SÜNERGIASOOLIKAS: Sven Paulus teeb ülevaate köögist, kohvikust, vanakraamipoest ja tudengite teatripäevadest Viljandis.
REEDE
Jõuame Viljandisse reede õhtul. Karge veebruariõhk paitab põski ning tudengite teatripäevad koondnimetusega „Sünergia“on kestnud juba mitu tundi. Siirdume peastaapi ehk TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus kolm tarka annavad parasjagu tagasisidet TLÜ tudengiteater Üllarile. Kolmeks targaks nimetatakse teatriga professionaalselt kokkupuutuvaid inimesi, kes igal aastal üliõpilasnäitlejaid innustavad ja konstruktiivselt kritiseerivad. Tänavu kandsid seda rolli vahelduvalt nii Garmen Tabor, Siim Maaten, Natali Lohk, Kristiina Oomer kui ka Sven Karja. Kuna etendused on selleks päevaks päevakorrast maas, siirdume esmalt majutuskohta nimega Loss. Köögi seinal on muude asjade seas silt, kuhu on üles tähendatud kadunud asjad, nende seas ka beebikontsentratsioon.
LAUPÄEV
Hommikul tuleb silmade lahtihoidmiseks teha teatavaid pingutusi. Akadeemias algab teatripäevade teine päev ning stardipaugu annab Tartust pärit noorteteater URU. Nende tükis „Valguse klaverimängija“ saabub väljakujunenud suhetega kogukonda justkui juhukülalisena võõras pianist. Varem pimeduses viibinud rahvas saab klaverimängu kaudu külla valguse, ent see toob ka esile elanike seni varjul olnud palge. Ja korraga ilmneb, et taoline alastiolek ei pruugi kõigile meeldida. Tuju, tempo, diktsioon – kordan endale saalist väljudes.
Etenduste vahel lähme sõber Tõnuga traditsioonilisele hommikukohvile ja salatile kohvikusse Viljandi. See tüüne atmosfääriga kohake on olnud kohtumispaigaks juba viimased kümmekond aastat. Pisut hiljem liitume ülejäänud T-Teatri kambaga ning väisame kohalikku Taaskasutuskeskust. Liisi osutab mängukaartidele, mille pakil šokolaadikarva alasti härrasmees, kelle jäigastunud ihuliige ulatub põlvini, hoiab samal ajal kergelt korpulentsel valgel daamil tissist kinni. Tädi pildil naeratab. Meie ka.
Tagasi akadeemia saalis. Laval on jälle tartlased – näitemänguselts Altermannid. Kenad ja rõõsad poisid-tüdrukud, kes teevad seda jälle. Räägivad seksist, nagu mitmel korral varemgi. Aga teevad seda kütkestavalt ning publikus ajutisi naerupahvakuid tekitades. Ühel hetkel tekib mulje, et etendus on jõudnud oma loogilise lõpuni, ent algab siis taas. Natuke teises võtmes. „Arm“ toob Altermannidele ka juba kolmandat korda publiku preemia. Kõvast aplausist rääkimata.
Pärastlõunal kogunevad tudengid ja teatraalid seminarile, mille teemaks on sünergia. Näitlejad räägivad. Siis räägivad veel. Ja tudengid on enamasti vait. Miskipärast hakkab varsti päris igav. Ju on sünergiasoolikas korra kinni jooksnud. Lahkun hiilimisi saalist ja jään ootama T-Teatri etendust „A. on keegi teine“.
Andreas Sauteri ja Bernhard Studlari näidend on sellele trupile paras pähkel. Pikad monoloogid, kohati visuaalse kontakti puudumine kaasnäitlejaga, vähe liikumist ja erakordselt täpset sünkronisatsiooni nõudev tekst, mis jaotatud mitme naisnäitleja vahel. Ja keeruline teema ehk kuidas elada edasi, kui lähedane inimene on su kõrvalt kadunud. Kui kuu varem etendust nägin, tekitas materjali valik küsimusi, ent nüüdseks on tükk kenasti suupäraseks küpsenud.
Päeva viimane on tantsuteraapial ning butoh-tantsul põhineva Läti eksperimentaalstuudio IDEA GNOSIS etendus „Skin, skin you my black crow“. Hämar valgus süttib ja laval hakkavad justkui tõugud siputama kilesse mähitud kehad. Aegamisi saavad näitlejad tehisnahast vabaks ja algab midagi müstilist. Tund aega kummaliselt võimast ja ääretult täpset liikumist ning tegutsemist, mida ilmestab basskitarri heli. Saviga ülevõõbatud näod annavad aimu ürgsest väest, mis kõige elava sisemuses pulbitseb. Kuna sõnu ei kasutata, jääb vaatajaile tõlgendusvõimalusi umbes paarsada miljardit. Aga lätlaste poolt antav laeng on ülimalt jõuline.
Selle järel siirdutakse festivali klubisse peole. Sünergiasoolikas avaneb ning taipan taas kord, mis mind iga aasta veebruaris Viljandisse teatripäevadele kisub. Miskine õhus hõljuv fluiduim vist. Ja muidugi inimesed, kellega suhtlemisel pole tarvis maske ees hoida, hoolimata asjaolust, et kõik on näitlejad. Arutame Kaspariga erinevate meditatsioonitehnikate üle ja leiame, et beebikontsentratsioon ehk titatähelepanu pädeb nende sekka päris kenasti.
PÜHAPÄEV
Hommikuse lavalise litaka piki molu paneb Tartu Üliõpilasteater. Kalev Kudu lavastus „Õnnestunud elu“ on esmapilgul väga argine, rääkides loo kahest keskkooliplikast ja neist pisut vanematest kehalise kasvatuse õpetajatest. Tüdrukud käivad õpsidega pidu panemas ja krõpsu tegemas, päevad ja ööd mööduvad alko- ja sigaretivines. Aga kuskil hiilib ringi armastus, mis vastutundeid kohtamata tekitab inimhinges piina. Moskvalasest Pavel Prjažko kirjutatud tekst on keelekasutuselt räige, ent annab hästi edasi paneelmajaolmet. Õnneks pakub pea hommikusse veninud pidu enamikule publikust laval askeldavate näitlejatega samastumise võimalust.
Improgrupp JAA! ülesastumine jääb nägemata. Istume sel ajal teatrikaaslastega Lossis ja anname üksteise võidu tagasisidet. Festival on tõeliselt mõnus alternatiiv lihtsale meelelahutusele, mis ümberringi kobrutab. Kokkuvõtvalt on kolleegiumi otsus järgmine: jätkata ning naasta tudengiteatrite päevadele juba tuleval aastal.
