PIIBLI JÄRGI TEINE RAAMAT: Peeter Volkonski pajatab, miks tõlkis ta ära armeenia munga Nareki Grigori nutulaulud, pühakirja järgi armeenlaste jaoks olulisima teose.
„Minu esmatutvus Nareki Grigoriga, X sajandi mungaga, keda on nimetatud armeenia esimeseks tõeliseks poeediks, sai alguse täpselt nelikümmend aastat tagasi, 1977. aastal, kui tegime koos helilooja ja muusikateadlase Leo Normetiga tollases Stereoraadios saatesarja „Maailma rahvad muusikas“,“ räägib Volk.
Minu ülesanne saadete ettevalmistamisel oli otsida välja näited vastavate rahvaste muinasjuttudest ja kirjandusest ning need tõlkida. Kui jõudsime järjega Armeeniani, avastasin Tallinnas Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu kataloogis Naum Grebnevi venekeelse tõlkevaliku – Grigor Narekatsi „Luuletused: Nutulaulude raamat (katkendeid)“. Tõlkinud saate jaoks mõned tekstinäited, imetlesin algul, kui toredad vene luuletused need on ja kui huvitav, et X sajandi Armeenias kirjutati selliseid Puškini-laadseid värsse. Mingid kahtlused aga siiski tekkisid. Need leidsid kinnitust, kui ühel Armeenia-reisil õnnestus osta Manuk Abeghjani „Vana-armeenia kirjanduse ajaloo“ I köide. Sain teada, et lisaks põhiteosele, „Nutulaulude raamatule“, on Grigor kirjutanud hulgaliselt teoloogilisi traktaate, panegüürikaid, hümne (gandz’e) ja lihtsalt luuletusi (tagh’e) ning et tollane armeenia kirjandus oli araabia kirjanduse mõju all. Luule puhul tähendas see teinekord võimalikult keerulist ja isegi arusaamatut väljendusviisi. Seetõttu tuleb ka Grigori „Nutulaulude raamatus“ ette nii kristallselgeid kohti kui ka lõike, mis on nii segased, et nende tähenduse üle vaieldakse siiamaani.
Esimest korda nägin Grigori laulude vana-armeeniakeelset teksti Grebnevi tõlgete uues täiendatud väljaandes (Grigor 1977. a), kus oli ka professor Levon Mkrtitšhjani põhjalik eessõna. Kuna aga raamat oli originaali armeeniakeelse rööptekstiga, siis torkas kohe silma: 1) erinevus värsiridade arvus; 2) originaalis ei paistnud olevat riime.
Uurijate töödes ja järgmistes tõlgetes avanesid pidevalt uued küljed ja varjundid. Kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks ja hiljem ka abiliseks kujunes Margarita Darbinjan-Melikhjani ja Lena Hhanlarjani kommenteeritud tõlge koos Sergei Averintsevi eessõnaga 1988. aastast. Samuti aitasid edasi kaks uut vene nn poeetilist tõlget ning kaks prantsuse ja kaks inglise kommenteeritud tõlget.
Kuigi Grigoril ei ole kindlat meetrikat, on rütmil ometi suur tähtsus – ta ise nimetas neid palveid lauludeks (jerg).
Nareki Grigori elukäik
Nareki Grigori elust on vähe teada. Isegi tema eluaastad (951–1003) on kokkuleppelised. Tema isa Hhosrov, kellest sai hiljem piiskop, pani pärast naise surma väikese Grigori koos venna Jovhannesiga Nareki kloostrisse, mis oli rajatud 935. aastal (hävitati I maailmasõja ajal türklaste poolt) ja jäi Vani järvest (see on 1650 meetrit üle merepinna) 4 kilomeetrit lõuna poole. Klooster oli tuntud oma erudeeritud kirjameeste ja oivaliste lauljate poolest, kes muutsid sealse liturgia erakordselt kauniks. Kloostriülem oli poiste emapoolne vanaonu Anania, oma aja tunnustatud õpetlane ja teoloog. Temalt on teada kaks poleemilist traktaati ning 8-osaline jutlustesari, mis on pühendatud piiskop Hhatšhikile, armeenlaste tulevasele katoolikosele (973–992). Jutlused on munkadele mõeldud lühikesed traktaadid, milles räägitakse pisaratest, kannatlikkusest, mõtete juhtimisest, alandlikkusest, palvest, ajalikust maailmast jne.
Anania töötas välja teatud askeesimeetodi, kuigi lähtudes selgesti munkluse traditsioonilistest alustest, eriti püha Basileiose reeglist. Pühaduseni jõudmiseks peab hing end puhastama, harjutades maailmast loobumist, pihtides oma vigu, kahetsedes pattu ja valades pisaraid, elades alandlikku ja palvetamisele pühendatud elu. Praktika, mis sisaldab pihtimist, itkemist ja pisaraid, meenub ka Grigori „Nutulaule“ lugedes. Ehkki Anania töödes kaalub õpetlik eesmärk selgelt üles kõik kirjanduslikud kaalutlused, tuletab mõne tema traktaadi poeetiline stiil kummalisel kombel samuti meelde „Nutulaulude“ kujundeid, pilte ja rütmi. Terve Grigori elu mööduski Nareki kloostris, kus ta alguses õppis ja pärast mungaks pühitsemist ise õpetas. Tema päevad ja ööd möödusid lakkamatult palvetades ja lugedes, mistõttu kloostrikaaslased teda „virgeks“ kutsusid (mida tema nimi kreeka keeles tähendabki).
*
Millise hariduse Grigor kloostris sai, näitavad väga täpselt tema teosed. Isa Jean Mécérian kirjutab oma eessõnas „Nutulaulude“ prantsuskeelsele tõlkele: „Retoorikas, grammatikas, prosoodias, erinevate stiilide tabamises, sõnaosavuses pole tema jaoks saladusi. Tugev kujutlusvõime, teadmisjanuline vaim ja terav tundlikkus võimaldasid tal kujuneda suureks kirjanikuks, suureks poeediks, keda on kutsutud „Armeenia Pindaroseks“, heaks oraatoriks. Ta on pühakirja nii sügavalt omaks võtnud, et tema palved meenutavad piiblitsitaatidest ja -vihjetest kirendavat lillepeenart. Filosoofilisel tasandil tuleb tema teostes ilmsiks peen, avatud, ühtaegu intuitiivne ja realistlik vaim. [ … ] Lisaks ilmneb Grigori palvetest, et ta pidi täiendama oma teadmisi arhitektuuri, matemaatika, astronoomia, meditsiini, kreeka keele ja isegi merenduse alal.“
*
Tema maine ja uuendusmeelsus äratasid mõningates kaasvendades kadedust – piiskoppidele ja valitsejatele esitati kaebus, et Nareki Grigor on tsaith – ehkki selle sõna etümoloogia pole päris selge, pole vähimatki kahtlust selle tähenduses: Grigorit peeti ketseriks.
Selle kohta jutustatakse Armeenia pühakutekalendris legend: piiskopid ja valitsejad saatsid endale ustavatest inimestest koosneva delegatsiooni Grigori juurde, et tuua ta nende kohtu ette oma usust aru andma. Saadikud jõudsid Narekki, Grigor sai nende kavatsusest aru ja tegi ettepaneku: „Istume korraks enne teeleminekut lauda.“ Ta lasi küpsetada kaks tuvi ja asetas need külaliste ette lauale. Kuid oli reede. Külalised olid nördinud ja veendusid veel enam, et kaebused Grigori ketserluse kohta vastasidki tõele. Niisiis pärisid nad temalt: „Isa, kas siis täna pole reede?“ Pühak tegi näo, nagu oleks ta nädalapäeva unustanud, ning kostis: „Andestust, mu vennad.“ Siis lausus ta tuvidele: „Tõuske üles ja minge tagasi oma puuri, sest täna on paastupäev.“ Ja linnud ärkasidki ellu, neile kasvasid uued suled ning nad lendasid minema. Seda nähes langesid saadikud pühaku jalge ette ja palusid temalt andestust. Tagasi jõudes jutustasid nad sellest imest neile, kes olid neid Grigori juurde läkitanud. Valitsejaid ja piiskoppe haaras siis hirm ja nad jäid vakka.
*
Kuigi enamus uurijaid on seisukohal, et Grigorile heideti ette sümpaatiat tondrakilaste vastu, arvab professor Sergei Averintsev, et „roomlaseks ja usutaganejaks“ nimetades süüdistati teda pigem läheduses Bütsantsi kirikuga, s.o diofüsiitidega ja viitab seejuures armeenia hagiograafiatele, kus on ära mainitud nii poleemika tondrakilastega kui ka tema seisukoht kirikuvaidluste ajal: pühak ei asunud kummalegi poolele, vaid kutsus üles leppimisele ning elama armastuses ja üksmeeles.
Kui Grigor oli andnud mungatõotuse, pühitseti ta preestriks. Temast sai omakorda teiste munkade õpetaja ja juhendaja (vardapet) Nareki kloostris. Ta elas seal alandlikku ja jumalakartlikku elu, milles töö vaheldus palvetamisega. Kuuldused Grigori suurtest teadmistest ja pühast eluviisist levisid juba tema eluajal kogu Armeenias. Tänapäeval kuulub Grigor Armeenia kiriku kanoniseeritud pühakute hulka, kelle mälestuspäev on 25. veebruar.
Teosed ja „Nutulaulude raamat“
Püha Grigori kirjandusliku pärandi moodustavad teoloogilised traktaadid (sh siiani üheks parimaks peetav „Ülemlaulu“ tõlgendus), panegüürikad, hümnid ja laulud (gandz’id ja tagh’id) ning poeemiks kutsutav „Matean voghberguthean“ – “Nutulaulude raamat”. Seda teost on nimetatud mitmeti – „Raamat“, „Palveraamat“, „Narek“ jm. Matean voghberguthean on mitmetähenduslik väljend, mida võib tõlkida nii „Nutulaulude raamatuks“ kui ka „Traagiliseks raamatuks“ või lausa tragöödiaks. Tõlkes jäin siiski esimese variandi juurde, kuna näiteks Jeremija nutulaul on armeenia keeles Voghb Jeremijaji.
Narekatsi lõpetas „Nutulaulude raamatu“, mida ta ise müstikuna nimetab „Kõnelusteks Jumalaga südame põhjast“, arvatavalt aastal 1002, seega vahetult enne surma. Trükituna ilmus raamat esmakordselt 1673. aastal Marseille’is. Armeenlastele on „Narek“, nagu teost rahva seas kutsutakse, Piibli järel tähtsuselt teine raamat, millel usutakse olevat ka tervendav mõju, mistõttu tõbised hoiavad seda magades padja all ning teatud peatükke loetakse ette haigevoodi kõrval. Iga armeenia perekond on tahtnud endale koju selle imettegeva raamatu eksemplari. XIX sajandi lõpuni oli koolides tavaks anda kõige tublimatele õpilastele Nareki raamat pärast seda, kui õpilased olid tähestiku selgeks saanud ja psalme lugenud. Õpilased lugesid „Nutulaulude raamatut“ ja õppisid terveid peatükke pähe.
