LEMMIKKIRJANIKU KUNINGRIIGIS: Rootsis sündinud muusik Sofia Joons kirjeldab, kuidas Astrid Lindgrenil Rootsi ebaõiglase maksusüsteemi tõttu sotsiaaldemokraatiast kõrini sai. Lindgreni üle 30 aasta tagasi kirjeldatud põhimõtted jätkuvad aga siiani.
Märtsis 1976 helistas Astrid Lindgren ajalehe Expressen arvamustoimetajale ja ütles: „Siin räägib Astrid Lindgren, endine sotsiaaldemokraat.“ Ta andis teada, et ta on kirjutanud arvamusartiklit muinasjutuvormis pealkirjaga „Pomperipossa Monismanienis“. Pomperipossa on inimene, kes kirjutab raamatuid lastele ja elab Monismanienis. Lapsed üle terve maailma armastavad lugeda tema raamatuid ja see on Pomperipossa suurim mure. Monismanienis on nimelt marginaalmaks, mis tähendab, et mida rohkem keegi teenib, seda suurem osa võetakse ära – nn heaolusüsteemi jaoks. Aga mitte rohkem kui 87%. Midagi peab ikka rahateenijale ka jääma.
Lindgren ja rahandusminister Sträng
1970-ndate keskel kohtusid poliitikud Haga lossis ja otsustasid maksusüsteemi veidi ümber mängida. Vähendati tulumaksu ja suurendati tööandjate poolt tasutud n-ö nähtamatuid makse. Marginaalmaks pidi samaks jääma. Aga võtta näpust!
Pomperipossale ütles üks tema hea sõber, et kas tead, et sinu marginaalmaks on see aasta 102%. Kuidas see võimalik on, küsis Pomperipossa. Ta istus maha ja hakkas arvutama. Kui ta millegi pärast peaks saama 2 miljonit krooni, jääks talle endale järele 5000 krooni. Tõesti. Kõigepealt teised maksud ja siis marginaalmaks. Ta proovis uuesti ja uuesti. Ja sai ikka vaid 5000 krooni temale ja 1 995 000 krooni riigile. Pomperipossa on hädas – mida teha? Kuidas selle rahaga ellu jääda? Äkki peaks 2 miljoni teenijana sotsiaaltoetust paluma?
Ta räägib teiste riikide kirjanikega – Iirmaa ei võta kirjanikelt midagi ja ka mujal ei olda taolistest marginaalmaksudest varem kuulnud. Kui ta on ettevõtjast enda tööandja, kuidas numbritega ümber käia, et miinustesse ei jää?
Lindgreni artikkel tõi oskuslikult välja Rootsi maksusüsteemi absurdsed ebakohad ning andis maksudebatile korralikult hoogu juurde. Vaidlus jõudis parlamenti, kus finantsminister Gunnar Sträng kommenteeris Astridi artiklit sõnadega: „Lindgren oskab väga hästi muinasjutte pajatada, aga arvutada, seda ta ei oska. Aga seda keegi ka temalt ei nõua.“ Sellele vastas Astrid, et Gunnar Sträng oskab samuti väga hästi muinasjutte pajatada, aga arvutada, seda ta ei oska. Ehkki seda peaks finantsministrilt olema võimalik nõuda. Veel hiljem selgus, et Astridile ei peaks isegi 5000 krooni jääma, vaid et ta peaks hoopis 2000 krooni ise peale maksma, kui ta n-ö 2 miljonit krooni teenib.
Ingmar Bergmani juhtum
Üks teine 1970-ndate keskel avalikkusele kajastatud maksutemaatiline skandaal on seotud Ingmar Bergmaniga, kes kannatas majanduspolitsei umbusalduse all. Oma filmides kasutas ta palju välismaa näitlejaid, kelle palgad maksti välja Bergmani enda rootsi firma Cinematograf tütarettevõtte Persona kaudu. Nõnda oli võimalik teha rohkem filmi. Rootsi näitlejad said palgad Rootsi firmalt ja kõik maksud said makstud. Politsei hakkas aga uurima, kuidas Bergmani skeem töötab. Piltlikult öeldes varastas Bergman enda autot, kuigi politsei arvas, et tegemist oli kellegi teise autoga. Absurditeater. Kriminaalasi lõpetati enne, kui asi kohtusse jõudis. Bergmanil olid pärast skandaali närvid läbi, ta kirjutas kirja „Jumalaga, Rootsi“ ja emigreerus Saksamaale.
Rootsi filmiinstituudi direktor Harry Schein hindas kaotust: vähemalt 10 miljonit Rootsi krooni pluss lisaks sadu töökohti. Alles aastaid hiljem, 1980-ndate keskel, naasis Bergman Rootsi ja asus elama Fårö saarele.
Pärast 1970-ndate tippsaavutusi marginaalmaksumäära vallas hakati maksukoormust langetama, kuigi süsteem ja progressiivsuse põhimõtted jäid samaks. 1990-ndate alguses võeti Riksdagenis vastu „sajandi maksureform“. Palgasaajate otsest maksukoormust vähendati ning ka tööandjate ja suuremate sissetulekute saajate rahakottidesse jäeti suuremal määral. Eesmärgiks oli maksusüsteemi ühtlustamine ja õiglasemaks muutmine.
Aga jah.
Kui tahate kuulata midagi keerulist, küsige rootslaste käest, kuidas nende maksusüsteem tegelikult töötab ja õhtu on pikkadeks tundideks sisustatud. Põhimõte on lihtne, aga erandeid palju.
Miks minnakse Monacosse?
Talendid lähevad kodunt ära mitte ainult Eestis, vaid ka Rootsis. Ja eesmärk on – me ei lähe välismaale selleks, et raha teenida, vaid selleks, et oma rahast mitte ilma jääda. Toome näiteks tippsportlased. Nagu loomeinimesedki, ei saa ka nemad populaarsust, omaksvõtmist, loomemajanduslike toodete müügiedu või võite ette planeerida ja alles tagantjärele saab öelda, kuivõrd edukas kellegi loomekarjäär on olnud. Mõni teenib paar miljonit kümnete aastatega ja mõni teine lühemal üliedukal perioodil.
Rootsis ei ole need inimesed aga kaugeltki võrdsed. Esimene saab suure osa oma rahast endale jätta, teine jääb paraku suurest osast ilma.
Tippsportlaste puhul toimib tavaliselt järgmine skeem:
1) kuidagimoodi hakkamasaamine stipendiumite ja tööotsadega;
2a) loobumine spordist või asumine treeneritööle või, kui tõesti veab:
2b) meeletu edu, millele järgneb kolimine Monacosse.
Viimased võistlevad ikka Rootsi värvides ja ridades, aga nad on viinud oma kroonid, dollarid ja eurod Rootsi marginaalmaksust võimalikult kaugele.
Rootsi lehtedest võib päris sagedasti lugeda Monacosse kolinud rikastest. Kui kergejõustiku tipptegija Carolina Klüft teatas ühes intervjuus, et ta jääb majanduslikult Rootsi, sai sellest suur uudis. Ta ütles, et tal on hea meel tagantjärele maksta oma tasuta saadud hariduse eest. Sotsiaaldemokraatlikud hääletorud tõstsid Klüfti mõtteviisi välja kui õilsat erandit ja püüdsid õelalt kokku võtta Monacos elavate sportlaste moto: „On uhke olla rootslane, aga maksta selle eest ei taha!“
See mõte viitab arusaamale, et isegi rahvuslikku uhkust saab mõõta maksumääradega. Ja Rootsiga võrreldes on siin täielik muinasmaa. Eestisse meelitaks võib-olla isegi Lindgreni Pomperipossa Monismanieni kuningriigist.
