ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. KOLM LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Jelena võtab kätte Lermontovi variandi Shakespeare’i Othellost – venelaste „Maskeraadi“.

See on viimane lugu Shakespeare’i süžeedest vene klassikalises kirjanduses. Tundub sedamoodi, nagu kordaks Mihhail Lermontov „Maskeraadis“ (1835) koolilapse hoolikusega tragöödiat „Othello“, kuid ta on leidnud ka uudse tahu, mis tõi temas, kahekümneaastases poisis, välja sügava psühholoogilise lähenemise teerajaja vene proosas.

Meditsiiniline täpsus vene kirjanduses
Mõelda ometi – kõigest kolm aastat hiljem kirjutas ta juba jutustuse „Bela“, milles näitas esmakordselt vene kirjanduses noore naise piinarikast suremist. Siin on olemas nii palavik kui ka sonimine ja seosetud sõnad: „Kahvatud põsed langesid sisse, silmad muutusid suureks, suureks – huuled hõõgusid. Ta tundis seesmist kuumust, otsekui oleks tal hõõguv raud rinnus. /–/ Ta piinles koledasti, oigas…“ Varem sellist ei olnud ning kangelased ja liiatigi veel imekaunid kangelannad surid ilusasti, jõudes vahest ehk tuua sealjuures kuuldavale mõne tähendusrikka sõna nagu Rooma patriitsid, kes kandsid hoolt üksnes selle eest, et tooga voldid ikka kenasti laotuksid, kui nad, pistoda rinnus, surnult maha langevad. On olemas versioon, et nii täpselt ja üksikasjalikult oskas Lermontov kirjeldada oma kangelanna Bela surma tänu sellele, et ta kasutas literaadi ja arsti Vladimir Dali ülestähendusi, kes istus kolm päeva kuuliga kõhus sureva Puškini sängi ääres.
Just nimelt pärast Lermontovi hakkasid vene kirjanikud omandama anamneesi kirjeldamisel sellist täpsust, et edaspidi võisid meedikud nende teoseid lugedes veendunult diagnoosi kinnitada. Lev Tolstoi „Ivan Iljitši surmas“ esitatakse näiteks maovähi ja sellega seotud depressiooni niivõrd täpne kirjeldus, et arukad arstid viitavad meelsasti sellele näitele. Rääkimata sellest, kuidas kõnelevad haigustest meedikukitli seljast võtnud prosaistid Tšehhov ja Bulgakov. Mihhail Bulgakovi „Morfiumis“ on haiglatäpsusega ära toodud kõik uimastisõltuvuse tekkimise ja kulgemise staadiumid. Siinkohal oleks muidugi võimalik lisada, et Bulgakov põdes narkomaania ise läbi ja suutis sellest vabaneda, kuid tähtsad ei ole mitte üksnes ja mitte niivõrd teadmised kui sellised, vaid kehalisi kannatusi kirjeldada lubav traditsioon. Aluse pani sellele traditsioonile vene kirjanduses Lermontov.

Truudus ja altvedamine
Kuid pöördugem tagasi teadlikult (või ka teadmatusest) Shakespeare’ilt süžee laenanud „Maskeraadi“ juurde.
Shakespeare ise laskis ennast laulatada salaja, ilma et oleks vanematele sellest teatanud ja neilt abiellumiseks luba saanud, ning oma tegelasi karistab ta samasuguse teo eest maniakaalse järjepidevusega surmaga. Ja selles küsimuses ei tee ta mitte mingisugust vahet nende vahel, kellele ta kaasa tunneb ja keda ta maalib pahategijana. Salajase abiellumise eest maksid oma eluga Romeo ja Julia, salajasest abiellumisest algab Desdemona tee hukatusse, liiga ruttu abielluvad Gertrud ja Claudius ning sama tõtakas – mehe kirstu juures – on Anne’i paariminek Richard III-ga … kõiki neid ootab ees surm.
Desdemona läks miskipärast Othellole mehele isa teadmata, ehkki kõige põhjal otsustades ei oleks miski takistanud nende ametlikku ja rahumeelset laulatamist. Või poleks ta siiski saanud mauriga paari minna? Või oli kahtlane see, et ta võis meest armastama hakata? Lermontov ei räägi, kuidas nimelt Niina Arbeniniga abiellus, kuid Arbenin kahtleb nagu Othellogi ühtelugu naise armastuses, sest see on tema meelest ebatõenäoline ja võimatu. Mõlemad armastavad meeletult ja mõlemale näib, nagu oleks neile osaks langenud õnnes peidus mingisugune altvedamine, otsekui oleksid nad selle õnne varastanud või saanud teenimatult. Ja niipea, kui avaneb esimene võimalus naise truuduses kahelda, haaravad mõlemad peaaegu kergendust tundes ja peaaegu rõõmuga kinni ka juba ette visandatud võimalusest hukkuda.

Kokkupuude maskeraadil
Lermontovil on nagu Shakespeare’ilgi naise hea käekäigu jaoks vajalik üks võlutingimus – tegemist on talismaniga ehk säärase asjaga, millest ei tohi loobuda ja mis kindlustab õnne. Shakespeare’il on selleks rätik. Mõistatuslik ja kummaline rätik. Rätikule tikitud metsmaasikad sümboliseerivad ristiusus puhtust, abielutruudust ja Kristuse verd, kolme lehega taim aga Püha Kolmainsust. Ühtaegu on rätik seotud ka paganliku ebausuga, sest selle kui kindla armuvahendi kinkis Othello emale mustlannast nõid. Liiatigi räägib Othello, et rätiku kudus kahesaja aasta vanune sibüll, kes andis riiet neitsitesüdametest aetud surnunestega värvides sellele võlujõu. Ja rätik on meeletult kallis, kujutades endast kõige tähtsamat pulmakingitust mõrsjale, pulm ise on aga salajane – ei tea kas kristlik, paganlik või koguni islami tavasid järgiv, sest kes veel võiks üks maur olla… Ja Othello kõigepealt kägistab naist rätiku pärast ja kui tal seejärel süda haledaks läheb, teeb talle pistodaga otsa peale. Kuid moslemid ei kägista surmamõistetuid, vaid tapavad nad kiiresti mõõgaga.
„Kas õhtupalve on sul loetud?“ küsib Othello.
Lermontovil on peaaegu samasugune koht: „Nüüd on sul palvetada vaja: su üle lehvimas on surma sünge tiib.“
Võttes oma „Maskeraadi“ (Lermontovi aja maskeraadidel oli nagu Shakespeare’i ajastu teatriteski lubatud kõik – inimihu vigurdas, pakkus ennast välja ja ega kartnud nilbe olla) aluseks „Othello“ süžee, oleks Lermontov siiski pidanud loobuma selle kõige rohkem koormatud detailist ehk rätikust. Tegelikult on ju täiesti võimatu ette kujutada, et Arbenini rikkas aadlikumajas, kus raha sisuliselt ei loetagi, satuks kaunitarist abikaasa Niina, kelle nimel mees on kõigeks valmis, ärevusse mingisuguse kas või muuseumiväärtusega rätiku pärast. Aga et süžee ikka asja ette käiks ja et oma morni meest siiralt ja tuliselt armastavat Niinat oleks võimalik kahtlustada reetmises, pidi ta kaotama mingisuguse eseme maskeraadil ja kandes maski, milles keegi teda ära ei tunne. Selle eseme võttis maast üles tema sõbranna paruness Strahl, kes oli armunud vürst Zvezditšisse. Maskis paruness alustas vürstiga intriigikest ja seejärel kinkis talle mälestuseks lembekohtumisest Niina kaotatud eseme nii, nagu oleks see olnud tema enda oma. Vürst hakkas selle esemega hooplema ja Arbenin tundis ära midagi, mis kuulus kahtlemata tema Niinale. Saades teada, et Niina on ärevil kaotatud eseme pärast, jõudis vürst Zvezditš otsusele, et just nimelt Niinaga ta maskeraadil nii kergesti ja nii lähedaselt kokku puutuski…

Kuidas Lermontov meid alt tõmbab
Kõikidest nendest kallitest ehteasjadest ja haruldastest esemetest, mida Niina võis maskeraadil kaotada, valib Mihhail Lermontov välja tühise käevõru, mille kohta Niina hiljem ütleb: „…paarkümmend rublakest – see on ju väike raha!“ (säärane summa online casino ei olnud muuseas sugugi tühine, kuid oli Arbenini jaoks ja käevõru kohta muidugi tagasihoidlik). Ja alguses näib, et Lermontov toimis täiesti järelemõtlematult – ükski mees ja sealhulgas ka kõige armukadedam abielumees ei tunne võõra käes ära oma naise odavat käevõru, mida tollel on kümnete kaupa. Arbenin aga tunneb Lermontovis pettuma pannes selle ära.
Ning alles seejärel sa mõistad, kuivõrd peenelt on Lermontov sind alt tõmmanud. Arbenin on ju mängur, kutseline kaardimängija ja suli. Me saame sellest teada kohe näidendi alguses – ta on „tundnud pahede ja roima võlu“, hukutanud inimelusid ning ligimesi laostanud ja hävitanud, endale on ta aga tõenäoliselt käte osavuse ja märgitud kaartide abil kokku kraapinud tohutu varanduse. Ja kutselise mänguri ja suli jaoks jääb hägusaks kõik muu maailmas peale rohelise kalevi ja käte selle peal. Neid inimesest irrutatud käsi, mis on võetud suures või ülisuures plaanis ning sebivad siia-sinna, värisevad, hõõruvad ennast teineteise vastu, tõmbavad kaardilehvikut laiali ja suruvad kokku, on ülimalt hoolitsetud, läikimalöödud küüntega, tillukese kisuga nimetissõrmel ja safiiriga keskmisel sõrmel… oo, neid käsi ta „pildistab“, „võtab lindile“, tunneb neid kuni sõrmejälgedeni ja teab sama hästi nagu oma salamärke kaartidel. Tal oli tulnud „aastad matta, et saavutada käte osavust“, ning seetõttu ta „pildistas“ ka Niina juhuslikku ja silmapaistmatut käevõru.

Kättemaks ja armastus
Nendest Arbenini irrutatud, suurendatud ja inimest ennast asendavatest kätest sai järgmisel sajandil filmitegijate avastus – käed tuiskasid iseseisvalt mööda klaveriklahve, pigistasid pihku püstolit, rullisid tainast, rebisid ihu ja kägistasid. Nad elustusid otsast raiutuna õudusfilmides ning muudkui maksid kätte, maksid kätte ja maksid kätte.
Desdemona hukkub süütuna ja Niina hukkub süütuna. Arbenin annab Niinale jäätist, millesse ta puistab mürki. Niina sööb kõik ära, Arbenin vaatab tühja jäätisenõu poole ja ütleb: „Ma ilma jäin – see pole kena!“ (ka see rida on Shakespeare’ilt – sõnadega „Ühtki tilka ei jätnud mulle?“ liibub Julia mürki võtnud Romeo huultele). Ja seejärel jälgib Arbenin veel kaua Niina agooniat – alguses tõmbub naine kahvatuks, ta tunneb õhupuudust ja hirmu, Arbenin aga teatab talle, et varsti ta sureb ja tema minutid on loetud. Niina rinnas põleb kõik ja ta palub arsti kutsuda, kuid Arbenin ütleb kuratliku naeratuse saatel: „Võib arstitagi korraldada matust,“ ja teatab, et andis ise ballil naisele mürki. Seejärel Arbenin suudleb teda ja räägib, et annab andeks ja armastab endistviisi: „Nüüd näed, et silmavees kui laps su mõrvar põlvitab su ees.“
See on veniv, jube ja pikk stseen, millega inetu ja õnnetu Lermontov annab mõista, et kättemaks, kättemaks ja kättemaks huvitab teda palju rohkem kui armastus. Ainult unes või salajastes unistustes naudib inimene ohvri piinu, joob tema kannatustest tilkhaaval õndsust ning imetleb kuni viimase sekundini iseennast ja oma elamusi külmaks tõmbuva keha kõrval. Ei, see ei ole tapmine afektiseisundis ega hullumeelsus, vaid taas sellise mänguri arvestus, kes ei lase mitte kellelgi ennast alt tõmmata. Kutselistel mänguritel on nagu kutselistel varastel ja bandiitidelgi oma käitumisreeglid ja aukoodeks. Arbenini puhul on tegemist külma rahuldusega sellest, et kõik tema ümber hukkub.

Liiga lääge armastus
„Othellot“ tõlgendatakse sageli kui draamat usaldusest või kergemeelsusest – noh, isa juurest põgenenud Desdemona oleks ju nagunii varem või hiljem Othellot petnud. „Maskeraad“ on aga selle inimese salapahesid käsitleva draama algus, mille võtab hiljem põhjalikult ette juba Dostojevski.
Arbenin on sünge ja tusane ning häguse ja ebaterve psüühikaga tegelane, kes piinab meelalt oma „armastuse“ objekti. Eredaks, teravmeelseks ja deemonlikuks muutub ta üksnes aeglase tapmise hetkedel. Enne seda tundsid nii tema ise kui ka Niina igavust ja mossitasid. Naine käis tuttavate juures ja maskeraadidel, rääkides ise, et ainult piinleb seal ning on iga hetk valmis suurilmast lahkuma ja ennast maaellu matma. Nende armastus oli mõlema jaoks liiga lääge, vaikne ja loid. Nad abiellusid ja armastavad teineteist – no mida on selles huvitavat?! Piinama ja alandama, sundima kannatama, jalge ette viskuma ja ennast rongi alla heitma – neid asju õpivad tegema alles tulevased kangelased.
Arbenin võttis praegu kätte ja tappis naise, keda ta kahtlustas reetmises, tema ürituse jätkajad aga jätavad naistele elu, et nende kallal iriseda, neile etteheiteid teha ja nende olemist äärmiselt rafineeritud viisil põrguks muuta.

Kõik armsad tapavad
Kakskümmend aastat pärast „Maskeraadi“ kirjutamist sündis Oscar Wilde, kellele oli määratud jõuda järeldusele: „Kõik oma armsa tapavad. Tea! Tõde ongi siin; kel tapa tarvis tige pilk, kel meelas sõnasiird…“
Lermontovi suguvõsal oli küllaga veriseid saladusi: tema vanaisa võttis mürki, kui teda sunniti armsamast lahkuma. Vanaisa seaduslik abikaasa ja luuletaja vanaema ütles mehe enesetapust teada saades: „Koerale koera surm!“ Tema isa pettis ema ja nõudis endale visalt õigust vabalt elada, millega viis ema hauda, ehkki too oli siis kõigest kahekümne ühe aastane!
Lermontovi enda tappis sõber duellil, kui ta oli vaid kahekümne kuue aasta vanune. „Koerale koera surm!“ lausus Nikolai I poeedi surmast kuuldes. Seejärel lisas ta naise hukkamõistva pilgu peale: „Hukkus see, kes oleks võinud meie jaoks asendada Puškinit.“ Aga millises mõttes asendada? Nikolai armastas ballidel Puškini abikaasaga tantsida ja väljendas talle igati oma soosivat suhtumist. Keisrinna kohtus sellal maskiballil Lermontoviga ning isegi lähenes talle maskeraadile omast vabadust kasutades kuidagiviisi, puudutas teda ja ütles midagi teravat, mille peale teda rünnati isegi maskeraadi jaoks väljakutsuva ulja jultumusega…

Lermontovi enda tappis sõber duellil, kui ta oli vaid kahekümne kuue aasta vanune. „Koerale koera surm!“ lausus Ni