KINEMATOGRAAFILISED LAHINGUD: Kuni 17. märtsini toimub kinos Sõprus Jean-Luc Godard’i retrospektiiv. Godard oli see legendaarne vend, kes alustas puhta protestiga ja mandus igikestvas kommunistliku partei pleenumis.
Jean-Luc Godard’ist kirjutamine on sarnane kogemus tema filmide vaatamisega. Seisad lihtsalt ühe suure labürindi alguses ja vaatad ettearvamatusse tulevikku, mis võib tuua ükskõik mida. Peaks proovima seda kogemust monteerida sama väljakutsuvalt nagu Godard oma 1960. aastate filmides.
Kaamera kui relv
Jah, just nendes kõige paremates, mis ka nüüd Sõpruse kinos näitamisele tulevad. Nendes, mille puhul oli ekstreemsest jutustamisviisist hoolimata mösjööl veel endiselt visioon selge sihina silme ees. Mitte nagu hiljem, kus marksistlikud pamfletid asendasid kinematograafia täielikult, muutes kogemuse vaataja jaoks põrgus igikestvaks kommunistliku partei pleenumiks…
Kindlasti on Jean-Luc Godard saanud kogu filmikunsti ajaloos revolutsionääri võrdkujuks. Üks vähestest, kes ongi päriselt täiesti võimetu kompromissidele minema ja peab igat mööndust aadete reetmiseks. Godard on maininud, et intelligendi käes on kaamera nagu relv, millega tema saab töörahva kõrval revolutsiooni läbi viia.
Sarnaselt oma suurele eeskujule Dziga Vertovile kujutas ka tema end romantiseerivalt ette kui lihttöölist, kes teeb oma päevast palgatööd. Prantsuse legendaarse filmiajakirja Cahiers du Cinema kriitikuna oli ta sõnadega flirtimises vaba ja vallatu, kuid eksis ka ise tihti oma didaktika punutud võrkudesse. Kas või sellesama mainitud „kaamera“ ja „relva“ kõrvutamise kohta on ta kuskil mujal maininud, et „kui sa kasutad kaamerat kui relva, siis saab sinust koputaja“.
Õiendav, karjuv ja protestiv Godard
Barrikaadidel oli 1960. aastate Prantsusmaal sebimist kõvasti ja Godard (kui Gavroche „Hüljatutes“) sebis, vaidles, vaidlustas, õiendas, karjus, kirjutas, protestis igal sammul, leiutades käigu pealt ümber kinokunstis seni kivistunud arusaamu.
Godard’i ja tema kaasaegsete tegevuse tõttu sai selgeks üks – mitte miski pole filmis paratamatu. Montaaž, kadreering, fookus, muusika, värvikasutus, dialoog ja teised, millel oli elu juba väga mugavaks läinud, paisati nüüd otse kinematograafilise lahingu keskele. Lahingu eesmärgiks oli kino vabastada igasugusest diktaadist, ja see neil kinorevolutsionääridel suuresti ka õnnestus. Pärast Prantsuse uue laine kino ülestõusu ei ole kinokunst enam kunagi olnud endine.
Godard on ka täna justkui suure filmisõja veidi hulluks läinud erukindral, kelle ideed on igal hetkel peadpööritavad ja värsked ühtaegu.
Tüdruk ja püstol
Mida aga rääkida tema filmidest? Sõpruses linastub Gordard’i filmograafia absoluutne paremik. Siin on kõike seda, mis teeb temast elust suurema režissööri. Douglas Sirkist ja Nicholas Rayst mõjutatud Ameerika-ihalus eesotsas antikangelasest Jean-Paul Belmondoga („Viimsel hingetõmbel“ ja „Hull Pierrot“). Prantsuse poeetilise realismi ees kummardusega ekraanile manatud „Prantsusmaa“ kui „naine“ oma nõrkuste ja kavalustega, keda kehastab tema filmides ideaalselt ta enda abikaasa Anna Karina („Heidikud“ ja „Elada oma elu“). Absurd, seks, elurõõm, eksistentsialism, marksism, gängsterimütoloogia ja aegumatu vaimukus teevad tema filmidest ettearvamatud vestluskaaslased, kes ajavad närvi ja intrigeerivad samaaegselt.
Siin ausalt öelda väga tihti lõdvaks lasta ei saa, aga teisalt nõuab kohati üliinimlikku pingutust, et ree peal püsida. Mulle tundub, et oluline on õigel hetkel minna lasta ja mitte liialt end rebestada kõige mõistmisega. Kui Godard ütles, et „kõik, mida filmitegemiseks vaja on, on tüdruk ja püstol“, siis vahest mõtles ta seda isegi veel sõnasõnalisemalt, kui me arvame? Ehk siis, et kui lähtepunktid paigas on, tuleb ülejäänu osas end usaldada Jumala, Marxi ja Charlie Chaplini hoolde. See, kes püüab üksüheselt mõista karakterite tegevust ja motivatsiooni, lõpetab peavalu või uinumisega.
Ameerika lavastaja Mike Figgis ütles kunagi, et „Godard’i filme vaadates on okei tunda igavust“. Ärge neid igavaid hetki endale salake ega nende ees ehmatage, sest igale petlikule vaikusele järgneb kaader, mida te sõna otseses mõttes ei unusta mitte iial. Seda siis kas visuaalse erakordsuse pärast (kas või täiesti uskumatu liiklusummiku stseen filmis „Week-End“) või mõnel teisel juhul tärkava protestivaimu tõttu – kamoon, milline normaalse mõistuse juures olev režissöör filmib oma kangelannat kukla tagant, nii et tema kukal on keset kaadrit, ignoreerides igasugust kadreeringu ja eksponeerimise loogikat, nagu filmis „Elada oma elu“?
SÕPRUSE KINO NÄDAL: Godard’i retrospektiiv olgu üleskutseks protestima keskpärasuse vastu elus ja kunstis.
Olgu, mis on, sarnaselt Godard’i endaga on neil filmidel alati õigus toas päikeseprillid ees hoida, sest keegi maailmas pole piisavalt cool, et öelda vastupidist. Ebamäärane frankofiilne nostalgia kaunite läinud aegade järele on prantsuse kinokunsti käkerdised juba aastakümneid edukalt välja vabandanud. Godard’i filmid on selle mütoloogia loonud ja üles ehitanud. Tema järel on seda kopeerinud kõik ülejäänud.
Olgu see Godard’i retrospektiiv siis üleskutseks meile kõigile protestima keskpärasuse vastu elus ja kunstis, tõstma kisa selle kohutava labasuse vastu, mida meile filmide pähe iga päev sisse söödetakse. Olgu vähemalt mõnda aega pärast seda erinädalat meie jutt natuke huvitavam, meie mõtted veidi otsivamad ja leppimatus rutiiniga taas teemaks. Olen end unustanud elama tavalist elu. Luban, et see muutub homme. Aga sina?
