KAS KRÜPTORAHA ON TÕESTI REVOLUTSIOONILINE NÄHTUS VÕI HOOPIS VANA ASI UUES KUUES: Mis loom on krüptoraha ja millega seda süüakse? Eestis järjest enam hoogu võttev vaidlus bitcoin’i kasutamise üle vajab kommentaari. Virtuaalraha olemusest ja sellega kaasnevast kirjutavad Majandusteaduste Traktor Hardo Pajula, Eesti IT-kogukonna üks juhte Elver Loho ning Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent Moskvas Anton Aleksejev.
1. lugu
Savitahvel ja riigi nähtamatu käsi
VIRTUAALNE MAKSMINE: Majandusteaduste Traktor Hardo Pajula ütleb, et kogu rahasüsteem on tegelikult usalduse müümine. Krüptoraha ei erine põhimõtteliselt muudest võimalustest.
2008. aastal läks müütilisel nupumehel Satoshi Nakamotol korda lahendada seni kõikidele alternatiivsetele maksesüsteemidele ületamatuks osutunud probleem. Asi oli selles, et kuni Nakamoto avastuseni ei õnnestunud makse saajal ühtse registripidaja puudumise tõttu kuidagi kontrollida, et maksja ühte ja sama eurot üheaegselt mitmes kohas ei kasuta. Nii ei olnud netiostudel enamikul juhtudel müüjale tehingu vastaspooleks mitte lõpptarbija, vaid pank või krediitkaardifirma. Riigi reeglikoorma alla painutatud maksevahendaja andis kaupmehele kindlustunde, kuid ei unustanud selle eest ka raha küsimata.
Riigi ja panga mängust välja jätmine
Nakamoto partnervõrgu loogikal rajanev lahendus võimaldab riigi ja pangad mängust välja jätta, sest tehinguid kontrollivad ja jõustavad süsteemi enda liikmed. Nagu sääraste märkimisväärsete tehnoloogiliste lahenduste puhul ikka, näevad patsiga – ja nüüd üha enam ka patsita – poisid bitcoin’is kogu senist elukorraldust peapeale pööravat murrangut. Selline seisukoht on päris kindlasti ülepakutud.
Christopher Caldwellil on õigus, kui ta ütleb, et „bitcoin tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju“. Edasine arutlus eeldab aga ometi mingit üldkehtivat määratlust, ja selleks sobib ilmselt kõige paremini USA rahandusministeeriumi oma: bitcoin on detsentraliseeritud virtuaalraha. Ajaloost on aga võtta hulgaliselt näiteid nii detsentraliseeritud rahasüsteemidest kui ka tehistõelistest müntidest.
Mesopotaamia savitahvlitel võlakirjad
Tegelikult on juba bitcoin’i nimi iseenesest eksitav. Tegemist ei ole müntidega, vaid kirjetega osaliste oma jõududega peetavas keskregistris. Oma virtuaalsuses ei erine bitcoin seega põhimõtteliselt ühestki teisest tänapäeval käibivast rahaühikust. Nagu dollar, euro ja muud rahaühikud on ka bitcoin sisuliselt raamatupidamislik üldmõiste, samasugune abstraktne mõõtühik nagu sekund või kuupmeeter, ainult et aja või ruumala asemel mõõdavad kõik need monetaarsed margapuud võlga.
„Dollarit pole iialgi näinud ükski silm ega katsunud ükski käsi. Kõik, mida me saame katsuda või näha, on vaid lubadus maksta või tasuda dollarisuurune võlg,“ kirjutas sadakond aastat tagasi üks raha krediiditeooria eestkõneleja.
Tema jutus oli oma iva: kui maailma esimesed mündid vermiti praeguste arusaamade kohaselt 7. sajandil eKr Lüüdias, siis Mesopotaamiast leitud savitahvlitel võlakirjad on vähemalt paar tuhat aastat vanemad.
Kaks vastandlikku vaadet
Asjaolu, et ühel juhul on lubadus võlg õigeaegselt tasuda voolitud savisse, teisel juhul aga elektronipilve, on siinkohal teisejärguline. Kahe instrumendi vaheline põhimõtteline erinevus seisneb selles, et kui savist veksli taga oli riigi sunnijõud, siis bitcoin’i ökosüsteemis saadakse vähemalt mingi maani hakkama keskvõimu asjasse segamata. Ka siin ei ole iseenesest midagi enneolematut: üks kõigi aegade tuntumaid rahasüsteeme – kullastandard – kujutas endast just säärast iseeneslikult tekkinud detsentraliseeritud süsteemi. Kullastandard oli küll riikidevaheline maksete korraldamise süsteem, ent sarnaselt bitcoin’iga puudus ka seal keskne ametkond.
Suhtumises bitcoin’i ilmnevad kaks vastandlikku vaadet turumajandusele ja riigi rollile selle sünnis ja käigushoidmises. Vabaturu pooldajad näevad bitcoin’is pelgupaika valitsuse ja selle käepikenduste – pankade – kõikjaletungiva pilgu eest. Vastasleeri arvates nõuavad peaaegu kõik tsiviliseeritud eluks vajalikud reeglid mingist piirist alates ikkagi riigipoolset jõustamist.
Erinevad lähtekohad kanduvad edasi kahe mõttesuuna käsitlusse rahanduse ajaloost ja tulevikust. Esimeste arvates tulid kõigepealt kasutusele mündid, seejärel hakati kasutama hoiuseid, millest omakorda arenes ajapikku välja osalise reserviga pangandus ja sealt juba kogu moodne krediidisüsteem, milles käegakatsutav ürgraha on haihtunud elektroonilisse virtuaalsusesse. Teiste meelest just virtuaalsusest kõik pihta hakkaski.
Filosoofilises plaanis on siin põhiprobleemiks usalduse allikas. See on aga samavõrdne küsimustega „Kust tuleb tolm?“ ja „Miks õlu otsa saab?“. Need jäävad ka pärast bitcoin’i endise teravusega üles.
Vabaturu pooldajad näevad bitcoin’is pelgupaika valitsuse ja selle käepikenduste – pankade – kõikjaletungiva pilgu eest.
2. lugu
Mis teeb krüptoraha eriliseks?
FINANTSOPERATSIOONID: IT-kogukonna üks juhte Elver Loho tuletab meelde, et digitaalne raha pole uus idee, küll aga annab see kõvasti vabadust.
Digitaalne raha ei ole uus idee. Mõnes mõttes on kõik riigivaluutad olnud juba aastakümneid digitaalsed: suurem osa eurosid ja dollareid asub numbritena kusagil andmebaasis, kust neid saab „välja võtta“ ehk sularahaks konverteerida: operatsioon, mille käigus sinule kuuluvat summat tähistav number väheneb ja sulle antakse raskesti kopeeritavad füüsilised paberitükid. Raha juurde trükkimine ei eelda enam ammu trükimasina olemasolu, vaid lihtsalt suurendatakse andmebaasis numbreid. Säärane keskne kontroll võib aga langeda mõne ebapädeva isiku kätte, nagu näiteks Zimbabwes juhtus.
Võrgupõhistes arvutimängudes nagu World of Warcraft või Eve Online on samuti omad „digitaalsed rahad“, mida saab teenida mängu sees või siis osta pärisraha eest mõnelt kogenumalt mängijalt. Ka seal toimub sisuliselt numbrite üle arvepidamine keskses andmebaasis.
Nõudlus ja pakkumine
Ilmselt lähim asi „digitaalsele sularahale“ oli minu lapsepõlves eksisteerinud kultuur, kus vahetati omavahel CD-plaadile kõrvetatud piraat-arvutimänge ja muud tarkvara. Kiirete internetiühenduste ja odavate kõvaketaste saabudes kadus aga seegi. Kui väärtuslike andmete duplitseerimine muutub nullkuludega operatsiooniks, ei ole need enam väärtuslikud.
Läbimurre saabus aastal 2008, mil inimene või kollektiiv pseudonüümiga Satoshi Nakamoto kirjeldas kaheosalist lahendust digiraha probleemile.
Lahenduse esimene pool eemaldab liigse rahatrükkimise ohu. Nakamoto kirjeldas matemaatilist süsteemi, kus iga uue virtuaalse rahaühiku „trükkimiseks“ tuleb lahendada järjest keerulisemaks muutuv krüptograafiline ülesanne ning säärasel rahal on maksimaalne kogus, üle mille pole võimalik minna. Inspiratsiooni on siin saadud kullakaevandusest: alguses on lihtne, kuld on lausa maapinnal, aga mida rohkem kaevandatakse, seda keerulisem on uut kulda leida ja aja jooksul kipub selle väärtus kasvama, sest nõudlus ületab pakkumuse. Samuti pole kulda lõpmatult.
Tee laiadesse massidesse
Lahenduse teine pool on keskse andmebaasi eemaldamine. Sisuliselt ei pea enam mitte ühtegi inimest ega organisatsiooni usaldama, et nad andmebaasis sinule kuuluvat rahahulka tähistavaid numbreid ei muuda. Inspiratsiooni on siin saadud erinevatest tuhandete osalejatega hajusvõrkudest, nagu näiteks Eestis välja töötatud Kazaa ja Skype. Kõik kontoseisud on avalikud ning ühelt kontolt teisele virtuaalraha ülekandmine eeldab krüptograafilist operatsiooni, mille õigsuse peab välja arvutama ja kontrollima enamik võrgus osalejaid.
Neid kahte innovatsiooni kokku klopsides oli tulemuseks maailma esimene krüptoraha, mis sai endale nimeks bitcoin.
Alguses vaid üksikute entusiastide projektiks saanud krüptoraha on tänaseks laialt levinud. Sellega on isegi võimalik Tallinnas sušit osta. Nii mõneski riigis on võimalik kohata ka bitcoin’i sularahaautomaate.
Laiadesse massidesse on bitcoin jõudnud väikeste hüpetega, kui mõni suurem väljaanne sellest kirjutab või mõni netipood kasutusele võtab. Suurema kajastusega on kaasnenud ka hüpped bitcoin’i väärtuses. Suurima tõusu tegi bitcoin läbi aastal 2013. Kes jaanuaris 13 dollariga ostis ja novembris tuhandega maha müüs, võis teenida päris kena kasumi. Käesoleva artikli kirjutamise ajal on ühe bitcoin’i hinnaks 330 dollarit.
Läbimurre
Vahepeal kogus krüptoraha tuntust kui vahend, millega sai internetist anonüümselt narkootikume tellida. Siiski tuleb siinkohal osutada, et tegu ei ole anonüümse, vaid pseudonüümse rahaga. Erinevalt skeemitades on küll võimalik jälgi peita, aga see nõuab korralikku pingutust ning suurim bitcoin’idega kaubelnud veebinarkoturg Silk Road on tänaseks kinni pandud ja selle omanik istub USA-s trellide taga.
Mis bitcoin’i ja sellest välja kasvanud teiste krüptorahade (litecoin, dogecoin jne) puhul on väga hämmastav, on see teenuse- ja tooteinnovatsioon, mis krüptorahade ümber käib. Alates teenustest, mis üritavad teha krüptorahaga arveldamise nii valutuks kui vähegi võimalik, ning lõpetades järgmise põlvkonna krüptoraha platvormiga, mille nimeks Ethereum ja mille lahtiseletamine võtaks ilmselt terve raamatu jagu ruumi, tundudes sealjuures pigem ulmenovellina. Aga kui Ethereum peaks projektina õnnestuma (ja kõik tarvilik rahastus ning maailma tipp-eksperdid on selleks olemas), siis muu hulgas oleks tegu ka täieliku läbimurdega kunsti ja kultuuri jätkusuutlikus rahastamises.
Reeglistiku väljatöötamisest
Sel ajal, kui innovatsioon mühinal edasi paneb, on seadused ja nende tõlgendamine aga ikka veel kiviajas. Vana põlvkonna riigi- ja ametkonnajuhid ei saa aru, millest jutt käib. Nii mõneski riigis on krüptorahad ühel või teisel viisil ära keelatud. Euroopas puudub ühtne krüptoraha-poliitika. Mõned riigid maksustavad krüptoraha kui toodet, nõudes igalt tehingult käibemaksu ja kasumilt tulumaksu. Mõned kohtlevad seda kui finantsinstrumenti või valuutat.
Kuigi ma olen juba paar aastat torkinud ametnikke ja poliitikuid, et Eesti võiks välja töötada progressiivse krüptoraha reeglistiku, ei ole keegi niivõrd massiivset projekti ette tahtnud võtta ja tulemuseks on tänapäev, kus Eesti politsei on hakanud üsna suvalise seadusetõlgenduse järgi taga kiusama siinmaal krüptorahaga kauplevaid inimesi. Näiteks sai eraisikuna ja väikestes kogustes bitcoin’e müünud Otto de Voogd ühel päeval rahapesu andmebüroost kurja kirja, milles teatati, et ta kaupleb oma veebisaidil bitimüntidega ja tegeleb seega „alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkumisega“. See muutvat ta seaduse silmis „finantseerimisasutuseks“. Lisaks ehmatati meest ka kriminaalseadustiku ja kolmeaastase vanglakaristuse või 32 000-eurose trahviga.
Krüptoraha, uus kullapalavik
Otto katkestas oma hobi korras pakutava teenuse. Ta kutsuti 20. veebruaril andmebüroosse aru andma. Pärast seda, kui meedias teema kuumaks läks, kutse tühistati. Praegu käib Otto riigiga kohut, et tulevaste krüptorahakauplejate tarbeks reegleid ja tõlgendusi selgeks vaielda. Samuti on ta praegu koos oma perega Eestist minema kolimas. Temast on saanud krüptorahapagulane. Kindlasti mitte esimene ega viimane, sest ettevõtlikke noori on Eestist ära läinud varemgi. Selliseid, kellel on oskused ja tahtmine krüptorahapõhiseid finantsteenuseid luua, aga Eesti seadused ei soosi, mistõttu kolitakse teistesse riikidesse, kus poliitika on sõbralikum.
Kui krüptoraha on uus kullapalavik, siis tasub õppust võtta ajaloost ja tähele panna, et rikkaks said need, kes müüsid labidaid. Eesti on piisavalt väike, paindlik ja kõrge IT-kompetentsiga, et meist võiks saada maailma krüptoraha Šveits või Luksemburg. Käivad sahinad, et kevadistel riigikogu valimistel on krüptoraha puudutava seadusandluse liberaliseerimine nii mõnegi erakonna valimisplatvormis. Loodetavasti jõuab see ka koalitsioonilepingusse.
Käivad sahinad, et kevadistel riigikogu valimistel on krüptoraha puudutava seadusandluse liberaliseerimine nii mõnegi erakonna valimisplatvormis.
Kes leiutas krüptoraha?
Ajakirjanikud on palju aega, saapatalda ja trükimusta kulutanud, spekuleerimaks, kes on bitcoin’i leiutaja Satoshi Nakamoto.
Ühel hetkel lihtsalt tuli eikusagilt mingi inimene või grupp, nimetas ennast sääraselt ja õnnistas meid krüptorahaga. Paar aastat hiljem, kui bitcoin oli hoo sisse saanud, lahkus Satoshi Nakamoto areenilt. Kogenud tarkvaraarendajad, kes tema kirjutatud koodi on analüüsinud, on jõudnud järeldusele, et Nakamoto on kas geenius või siis on tegu grupi inimestega.
Bitcoin’i leiutamisega kaasnes ka privileeg olla maailma esimene krüptoraha „kaevandaja“ – inimene, kes suure osa kergesti kättesaadavat krüptoraha endale „ära korjas“. Aasta tagasi avalikke andmeid analüüsides hinnati Satoshi Nakamoto bitcoin’i-varade koguväärtuseks natuke rohkem kui miljard dollarit. Kuna kõik bitcoin’i-tehingud on avalikud, võib igaüks näha, et krüptoraha leiutajale kuulunud kontodelt ei ole varasid välja liigutatud. Need lihtsalt seisavad seal, kogudes väärtust ja virtuaalset tolmu. Kus iganes andmekandjal ta hoiab kontole juurdepääsuks tarvilikke privaatkrüptovõtmeid, on tegu ilmselt maailma kõige väärtuslikuma kõvaketta, CD-plaadi, mälupulga või paberilehega. Samuti on võimalik, et see andmekandja on vahepeal hävinenud.
Selle aasta septembris murdis tundmatu kurjategija sisse ühele e-posti kontole, mida Satoshi Nakamoto kasutas 2008–2010 krüptoraha kogukonnaga suhtlemiseks. Väidetavalt leidis ta infot nii Nakamoto pärisnime kui ka tema koduse aadressi kohta. Ühel tõestuseks toodud pildil on näha postkastis olnud arve seadme eest, mille Nakamoto endale tellis. Näha on USA sihtnumber 63101, mis piirab tema võimalikuks elukohaks St. Louisi kesklinna Missouri osariigis. Näha on, et tema eesnimi algab A-tähega. Täieliku info avalikustamise eest nõudis tundmatu häkker 25 bitcoin’i ehk tänase kursi juures umbes 8000 dollarit. Kokku on tema poolt määratud kontole saabunud vaid 1,5 bitcoin’i. Infot ei ole avalikustatud.
Samal päeval postitas keegi Satoshi Nakamoto kunagise konto alt krüptoraha foorumisse hoiatuse: „Hea Satoshi. Sinu isikuandmeid, paroole ja IP-aadresse müüakse kinnistes foorumites. Millalgi aastal 2010 tegid sa Tor’i kasutades vea ja sinu IP-aadress lekkis. Sul ei ole turvaline olla. Põgene enne, kui keegi sinuga midagi teeb. Aitäh, et leiutasid bitcoin’i.”
3. lugu
Vene võimud kavatsevad keelata virtuaalse valuuta bitcoin’i kasutamise
PANEVAD KINNI: ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev annab aru, miks Vene võimud virtuaalraha ei salli.
Seaduse järgi tegeleb Venemaal valuuta käibelelaskmise küsimustega keskpank (sealjuures tegeleb keskpank ka rubla käibelelaskmisega). Seesama seadus keelab välisvaluutades arveldamise Vene Föderatsiooni territooriumil.
Selle aasta alguses – jaanuaris – hoiatas keskpank ametlikult kõiki asjasse puutuvaid isikuid, et operatsioonid virtuaalsete valuutadega, kaasa arvatud bitcoin’idega, ei ole ohutud, kuna sellised valuutad ei ole millegagi tagatud ja operatsioonid nendega kannavad spekulatiivset iseloomu.
Panga kommentaar
Oma teate edastas Venemaa pank pressiteenistuse kaudu kommentaarina, ehk siis ametlikku iseloomu see teade ei kanna. See-eest on tekstis juttu sellest, et virtuaalseid valuutasid võidakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel, näiteks terrorismi finantseerimiseks. Pealegi näeb seadus sularahaoperatsioonides ette arveldamise ainult rublades. Arveldused sularahata, pangaülekanded, maksed internetipoodides võidakse teostada igas ostja või müüja suva järgi mugavas valuutas.
Kutse prokuröri juurde
Kuid Venemaa prokuratuur on sellest pressiteenistuse teatest välja lugenud vaid üheainsa sõna – „terrorism“. Samaga sai hakkama ka riigiduuma: saadikud kavatsevad järgmise aasta alguses keelata mis tahes virtuaalse raha kasutamise (on mõistetamatu, kuidas seda suudetakse kontrollida). Selle tulemusena hakati juba kevadel kutsuma prokuröri juurde mitte ainult Venemaa internetikaupluste omanikke, kes võtsid vastu bitcoin’e, aga ka kliente, kes võtsid vastu bitcoin’e, ja neid kriminaalasja algatamisega ähvardama, viidates seaduse paragrahvile, mis käsitleb rahatähtede võltsimist. Praegu ei riski Venemaal praktiliselt ükski juriidiline isik maksena kaupade ja teenuste eest vastu võtta bitcoin’e.
Riik kui Suur Vend
Virtuaalse valuuta pooldajad ja omanikud tõestavad üksteisele asjakohastes foorumites, et võimude tegevus on absurdne ja ebaseaduslik. Peamine versioon on järgmine: riik on nagu Suur Vend, kes ise eirab interneti anonüümsuse printsiipi, kuid seejuures põhjendab üha uusi ja uusi piiranguid oma kodanikest hoolimisena, kuna nood võivad krüptoraha kasutamisel kannatada saada.
Kuigi paljude riikide finantsvõimud (sealhulgas Eesti Pank) suhtuvad bitcoin’i kriitiliselt, on seni ainult Boliivia ja Ecuador krüptovaluutade kasutamise seadusega ära keelanud. Venemaa võib saada esimeseks riigiks Euroopas (kui põhimõtteliselt arvestada, et Venemaa on euroopalik riik), kus bitcoin’ide kasutamise eest on võimalik määrata reaalne vanglakaristus.
Välja
Kuid Venemaa prokuratuur on pressiteenistuse teatest välja lugenud üheainsa sõna – „terrorism“.
