*ALAVAINU SELGITAB: See on mu elu (74 aastat) esimene luule-retsensioon. Senini olen pidanud luuletaja arvustamist luuletaja poolt ebaeetiliseks: kiitmine oleks nagu mage, laitmine aga sündsusetu. Seegi rets (vastutulelik lühend kms’ile) oleks jäänud sündimata, kui Karl Martin Sinijärv poleks ähvardanud, et ta enne MINU raamatust midagi ei arva, kui mina arvan tema omast. Aga ta ei teadnud veel, et teen seda avalikult. Nüüd teab.
Hakkan otsast laduma.
Kõigepealt võrrand: KMSX; pärast koolonit sellele otsa „kuidas öelda“ (ilma küsimärgita).
Motoks võiks olla avaluuletuse lõpp:
pooled meist usuvad, et nad ei usu ja pooled ei usu, et usuvad.
Tundub paradoks, mis lähemal süvenemisel polegi paradoks, vaid tõsiasi.
Teise motoks veel sobivama tsitaadi leiame leheküljelt 58:
Mõelda vaid – lubatud on ju ka mõelda.
Siitpeale hakkab ridamisi tulema: närvik mure, sügise suvi, talisügine ööõhta, aoöö, mida tahaks veel nägeda, varsti lisandub ka mõniöö, laine lükkab võrrandlaeva, mängu tuleb relv nimega salaraudne, kruusid on igiportselanist, tuuled on jälkjäisemad, juuli on tänavutäbar, iluviin on ülivaluvaatides, kõivuviin on ilmselt kasemahl; orden torgatakse rüükuue rinda, tantsitakse labajalapoloneesi. Ühe luuletuse pealkiri on „Univärkjalt“ (?). Autor ise tunnistab oma sõnaloome fenomeni kohta: kui sõnad lõppemas, neil lisa luuakse.Siis ilmub kusagilt välja felisberto (?), kes osutub Hernandezeks – uruguai luuletajaks (1904–1964) – oma megatroidiga.
Tuleb ette kummalisi lühendeid alates KMS-ist ja edasi: omg!, SOF, pmst, öö must cmyk;kusagil istub tal väike volmer kõrvade vahel ja sa pead ise aru saama, et selle väikese tähega volmeri all on mõeldud mingit Hardi Volmeri laulujuppi nagu toksmanni allgi Stockmanni kaubamaja – ära püüagi ilma guugeldamata või tuletamata või kontekstist aru saamata lugeda!
Avagem mõned: KMS on muidugi autor Karl Martin Sinijärv ise, aga mida see X seal taga istub, ei saa ma oma väikese haridusega aru. Nagu cmyk’istki. Nii et tahaks hüüda omg! (jessake! ehk oo, my god!). SOF on mingi raadiojaam, kuigi selleski ei või olla kindel…
Nüüd alles jõuame tiitlini, mis pärast tähtedesse-uppuvat kaanekirja:
Karl Martin Sinijärv
KMSX: kuidas öelda
on ülinapp, sest tiitellehe pöördel järgneb sellele Kultuurkapitali logo ja on lisatud järgmised andmed:
Kirjutanud KMS
Palendanud Asko Künnap
ning teavitus
Üldiselt lugege Elisa Raamatust,
sest paberit kõigile ei jätku
Näo Kirik 2016
*
Mina olen üks neist vanamoodsaist õnnelik-õnnetutest, kellel – nagu juba aru saada – on paberväljaanne. Ja ma ütlen teile, see on kõige ebamugavam asi, mida raamatuna käes hoida. See on kirjandusdisain. Asko Künnap on teinud kõik selleks, et üllitist ei saaks isegi lahtiselt näoli pöörata, rääkimata ühes käes hoides lugemisest. Tõeline e-raamatute propaganda! Formaat 21 x 21 cm, seega ruudukujuline, kõvade klantskaantega. 90 leheküljest 16 on tähti täis külvatud vahelehed, millest pika vahtimise peale aimub üksikuid sõnu. Avaleht on samuti trükikirjas sõnu äärest ääreni täis. Mitte suvalisi sõnu, vaid ehedat lühikest teadaandmist, mida korratakse nagu mantrat: meid on miljon meid on miljard… Arva, mis tahad! Sisu ja vormi kokku võttes ja kmslikku kirjaviisi pruukides peab ütlema, et
kogu
mikk
on
täi
us
lik!
*
Pusiks nüüd natuke sisu kallal ka. Et kogumikul puudub sisukord, keeran-pööran veel pisut seda põnevat ja ebamugavat raamatut. Ainuüksi pealkirjadest võib midagi kmslikku välja kooruda. Kuigi suurem osa salme on pealkirjata.
Toogem näiteks „Samovar; Tuula“ – esmapilgul pole sisuga seotud, aga… Lugege ise! Sama ka „Köningsbergi“ kohta. Siit kuidasöeldast (vabandust! – karlmartinism) leiab ka kaks „poliitilist poeezi 2013“ ja viis küsimust. Üks osa raamatust kannab pealkirja, mis selgelt Marie Underiga diskuteerib: „Sureliku Muuga Revisited“, ja üks luuletus viitab selgelt Betti Alverile. Ärge lootkegi pealiskaudselt lugeda!
Minu lemmikuks on pealkiri „Anumas“, mis läbiloetult ja lahtimõtestatult sai tähenduseks „laulu sees“. Ja laulu sisse on KMS pannud kaur riismaa, janika kronbergi, kunnuse, kivisildniku, jürgen rooste, väikese volmeri, kellegi tõnu, ühe jüri, arnoldid, tarmoteder ja allkorruse arderid – igal oma kontekst. Autor meenutab isegi arvisiialikke batakingi…
*
Minu jäägitu sümpaatia aga kuulub 8-osalisele poeemile „Porral Olto 1982 – 2002“. Kõigepealt guugeldasin, et kes see noorelt surnud tegelane on. Vastu vaatas sadakond… tulekustutit! Korraks tundus, et kõik eelnevad laulendused ongi pandud kaante vahele vaid selleks, et see omamoodi lõpparve autoriks kujunemisest 20 aasta jooksul kah kaante vahele saaks. Kuigi see a-, b-, c- kuni h-märgiline poeem-poeez oleks ka täiesti omaette raamatuna välja kandnud. Omas lihtsas meeles lahtimõtestasin selle pealkirja enda jaoks „6000 võimalust, kuidas kustutada tuld“.
Oli ikka meeletu ränkamine mööda kivilinna tänavaid: Raekoja platsilt läbi Kinga tänava Pikale, sealt vahepeal mustamäemaju vaatama, korraks peatuma räväla rannal, naasma mööda Tartu, Pärnu või Narva maanteed, siis jõudma taas vanalinna vistaariamajadelt (metsviinapuudesse uppuvatelt majadelt – Conan Doyle’i väljend Krista Kaera tõlkes)krohvi murenemist jälgima, kuni lõpetasime oma ringkäigu bussijaamas, Filtri teel ja vanalinna surnuaias.
Nüüd on mu jalad väsind.
Pean puhkama.
Igas mõttes.
Aga teie lugege… Lugege. Lugege!
