MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari maailma mõttetutest riikidest, kus nimekirjas on esindatud kõik riigid. Mis mõte on Belgia šokolaadil, õllel ja jalgpalli rahvuskoondise esikohal maailma reitingutabelis, kui kogu elu selles riigis ja selle ümber on justkui permanentne karikakramäng lilleaasal – laguneb, ei lagune, jääb, ei jää?
Nõukogude ajal räägiti lugu Tallinna-Moskva rongi restoranvagunist. Teel tagasi koju jagunesid seal istunud igat sorti Eesti ametnikud, ülemused ja komparteilased kaheks – kurbade nägudega ja rõõmsate nägudega viina viskavaks ja seašnitslit järavaks seltskonnaks. Esimesed olid need, kes ei saanud allkirja, teised need, kes said allkirja. Allkirja oli vaja aga fondide ja limiitide saamiseks. Noorematele inimestele ei ütle need kaks mõistet mitte midagi.
Loomulikult ei saa Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahele tõmmata mingeid sisulisi paralleele, kuid puht vormilisi naljakaid ühiseid assotsiatsioone võib ikka leida. Brüsselisse poliitikud ja ametnikud rongiga sõita ei saa. Tänapäeval lennukites toitlustamisele ja alkoholile enam rõhku ei panda. Fondid ja limiidid on asendunud eurotoetuste väljaajamisega ja üleeuroopalise heldelt tasustatud bürokraatiaga. Suuresti juhuse tõttu euroliidu pealinnaks saanud Brüssel pimestab tihti niivõrd, et riiki selle ümber eriti ei märgatagi.
Belgia ei ole ainult Brüssel ja Brüssel ei ole veel Belgia
Brüssel pakkus euroliidu ametiasutustele kiirelt ja mugavalt büroopindu, mida mujal Euroopa suurlinnades ei olnud võtta. Sobis ka Brüsseli keskne asend Euroopas. Alguses ei olnud Euroopa Komisjon üldse kindel, et ta Brüsselisse jääb. Euroopa Liidu aluslepingutes on kokku lepitud, et Euroopa Parlament peab aastas 12 plenaaristungit Prantsusmaal Strasbourgis. Lisaks asub parlamendi sekretariaat Luksemburgis ning ka ministrite nõukogu kohtumised toimuvad seal kolm korda aastas. Alles viimase paarikümne aasta jooksul, kui riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisi hakati korraldama ainult Brüsselis, on ta lõplikult kinnistunud Euroopa Liidu pealinnana.
Brüssel tegi kõik selleks, et Euroopa Liidu peakorterit ja ametiasutusi säilitada ja seda ükskõik missuguse hinnaga. Seda hinda on hakatud linnaplaneerimises nimetama „brüsseliseerimiseks“.
Asi sai alguse 1958. aasta maailmanäitusest. Selleks püstitati Heyseli parki ka rauamolekulikujuline vaatetorn Atomium, mis peaks sümboliseerima tehnilist progressi. Rauakristalli 165 miljardi kordne suurendus on igal juhul tänapäeva Brüsseli üks sümboleid, kuid kutsub esile vastandlikke arvamusi. Seda peetakse Euroopa üheks kõige veidramaks nüüdisaegseks ehitiseks, teisalt on seda nimetatud Eiffeli torni ideed matkivaks kitšiks.
Maailmanäituse ettevalmistuste käigus kisti südalinnas lausa kvartalite kaupa maha ajaloolisi hooneid. Asemele ehitati suure mahuga ilmetuid büroohooneid, transpordi läbilaskevõime parandamiseks rajati laiu puiesteid ja kaevati tunneleid. Nõndanimetatud brüsseliseerimine hõlmas ka Euroopa Komisjoni peakorteri ehitamist 1959. aastal. 1990. aastate alguses püüti asja parandada, ajalooliste hoonete lammutamist ja vanalinna kõrghoonete ehitamist peatada. Eurobürokraatiasse kodeeritud kasv nõudis aga oma ja nii tekkis uus vastik nähtus „fassadism“. See tähendab, et ajaloolise hoone kogu sisemus lammutati ja säilitati üksnes fassaad.
- aastal astus Prantsusmaa NATO sõjalisest liidust välja. Kui Pariisi asemele otsiti uut peakorterit, sobis loomulikult selleks kõige paremini Brüssel. Prantsusmaa liitus küll 2009. aastal uuesti NATO-ga, kuid peakorterit ta enam tagasi ei saanud.
Kuid Belgia ei ole ainult Brüssel, kus valitseb rahvaste, keelte ja uskude üldsegi mitte lõbus paabel. Belgia pealinna Brüsseli omavalitsuses elab vaid 180 000 hinge, kuid koos linnastu moodustava ülejäänud 18 omavalitsusega küünib aglomeratsiooni rahvaarv üle 1,8 miljoni. Belgia suuruselt teise linna Antwerpeni rahvaarv (530 000) on aga võrreldav Tallinnaga.
Ajaloolised muutused on Brüsseli jaoks tähendanud seda, et ajavahemikus 1830–1947 on valdavalt hollandikeelne pealinn muutunud vormiliselt kakskeelseks, kuid sisuliselt peaaegu täielikult prantsuskeelseks. Hollandi keelt peab emakeeleks ainult 9% pealinna elanikest. Alates 1960. aastate lõpust on Brüsselisse elama asunud suur hulk immigrante eelkõige prantsuskeelsetest endistest kolooniatest Alžeeriast, Marokost, Tuneesiast, aga muidugi ka Belgia Kongost.
Tänu Euroopa Liidu ja NATO peakorteritele on üle 27% Brüsseli elanikest välismaalased. Enim probleeme tekitavad moslemitest uusasukad, kelle kogukonnad on koondunud tihedalt suuremate linnade teatud piirkondadesse. Belgias ei koguta ametlikult rahvastikuandmeid elanike usulise kuuluvuse kohta. Hinnanguliselt on 5–7% Belgia elanikest islami usku, peaaegu 40% moslemitest elab Brüsselis. 2016. aasta märtsis korraldasid nn Islamiriigi äärmuslased terrorirünnaku Brüsselile. 22. märtsi hommikul toimus kaks pommiplahvatust Brüsseli lennujaamas Zaventemis ja üks Maelbeeki metroojaamas. Rünnakutes hukkus 32 rahulikku elanikku ja 3 enesetaputerroristi, üle 300 inimese sai vigastada.
Belgia loodus- ja kultuurimaastikud
Belgia on midagi väga euroopalikku selle sõna kultuurilises ja eriti gastronoomilises tähenduses. Toidukultuuris on väikeriigi jälg eriti avar. Belglased on veendunud, et nende šokolaad on maailma parim. Õllesortide rohkuselt lööb Belgia isegi Saksamaad. Toidukaupade valikult peetakse Belgia supermarketeid rikkalikumaks kui isegi näiteks Prantsusmaa ja Luksemburgi omi.
Kuid lisaks on Belgia ka vaatamata oma territooriumi väiksusele geograafiliselt küllaltki mitmekesine. Eesti pindalast kolmandiku võrra (30 524 km²) väiksem 11,5 miljoni elanikuga Belgia jaotub kolmeks maastikuliseks piirkonnaks – loodeosa Flandria rannikumadalik, kus kõrgused ei ületa 100 meetrit merepinnast; keskplatoo kõrgustega 100–200 meetrit ja kaguosa Ardennide mäestik kõrgustega 200–500 meetrit üle merepinna.
Maavaradest leidub Maasi ja Sambre jõgede orgudes kivisütt, Ardennides pliid, tsinki, vaske, antimoni, ehitusmaterjalidest liivakivi, graniiti, marmorit. Belgia kliima on mereline ja pehme, iseloomulik suurele osale Lääne-Euroopast. Suved on seal vihmased ja ei ole väga palavad, talved on pehmed ja lund sajab väga harva.
Vlaamse Ruit – Flaami romb on mõiste, millest ei saa Belgiast rääkides mööda vaadata. Selle mõistega tähistatab eelkõige Flandria valitsus kõige linnastunumat ja tihedama rahvastikuga ala Euroopas. Selle rombi nurkades asuvad linnastud Brüssel, sellest loodes Gent, lõunas Antwerpen ja idas Leuven. Selles rombis elab umbes 5,5 miljonit inimest. See moodustab Belgia kõige olulisema tööstusliku telje. Juba keskajal oli see üks linnastunumaid piirkondi Euroopas. 16. sajandiks oli Scelde jõe alamjooksul asuv Peter Paul Rubensi kodulinn Antwerpen kujunenud suureks rahvusvahelise kaubanduse keskuseks. Seal asus Portugali kaudu saabuvate vürtside ning Uue Maailma ja Ida-Aasia eksootiliste kaupade peamine turg. 19. sajandil rajati Mandri-Euroopa esimene raudtee Flaami rombi keskele, Brüsseli ja Mecheleni vahele. Praegu on Flaami romb Euroopa üks rikkamaid piirkondi, SKP ühe elaniku kohta on neljandiku võrra kõrgem Euroopa Liidu keskmisest, Antwerpeni sadam on suuruselt teisel kohal Euroopas.
Flandria elanikud soovitavad külalisele aga üksmeelselt külastada hoopis omaaegset Hansa Liidu keskust, Madalmaade Veneetsiaks kutsutud keskaegse vanalinnaga Brugget Põhjamere ranniku lähistel. Kanaleid on Brugges tõesti palju ja kanaleid ületavate sildade järgi (brug on hollandi keeles sild) ongi linn oma nime saanud.
Tee iseseisva riigini
Belgia põlisrahvaks olid keldid – belgid. Meie ajaarvamise alguses võitlesid nad Rooma leegionäridest vallutajate vastu, kuid pidid selles ebavõrdses võitluses siiski alla jääma. Roomlased moodustasid provintsi Gallia Belgica. 3.–5. sajandil tungisid maale frangid. Kui Rooma impeerium 5. sajandil lagunes, läks Belgia ala Frangi riigi alla. Seal kujunesid 5.–9. sajandini keltidest valloonid ja frankidest flaamid. Frangi riik lagunes 9. sajandi keskel pärast Karl Suure surma. Praeguse Belgia alal tekkis hulgaliselt väikesi vürstiriike. Lääneosas Flandria krahvkonnast sai keskajal Euroopa majanduselu üks peamisi keskusi.
- sajandi lõpul ja 15. sajandi alguses ühendati esmalt Flandria ja seejärel Brabant Prantsuse Burgundia hertsogkonna võimu alla. 1477. aastal laulatati Burgundia hertsoginna Maria ja Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Sellega pandi alus Habsburgide dünastia hegemooniale Euroopas. Ka Madalmaade Burgundia osa, kuhu kuulus praegune Belgia, läksid Habsburgide võimu alla. Pärast seda, kui Karl von Habsburg V loobus võimust, sai Madalmaade ja Hispaania valitsejaks tema poeg Felipe II, kes oli fanaatiline katoliiklane. Samal ajal lõhestas Euroopat usupuhastus, reformatsiooni tulemusena levis Madalmaades kalvinism. Põhjas hollandlaste asualal sai tugeva kandepinna protestantism, lõunas jäi valitsevaks katoliiklus. Madalmaade lõunapoolsed provintsid moodustasid vastukaaluks põhja provintside iseseisvust kuulutanud Ühendatud Provintside Vabariigile Arrasi liidu, vandudes ustavust Hispaaniale ja Rooma paavstile ning jäid Hispaania Madalmaadeks. See oli eeldus tulevase Belgia riigi sünniks.
Hispaania pärilussõja tagajärjel läksid Hispaania Madalmaad 1713. aastal Austria Habsburgidele. 1789. aastal ühinesid Brabandi, Flandria ja Hainaut’ provintsid ühise musta-kollase-punase lipu all ülestõusuks Austria vastu ja moodustasid Belgia Vabariigi. Ülestõus ebaõnnestus ja Belgia Vabariik likvideeriti. 1792. aastal tungisid Belgiasse Prantsuse revolutsioonilised väed ja see ala liideti Prantsusmaaga. Prantsusmaa võim Belgias lõppes Waterloos.
Waterloo järelkaja
2 km kaugusel Waterloo linnakesest ja 15 km kaugusel Brüsselist asub ajalooline Waterloo pealahingu paik. 18. juunil 1815 toimunud Waterloo lahing jäi Napoleonile viimaseks ja tähistas ühe poliitilise ajajärgu lõppu Euroopa ajaloos.
Järgnes Viini kongress, kus Euroopa riikide (välja arvatud Osmani impeerium) esindajad leppisid kokku riikide uued piirid. Kongress kiitis heaks ka Austria Madalmaade (Belgia) liitmise uue Hollandi kuningriigiga. Kõik ülejäänud Austria valdused läksid tagasi Habsburgide kontrolli alla. Ühendatud Madalmaade kuningriiki juhtis Oranje dünastia.
Usulõhe Madalmaade protestantliku ja katoliikliku osa vahel viis 1830. aastal Brüsselist alanud ülestõusuni, mis omakorda viis iseseisvuse väljakuulutamiseni. 1831. aastal moodustatigi Belgia Kuningriik, mida kinnitati 1831. aasta Londoni lepinguga. Vaatamata Venemaa, Austria impeeriumi ja Preisimaa vastuseisule suutsid Suurbritannia ja Prantsusmaa saavutada kõigilt osapooltelt Belgia iseseisvuse tunnustamise. Belgia kuningaks valiti Sachsen-Coburg-Saalfeldi hertsogi noorim poeg Léopold I.
Seega on Belgia geopoliitiline projekt, kunstlikult loodud riik, puhver suurriikide ja eriti Suurbritannia geopoliitiliste huvide vahel, nagu maailm neid mujalgi tunneb, näiteks Afganistan ja Liibanon. Suurbritanniale oli neutraalne puhvertsoon niivõrd tähtis, et ta astus esimesse maailmasõtta suuresti selle tõttu, et Saksamaa tungis kallale Belgiale.
Flaamid ja valloonid ühes riigis
Belgia iseseisvumise tingisid suurriikide geopoliitilised huvid ja usulised vastuolud. Lõhe protestantide ja katoliiklaste vahel oli nii suur, et pani unustama vastuolud flaamide Flandria ja valloonide Valloonia vahel. Ainult kolm korda Belgia ajaloos on suudetud sellest etnilisest vastuolust üle olla: esimest korda protestantliku Hollandi vastases ülestõusus ja iseseisvumises 1830, teist ja kolmandat korda vastavalt Esimese ja Teise maailmasõja ajal Saksamaa sõjalisele kallaletungile ühiselt vastu astudes.
Niisiis, Mandri-Euroopa serva oli tekkinud omapärane kakskeelne riik, kus katoliiklus näis algul olevat tugevam ühtehoidmise alus kui emakeel. Põhjas asuvas Flandrias räägivad flaamid flaami keelt, mis on hollandi keele dialekt. Naabrite keelte vahelised erinevused tulevad esile vaid suulises kõnes, sest normeeritud kirjakeel on Hollandis ja Põhja-Belgias täpselt sama. Valloonid kõnelevad Valloonias oma prantsuse keele dialekti.
Belgia ajaloo kuldajastuks nimetatakse perioodi 1840. aastast kuni Esimese maailmasõjani. Sellel ajal muutus Belgia maailma jõukaimaks riigiks Suurbritannia järel. Belgia oli üks esimesi tööstusriike maailmas.
Tööstuslik revolutsioon algas Lõuna-Belgia söekaevanduste piirkonnast. Seejärel tekkis selle baasil võimas terase- ja masinatööstus, mis õitses kuni 1950. aastateni. Prantsuskeelne Valloonia oli peamiselt põllumajanduslikust Flandriast märgatavalt arenenum ja jõukam. Ka see oli prantsuse keele domineerimise üheks põhjuseks. Pärast Teist maailmasõda nihkus majanduslik arengukese aga Flandriasse. Söekaevandused Valloonias ammendusid ja terasetööstus elas üle sügava kriisi. Flandriasse, kus asuvad suured sadamad, koondusid uued kiiresti arenevad tööstusharud. Lisaks sellele, et flaamid on alati olnud rahvastikus ülekaalus, süvenes alates 1960. aastatest ka majanduslik ebavõrdsus.
Pärast seda, kui Belgia saavutas 1830. aastal iseseisvuse, oli see prantsuskeelne riik, ehkki flaamid on alati moodustanud elanikest enamuse. Isegi Flandrias toimus õpetamine kesk- ja kõrgkoolides kaua aega vaid prantsuse keeles. Hollandi keel sai kuningriigis teise ametliku keele staatuse alles 1873. aastal. Pärast Esimese maailmasõja lõppu algas Belgias liikumine hollandikeelse elanikkonna enesemääramiseks, mis väljendus nn keelesõjas. Ametlikult tähistati see keelepiir alles 1963. aastal.
Flaamid moodustavad 58% ja valloonid 31% Belgia rahvastikust, ülejäänud rahvusgrupid 11%. Flaamide elanikkond on kasvav, valloonid kahanev. Hollandi keelt räägib 60% belglastest ja prantsuse keelt 39%. Saksa keel on emakeeleks alla 1 protsendile belglastest.
Kasvu näitab immigrantide arv. 2020. aasta alguse seisuga elas Belgias 67,9 protsenti Belgias sündinud belglasi ja 19,7 protsenti välismaist päritolu belglasi. 12,4 protsenti riigi elanikest on välismaalased.
Poliitiline lõhe
Belgia on föderaalne riik, mis koosneb kolmest keelelisest kogukonnast, kolmest autonoomsest piirkonnast, neljast keelelisest tsoonist ja kümnest omavalitsuslikust provintsist.
Lõplik poliitiline lõhe tekkis Belgias 1960. aastatel. Traditsiooniline üleriigiline kolmeparteiline süsteem – katoliiklased, liberaalid ja sotsialistid – lagunes paljudeks parteideks keelelisel ja piirkondlikul alusel. Nii juhtus, et Belgia üks peamisi lõhedest on ideoloogiline. Ühtseid üleriigilisi erakondi pole, valloonidel on oma ja flaamidel oma parteid. Enam töölisklassi taustaga valloonid valivad vasakpoolseid erakondi, peaasjalikult sotse, flaamid aga pigem kristlikke demokraate ja liberaale ning isegi nende sotsid on kaunis parempoolsed.
- aastatel tehti hulk põhiseaduse parandusi. Flaami-, prantsus- ja saksakeelsed kogukonnad määratleti seadusandlikult ja kõik need kolm keelt said riikliku staatuse, kogukonnad aga kultuuriautonoomia. Põhiseadus määratles ka kolm autonoomset geograafilist üksust – Flandria, Valloonia ja viimasena 1989. aastal ka Brüsseli linnastu. 1994. aastal fikseeriti põhiseaduses, et Belgia on föderaalriik, mis koosneb kogukondadest ja piirkondadest. Neil on laialdased õigused, alates oma parlamendist ja valitsusest kuni õiguseni iseseisvalt sõlmida välislepinguid.
Kõige huvitavam neist on saksakeelsed nn Idakantonid, mis koosnevad Liège’i provintsi üheksast vallast maa idaosas. Seal elab vaid üle 70 000 saksakeelse elaniku. Kogukonna parlament ja valitsus asuvad Eupenis. Idakantonid anti Viini kongressi otsusel 1815. aastal Preisimaale. 1920. aastal anti need Saksamaalt üle Belgiale kompensatsiooniks Esimese maailmasõja kahjude eest. Teise maailmasõja ajal tervitasid kohalikud elanikud sissetunginud Saksa vägesid ja ala läks uuesti Saksamaa koosseisu, kuid jällegi tagastati pärast sõja lõppu Belgiale.
Selge on see, et need arengud on muutnud järjest küsitavamaks föderatiivse parlamendi ja valitsuse olemasolu, mis tähendaks muidugi Belgia riigi lõppu. On tõsi, et Belgias valitseb pea permanentne poliitiline kriis, kõik on piirkondlikult kas Flandria või Valloonia erakonnad. Rahvuslikud instinktid ja jõujooned on ideoloogilistest tugevamad. Pärast 1988. aasta parlamendivalimisi kulus valitsuse moodustamiseks 148 päeva. Uus rekord püstitati 2007. aastal, kui Belgia elas viis kuud ilma valitsuseta. Aastatel 2010–2011 oli Belgia ilma toimiva valitsuseta juba 541 päeva järjest! 2019.–2020. aastal jäi uus rekord löömata, sest riik pidi ilma valitsuseta hakkama saama „ainult“ 493 päeva pärast valimisi.
Mis mõte sellel kõigel on? Mis mõte on majanduslikul jõukusel ja pealinnal, kus otsustatakse maailma saatuse üle, mis mõte on 7 miljonil turistil igal aastal, mis mõte on šokolaadil ja õllel ning mis mõte on Belgia jalgpalli rahvuskoondise esikohal maailma reitingutabelis, kui kogu elu selles riigis ja selle ümber on justkui permanentne karikakramäng lilleaasal – laguneb, ei lagune, jääb, ei jää alles.
