MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel viib huvilise Mägi-Karabahhi, kus keeb juba aastaid kole konflikt armeenlaste ja aserite vahel. Selle tüli vanust ning algpõhjuseid on väga keeruline määrata. Sõja sajanda kestusaasta terviseks saaks kindlasti pitsikese mooruspuu puskarit kummutada.

Mägi-Karabahhi Vabariiki ei ole tunnustanud mitte ükski riik maailmas, isegi mitte Armeenia. Kaks Armeenia riiki on ju nonsenss. Muidugi, see ju ongi poliitiline mäng. Mägi-Karabahh on tegelikult tunnustamata Armeenia osa, asustatud armeenlastega. Veidrate ajalooliste olukordade tõttu on geopoliitilised totrused andnud meile justkui duubeldatud Armeenia, aga ka kaks Saksamaad, kaks Rumeenia riiki ja isegi kaks Albaania riiki ning keegi enam eriti selle üle ei imesta. Kõik, mis puudutab riike ja nende kujunemise eripära, on täiesti mõttetu. Vähemalt pikas perspektiivis.

Nõukogude lõpuaastad

Armeenias nimetatakse karabahhi piirkonda Artshahhiks. See on Sevani järvest idasse ja kirdesse ulatuva Väike-Kaukasuse mäestiku maastikuüksuste ajalooline koondnimetus. Selle nimetuse juured ulatuvad 5. sajandisse eKr. Artshahhi nimetus asendus Karabahhiga pärast mongolite sissetungi 13. sajandil. Kuna Karabahh tähistas peamiselt türgi hõimude asualaks kujunenud Artshahhi idapoolset tasandikuala, hakati armeenlaste asuala mäestikuosas kutsuma Mägi-Karabahhiks. Pärast nõukogude võimu kehtestamist sai sellest armeenlastega asustatud piirkonna ametlik nimetus. Kui jätta välja nõukogude võimu viimane aastakümme, ei langenud Mägi-Karabahhi armeenlaste osatähtsus kogu ajaloo vältel alla 80% elanikkonnast.

Nõukogude Liidu lagunemise viimasel etapil kulmineerus Aserbaidžaani ja Armeenia vahel selline etniline vaen, et pea kõik aserid Armeeniast ja armeenlased Aserbaidžaanist olid sunnitud põgenema oma emamaale. See vaen muutus relvastatud võitluseks, mis koondus Mägi-Karabahhi riikliku kuuluvuse küsimuse ümber. 1991. aasta 2. septembril kuulutasid Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti ja ja kõrvalasuva Aserbaidžaani Šaumyani rajooni rahvasaadikute nõukogud välja sõltumatu ja suveräänse Mägi-Karabahhi Vabariigi. Vastukaaluks iseseisvuse väljakuulutamisele tühistas Aserbaidžaani ülemnõukogu 26. novembril 1991 Mägi-Karabahhi autonoomse staatuse ja nimetas halduskeskuse Stepanakerti ümber Xankəndiks.

Mägi-Karabahh ja Coca-Cola

Üks minu aserist sõber armastab rääkida küllaltki õelat lugu armeenlaste kohta: „Armeenlased jagunevad kaheks. Ühed arvavad, et esimesed armeenlased olid Eedeni aiast välja aetud Aadam ja Eeva. Teised arvavad, et armeenlased kujunesid esimesest ahvist, kes puu otsast alla tuli ja kahel jalal käima hakkas. Kuid ühes on mõlemad pooled ühel meelel, et kõik see toimus Mägi-Karabahhis, armeenlaste Artshahhis.“

Muidugi on veel palju versioone armeenia rahva kujunemisest. Kasvõi see, et ülemaailmsest veeuputusest pääsenud Noa laeva inimesed ja loomariigi esindajad peatusid Ararati mäel ja kokkuvõttes sai sealt alguse armeenia rahvas ning uus inimkond. Olgu sellega, kuidas on, kuid armeenlased saavad uhkusega pajatada oma 1700-aastasest kristlikust ajaloost, nagu olnuks kõik alles eile. Neil aegadel jäid Suur-Armeenia valdustesse kolm suurt järve, Sevan, Van (praegu Türgis) ja Urmia (praegu Iraanis), seda teab iga armeenia koolipoiss. Tänane Mägi-Karabahh/Artshahh oli kümnenda haldusprovintsina selle Suur-Armeenia lahutamatu osa. Esimese riigina maailmas võttis Armeenia kristluse ametlikuks riigiusuks 301. aastal.

Mägi-Karabahhis/Artshahhis järgnes 4. sajandi lõpust u 300 aastat Kaukaasia Albaania riiki. See oli paljurahvuseline kristlik Pärsia vasallriik oma kirikuga ja alles 19. sajandi alguses likvideeris Vene impeerium Albaania kiriku, allutades selle Armeenia kirikule. Albaania riigi hävitasid araablased. 822. aastal moodustus Artshahhis armeenlaste Hatšeni vürstiriik. Pärast tsentraliseeritud Armeenia riigi kadumist 1045. aastal jäi Hatšen paljudeks sajanditeks ainsaks maalapiks maa peal, kus säilis armeenlaste võim, keel ja meel.

Armeenlastel on asi selge, Artshahh eksisteeris alates 5. sajandist eKr ning säilis Armeenia autonoomse üksuse, ristiusu bastioni ning armeenia keele ja kultuuri tugipunktina kuni 1760. aastani. Aserbaidžaani ajalooline tõde on hoopis teine. Nende ajaarvamine algabki 18. sajandi teisel poolel moodustunud Karabahhi khaaniriigist, mis tekkis pärast Pärsia Safaviidide dünastia langemist ning saavutas võimu Artshahhi armeenia vürstide üle. Aserbaidžaani ajalooline tõde jätkub 1918. aastal nende riigi tekkimise ja bolševike võimutulekuga kaotamise järel, kui seltsimehed Lenin ja Stalin otsustasid Türgis maailmarevolutsiooni puhkemist oodates Mägi-Karabahhi Aserbaidžaani NSV koosseisu anda. Siinkohal on sobilik tsiteerida minu armeenlasest sõpra: „Aserbaidžaani riiklus on noorem kui Coca-Cola.“

Rahvaste enesemääramisõigus vs territoriaalne terviklikkus

Aserite esivanemad seldžukid tungisid Armeeniasse ligi 700 aastat pärast ristiusu vastuvõtmist Armeenias, 1071. aastal. Enne 1918. aastat ei olnud mingit Aserbaidžaani ja isegi aserite ametlik nimetus oli Kaukaasia tatarlased. Iraanis, kus asereid elab kaks korda rohkem kui Aserbaidžaanis endas, on nad pärsia türklased tänini. Aga nagu öeldud, riiklikult territoriaalsetes asjades on ajaloolise tõe otsingud küllaltki mõttetu tegevus.

Teine suur mõttetus on riike puudutav rahvusvaheline õigus. Aserbaidžaan räägib riiklikust territoriaalse terviklikkuse printsiibist ja Armeenia rahvaste enesemääramise õigusest. See on lahendamatu vastuolu rahvusvahelises õiguses. Küll aga on sellel suur poliitiline tähtsus, sest just seetõttu toetavad näiteks Ukraina ja Sakartvelo Mägi-Karabahhi küsimuses pigem Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse õigust, sest on ju neil koduhoovis vastavalt Krimmi ja Donbassi ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia probleem. Tegelikkus kaldub samuti territoriaalse terviklikkuse printsiibi kasuks rääkima. Viimase aja vastupidine näide on ehk ainult Kosovo, kus realiseerus rahva enesemääramise õigus. Kuid sealjuures viidati sellele, et seda rahvast ähvardas territoriaalse terviklikkuse säilimise korral etnilise puhastuse või genotsiidi oht. Ehk teiste sõnadega, rahvast ähvardab elu ja surma küsimus sellel maa-alal. Kosovo iseseisvuse tunnustamise juhtum sobib muidugi Artshahhi olukorrale, kuid tegelikkus, geopoliitiline olukord ja maailma suurvõimude hetkehuvid võivad olla midagi muud.

Siit jõuame kolmanda täieliku mõttetuse juurde riikide, etnilise asuala ja piiride kujunemisel Lõuna-Kaukaasias ja Anatoolias. Selles maanurgas on kõik need probleemid läbi pika ajaloo lahendatud enamasti ikka ühtmoodi, etnilise puhastuse ja rahvaste ümberasustamise teel. Nii on see olnud ja lõppu sellele universaalsele lahendile ei näi tulevat. Eriti valusalt puudutab see armeenia rahvast. 1915. aasta genotsiid, kus Lääne-Armeenias Ida-Anatoolias tapeti Türgi võimude poliitika tagajärjel erinevatel andmetel 800 000 – 1 500 000 armeenlast. Armeenia ajalooline asuala puhastati lihtsalt armeenlastest, mille läbi pärast Esimest maailmasõda kehtestatud lepingutega Armeenia riigi territoorium vähenes enam kui kahe kolmandiku võrra. 1915. aasta genotsiid jättis armeenlaste geneetilisse koodi nii sügava jälje, et ei luba mõeldagi võimalusest olla mingiks Mägi-Karabahhi autonoomiaks Aserbaidžaani koosseisus. Artshahh on armeenlastele võitlus elu ja surma peale. Tõepoolest on raske ette kujutada, missuguseid garantiisid on võimalik pakkuda armeenia elanikkonnale Artshahhis Aserbaidžaani võimu all. See lihtsalt ei ole selle piirkonna ajaloolise kogemuse taustal reaalne.

Jõuame kurva tõdemuseni, mis ütleb, et ainus lahendus on sõjaline edu – kas aserid vallutavad oma armee arvulist ja tehnilist ülekaalu ära kasutades selle maa-ala või suudavad armeenlased seda lõpuni kaitsta. Muidugi oleneb see ka Türgist ja Venemaast, kes seisavad sõjaliselt Aserbaidžaani ja Armeenia taga. Venemaad piirab see, et ta tahab hoida poliitilist balanssi ja ka Aserbaidžaaniga mitte suhteid rikkuda, Türgit piirab ainult tegevusjulgus ja liitlassuhted. Selles situatsioonis ei tohiks ka kordagi unustada, et Mägi-Karabahhi sõjalise konflikti neljast osapoolest on kolm autoritaarsed riigid oma ettearvamatute sõgedate valitsejatega ning ainult Armeenia püüdleb demokraatiale.

Uue vastasseisu algus. Sumgait

Konflikt Mägi-Karabahhi/Artshahhi ümber hakkas idanema aastatel 1985–1986. 1987. aastal koostati Mägi-Karabahhis kiri Nõukogude Liidu viimasele liidrile Mihhail Gorbatšovile, milles kõlas nõue anda piirkond Bakuu alluvusest Jerevani alluvusse. Samal ajal moodustasid Armeenia aktivistid Karabahhi komitee, millele panid suuresti aluse armeenlastest intelligendid Moskvas. Gorbatšovi perestroika poliitika harjal hakkasid Mägi-Karabahhi armeenlased avalikult rääkima sellest, et Aserbaidžaani NSV ametlik poliitika oli suunatud armeenia kultuuri ja keele lämmatamisele. Mägi-Karabahh oli majanduslikult üks mahajäänumaid piirkondi. Kõige reljeefsem on vaadata konflikti eskaleerumist teatud sõlmpunktide kaudu, mis on hästi määratletavad ja millest alates oli tagasikäik rahumeelseteks lahendusteks juba võimatu. Esimeseks selliseks kulminatsioonipunktiks oli Sumgait.

1988. aasta veebruaris lõid Artshahhis juba eredalt lõkkele kohaliku armeenia elanikkonna meeleolud ühineda emamaa Armeeniaga. Sündmused kulmineerusid 20. veebruaril, kui Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti rahvasaadikute nõukogu võttis halduskeskuses Stepanakertis vastu pöördumise Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV ülemnõukogu poole lubada Mägi-Karabahhi väljaastumine Aserbaidžaani NSV koosseisust ühinemiseks Armeenia NSV-ga. See oli edasise traagilise konflikti arengu algus. Järgmisel päeval pärast Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti rahvasaadikute nõukogu pöördumist teatasid Aserbaidžaani riiklikud raadio ja TV, et rahutused Mägi-Karabahhis organiseerisid ekstremistlikud grupeeringud.
1989. veebruaril organiseerisid aserite kogukonnad marsi Stepanakerti, et kord majja lüüa. „Korraloojate“ kolonn põrkas tol päeval Mägi-Karabahhi asula Askerani juures nende edasimarsi takistamiseks rivistatud miilitsatele ja kohalikele elanikele. Kokkupõrkes kasutati ka tulirelvi. Ehkki suuremat verevalamist õnnestus vältida, sai kaks aserit kokkupõrkes surma ja vähemalt 50 vigastada. Aserbaidžaanis läksid pärast seda sündmust massiliselt liikvele kuulujutud armeenlaste pogrommidest aserite vastu Mägi-Karabahhis.

Tööstuslinn Sumgait asub pealinnast Bakuust 30 km kaugusel loodes Kaspia mere ääres. See oli tüüpiline räpane nõukogude tööstuslinn kõigi oma tüüpiliste hädade ja muredega ning spetsiifilise kontingendiga. 1988. aastal elas 250 000 elanikuga linnas 18 000 armeenlast. Just Sumgait sai kohaks, kus Aserbaidžaan andis esimese vastuse Artshahhi armeenlaste soovile ühineda oma emamaaga.

26. veebruaril algas Sumgaiti keskväljakul aserite miiting, kus valitsesid raevukad Armeenia-vastased meeleolud. See, mis oli õnnestunud eelnevatel päevadel ära hoida pealinnas Bakuus, puhkes Sumgaitis. Meeleolud muutusid aina sõjakamaks pärast seda, kui autokastist jagati miitingulistele tasuta alkoholi. Rahvamass läks karistama kohalikke armeenlasi, keda peksti ja mõrvati nende kodudes, tiriti tänavatele ja õuedesse, mõnitati ja seejärel tapeti raudkangide, kirveste ja nugadega. Ei halastatud ka naistele, lastele ja eakatele. Vahel valati läbipekstud inimesed üle bensiiniga ja põletati elusalt, harvad ei olnud naiste ja tütarlaste grupiviisilised vägistamised. Alles 29. veebruaril viidi Sumgaiti lennukitega Nõukogude Liidu sisevägede polk rahutuste mahasurumiseks. Kuna märatsejad ründasid ka sõjaväelasi, toodi juurde täiendavaid vägesid. Vigastada sai ligi 140 sõjaväelast ning alles õhtuks õnnestus sõjaväel pogrommid peatada.

Sumgaiti pogrommides tapetud armeenlaste arvu kohta ei ole siiani usaldusväärseid andmeid. Nõukogude Liidu peaprokuratuuri ametlikel andmetel hukkus 32 inimest, neist 26 armeenlast ja 6 aserit. Sõltumatud uurijad on nimetanud kuni 200 hukkunut.

Vähem on räägitud sellest, et 28. veebruaril toimusid samasugused pogrommid Aserbaidžaani suuruselt teises linnas Gjandžas, mis siis kandis nimetust Kirovabad. Kuid seal suutsid kohalikud armeenlased osutada kuni sõjaväe sekkumiseni märatsejatele vastupanu.

ÜRO põgenike ülemkomissari aruandes on märgitud, et esimesed põgenikud Nõukogude Liidu territooriumil tekkisid pärast Sumgaiti sündmusi veebruaris 1988, kui pool miljonit inimest, peamiselt armeenlased, põgenesid Aserbaidžaanist Armeeniasse ja aserid vastupidises suunas. Pärast Sumgaiti oli Mägi-Karabahhi relvastatud vastuhakk Aserbaidžaanile vältimatu. Etniline puhastus kogus hoogu nii Aserbaidžaanis kui ka Armeenias, mis ületas juba suveks 1988 kaugelt Mägi-Karabahhi/Artshahhi piirid. Miitingutel Bakuus ja Jerevanis muutusid üleskutsed aina radikaalsemateks.

Sumgaitist Bakuu sündmusteni

1989. aasta jaanuaris otsustas Nõukogude Liidu keskvõim konflikti sekkuda. Mägi-Karabahhi kohalike nõukogude ja kompartei võimuorganite tegevus peatati ning Moskva viis sisse piirkonna otsejuhtimise, moodustades selleks eriülesannetega komitee. Mägi-Karabahhis kehtestati eriolukord, Karabahhi komitee liikmed arreteeriti, nende hulgas tulevane Armeenia president Levon Ter-Petrosjan. Kuid see ei toonud rahu. Mägi-Karabahhi põhjaosa armeenlased hakkasid mais 1989 looma relvastatud omakaitseüksusi. Suvel kehtestas Armeenia Aserbaidžaani NSV enklaavi Nahhitševani ANSV vastu blokaadi. Aserbaidžaani NSV vastas Armeeniale majandus- ja transpordiblokaadiga.
1990. aasta rahvaloenduse andmetel elas Bakuus 215 807 armeenlast, 2009. aasta Aserbaidžaani rahvaloenduse andmetel elas Bakuus 104 inimest, kes märkisid oma rahvuseks armeenlane.

Esimene Armeenia vastane suur meeleavaldus toimus Bakuus 1988. aasta mais. Sama aasta 5. detsembril toimunud meeleavaldus ähvardas kasvada pogrommideks ja ainult sõjaväe abil suudeti olukord kontrolli alla saada. Samal ajal kasvas põgenike arv mõlemast liiduvabariigist. 1989. aasta alguseks olid praktiliselt kõik aserid Armeeniast lahkunud. Paljud neist asusid Bakuusse. Armeenlased olid Aserbaidžaani territooriumile jäänud veel vaid kompaktse asualaga kolme paika: Mägi-Karabahhi autonoomsesse oblastisse ning sellega piirnevatesse Šaumyani rajooni ja osaliselt Göygöli rajooni. Kaks viimati nimetatud rajooni olid valdavalt asustatud armeenlastega, kuid ei läinud 1920. aastatel moodustatud Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti koosseisu. Vähetähtis ei olnud Bakuu armeenlaste jaoks ka tõsiasi, et nende mälus püsisid mälestused 1905. aasta augusti sündmustest, kui aserite ja armeenlaste veriste kokkupõrgete käigus tapeti 318 inimest. Kokkupõrked laienesid tollal ka kõigile segaasustusega aladele Karabahhis ja Zangezuris.

1990. aasta alguses puhkesid Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV piiril lahingud, kus kasutati juba suurtükke ja raskerelvi.
1991. jaanuaril 1990 esinesid kaks Aserbaidžaani rahvarinde radikaalsema tiiva liidrit riiklikus telekanalis ja teatasid, et Bakuu on üle ujutatud põgenikega Armeeniast, samal ajal, kui tuhanded armeenlased elavad pealinnas täielikus mugavuses. See säde sütitas, 13. jaanuaril algasid pogrommid. Kohalikud võimud ja linnas paiknenud Nõukogude sisevägede kontingent ei teinud midagi vägivalla peatamiseks. Alles ööl vastu 20. jaanuari ründasid Nõukogude armee üksused Bakuud, ülesandega kehtestada pealinnas eriolukord. Pärast armee rünnakut pogrommid lõppesid, kuid kokkupõrgetes sai ametlikel andmetel surma 134 ja vigastada 700 linnaelanikku, valdavalt aserit. Hukkus ka 20 Nõukogude sõjaväelast.

Nagu nende sündmuste puhul ikka, usaldusväärseid andmeid pogrommi käigus tapetud armeenlaste kohta ei ole. Hukkunute arv kõigub erinevatel hinnangutel 48–90 inimeseni. Suur osa armeenia kultuuripärandist Bakuus hävitati. Säilinud on küll Armeenia kiriku pühakoja hoone. Algul süüdati see põlema ja eemaldati ristid, siis kolis sinna piljardisaal. Praegu seisab see tühjana ja suletuna.

Bakuu sündmused hävitasid lõplikult igasuguse võimaluse armeenlaste ja aserite kooseksisteerimiseks ühes kogukonnas ja jõuda kokkuleppele rahvuslike piiride osas kahe riigi vahel. Ainsaks vahendiks rahvuslike probleemide lahendamiseks muutus sõda, mis ka realiseerus.

Saja-aastane sõda

Täiesti mõttetu Mägi-Karabahhi edasine saatus sõltub sellest, kumb osapooltest saavutab sõjalist edu. Kas Armeenia Mägi-Karabahhi kaitsmisel ja iseseisva osana emamaaga liitmisel või Aserbaidžaan selle piirkonna vallutamisel. Sellest oleneb, kas Artshahhi armeenlaste 2500 aasta pikkune ajalugu lõpeb igaveseks või jätkub.

Kui alustada Armeenia ja Aserbaidžaani vaheliste sõdade lugemist 1920. aastast, võib 2020. aasta 27. septembri hommikust Aserbaidžaani vägede pealetungist alates puhkenud uut täiemahulist sõjategevust nimetada ka sõdade 100 aasta juubeliks.

Pärast bolševike riigipööret Petrogradis 1917. aastal kuulus Karabahh nagu kogu Lõuna-Kaukaasia lühikest aega ühinenud Kaukaasia komissariaadi koalitsiooni võimu piiresse. Õige pea lagunes Kaukaasia Demokraatlik Föderatiivne Vabariik kolmeks Kaukaasia riigiks. Selle ajani elasid Karabahhi armeenlased ja aserid suhteliselt rahulikult koos. Aserbaidžaani Vabariik pretendeeris endise Vene impeeriumi Bakuu ja Jelizavetpoli aladele, kuhu kuulusid ka Karabahh ja Zangezur. Armeenia Vabariigile oleks jäänud Jerevani kubermangu alad, kuhu kuulus Nahhitševan. Kuid ka Armeenia pretendeeris valdavalt armeenlastega asustatud Karabahhile ja Zangezurile. Lisaks keeldusid nende piirkondade armeenlased kategooriliselt tunnistamast Aserbaidžaani võimu.

1918. aasta 22. juulil kogunes Shushas Karabahhi armeenlaste esimene kongress, mis kuulutas Mägi-Karabahhi iseseisvaks ja valis rahvusliku valitsuse. Aserbaidžaani Vabariik püüdis Mägi-Karabahhi enesele allutada Türgi vägede abil, mis olid pärast Türgi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Bresti rahu tunginud Kaukaasiasse. Türgi vägede ülemjuhataja Kaukaasias esitas Karabahhi rahvuslikule nõukogule ultimaatumi tunnustada Aserbaidžaani võimu. Karabahhi armeenlaste teine kongress lükkas septembris 1918 Türgi ultimaatumi tagasi. Pärast Bakuu vallutamist suundusid Türgi ja Aserbaidžaani väed Karabahhi. Pärast kaks nädalat toimunud ägedaid lahinguid õnnestus neil Karabahh Armeenia Zangezurist ära lõigata. Karabahhi armeenlaste kolmas kongress allus uuele Türgi ultimaatumile ja lasi Türgi-Aserbaidžaani väed vastupanuta Shushasse ning tunnustas Aserbaidžaani Vabariigi võimu. Kuid mujal Mägi-Karabahhis jätkasid armeenlased partisanivõitlust ega tunnustanud Aserbaidžaani võimu. Türgi vägedel ei õnnestunud neid piirkondi allutada.
1919. oktoobril kapituleerus Türgi Esimeses maailmasõjas Antandi vägedele, Bakuu võttis üle Briti väeüksus. Novembri lõpus suundus oma väega Zangezurist Karabahhi Armeenia kindral Andranik. Karabahhi armeenlased ootasid vaimustusega Andraniki vägesid ja lootsid ühinemisele Armeeniaga, kuid inglaste nõudmisel pöörasid nad enne Shushat tagasi. Olukord Karabahhis jäi ärevaks, etnilised puhastused külade kaupa toimusid nii armeenlaste kui ka aserite poolt. 1919. aasta alul suutsid Aserbaidžaani väed hõivata olulisi tugipunkte tasandiku Karabahhis, kuid ka mõned olulised asulad (Shusha, Askeran, Hankendi – praegune Stepanakert) Mägi-Karabahhis. Kuni Pariisi rahukonverentsi otsusteni kinnitas Briti väejuhatus Aserbaidžaani määratud Karabahhi ja Zangezuri kindralkuberneri. Pool aastat hiljem teatas Armeenia delegatsioon Pariisi rahukonverentsil Jerevani, et Suurbritannia kindel soov on Karabahh Aserbaidžaanile anda.
1920. aasta märtsi alul tuli kokku Karabahhi armeenlaste kaheksas kongress, mis lükkas tagasi Aserbaidžaani kindralkuberneri nõudmise lõplikult nõustuda Aserbaidžaani võimu täieliku kehtestamisega. Kohalikud armeenia partisanid ründasid märtsis aserite garnisone Askeranis ja Xankəndis. See pidi olema avalöök armeenlaste ülestõusuks, kuid rünnak Shushale lõppes lüüasaamisega. Seejärel põletasid aserid kätemaksuks maha kogu Shusha armeenlaste kvartali. Tulemuseks olid tapetud rahulikud elanikud ja palju põgenikke.

Mais 1920 hõivas Punaarmee Karabahhi ja Nahhitševani. Juuni lõpuks surusid bolševikud armeenlaste relvaüksuste vastupanu maha. Nõukogude võim andis kokkuvõttes Mägi-Karabahhi ja Nahhitševani Aserbaidžaanile ja Zangezuri Armeeniale. Pilk kaardile tõendab, et sellisel moel kahe enklaavi moodustamine on igati ebaloogiline, kuid seltsimees Stalin oli teist meelt.

Teine sõda Mägi-Karabahhi pärast oli tingitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest. Sellega kaasnesid 1988–1991 etnilised puhastused ja pogrommid, millele Nõukogude võim ei suutnud reageerida. Pärast Mägi-Karabahhi Vabariigi väljakuulutamist 2. septembril 1991 alustasid Aserbaidžaani relvaüksused rahetõrjeks mõeldud rakettidega Alazan 25. septembril Stepanakerti ja selle ümbruse tulistamist, mis kestis neli kuud. 1991. aasta sügise jooksul alustasid Mägi-Karabahhi armeenlaste relvaüksused pealetungi ja vabastasid kõik armeenlaste külad Mägi-Karabahhis ja Šaumyani rajoonis, kust aseritest elanikkond oli juba enne lahkuma sunnitud. Detsembris viis Venemaa Mägi-Karabahhist välja endise Nõukogude Liidu sisevägede üksused. Sündmused läksid üle täiemahuliseks sõjategevuseks, kus Armeenia püüdis täieliku toetuse juures igati demonstreerida oma mitteosalemist selles. Tõsi on see, et Mägi-Karabahhi relvaüksusi juhtinud kohalikud armeenlastest juhid ei sõltunud oma otsustes Jerevanist. 1992. aastal tulid sõjategevuses kasutusse õhujõud, tankid ja muu raskerelvastus. Armeenlaste olulisemaks eduks 1992. aastal oli mais Shusha vallutamine, kust hoiti pideva tule all armeenlaste käes olnud Stepanakerti, mille tulemusena seal ei olnud mitte ainsatki tervet hoonet. Teiseks oluliseks saavutuseks oli Latšini vallutamine, mis avas maismaakoridori Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahele.

1992. aasta lõpus toimus selles sõjas otsustav murrang, mis kestis terve 1993. aasta ja viis kokkuvõttes selleni, et Mägi-Karabahhi relvajõud vabastasid kogu piirkonna ning vallutasid Aserbaidžaanilt lisaks veel seitse rajooni kas täielikult või osaliselt tasandiku Karabahhis ja ümbruses. Seda põhjendati sõjalis-strateegilise vajadusega kaitsta niiviisi paremini Artshahhi võimaliku Aserbaidžaani kallaletungi eest. Kuid pigem peeti silmas tulevast kauplemisruumi, et need okupeeritud alad vahetada Artshahhi iseseisvuse vastu.

Peamiselt Venemaa rahuvahendamise püüdlused realiseerusid 5. mail 1994, kui Kõrgõzstani pealinnas kirjutasid nn Biškeki protokollile vaherahu kohta alla ühelt poolt Armeenia ja Mägi-Karabahh ning teiselt poolt Aserbaidžaan. Samal ajal moodustus 1992. aastal OSCE Minski grupp eesmärgiga otsida rahumeelset lahendust Mägi-Karabahhi konfliktile. Minski grupi eesistujamaad on USA, Prantsusmaa ja Venemaa. Peale Armeenia ja Aserbaidžaani kuuluvad liikmete hulka veel Itaalia, Holland, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Soome, Türgi ja Valgevene. Peab tõdema, et Minski grupp oma tegevuses reaalsete tulemusteni ei jõudnud.

Enne praegust, kolmandat sõda, tuleb mainida nn neljapäevast sõda 2016. aasta aprillis. See oli eelmäng tänasele täismahulisele sõjale. Naftaga rikastunud Aserbaidžaan oli 26 aastat uueks sõjaks hoolega valmistunud ja loonud moodsa, Armeeniast palju võimsama sõjaväe. Jälle käib mäng sellele, et Aserbaidžaaniga sõdib Mägi-Karabahh, mitte Armeenia, mille piirid on puutumatud, Venemaaga sõjalise liidu kaitse all. Lisaks hoolikale ettevalmistusele oli Aserbaidžaan 17. septembril sõda alustades seda hetke hoolikalt valinud: Aserbaidžaani liitlase Türgi ambitsioonid Venemaa ülejõukäiva ülesande vastu kontrollida olukorda Lõuna-Kaukaasias. Lisaks ei ole Venemaal soovi minna tülli Aserbaidžaaniga ja autokraat Putinile on vastumeelne revolutsiooni järel Armeenias võimule saanud demokraatlik liider Nikol Pašinjan.

Täiesti mõttetu Mägi-Karabahhi edasine saatus sõltub sellest, kumb osapooltest, Armeenia või Aserbaidžaan, saavutavad sõjalist edu ja leiavad omale liitlasi eesmärkide realiseerimiseks – Armeenia Mägi-Karabahhi kaitsmisel ja iseseisva osana emamaaga liitmisel, Aserbaidžaan selle piirkonna sõjalisel vallutamisel. Sellest oleneb, kas Artshahhi armeenlaste 2500 aasta pikkune ajalugu lõpeb igaveseks või jätkub.

Mägi-Karabahhi Autonoomse Oblasti (vastava territooriumi nimi kuni 1926. aastani) rahvastik