VÕTA PIKEM SAMM, LÄHEB VÄHEM TALDA! Jevgeni Krištafovitš juhib tähelepanu mitmetele võimalustele, kuidas Venemaad tagasi saada. Sanktsioonide tilgutamine piisakeste kaupa oodatud tulemusi ei anna, vastusammud peavad olema märksa pikemad ning radikaalsemad. Siis ehk kerkib neist ka kasu.
Igapäevaselt aina lisanduvad sanktsioonid Vene Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi vastu ei ole ikka veel piisavad selleks, et peatada sõda või oluliselt vähendada Kremli kahjulikku mõju kohaliku venekeelse elanikkonna suhtes. Ma leian, et tuleb viivitamatult sulgeda maismaapiir Venemaaga, saata välja Venemaa ja Valgevene suursaadikud ning survestada Vene õigeusukirikut Eestis Moskva patriarhist lahti ütlema. Kui kirik seda ei tee, siis lõpetada nende tegevus Eesti Vabariigis.
Koloraadolindikestega tüübid
Ukraina taristuministri asetäitja Mustafa Najem pöördus juba märtsikuus Eesti, Läti ja Leedu transpordiministrite poole ettepanekuga panna kinni nende riikide maismaapiir Venemaaga igasuguseks liikluseks, sh kaubaveoks. Kuigi esimesed reaktsioonid olid pigem positiivsed, ei ole vastavad otsused käesoleva artikli kirjutamise ajaks veel kehtestatud. Kallid valitsused, mida me ometi ootame!?
Mul ei ole erilist empaatiat nende Narvas elavate Vene Föderatsiooni kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute suhtes, kes sõja esimestel päevadel käisid Ivangorodis kivina kukkunud rubla kursi taustal kõiki sealseid poode tühjaks ostmas. Arvestades, et uusi välismaa kaupu Vene tarbija kaua veel ei näe, oli selline „heanaaberlik“ ostuabi muidugi pesuehtne russofoobia. Ega Georgi lint rinnas hoidnud veel kedagi tagasi vanast heast marodööritsemisest, pigem vastupidi.
Seega: kui see seltskond piiri sulgemise vastu kisama hakkab, pole vaja neid kuulata. Kaubavedu Venemaaga ja Valgevenega olgu peatatud. Just meie riigid võivad seda endale lubada, sest energiakandjate impordist loobumine on meil sisuliselt juba otsustatud. Siinkohal veel kord aitäh selle põhimõttelise positsiooni eest!
Me peame endisest veel palju aktiivsemalt toetama Venemaal ja Valgevenes sõjalise agressiooni eest vastutavate režiimide vastu võitlevate isikute tegevust. Ma pean silmas inimõiguslasi, ajakirjanikke, aktiviste. Eelkõige pakkudes neile rahvusvahelist kaitset ja turvatunnet, et neid ei jäeta üksi, kui nad peavad ükskord kodumaalt põgenema või oma peresid evakueerima. Samal ajal – meie riigid ei tohi olla varjupaigaks nendele Venemaa ja Valgevene kodanikele, kes on oma diktaatoritele igati truud, aga otsivad praegu kohta, kus oodata ära sanktsioonide ajastut.
Sisenemiskeeldude nimekiri on hale
Eestis peab olema palju pikem sissesõidukeeldude nimekiri Venemaa ja Valgevene kulturnikutele. Mida me arutame kuude kaupa, kas Kirkorovi või Valeria kontsert võib Tallinnas toimuda või mitte!? Ega Kirkorovi ja Baskovi kuum suudlus kaamera ees tee nendest veel eurooplasi (kuigi Vene varrovooglaidlik propaganda väidab vastupidist). Nad on putinistid! Tulgu nad meie piiripunkti kasvõi vikerkaarelipuga, Eesti peab võtma eeskuju Lätist ja Leedust ning saatma nad otsekohe purjetama Vene sõjalaevale määratud kursil.
Meie riigid peavad kehtestama sissesõidukeelu kõikide Venemaa ja Valgevene artistide suhtes, kes on rikkunud Ukraina piirirežiimi ja käinud Krimmis ilma Kiievi loata. See on objektiivne õiguslik kriteerium, mille alusel on võimalik isikuid kuulutada okupatsiooni toetajateks ning rahvusvahelisele julgeolekule ohtu kujundavateks. Selle otsuse tegemiseks peab kultuuri- ja siseministritel olema lihtsalt poliitiline tahe.
Telepropa kinnipanek
Venemaa ja Valgevene suursaadikutele tuleb Leedu eeskujul kohe anda hundipass. Tšehhovlikult: „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“ Ma tean, et Eesti suursaadik seisab sellisel juhul järgmisel päeval samuti kohvriga Balti jaamas. Sellest pole aga probleemi, sest saatkond võib esialgu veel töötada, aga ajutise asjuri juhtimisel. Diplomaatiline ja konsulaarpersonal Moskvas ja Tallinnas peab olema võrdne (praegu on siin venelasi oluliselt rohkem). Meil on tegelikult diplomaatilisi survemehhanisme küll ja veel, oleks välisministril vaid tahe tegutseda.
Igasugustel mõjustruktuuridel, kelle eesmärk on ässitada ühiskond ja eelkõige kohalikud venelased valitsuse vastu, tuleb kohe kael kahekorra keerata. Ning mitte valikuliselt, vaid kõigil korraga. Et ei oleks nagu praegu: Eesti paneb Vene telekanalid oma territooriumil kinni, aga teeb segastel põhjustel erandi PBK-le. Siinkohal tuleb kindlasti kiita Elisat ja Teliat, kes seni ainukestena telekommunikatsioonifirmadest lõpetasid omal algatusel koostöö PBK-ga, seda ilma igasuguse valitsuse surveta. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi erandid sellele kanalile on aga mulle sügavalt arusaamatud.
Õigeusukirikule nägemist!
Ja last but not least on kirikuküsimus. Moskva Patriarh Kirill (Gundjajev) teatas oma jutluses, et Vene sõdurid sooritavad Ukrainas kangelastegu. Ta kutsus vene rahvast üles võitlusele „iseseisvate riikidega, mis ei ole tegelikult iseseisvad, sest asuvad selle jõu mõju all, mis omakorda seisab vene rahva jõu vastu“.
Jutlus toimus Vene relvajõudude peakirikus, mis avati 2020. aasta kevadel, Putini ja Stalini portreedega mosaiigil. Sõja tingimustes ei tohi me vaadata läbi sõrmede, et selline kirik tegutseb Eestis. Kohaliku vene õigeusu kiriku peab panema valiku ette: kas ta ütleb lahti oma kirikupeast ja tema üleskutsetest või paneb lavka kinni. Samamoodi enam jätkata ei saa. Kui nad oma kanoonilisest alluvusest sõjapatriarhile ei loobu, teen siseministeeriumile ettepaneku kaaluda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku sundlõpetamise protsessi alustamist, kuna see tekitab ohtu meie julgeolekule ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale.
Ilma otsustavate sammudeta me Kremli mõjusfäärist ei pääse ja ammugi ei suuda avaldada reaalset survet nende režiimile. Sügavate murede avaldamise ajad on lõplikult möödas, praegu on õige aeg ehitada idapiirile betoonmüür ja kraav krokodillidega.
