BLUUSI TULEB NAGU OAVARREST: Kui inimene ütleb laia naeratusega, et armastab, mida teeb, ning jätkab kõigega suure rõõmuga, siis lihtsalt peab teda uskuma. Kaisa Ling täpselt selline ongi. Merli Vajakas uuris Kaisa fenomeni.
Kohe kohtumise alguses arutame, mis siis õieti on bluusi ja jazzi vahe, kas üldse peaks neid eraldama ning kuidas muusika arenenud on. Bluusi ja jazzi ei tahaks Kaisa Ling üldse eraldi vaadata, sest tema arvates on need tihedalt seotud ja omavahel suhtluses. See, et me neid kuidagi mõistetena vastandame või kõrvutame, on muusikaajaloost tingitud praktika.
Tema sõnul on vodevillibluus (mida Ling ise viljeleb) jazzi moekas linnastunud vanatädi. Ta on vägev ja väga tähtis. See on väga vahva kujutluspilt ning jääb mind intervjuu ajal kummitama. Kujutan ette kavala pilgu ning rohke elukogemusega tädikest, kes ütleb asju välja vaid siis, kui heaks arvab, kuid need on alati mahlakad.
Õiged sõnad
Mahlakad on ka Kaisa Lingu enda esitatavad laulusõnad, mis viivad põnevatele-veidratele teeradadele. Lauludesse jõuavad kummalised vääritiütlemised ja sõnamängud.
Millised on aga need õiged sõnad?
Ling saab kohe aru, kui see, mida ta kuskil kuuleb, on lauluvääriline. Lisaks loeb ta palju eesti luulet. Välja toob ta Suumani Sassi, Andres Ehini, Sveta Grigorjeva, Kristiina Ehini, Merca.
Aapo Ilves on tema jaoks number üks Eesti laulukirjutaja, kes tõlkis ka Kaisa Ling Thingi esimese albumi laulud.
Lisaks inspireerib oma loomega Kaisa Kuslapuu ansamblist Lonitseera. “Mulle meeldivad kõik need loojad, kes oskavad sõnadega ringi käia, raputavad ootamatult, ragistavad sõnu lahti ja rikastavad eesti keelt,” sõnab Ling. Murettekitav on aga see, et paljud lapsed ja noored ei tea enam osa sõnade tähendusi. Seda enam on oluline laulda ja väljendada end eesti keeles.
Kolmepõhised inimesed
Kaisa Ling Thing oma muusikas piire nihutada ja hajutada ei karda. Kontsertidel ollakse julgelt emotsionaalsed ning laval liikuvad. Suur armastus rütmika vastu on saatnud Lingu juba ammusest ajast, üheks impulsiks oli 10. klassis Colombias veedetud aasta ning üheks oluliseks mõjutuseks näiteks laulja Petrona Martínez. Temasugused lauljad musitseerivad koos trummarite ehk tamborerode rühmadega. See kogemus on sügaval tema kehalises muusikamälus.
Kaisa sõnul ta ise ei ole hea tantsija – on kunagi rahvatantsu teinud, kuid tantsulisest sõnavarast on puudust. Ling meenutab ühte õhtut kümne miljoni inimese linnas Bogotás, kui õnnestus minna sõpradega Genialistide klubi sarnase koha hoovi. Hoovi oli tehtud lõke ja selle ümber istusid kuus trummimängijat, laulis üks väga väike, aga väga võimekas tume naine.
See oli üks vormivaid hetki: “Sain seal koos teistega tantsida ja nägin, kuidas see naine suutis ühe väikese sõrmeliigutusega juhtida kõiki – mitte ainult muusikuid, aga ka rahvast.”
See kogemus oli üks seemnetest, kuid kindlasti andsid oma tõuke ka rahvatantsu kogemus ja eesti rahvamuusika juba varem. Tema sõnul on eestlased kolmepõhised inimesed, mida on kuulda ka meie rahvamuusikas. Bluus on ka trioolipõhine ning see kõik ei ole meie sisemisele metronoomile võõras.
Kultuuriuurija taust
Esinemispraktikat sai Kaisa alustava bluusimutina peamiselt bluusijämmidelt, need on kõige huvitavamad ja kasulikumad olnud ja ta soovitab neil käia kõigil, kes soovivad bluusi mängida. Mõnusaid jämme toimub Philly Joe’s jazziklubis, Barbaris, Tartus ja kunagi ka Blues Estonia kaudu. Oluline on teada küll standardeid või vähemalt lugu, mida mängida, kuid vormiliselt on bluus õnneks lihtne. Lingu sõnul mahub Eestisse veel bluusbände ning ta ennustab põlvkonnavahetust. Ameerikas on juba uusi noori tähti sirgunud, keda Ling ka ise põnevusega jälgib – näiteks Kingfish. Ta näeb põnevat muutust ka enda publiku hulgas, kus naised võtavad kontserdile kaasa ka oma tütred ja hiljem on näha säravate silmadega arutelusid.
Kaisa Lingul on kultuuriuurija taust ning selle valguses on ta süvitsi uurinud bluusi ja jazzi ajalugu. Tema jaoks ei ole olemas kahte eraldi kasti, kuhu need käivad. Mõjutusi on palju, stiilid on laiad ning eklektilised. Tema jaoks on nukralt huvitav, kui vähe on ajaloos sõna saanud nn vahepealsed muusikud, kes mängivad koos ning neil ei ole vahet, mis on repertuaaris. Oskavad võimalusi hästi ära kasutada ja neil on oma töövahendid käes. Näiteks leidsid ühel hetkel naised, et hea võimalus oma oskusi kasutada ja näidata, on minna teatrilavale ning saada seal kuulsaks. Samamoodi mängis suurt rolli muusika kujunemises film. Naislauljad olid tihti esirinnas.
“Kuhu sobituvad naisansamblid, kes olid 1920.–1940. aastatel seltskondades suured hitid? Keegi ei tea tänapäeval neist mitte midagi. Ajalugu on andnud meile ainult suured meessolistid,” toonitab Ling. Ta soovib näha kõigi puhul ühisosa ning bluus on selleks ideaalne.
Vahevormid ajaloos
Ajaloouuringud on välja toonud vahevorme – mida kummalisem koosseis, skandaalseim sõnum, erilisem arranžeering, seda erilisem leid. See kõik on vorminud Lingi enda loomingut. “See võis olla tõeliselt pöörane, mis tehti, sest panused olid tihti väga suured – elu või surm. Inimesed, kellel ei olnud staatust, õigusi ega mitte midagi, aga nad ikkagi julgesid võtta kätte ja öelda, et teeme. See on mind ennast väga inspireerinud, võimestanud, rõõmustanud ja pakkunud usku inimkonda – saame hakkama küll, pole hullu,“ lisab ta.
Ling kiidab Eesti feministlikku liikumist. See, et eelmisel aastal räägiti ja toodi fookusesse Lilli Suburg, oli tema sõnul äärmiselt vajalik, sest nüüd on ta noorema põlvkonna jaoks olemas. Tema jaoks on oluline pidev töö ja meenutamine, mis toimunud on. Eesti feminismi 150 aasta auks toimus ka Kaisa Ling Thingil endal hiljuti tuur nimega “Rind ette!”.
“Minu arvates on meil juba päris hästi ja olen uhke selle üle, kes Eestis muusikat teevad. Meil on nii palju võimekaid naisi nii esirinnas kui ka taustajõuna, heliloojatena. Meil on Kristi Raias, kelle suur fänn ma olen, Mingo Rajandi, Kirke Karja, Yasmyn – neid on nii palju ja nad on nii võimsad,” räägib Ling. “Neid on alati olnud. Eesti feminism on hästi eriilmeline. Meie ajalugu alates 19. sajandist on kujundanud selle, mida me praegu feminismis teeme. Ja siin on oluline, et räägime ajaloost ka naiste pilgu läbi,” toonitab ta.
Bluusmuusikas on meenutada ja kuulata palju. Ling ise toob välja bluusi ema Ma Rainey, bluusi keisrinna Bessie Smithi ja tema enda isikliku suure lemmiku Alberta Hunteri.
Aga ka näiteks Muddy Waters, Robert Johnson, BB King. Kogu 1970-ndate funk ja disko kuni sinnamaani välja, et Eestis on võimalik meenutada näiteks Silvi Vraiti, kes justkui teadis, kuhu teravikku suunata. Lisaks toob ta välja Compromise Blue, Andres Rootsi, Cathouse Radio, Vilho Meieri, kes on ka aprillikuus Jazzkaarel Kaisa Ling Thingi “Bluusiparaadi” kontserdil laval.
Las bluusi vanatädi näitab!
Bluus on olnud 35-aastase Jazzkaare jaoks väga olulisi alguspunkte ning sümboolne “Bluusiparaad” teeb sellele kummarduse. Kontserdi kaks inspiratsiooniallikat on legendaarsete BB Kingi ja Victoria Spivey’i kavad. Lingi sõnul on need erinevad salvestused, kuid väga sarnaste mõtetega: “Victoria Spivey on kokku pannud erineva emotsioonide paleti, mida bluus võib üldse tähendada. Seal on sügavat maabluusi, teatraalset ja orkestraalset. B.B. King näitas, mida ta suutis teha kõige tuttavamal laval – see oli tema publik, tema haridus ja oskus. Mõlemad näitavad, kuidas inimesed oskavad suhestuda. Kuidas kontakti leida oma publikuga – see on see, mida ka meie soovime teha.” Nad plaanivad kasutada bluusi laia mõistena.
Ling lisab: “Bluus on filosoofia – see, et tahan laulda sellest, mis minu ümber on ausalt, aga ironiseerides ja moonutamata, mõnikord tahan ulguda, teinekord aga keksida, uhkustada.”
Lõpuks on kontserdil eesmärk panna inimesi liigutama. Ling loodab, et publik tuleb kohe kaasa, et nad laseksid vabaks ja tunneksid end mõnusalt. Samuti soovivad nad muusikutega raputada lahti piire – las bluusi vanatädi näitab, kuidas tema oma seelikut lehvitab. Seni on Kaisa Ling Thing esinenud kitsastes oludes, kuid Jazzkaare kontserdil on võimalus kõigil tantsuhingedel, sealhulgas svingitantsijatel, end mõnusalt ja vabalt tunda.
Kuidas kõlab üks bluus?
Arutledes jõuame arusaamani, et ühte kindlat bluusihäält ei olegi. Maailmas on bluus nii mitmekesine. Kaisa enda jaoks on bluusi laulmise mootoriks tekst. Laval soovib ta alati rääkida lugu, kui toores ja robustne see ka ei oleks. Raskeid teemasid bluusis leiab, eriti selle juurte juures, olgu nendeks siis vägivallast, massimõrvast, naiste raskest elust, üksilduse valust, samas ka väga suurtest rõõmudest.
Neid erinevaid lugusid on Ling arhiivides kaevates leidnud üles küll. Nii ongi oluline, et loo sõnum ja sõna jõuaksid kohale. “Bluusiparaadil on muidugi raske panna inimesi seisma ja kuulama, aga loodan siiski, et neile jääb midagi meelde – olgu see mõni kindel lugu või fraas, mis mõnes palas oli,” lisab ta.
Mida toob tulevik? Kaisa Ling Thingil on küpsemas album, mis jõuab ehk valmis sügisel. Uudne kogemus on ansamblil albumit teha kiirustamata. Tulevikuplaanidesse mahuvad ka mõned välisesinemised Fringe festivalidel. Kaisa Ling loodab, et ükskord õnnestub neil ka Eesti Laulule ja Eurovisioonile saada – kuid selle jaoks veel laul puudub. Staadionikontserdi ambitsioonid samas puuduvad samuti – pigem tõmbaks üks sume 150 inimese saal, kus on lauad, restoran/kohvik ja väike platsike tantsuks ning kus Kaisa Ling saaks iganädalaselt esineda.
Kindlasti istuks seal regulaarselt ka üks rahulolev ning ennast ehtesse löönud vanatädi Bluus.
Kui jatsul ja bluusil olid esimesed päevad
Anne Ermi meenutused esimestest bluusipäevdest 1990. aastal, kui toimus samuti bluusiparaad.
Miks sai esimesel toimumiskorral festival nime “Jazzi ja bluesi päevad Tallinnas”?
Vikerraadio toimetajana külastasin 1980. aastatel jazzifestivale Thbilisis, mis olid juba siis kadestamisväärselt rahvusvahelise haardega ja mõni tulevane esineja jäi kõrvu just sealt.
Taas kerkis küsimus, miks Tallinnas ei ole enam kuulsusrikkaid jazzifestivale ja üks Gruusia ansambel Blues Mobil Band tundis elavat huvi Tallinnas esinemise vastu ja muideks jõudiski 1990. aasta festivalile.
Teisalt oli Vormsi Ennul suur huvi bluusi vastu ja meie kodus oli suur hulk bluusiklassikute heliplaate, suviti kõlas bluus lakkamatult üle Vormsi Rumpo küla.
Ja kolmandaks oli Helgi Põldroos tol suvel enda saate külaliseks kutsunud parajasti Tallinnas viibiva Missisipi ülikooli bluusiarhiivi juhataja Gerald Irby, kellega põikasime kokku raadiomaja fuajees ja palusin tal kirjutada, mida tema arvates tähendab bluus.
Ja lõppude lõpuks on bluus tihedalt seotud jazziga ja enamasti lõpevad jämmid ühe vägeva musitseerimisega mõnel populaarsel bluusiteemal ning miks siis mitte ühendada bluus ja jazz. Siis kui see bluusimõte tekkis, hakkasin usinalt otsima bluusi nimega seotud Skandinaavia bände, oletades, et neid on kergem Tallinnasse kutsuda.
Kuulasin plaate ja leidsin mõnegi bluusiloo jazzansamblite repertuaarist – arvesse läks kõik, mil oli vähegi bluusi hõngu. Bände sai kokku päris palju – Gruusiast, Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Poolast, Venemaalt ja Eestist, ning üksainus USA kitarriga bluusmuusik – õppejõud Allan Evans, kes sattus Moskva muusikakriitiku Dima Uhhovi soovitusel Tallinnasse.
Üksikesinejatena läksid kirja ka pianist Igor Bril, kelle kavas oli üks väga tore 20-minutiline bluus-kompositsioon, Harri Marstio, kelle albumilt leidsin paar bluusilugu ja Tõnu Aare, kes esines siis enamasti üksi mängides Soome laevadel, aga muu hulgas mängis ta ka mõne bluusi suupilli ja kitarriga.
Oli tõeline julgustükk panna Linnahalli kontsertidele suurejooneliselt nimeks “Bluusiparaadid” vol 1 ja vol 2 ning planeerida need laupäeva ja pühapäeva 13. ja 14. oktoobri kella kahesele lõunatunnile ning jääda lootma, et keegi kuulama ka tuleb. Minu mäletamist mööda oli ikkagi kaheksasada või isegi tuhatkond inimest kuulamas, aga ma võin eksida. Kummalgi päeval oli viis-kuus esinejat ja kumbki paraadkontsert kestis üle kahe tunni. Kes neist on enim meelde jäänud – arvan, et kõige tugevam ja bluusilikum oli siis juba mõned aastad tegutsenud meie oma Compromise Blue eesotsas Emil Rutikuga.
Hiljem, 1990. aastate Jazzkaare festivalidel käis nii mõnigi päris bluusibänd, kuid Haapsalu festival on õige bluusipidu, seepärast ei üritanud ma enam bluusi ilmtingimata kavva võtta. Kui 1994. aasta kevadel sattusin külastama Memphises bluusifestivali ja bluusiauhindade galat ja tutvusin mõningate artistidega nagu Etta James, Little Milton, kes tol korral preemia pälvisid. Olin vaimustunud paarist suupillivirtuoosist ja külastasime ka Memphise bluusifestivali, kus esinesid teiste seas Joan Baez ja Bob Dylan, Buddy Guy jt ning jalutasime ka bluusitänaval ja kuulasime muusikat bluusiklubides, sh B.B. Kingi nimelises.
Ka Pori jazzil oli mõni võimas bluusiartist ja kümmekond aastat unistasin Taj Mahali kutsumisest Jazzkaarele, kuid ehk selle unistuse saab täita Raul Ukareda mõnel Augustibluusil. Bluus ei ole kuhugi kadunud ja bluusihelid täituvad uue sisuga, sest teemasid on, mis muusikutel südamel.
Ahto Mulla 10 tavalist küsimust Kaisale
Arvestades sinu esinemissuuvärki, siis kuidas sind teismelisena – kui inimesed kogu aeg esinevad – koolis kaaslaste ja õpetajate poolt välja kannatati?
Kannatati väga napilt.
Mis on maailmas sellist, mis paneks sind kätega vehkides ja röökides üle põllu minema jooksma?
Jaanipäev.
Elukestev õpe. Mis on su lemmikained, -tunnid ja kes lemmikõpetajad?
Keemia, käsitöö, kirjandus. Ma Rainey, Kersti Unt, vanaema.
Kelle pilti sa kunagi rahakoti vahele ei topiks? Miks?
Kõige kallima – läheb kortsu ja kui psühhopaadid kätte saavad, siis on ju pahasti!
Kui vastu kihutab hipster kastirattal, tema habe lõhnab nagu “Valge sireli” odekolonn, ta pakub sulle ökoloogilist veganpurksi ja ütleb, et vaja on olla hea, sest halb olla ei ole vaja – millele sa siis mõtled?
Kunsti rahastamisele ja vabakutseliste toimetulekule.
Kas sa esineksid huvi pärast huligaanitsevate vene uusrikaste laste klassiõhtul Monacos koos Filipp Kirkoroviga?
Ei.
Kas sul on ka tunne, et peaaegu kõik Eesti meeslauljad – suurelt lavalt – laulavad iniseval tämbril nagu Toit Koome?
Ei.
Poliitikast: kes on olnud Eesti kõige vingem president? Ja kes peaminister?
Kersti Kaljulaid ja Jaan Tõnisson.
Kui vastu kihutab hipster kastirattal, mida oleksid sa valmis tegema, et ta su koju viiks?
Tõstaks pöidla, hääletaks peale ja paluks viisakalt koju viia. Usun, et töötaks.
Milline on maailma kõige nõmedam pill?
Pill, mis tuleb pika ilu peale, võiks küll tulemata jääda.
