serbia ja Rumeenia-Venemaa vägedega kaldus edu lõpuks Antandi poolele ja 29. septembril 1918 oli Bulgaaria sunnitud alla kirjutama vaherahu kokkuleppele Antandiga. Järgnesid rahutud ajad: habras võim ja segadust külvanud revolutsiooniline kaader, uute maa-alade sunnitud loovutamine Jugoslaaviale ning Kreekale ja sellega väljapääsu kaotamine Egeuse merele, vastukaaluks kustumatud unistused 1878. aasta piiride taastamisest. Uue bolševistliku Venemaaga tumestas suhteid aga osa valgekaartliku Wrangeli väeüksuse taganemine Bulgaariasse.
Bulgaaria monarhial olid perekondlikud sidemed Saksamaa ja Itaaliaga. Näiteks 1930. aastal abiellus tsaar Boris Itaalia kuninga tütrega. Riigis tekkis monarhia-vastane liikumine, mis kartiski seeläbi taas Saksamaa ja Itaalia mõjuvõimu kasvu Bulgaarias. Tsaaril õnnestus vabariigi pooldajad 1935. aastal võimult kõrvaldada ja kehtestada autoritaarne võim. Edasi lähenes Bulgaaria kiiresti Saksamaale. 1938. aastal sõlmis tsaar Boris esimese salalepingu Saksamaaga relvastuse soetamiseks. Samal ajal tekkis pärast Molotovi–Ribbentropi pakti ja selle elluviimist ka Stalini Nõukogude Liidul vastupandamatu tung vennaliku slaavi rahvaga kasuliku lepingu sõlmimiseks. Stalin tahtis nagu ikka esmalt sõjalisi baase Bulgaaria territooriumil, lubades vastutasuks toetada tema territoriaalseid nõudmisi Kreeka ja Türgi vastu. Stalin pakkus ka Hitlerile uut veelgi suurejoonelisemat maailma jagamise salapakti, kuid rong oli juba läinud. 1. märtsil 1941 ühines Bulgaaria ametlikult Kolmikpakti riikidega (Saksamaa, Itaalia, Jaapan). Kuid ega sellepärast veel midagi ei muutunud Bulgaaria igavesel kahe heinakuhja vahel kõhkleval poliitikal. Seda on nimetatud ka lehmalüpsi poliitikaks, lüpsta sealt, kust parajasti annab. Pärast Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidule 1941. aasta juunis nõudis ta tsaar Borisilt korduvalt Bulgaaria vägede saatmist idarindele. Tsaar põikles sellest aga kogu aeg kõrvale ja nii tegelikult ei osalenudki Bulgaaria Saksamaa – Nõukogude Liidu sõjas.
Kui Hitleri kaotus oli juba kõigile selge, hakkas tsaar otsima võimalusi liitlassuhete katkestamiseks Saksamaaga. Kõik läks aga täiesti vastupidi. Tsaar Boris suri ootamatult 28. augustil 1943 pärast Hitleri peakorteri külastamist. Kontroll riigis läks nn regenti-nõukogu kätte, mis koosnes tsaari vennast Kirillist, peaminister Filovist ja kindral Mihovist. See kamp teostas võimu uue tsaari, Borisi poja Simeoni nimel, kes oli sel ajal 6-aastane. Bulgaaria poliitika võttis hoopis suuna kõikvõimalikul viisil lojaalsuse demonstreerimisele Hitleri-Saksamaaga. See ei kestnud aga kaua ja kamp oli sunnitud võimu loovutama. Uus valitsus püüdis juba meeleheitlikult leida lepitust Nõukogude Liidult, samuti saavutada vaherahu USA ja Suurbritanniaga. Kuulutati välja Bulgaaria absoluutne neutraliteet ning nõuti Saksa vägede lahkumist riigist. Kuid ka see uus valitsus ei rahuldanud Nõukogude Liitu ja Bulgaarias tuli võimule taas uus mitmeparteiline valitsus. Bulgaariat ei aidanud enam mitte midagi: Punaarmee okupeeris riigi territooriumi ning Stalini tääkide toetusel sooritasid kommunistid riigipöörde. Alles seejärel kirjutas Stalin alla vaherahu lepingule Bulgaariaga.
16. liiduvabariik
Bulgaaria oli kahtlemata sotsialismilaagri üks ustavamaid barakke. Nõukogude Liidu soove püüti aimata ennetavalt otse õhust. Ja pärast Josip Broz Tito Jugoslaavia „oma tee“ valikut sai ka Bulgaariast Nõukogude Liidu jaoks lemmik. Lehmalüpsipoliitika kommunistid arvasid, et jäägitu ustavus toob kõige vaesemale kommunistlikule riigile kingitustemäed ja õitsengu. Mõneti tõigi, kuid põhiliselt kompartei nomenklatuurile. Asi läks niikaugele, et 1960. aastate algul arutati Bulgaaria komparteis tõsimeeli, kas mitte astuda 16. liiduvabariigina Nõukogude Liidu koosseisu. Lausa piinlikuks muutus aga Bulgaaria kommarite seis pärast seda, kui Nikita Hruštšov selle palve tagasi lükkas – põhjendusega, et liha tarbimine oli Bulgaarias väiksem kui Nõukogude Liidus ja nii vaest riiki ei saa vastu võtta.
Ja mida tegid bulgaarlased? Ikka seda, mida nad kogu ajaloo vältel on teinud: vaatasid uue heinakuhja poole, samal ajal osavalt lehma lüpstes. Kasutades ära Stalini-järgse aja poliitiliste olude pehmenemist, müüsid nad odavat toorainet suure vaheltkasuga Läände, ostsid selle eest kapitalistlikke laiatarbekaupu, hakkasid müüma Lääne automarke Renault ja Fiat ning lasid rajada ainsana kommunistliku laagri maadest Coca-Cola tehase. Pärast arveteõiendamist Praha kevadega tehti 1970. aastate alguses Bulgaaria liberaalitsemisele järsk lõpp.
Kuid ka pärast seda paistis Bulgaaria silma mitme omapärase algatusega. Kui me nüüd räägime islami pealetungist kristlikule maailmale, siis Bulgaarias ei käitunud kommunistid moslemitega kuigi armastusväärselt, et neil oleks põhjust armastada tihti üleöö tublideks kristlasteks ümberkasvanud endisi kommuniste. Bulgaaria umbes 9% moslemi elanikkonna suhtes muutusid kommunistid aktiivseks aastatel 1984–1985, kui režiim vajus juba vildakile. Moslemeid sunniti väevõimuga vahetama perekonnanimed slaavipäraseks. Paljud mošeed suleti, moslemite surnuaiad tehti buldooseritega maatasa ning kuulutati ümberlõikamine kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks. Pärast kommunismi kokkuvarisemist moslemite olukord Bulgaarias 1990. aastatel siiski paranes, nende õigused taastati.
Loomulikult tõi nn lehmalüpsi poliitika pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist Bulgaariale kaasa kõige rängema kriisi Ida-Euroopa riikide seas. Impeeriumijärgsel perioodil pole Bulgaarial lähedasteks suheteks Venemaaga eriti põhjust olnud, kui jätta välja nafta ja gaasi küsimus. Üks omapärane sündmus uuemast ajast tasub siiski äramärkimist, sest sobitub lausa orgaaniliselt Bulgaaria ajalukku. Ilmselt ootamatu läheduse otsing või siis ränk pohmakas sundisid Boriss Jeltsinit 1. aprillil 1996 tegema Bulgaariale avaliku pakkumise astuda SRÜ ridadesse. Jääb igaveseks mõistatuseks, kas tegu oli peene aprillinaljaga, ent osa bulgaarlasi sellest nii aru ei saanud ja Kreml oli sunnitud isegi vabandama. Bulgaaria jätkab riiklust ühe kõige vaesema riigina nüüd juba NATO ja Euroopa Liidu liikmena.
Isegi loodus on end sättinud poliitilise dualismi järele
Looduslikult on Bulgaaria justkui koopia oma pikast ajaloolisest dilemmast ja kahestumisest, kas vaadata lääne või ida poole. Bulgaaria jagab kaheks ida-lääne-suunaline Varnast Sofiani kulgev Stara Planina mäeahelik. Sellest põhja poole jääb Doonau ümber laiuv Valahhia madalik. Doonau on kolme neljandiku ulatuses Rumeenia-Bulgaaria 600 km pikkuse piiri jõeks. Lõuna poole jääb Traakia tasandik, Maritsa jõe lai org, kus asuvad Bulgaaria viljakamad põllumaad. Bulgaaria edelaosa vastu piiri Makedoonia ja Kreekaga on aga suur mägine ala. Kõrgeim tipp Musala (2925 meetrit) asub just seal. Kreeka ja Türgi lõikavad Bulgaaria ära Egeuse merest, kuid riik avaneb Musta mere rannikumadalikule.
Bulgaaria oli 20. sajandi esimesel poolel tüüpiline maarahva riik ja alles kommunistide võimu ajal pärast Teist maailmasõda sundis sotsialistlik industrialiseerimine talupojad tehasetöölisteks linnadesse. Konkurentsivõimetule tööstustoodangule vastukaaluks hoidsid bulgaarlasi elus põllusaadused. Kuid ka puu- ja köögiviljade kasvatamine ning konserveerimine, millega Bulgaaria tuntud oli, väheneb. Eriti suure tagasilöögi on saanud tubakatööstus, mille tooted Nõukogude Liidu ajal sotsialismi laagri Varssavi bloki riikides ilma tegid. Ühe unikaalse toote ekspordi poolest on Bulgaaria maailmas esikoha siiski säilitanud – selleks on roosiõli.
Omadele võõras, võõrastele oma
Slaavi kirjakeele algusel pole Venemaaga mingit pistmist, küll aga Bulgaariaga
Läbi ajaloo on Bulgaaria pidanud tõestama, et ta ei ole Venemaa. See tõestamine on viinud suurte riiklike kataklüsmideni ja peaaegu alati sõdades vale poole valimiseni. Arvamust Bulgaariast kui heast Venemaast pole sellele vaatamata suudetud lõplikult murda. Ma ei räägi siin üldse mitte sellest, et iga keskmise venelase jaoks on Bulgaaria maa, kus igal sammul saab asju ajada tänu kirillitsale vene keeles ja kõik bulgaarlased kummardavad nende ees sügavalt tänutäheks ligi 500-aastase Türgi ikke lõpetamise eest. Samuti arvavad venelased, et enamjaolt õigeusklikud bulgaarlased vaatavad härduses Moskva patriarhaadi poole, olles Vene õigeusu kiriku kulla, karra ja poliitikas kaasa rääkiva imperialistliku idee lummuses. Tegelikult see muidugi ei ole nii. Ja kui Venemaa ja Bulgaaria vahel tõsiselt sarnasusi otsida, siis leiab seda pigem inimühiskonna varjatumast poolest – näiteks vaesusest ja armastusest alkoholi vastu.
Teiseks ei saa taolise ühtsuse otsinguil alahinnata müüti, et just Bulgaarias sündis slaavi tähestik kirillitsa. Venelased peavad millegipärast enda ainuomandiks kõike, mis on seotud slaavluse, õigeusu ja progressiga. Kirillitsa aga oli slaavi rahvastele eriti ristiusu levimisel tõeliseks progressiks.
12 sajandit tagasi polnud slaavlaste esivanemate murretel kirjakeelt ega tähestikku. Mehed, kes selle olukorra muutsid ja slaavlaste riigid Euroopa kultuuriruumi kaardile tõid, olid Kyrillos ja Methodios.
Kyrillos (827–869, algse nimega Konstantinos) ja Methodios (825–885) olid pärit Kreekast Makedoonia provintsist, Thessalonike aadliperest. Thessalonike oli tol ajal kakskeelne linn, kus räägiti kreeka keelt ja mingit slaavi keele vormi. Seega elas Thessalonikes palju slaavlasi ja tihedalt käidi läbi naaberaladel asunud slaavi hõimudega. Nii oli Kyrillosel ja Methodiosel võimalus lõunaslaavlaste keelt põhjalikumalt tundma õppida. Vendade elulugu uurinud teadlased ei välista ka seda, et nende ema võis olla slaavi päritolu. Konstantinoopol saatis haritud vendi välismaale misjonärideks. 860. aastal lähetas Moraavia vürst Rostislav Bütsantsi keisrile Michael III-le palvekirja, milles palus saata pühakirja õpetajaid. Moraavia asus praeguse Tšehhi idaosas, Slovakkia lääneosa ja Ungari lääneosa aladel. Rostislav oli mures germaani hõimude poliitilise ja vaimuliku mõju kasvu pärast ning lootis, et kiriklikud sidemed Konstantinoopoliga aitavad hoida tema riiki ja võimu. Bütsantsi keiser otsustas Moraaviasse saata Methodiose ja Kyrillose.
Misjonitööks ettevalmistusi tehes töötas Kyrillos välja slaavi kirjakeele, püüdes kreeka ja heebrea tähti kasutades leida slaavikeelsetele häälikutele vastava kirja. Tegelikult ei ole siiski teada, missuguse tähestiku ta täpselt koostas. Igal juhul asus Kyrillos pärast seda kohe piiblit kreeka keelest slaavi keelde tõlkima. Pärast Kyrillose surma jätkas tema tööd vend Methodios.
Pärast Methodiose surma 885. aastal saatsid frankidest vastased tema jüngrid Moraaviast välja. Nad leidsid varjupaiga põhiliselt Böömimaal, Lõuna-Poolas ja Bulgaarias. Slaavi kirjakeel, millele kaks venda jäädava kuju andsid, levis, arenes ja muutus mitmekesisteks slaavi keelerühmaks, kuhu kuulub tänapäeval 13 keelt. Bulgaarias tähistatakse aga igal aastal 24. mail suurejooneliselt vendadele pühendatud slaavi kirjakeele ja Bulgaaria kultuuri päeva.