Väljapaistev vene-ameerika kirjanik Vladimir Nabokov analüüsis maailma kirjandusklassikat üsna omapäraselt ning tõttas seal, kus ta kaldus kelleltki laenu võtma, allikat häbistama: Franz Kafkat süüdistas ta „Metamorfoosi“ lahates tuliselt entomoloogia viletsas tundmises (jutustuse kangelane ärkab ühel hommikul putukaks moondununa), Dostojevskile aga heitis Nabokov ette psühhologismi täielikku puudumist ja selle ainese vähest tundmist, millest ta kirjutab. Nabokovi arvates oskas Dostojevski küll üles ehitada loo detektiivliku kulgemise, kuid oli täiesti võimetu kirjeldama seda, mis väljus tapatööga seotud intriigi piiridest. Klassiku kõige ülistatumas romaanis „Kuritöö ja karistus“ jutustatakse näiteks väga üksikasjalikult, kuidas nimelt Rodion Raskolnikov vanaeide tapmist ette valmistab, ning kirjeldatakse ka palituhõlma alla õmmeldavat kuulsat silmust, mis on vajalik selleks, et kirvest märkamatult majja viia. Kuid loo sellest, kuidas õnnetu Sonjake Marmeladova ennast põhja joonud isa ning kasuvendade ja -õdede toitmiseks esimest korda „kollase pileti“ teele asus (ehk seega prostituudiks hakates tänavale läks), jättis Dostojevski sootuks ilma igasuguste detailideta. Süütu tüdruk läks kodust välja, müüs oma süütuse maha ja tuli hommikul tagasi koos rahaga perekonna jaoks. Midagi täpsemat ei öelda.
Uje ja delikaatne armastuse kirjeldamine
Aga kuidas Nabokov küll eksis! Just nimelt niisuguseid südantlõhestavaid stseene oskas Fjodor Mihhailovitš Dostojevski kirjeldada koos pisimate üksikasjadega. Piisab kasvõi sellestki, et meenutada Stavrogini tülgastavat, talumatult vastikut pihtimust romaanist „Kurjad vaimud“, kui tegelaskuju jutustab pühamehele sellest, kuidas ta võrgutas väikese tüdruku ja viis ta hiljem enesetapuni. Ning eriline õudus meie jaoks ja eriline meelas mõnu Stavrogini jaoks seisneb selles, et ta ei puista südant mitte endasugustele liiderdajatele, vaid vanurile.
Sonja Marmeladovaga on aga hoopis teine lugu. Temal tuleb ju veel hakata armastama mõrtsukat Raskolnikovi ning viia ta kahetsuse ja Jumala juurde; Raskolnikovis aga peab – nii palju, kui ta selleks võimeline on – tärkama armastus Sonjakese vastu tänutäheks kaastunde ja valmiduse eest jagada temaga sunnitöölise saatust. Mingisugust kehalist lähedust nende vahel ei ole ega saagi olla, sest neid seob teineteisega vaimse puhastumise tee, ning ainuüksi seesugust armastust pidaski Dostojevski oma loomingus tõeliseks armastuseks.
Elus oli siiski sootuks teisiti ja seal jäi geeniusele alatiseks külge säärase inimese maine, kes himustas kui mitte päriselt, siis vähemalt mõtetes võrgutada ja alandada ning olla ise alandatud, kuid oma kirjanduslikus eneseväljenduses tunnistas ta armastuseks ainult üleva enesesalgamise. Ning kirjeldas sellist armastust nagu pühadust – ujedalt ja delikaatselt.
Keda on lubatud armastada
Romaanis „Idioot“ päritakse peategelasele vürst Lev Mõškini käest järele tema armastuse kohta. Ta vastab: „Ma pole armunud olnud … Ma olen… olnud teisiti õnnelik.“ Ja me saame teada ühe külatüdruku loo, kelle saatuses on koondunud kõik Dostojevski puhul vääramatult esinevad hädad – haige ema, vaesus, läbisõidul olnud prantslane, kes ta võrgutas ja maha jättis; külarahva vihkamine ja kirikuõpetaja põlgus. Lapsed ajasid tüdrukut taga, et teda kivide ja poriga pilduda, lihane ema lubas naabritel tema pihta sülitada. Ja näed sa – tolles Šveitsi külakeses ravil viibinud vürst Mõškin hakkas jutustama lastele headusest ja kaastundest ning sellest, kui õnnetu Marie on ja kui tähtis on teda toetada. Ta koguni suudles korra Marie’d, kuid mitte armumisest, vaid üksnes selleks, et väljendada talle oma hingelist poolehoidu ja toetust. Ning lapsed said temast aru. Ja hakkasid Marie eest hoolt kandma. Ja juba ammu tiisikust põdenud Marie lõi õitsele, tajus sellise lapseliku armastuse mõjul õnnetunnet ja surigi täiesti õnnelikuna. Lapsed kandsid ise tema kirstu ja ehtisid selle lilledega. Ning hoolitsesid pärast tema haua eest.
Selliseid lugusid me leiame Dostojevskilt hulganisti. Ja kõik nad meenutavad lastele mõeldud muinasjutte, ainult et lõpp on neil halb – paratamatu surm, kuid naeratusega huultel.
Hiirele viitavat perekonnanime Mõškin – kuigi tema eesnimi on Lev ehk Lõvi – ei andnud Dostojevski oma ideaalkangelasele muidugi juhuslikult, sest nii mängitakse lapsepõlves, ja ka saatuslik kaunitar Nastasja Filippovna kannab pelglikku „lambalikku“ perekonnanime Baraškova. Ja ka Nastasja Filippovna võrgutati kunagi nagu kõik teisedki õnnetud kangelannad, Lev Mõškin aga ei taha temaga abielluda sugugi mitte armurõõmude pärast, vaid selleks, et päästa ta ülalpeetava häbiväärsest seisusest ja päästa ta hädadest nagu ka tiisikusse surnud külatüdruk Marie.
Mõškini ees oleks just nagu terendanud tõeline armastus imetoreda ja siira neiu Aglaja vastu, kuid „heade“ tegelaste ohvrimeelne pääsemise tee on Dostojevski jaoks alati tähtsam!
Nõnda siis pajatab Dostojevski romaani alguses muinasjutu, seejärel aga kinnitab seda täiskasvanute looga ehk täpsemini täiskasvanute muinasjutuga, milles tiisikuse roll antakse Rogožini noale. Rogožinis lõõmab kohutav kirg Baraškova vastu ja ta võtab neiult elu. Rogožinit Baraškova surnukeha kohal emmanud Mõškin läheb hulluks.
Koerast on väga kahju
Romaanis „Vennad Karamazovid“ kordub vägagi samalaadne lugu haletsusväärsest olevusest, kes on sooritanud patu ja saanud oma kahetsusega kõikide teda ümbritsevate inimeste armastuse osaliseks. Kõne all on linnule (leevikesele) viitava perekonnanimega õnnetust poisist Iljuša Snegirjovist, kes sokutas õuekoerale nina alla leivatüki, mille sees oli nööpnõel. Koer neelas leiva alla ning hakkas vinguma ja keerlema. Poissi aga tabas surmatõbi ja ta oli veendunud, et Jumal karistab niiviisi teda sellesama õuekoera Krantsi eest. Koolis ei armastanud poissi keegi, teda narriti ja põlastati, pilluti kivide ja poriga ning seda tehti tema vaesuse, viletsate rõivaste ja alandatud isa pärast ning seetõttu, et ta elas kohutavates tingimustes, kusjuures muidugi koos jalutuks jäänud ema ja küüraka õega. Ja taas hakkab püha inimene Aleksei Karamazov (kellel Iljuša püüdis nende esimese kohtumise ajal sõrme otsast hammustada) kogu klassi ja kogu kooli ümber kasvatama. Aljoša Karamazovi isa on tapetud, vend juurdluse all ja tema õpetajast munk suri, kuid teda kutsub enda poole peamine armastus – armastus õnnetu sureva lapse vastu.
Vaat siin ei säästa Dostojevski värve ning kirjeldab kõike muinasjutupisaraid valades. Kõik püüavad head teha, kõik püüavad Iljušale kinnitada, et koer on elus, ja istuvad päevade viisi tema juures. Aljoša Karamazovi ja ühe külastaja – Kolja Krassotkini – vahel leiab aga aset järgmine kahekõne.
„Oo, kuidas ma teie poole püüdsin, Karamazov, kui ammu juba otsisin kohtumist teiega! online casino Kas tõesti ka teie mõtlesite minule? Ennist te ütlesite, et mõtlesite.“
„Jah, ma kuulsin teist ja mõtlesin teie peale… Ja kui ka osalt enesearmastus sundis teid nüüd seda küsima, pole sellest midagi.“
„Teate, Karamazov, meie ülestunnistus sarnaneb armastuseavaldusega,“ ütles Kolja tasase ja nagu häbeliku häälega. „Kas see pole naeruväärne, kas pole naeruväärne?“
„See pole sugugi naeruväärne, aga kui olekski, siis ei tähendaks see midagi, sest see on hea,“ naeratas Aljoša rõõmsalt.
„Aga kas teate, Karamazov, nõustuge, et ka teil endal on nüüd natuke häbi minuga… Ma näen seda silmist,“ naeratas Kolja kuidagi kavalalt, aga siiski ka õnnelikult.
„Mille üle siis häbi?“
„Aga miks te punastasite?“
„Teie tegite seda, et ma punastasin!“ naeris Aljoša ja tõesti hakkas näost õhetama!
…
„Oh, kuidas ma teid armastan ja hindan sel silmapilgul, nimelt selle eest, et ka teil on millegipärast häbi minu ees!“
…
„…Teate, ma küsisin endalt terve viimase kuu: „Kas me saame temaga korrapealt tõelisteks sõpradeks või lahkume juba esimesel korral igaveste vaenlastena?“
„Ja nii rääkides te muidugi juba armastasite mind!“ naeris Aljoša.
„Armastasin, väga armastasin, armastasin ja unistasin teist!“
Hümn kaastundele
Noorte inimeste jutuajamist saadab selline vaimustus, õhetus ja sagenenud hingamine, et tänapäeva lugeja kuuleb vestluses küllap vist mingisugust erilist varjatud tagapõhja, kuid seda ei ole. Siin lihtsalt tunnistatakse üles oma Dostojevski meelest tõeline armastus – see tähendab armastus Jumala, ligimese ja kannataja vastu. See on hümn kaastundele ja heategudest saadava rõõmu kuulutus.
Järgneb sureva Iljuša Snegirjoviga hüvastijätmise stseen, milles poiss palub, et teda ei unustataks ja et tuldaks tema hauale. Kõik nutavad, kõik kallistavad, kõik tõotavad midagi. Missugune lugulaul headusest lastele, kes kasvavad saatuslike kirgede, liiderlikkuse, kombelõtvuse, vägivalla ja viletsuse ehk kõige selle kõrval, mida kogu maailma Dostojevski kirjeldustes nii väga hindab.
Ja lõpuks võiks meelde tuletada veel üht last, kelle vastu tärganud armastus muutis ümber tegelaskuju kogu maailma. „Kurjade vaimude“ tegelase Šatovi juurde sõidab tema endine abikaasa, ta on otsekohe sünnitamas, tal ei ole kuhugi minna, saatuslik iludus Stavrogin võrgutas ta. Elu kõikides ilmingutes pettunud Šatov võtab lapse vastu, hakkab teda kohe esimesest sekundist peale armastama ja saab täiesti õnnelikuks. Ta lööb tõelisest armastusest särama. Mõne tunni pärast ta tapetakse… Seejärel sureb palavikku naine… Sellelsamal päeval sureb ka lapsuke… Hirmus muinasjutt ongi selline.
Poolearulised ja kurjast vaimust vaevatud
Dostojevskil sama hästi kui ei olegi niisugust romaani, milles ei tehtaks juttu mõne alaealise tütarlapse võrgutamisest, ja ärgem hakakem praegu selle juurde naasma, sest sellest on lõpmatu palju kirjutatud. Kuid iseäranis huvitavad geeniust poolemeelsed, küürakad, nõrgamõistuslikud ja lombakad. Ja nende erootiline tõmme on tema jaoks sama suur kui alaealiste oma. Sante on kaht liiki – kaitsetud, kellele liiga teha on kohutav patt, ja tigestunud, kes maksavad ise maailmale oma alaväärtuslikkuse eest kohutavalt kätte. Iludus Stavrogin laseb ennast ametlikult laulatada poolearulise lombaka Lebjadkinaga (kes pussitatakse hiljem surnuks, et ta ei segaks), vanamees Karamazov aga vägistab tobukese Lizaveta Smerdjaštšaja, kelle poeg otsustab lõpuks isa tappa.
Kõlvatus on sünge ja rusuv, see viib välja hukatuse ja hilisema kahetsuseni. Stavrogin poos ennast üles, Smerdjakov poos ennast üles, vana Karamazov tapeti. Kuid kõik teed on suletud ka neile, kes on suutelised tundma maist inimlikku armastust – Liza „Kurjadest vaimudest“ viskub armastatud Stavrogini embusse ja tapetakse järgmisel päeval. Grušenka „Vendadest Karamazovitest“ mõistab, et armastab Dmitri Karamazovit, kuid just nimelt selle koha peal ta vahistatakse valesüüdistuse alusel ja mõistetakse tapmise eest kaheteistkümneks aastaks sunnitööle.
Õnn võib langeda osaks vahest ainuüksi Aljoša Karamazovile, kuna tema hakkas armastama invaliiditoolis istuvat haletsusväärset tütarlast ja läks talle siira armastuse tõukel kosja ning ka tütarlaps armastas teda, ja Dostojevski lubab sellel vastastikusel tundel kasvada illusoorseks tulevaseks heaoluks.
Dostojevski ise põdes langetõbe. Ta õnnistas selle julma haigusega ka kaht oma tegelaskuju – ideaalset vürst Mõškinit ja jälki Smerdjakovi. Dostojevski oli hasartmängusõltlane ja pühendas sellele teemale jutustuse „Mängur“. Kõik tema kangelased balansseerivad suhtelise normaalsuse ja ilmselge hullumeelsuse vahelisel viimasel piiril, kõikidel on palaviku- ja hüsteeriahood ning kõrge temperatuur. Võib-olla tema ise ei tundnud haigushooge oodates ja kartes ennast kunagi tervena ega teadnudki, mida tervis tähendab. Kuid olles kogenud armastuse kõiki kirgi ja piinu – olles alandanud ja olnud alandatud, reetnud ja olnud mahajäetu, püüelnud oma saatusliku kire objekti poole ja otsinud pelgupaika tavalise naise juures –, leidis Dostojevski oma teises abielus selle, mida ei langenud osaks ühelegi tema kangelasele. Anna Snitkina andestas talle kõik, pidas teda oma jumalaks, tegeles kõikide tema asjadega ning suhtus kõikidesse tema pahedesse ja nõrkustesse vagura leebusega. Naine oli valmis mehe esimese sõna peale saatma mehele perekonna kogu raha, kui too ei suutnud ruletti mängides ennast peatada. Ta kaitses pärast Dostojevski surma tema head nime, kirjutas mälestusi ja andis välja tema kogutud teosed ning kõrvaldas ja kustutas mehe eraarhiividest ja kirjadest kõik, mis oleks võinud teda kuidaviisi häbistada.
Võib-olla Dostojevski, kes püüdis kõikides oma teostes toetuda isiklikele kogemustele, geniaalsele võimele luua omaenda iseseisvat maailma ja tema hinges möllanud veristele kirgedele, kartis ebausklikult näidata mõnes romaanis oma ideaalset abikaasat. Ideaali ei ole ju olemas ega saagi olla.
Kes meist muuseas võtaks endale julguse öelda, et ta mõistab Dostojevskit?!
Dostojevskil sama hästi kui ei olegi niisugust romaani, milles ei tehtaks juttu mõne alaealise tütarlapse võrgutamisest.
